Mis oleks kui kasutaks praegust hetke…

Praegune aeg on väga paljudele raske, harjumatu, osale isegi traagiline. Põnev on mõtiskleda, et mis on võimalik ja mis ei ole. Ja tundub, et seda, mis on võimalik, on kordades rohkem kui seda, mis ei ole. Näiteks on võimalik koostöö. On võimalik kiiresti otsustamine. On võimalik hoolimine ja empaatia. On võimalik teha otsuseid lähtuvalt kõigi, ka ühiskonna nõrgemate liikmete heaolust. Aga vastukaaluks – hoolida on võimalik ka valikuliselt, millest siiski avalikult justkui ei sobi rääkida. Näiteks inimese elu – kas elu on püha? Hariduspsühholoog ja TLÜ teadur Grete Arroga podcastis arutledes tuli just see küsimus üles. Praeguses olukorras tundub, et justkui oleks püha. Meie igapäevaelu on muutnud nii paljud piirangud, mille vajaduses me ei kahtle, sest tahame kaitsta iseend ja oma lähedasi ja ühiskonda tervikuna. Praeguseks on teadlased ja valitsused jõudnud veendumusele, et koroonaviirus on piisavalt ohtlik, et rakendada karme ettevaatusabinõusid.

See aga pole ju ainuke ohtlik olukord, millega tegeleda. Näiteks vaesus ja näljahäda on igapäevareaalsus väga suurel osal inimkonnast. Ja kuigi räägitakse vajadusest vähendada vaesust ja leevendada näljahäda, ei näe me sellist inimkonna aktiveerumist, nagu on praegu koroonaviiruse hirmus toimunud. Või keskkonnakriis (mis on vaesusega väga seotud) – tegemist on tohutu ohuga kogu inimkonna kestmajäämisele, aga jälle, ei ole näha ülemaailmset muret meedias. Meid ei külvata üle infoga, et tegu on kriisiga ja inimesed, palun tehke seda, seda ja seda, sest meil on kõigil vaja ühiselt tegutseda, et suuta säilitada oma elukvaliteet. Miks? Kas tõesti on osade elude kaitsmine prioriteetsem, kui teiste? Kas tõesti praegu, kui koroonaviirus ohustab ka rikkaid ja edukaid ja otsuste vastuvõtjaid, tuleb päriselt tegutseda, jättes lõpuks isegi majanduskasvu omapead nukrutema ja „paremaid aegu“ ootama? Ja see mõte kahjuks ei ole enam nii ilus.

Praegune olukord toob meis välja palju head, samuti nagu toob tavaliselt välja detsembrikuu. Kuid praegune hetk on hea selleks, et mõtiskleda, miks see hea meis üldse vahepeal peab peitu minema. Ja miks see headus meis nii valikuline on? Miks on osa elusid prioriteetsemad kui teised elud? Ja kuidas osa elusid justkui polekski elud? Eile panin üles sellenädala Keskkonnaraadio osa, milles vestlesin eesti ühe esimese loomakaitsja ja liikumise algataja Kadri Tapersoniga. Kadri juhib tähelepanu sellele, et praegu, kui väga paljude inimeste vabadus on piiratud, võiksime luua seose loomade olukorraga: „Me suudame koos tegutseda küll! See kriis, milles on inimesed, selline kriis on loomadel kogu aeg! Sellise kriisi ajal on näha, et kui on otsustatud, et on kriis, siis ühiskonna võimekus teha asju teisiti on täiesti olemas!“

Mis oleks kui keset praegust kriisi teeksime ära selle hüppe oma mõtlemises ja maailmatajus et hakata maailma, planeeti Maa tervikuna tajuma? Mis oleks, kui meie maailmavaate osaks saaks mõtteviis, et Kui midagi ära viskad, siis sellist kohta nagu „ära“ ei ole. Mis oleks, kui jälgiksime, et võtame kuulda ja usaldame eelkõige tegevteadlasi ja oma ala spetsialiste? Mis oleks kui kasutaks praegust hetke, kus tunneme empaatiat oma naabri suhtes, ja laiendaks seda tunnet kõigi inimesteni kõikjal maailmas? Mis oleks kui mõistaksime, et teiste inimeste heaolu kasv ei tähenda automaatselt meie heaolu vähenemist? Mis oleks, kui julgeksime silmad avada ja päriselt vaadata, mis toimub näiteks loomatööstuses ja teeksime oma otsused päriselt, mitte harjumuste ja lasteraamatureaalsuse pealt? Ja mis oleks, kui hakkaksime päriselt uskuma, et meie kõigi panus loeb ja on oluline?

“Pea meeles, et kui tegutseme koos, suudame olla tugev jõud looduse kaitseks.” Dr. Jane Goodall

Mis saab edasi?

Blogi kirjutamisega on mul juba kord nii, et hakkan kirjutama justkui aiast, aga siis satun läbi aiaaugu kuhugi aasale, sealt edasi metsarajale ja järve äärde ja lõpuks ei mäletagi enam, kus see aed oli. Nii ka seekord.

Jagan kõigepealt 17. märtsil Matt Prindiville blogis avaldatud väga sisuka artikli eestikeelse kokkuvõtte selle kohta, kas ja kuidas koroonaviirus mõjutab meie kõigi prügivaba elu poole püüdlemist. Kokkuvõtte tegin ise, tõlke ka. Kes soovib, klikib artiklile ja loeb täpsemalt kõik järgi! Matt vastab viiele neilt enimküsitus küsimusele.

1. Kas korduvkasutatavad tooted on ohutud? – Jah, seep ja kuum vesi tapavad nii koroonaviiruse kui ka teised viirused ja bakterid väga tõhusalt. Kodused ja kaubanduslikud nõudepesumasinad on aga kõrge temperatuuri ja pika pesu tõttu veelgi tõhusamad.

2. Kas ühekordselt kasutatavad asjad on ohutumad? – Ei, neid ei saa võrrelda korralikult pestud korduvkasutatavate materjalidega.

3. Kas ma tohin jätkuvalt kasutada korduvkasutatavat veepudelit ja kohvitassi? – Absoluutselt. Koroonaviirus levib peamiselt köha ja aevastamise, mitte korduvkasutatava veepudeli või kohvitopsi kaudu. Pudelit või kohvitopsi ei tohi puutuda kraaniga või kohvikannuga, ja peab pesema käsi. Samuti tuleb pesta tassi ja pudelit, soovitavalt vee ja seebiga või nõudepesumasinas.

4. Suured kohvikuketid (nagu Starbucks ja Dunkin Donuts) teatasid hiljuti, et nad ei luba enam klientidel tuua oma tasse oma poodidesse kasutamiseks ja nende täitmiseks. Mida sellest arvata? – Täna keskenduvad Starbucksi-sugused ettevõtted õigustatult sellele, kuidas meid kõiki tervena hoida. Kuid kui koroonaviirus möödub, on plastireostus endiselt tohutu keskkonnaprobleem. Koroonaviiruse kriis näitab meile, et meil puuduvad süsteemid, mida oleks vaja nõude korduvkasutamiseks, väljas kasutamiseks ja toidu kohaletoimetamiseks. Seetõttu võib aset leida ühekordseks kasutamiseks mõeldud toodete plahvatus. Siiski tahame luua tuleviku, kus toiduainete kohaletoimetamise süsteemid on ehitatud puhastele, desinfitseeritud korduvkasutatavatele nõudele ja tassidele. Kui palju vähem jäätmeid selles maailmas tekiks, kui meil see kõik juba täna olemas oleks!

5. Kas koroonaviirus tapab kasvava jäätmeteta elustiili? – Ei, jäätmevaba elustiil on selleks, et jääda ja muutub iga päev järjest populaarsemaks. Kuigi koronaviirus muudab meie elus vägagi paljut, ei muuda see meie põhiväärtusi nagu terved inimesed, terve planeet ja jätkusuutlik majandus.

Leheküljel forbes.com on (inglisekeelne) artikkel „Kui koroonaviirus möödub, peame me siiski tegelema keskkonnakriisiga“. Bill Gates ütleb avalikult, et on otsustanud veelgi enam aega panustada keskkonnakriisi lahendamisega tegelemisele. Kuigi tundub, et keskkonnateemat on justkui palju, siis nagu hiljuti Piret Räniga (artikkel) vesteldes (link podcastile) tõdesime, ei ole liiga palju. Eriti praegu, kui oleme kõik tohutult mures iseendi ja kogu ühiskonna tervise pärast, ja kui uudised on suuremalt jaolt ainult koroonaviirusest. Kuid keskkonnakriis ja plastireostus ei kao kuhugi! On viirus või ei ole viirus – mina tunnen küll, et keskkonnahoidliku mõtteviisi populariseerimist tuleb jätkata.

Jõudsin eile sõbrannaga vesteldes enda jaoks huvitava küsimuseni: miks (ja kas) on vaja aktiviste? Me kõik ju mõtleme erinevalt, aga samas on meie mõtted suuresti ümbritseva keskkonna tulemus. Ja seetõttu on minu meelest oluline, et oleks inimesi, keda ühiskond nimetab aktivistideks. Oma särk on ikka kõige lähem, mistõttu iseenda probleemidega tegelemine toimub tavaliselt iseenesestmõistetavalt. Ja kes meist ei tahaks elada õnnelikult ja rahulikult saades keskenduda endale, oma perele, enese teostamisele. Iseendaga rahujalal elamine on siiski raske ja iseendas sügava sisemise rahu leidmine pole mingi lihtne ülesanne. Eriti praeguse kriisiolukorra valguses on väga paljudel meist ikkagi väga väga raske. Valitsev teadmatus ei tee olukorda lihtsamaks ja tulevik tundub väga tume. Sealsamas – kui kellegi teise õiguseid hakatakse järjest rohkem aktsepteerima, ei tee see ju teiste elu halvemaks? Meil pole ju aktsepteerimise pott kusagil, kust siis jaopärast võtta ja jagada? Samas kellegi teise õiguste aktsepteerimine ei võta ju otseselt aega ka? Ja kui mõned inimesed veel võtavad oma aega, et piltlikult öeldes kisada ja tähelepanu juhtida kõigile rõhututele, kellest osad ei saa mitte kuidagi enda elu eest seista, siis mis selles halba on? Paljudes maailma piirkondades riskivad need „kisajad“ üpris paljuga, meil lääne ühiskonnas õnneks enamasti ainult oma sotsiaalse staatusega, et koputada meie kõigi südametunnistusele ja eetikale. Tihtipeale, nagu ütles hariduspsühholoog Grete Arro suvel Paide arvamusfestivalil ja nüüd Keskkonnaraadio podcastis, ei kutsuta neid enam kuskile, sest jälle hakkavad nad jaurama. Olen kuulnud, et ka sõbrad võivad eemale tõmbuda, osal võib tekkida tööl probleeme või ebamugavusi. Vähim, mida ma ise tavalise kodanikuna saan teha, on olla neile tänulik. Samuti, nagu olen praegu tänulik kõigile meedikutele ja teenindajatele, kes käivad tööl ja teevad võimalikuks meil kõigil teistel püsida kodus. Aktivistid teevad võimalikuks kõigil teistel tegeleda iseenda eludega.

Mille üle veel olen mõelnud? Olen sotsiaalmeedias näinud erinevaid meeme seosest: viirus covid-19 tuli loomalt inimesele – inimkond jätkuvalt sööb loomi. Aga miks siis ometi? Teaduslikud uuringud ja väga paljude maade toitumissoovitused ju juba ütlevad, et täistaimne toitumine sobib kõigile inimestele, miks me siis seda ei tee ja riskime järjest uute viirustega, mis loomadelt inimestele üle tulevad? Omapärane on mõelda, et ega viirused ise ei taha meile üle tulla, sest neile pole kasulik oma peremeesloom ära tappa, neile oleks palju parem, et me ellu jääme ja nad meie sees elada saavad. See on mu mõttekäigu üks küsimus. Teine küsimus, mida endalt küsisin, on: kust jookseb aktsepteerimise piir? Kas aktsepteerides kedagi, kes aktsepteerib vägivalda, aktsepteerin ka mina vägivalda? (Hetkel pean silmas loomade vastu suunatud vägivalda.) Ja seda rada mööda minnes jõuan küsimuseni, et miks osade vastu suunatud vägivald on ühiskonnas aktsepteeritud ja osa ei ole? Ja küsimuste küsimus on: millal jõuame ühiskonnana sinna hetke, kus võin neid küsimusi küsida igas seltskonnas ilma, et mind äärmuslaseks, eneseotsijaks, hipiks, trendile kaasajooksjaks ei peetaks, vaid tõesti kaasa mõeldaks?

Täna, 21. märtsil on rahvusvaheline metsapäev ja e-meeleavaldus näitamaks poliitikutele, et me hoolime meie metsadest, et oleme metsarahvas, et tahame hoida ja säilitada eesti metsi kui rikkalikku ökosüsteemi, mitte ainult kui puupõldu. Meiegi käisime abikaasaga metsas matkamas, pidasime pärast väikese pikniku järve ääres ja soovime kõigile jõudu ja tugevat tervist. Hoidkem end ja hoidkem oma lähedasi.

e-meeleavaldus. Armastan eesti metsi!


Maailm enne ja nüüd

Uskumatu, kui palju jõuab maailmataju muutuda ühe nädalaga. Eelmisel reedel, ehk täpselt nädal tagasi täpselt samal ajal Lahemaal tegime ahjuköögivilju sõbranna mõnusas köögis, ja nentisime vajadust muutuste järele. Täna olen üksi kodus, ahjuköögiviljad auravad, ja maailm on tohutult muutunud. Aga praeguses hetkes ei tunne ma end sugugi halvemini kui eelmisel reedel. (Loomulikult olen siiralt tänulik, et olen jätkuvalt terve. Praegusel ajahetkel polegi see enam nii iseenesestmõistetav.)

Eile õhtupoolikul (12.03), natuke enne eriolukorra väljakuulutamist, esines Kehras tipp-pianist Ralf Taal kahe Beethoveni sonaadiga (sel aastal tähistame 250 aasta möödumist suure helilooja sünnist). Nädal tagasi oleks tegu olnud heas mõttes täiesti tavalise õhtuga (v.a et Kehras kuuleb klassikalist muusikat ja eesti tippmuusikuid harva, mis oleks selle õhtu teinud selles aspektis siiski väga eriliseks). Aga eile tuli terve päeva jooksul muudkui sõnumeid sellest, mis toimub ja mil määral me kõik karantiini peaksime jääma. Ja avalike ürituste rangelt soovituslik ärajäämine jõudis meie kõigi teadvusse väga selgelt. Tänaseks on sellest saanud keeld, mis muudab eilse kontserdi veel erilisemaks. Ja kuigi loomulikult võib nüüd öelda, et appi, kui vastutustundetu, miks te kontserti ära ei jätnud, sest (…põhjused), siis sellel mitte peatudes olen lihtsalt eilse õhtu eest tohutult tänulik. Mulle tundub, et olime kontserdil ka mitmete järgnevate kontsertide eest, mis nüüdseks edasi lükatud või päris ära jäävad.

Olen palju mõtisklenud selle üle, et mis siis saab, kui praegune süsteem peaks kokku kukkuma. Erinevad filmid ja raamatud aegadest, mil inimestel on väga raske ja ressursse eriti pole ning mu enda mõtisklemised on toonud mulle teadmise, et rasketel aegadel on kõige olulisemad just inimesed meie ümber. Ja kuigi Eestis on eriolukord alles esimest päeva, on paljudes juba tohutu äng, mure, rahutus. Info kiire levik ei tee olukorda lihtsamaks. Samas – kui olla lihtsalt kodus või looduses, olla hetkes ja mitte mõelda, mis kõik saada võib, siis on väga lihtne olla õnnelik. Täna ahjuköögivilju tehes olin mõttes korraga eelmises reedes ja tänasesse hetke tagasi rännates ei tundnud ma end sugugi õnnetumana kui siis. Loomulikult mõistan, et vahepeal on paljud inimesed haigestunud, olukord on halvenenud ja me ühiskonnana oleme pidanud reageerima. Iseenesestmõistetavalt olen õnnelik, et reaktsioonid on tulnud kiiresti ka poliitilisel tasandil, et tehakse koostööd. Järelikult me suudame! Mul oli tekkinud juba tunne, et ei suuda. Miks? Sest keskkonnamuutustega toimetulemiseks, ökosüsteemide kokkukukkumise vältimiseks, liikide väljasuremislaine takistamiseks on meil ka ju juba mõnda aega vaja olnud koostööd teha. Aga see on siiani õnnestunud meil siiski väga harva. (Head näited: CFC-de keelustamine osooni kaitsmiseks, mitmete liikide päästmine väljasuremisest). Aga nagu ütles hariduspsühholoog Grete Arro sel suvel Paide Arvamusfestivalil, elame me mitte tarbimisühiskonnas, vaid raiskamisühiskonnas! Ja lõppu ei paistnud siiani küll kusagilt. Kuid nüüd järsku on viirus vajutanud pidurit (vähemalt osaliselt) meie ressursside mõttetult ülemääraasele tarbimisele. (Täpsustan igaks juhuks, et pean silmas meid siin lääne ühiskonnas). Miks me oleme nii passiivsed võtmaks vastu otsuseid tegemaks seda, mida peame tegema, et elu Maal võimatuks ei muutuks? Miks me ei pinguta tegemaks seda, mida teadlased ütlevad, et peab tegema olemaks keskkonnasäästlikud?

Tõlge: “Me peame lõpetama rahast kui Jumalast mõtlemise.” Jane Goodall

Aga tagasi tulles hetkes olemisse, siis hetkes on alati hea. See aga ei vabasta kohustusest hoolida. Ja siis ka tegutseda vastavalt. Maailm on praeguseks väga kiiresti muutunud väga palju. Meie mõttemaailmad on kindlasti muutumas, meie väärtushinnangudki saavad üle vaadatud. Ja muidugi on tõsi, et me ei tea, mis päriselt saab. Aga paanikaks pole kindlasti põhjust, sest paanikas inimene toimib halvasti, ebaefektiivselt ja mõtlematult. Samas pole kindlasti põhjust ükskõiksuseks, praegune olukord nõuab meilt tegutsemist, mingites aspektides eriti mittetegutsemise näol. Ja praegu näeme, et me suudame! Hoiame end, hoiame oma lähedasi, ja hoiame ka oma elukeskkonda, hoiame planeeti Maa, sest see on hoidmist väärt.

Mida teha kui oled kodus: kokka loominguliselt, mängi lauamänge, loe, kuula, treeni, joonista, korista, arenda ideid, õpi midagi uut, mediteeri.
Nägin seda joonist täna sotsiaalmeedias ringlemas. Mis toimub? Kas me ei veedagi enam aega kodus, et meelest läinud, kuidas vaba aeg kodus välja näeb?

Täna avaldas Rohegeenius artikli, kus rääkis kuuest taskuringhäälingust, milles keskkonnateemasid kajastatakse ja mida nüüd karantiinis olles inspiratsiooni ammutamiseks kuulata. Keskkonnaraadio – Keskkonnahoid on äge! sai ka nimetatud. Aitäh kõigile kuulajatele ja kõigile, kellega juba vestelnud oleme ja kõigile, kellega vahva ja inspireeriv mõtetevahetus ees!

Milline võiks olla naistepäev?

Rahvusvahelist naistepäeva tähistatakse üle maailma iga aasta 8. märtsil, nii ka meil. Aga kust on naistepäev alguse saanud?

ÜRO tähtpäevade nimistus olev naistepäev on päev, mil tuleb rääkida veelgi rohkem naiste muredest ja probleemidest üle maailma, korraldada näiteks vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid ja miks mitte aidata kriisikeskuseid.

Uurisin veidi aastaarve ja leidsin järgnevad: naistepäeva algust seostatakse 1848. aastaga, mil USAs said naised toimunud reformidega mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, mil New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. Ja samas hukkus tookord juhuslikult puhkenud tulekahjus 129 naist. 1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema eelnimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvaheliselt naiste solidaarsuse päevana. Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine kommunist Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil. 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, 1913. aastal ka Venemaal. Naistepäev integreeriti Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka ja pühitseti riikliku tähtpäeva ja koguni riigipühana peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Seal tähendas naistepäev koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. Kõigile naistele ja tüdrukutele kingiti lilli, naiste töö (niiöelda?) tegid sel päeval mehed, nauditi torti ja pühadejooki. Ma küsiks selle viimase lause peale, et mis need naiste tööd on? Et kui ma olin näiteks sekretär, kas võisin sel päeval oma mehe tööle saata? Aga see selleks.

Mulle tundub, et meil Eestis on levinud pigem just selline naistepäev, kus naistele kingitakse lilli ja süüakse kooki. Naistepäeva algtähendusega olen kokku puutunud varasematel aastatel ainult mõnes kirjutises, mille on avaldanud erinevate inimgruppide või loomade õigustega tegelevad organisatsioonid (sest tegeledes ühtede õigustega avanevad seosed kõigi õiguste eest võitlemises). Mu lapse lasteaias on naistepäevanädalal tüdrukute nädal, kuhu kuulub soengute päev, saiakeste küpsetamine, käevõrude tegemine ja printsesside pidu. Mu laps on teist aastat lasteaias ja teist aastat on selliste tegevustega nädal. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et lasteaias tehakse soenguid, küpsetatakse, tehakse käevõrusid ja peetakse printsesside pidu, aga kui need kõik tegevused on ühte punti pandud „tüdrukute nädala“ nime all, siis näen ma siin küll probleemi. Tüdrukute nädalal võib muidugi kõike seda teha, aga miks ainult need tegevused? Võiks ju teha miskit legodega või raamatutega seoses, matkata, teha hästi lihtsaid teaduslikke katseid – võimalusi on tohutult.

Aga selleks peame kõigepealt endale teadvustama, et võib ka teisiti. Ja naistepäev on hea päev selleks, et mõtiskleda just nendel teemadel. Eestis elades võib tunduda, et naistel polegi nii halb, on päris hea vanemahüvitiste süsteem, lapsega võib kodus olla kuni kolm aastat, karjääri saab teha, koolis ja ülikoolis käia, palgalõhe küll on, aga sellest vähemalt räägitakse. Ja mujal on ju veel halvem. Ongi palju halvem, aga kas sellepärast peaksime meie käed rüpes istuma?

Mida ma öelda tahan? Naised – olgem enesekindlad ja väärtustagem iseendid. Ja usaldagem teisi naisi: valimistel andkem ka naistele võimalus, toetagem ja olgem teiste naistega solidaarsed ja eelkõige – uskugem endisse. Kujutan ette, kuidas kogu eelneva jutu peale ütleb niimõnigi, et ühtede õiguste eest võideldes läheb ju kaalukauss teistpidi. Kasutan seda väljendit, sest hiljuti mulle nõnda öeldi. Jutuks olid siis LGBT kogukonna ja loomade õigused. Minu meelest on põhimõte üks, me peame arvestama kõigi õigustega ja allasurututele õiguste andmine ei tähenda, et teistelt õigused ära läheksid. See on omamoodi kummaline arusaam, et kui teised saavad õigused, siis mina kuidagi kannatan. Ei kannata! (Kui just keegi ei pea oma õiguseks teiste allasurumist.)

Näen järjest enam, et kuni kõva häälega (väga palju) ei räägita, seni ei mõelda, sest tundub, et pole oluline. Näiteks sattusin üleeile ühe noore emaga rääkima õhupallide kahjulikkusest (ka mul on väikesed lapsed, kes armastavad õhupalle, aga kellele ma neid sellegipoolest ei osta, sest pikas plaanis on õhupallid väga halvad, need ei lagune, on väikesed ja värvilised, loomad ja linnud ajavad need toiduga segamini ja söövad sisse) ja ta küsis minult suurte silmadega, et aga miks sellest ei räägita siis? Miks neid ikkagi müüakse? Kogu meie elu on praegu selline – räägitakse küll, aga kuna me kõik elame enda infomullis, siis väga paljude infomulli ei jõua see, mis on praegu nii oluline. Pean silmas infot selle kohta, et meil on ühiskonnana vaja vähendada tootmist, vähendada tarbimist, vähendada energia tarbimist, vähendada prügi tootmist, vähendada toidu raiskamist, võidelda ülemaailmse vaesusega, võidelda allasurutute õiguste eest…

Kuni probleem on kusagil kaugemal, mitte koduõuel, seni on inimestel raske end sellega seostada. Kuni „telekas“ ei räägita, seni pole justkui oluline, sest inimesed eeldavad, et otsused tehakse mujal, et poliitikud teavad, mis nad teevad, et seadused on head. Aga tegelikult peame me ise mõtlema, ise tegema nii eetilisi valikuid, kui oskame ja kui meil on see luksus, et meil on vabadus elada ja valida, siis seisma kõigi teiste õiguste eest, kel seda luksust pole. Et see kõik ei oleks luksus, vaid normaalsus. Sest demokraatliku ühiskonna inimese vastutus ei piirdu ainult valimistega, meelt peab avaldama (positiivses mõttes), kuuluma kodanikuühendustesse, andma allkirju ja end teemadega kursis hoidma. Need ajad, kus ainsad asjad, mida teati oma riigist ja maailmast tulid õhtul televiisorist uudistesaatest, on möödas. Kui need kunagi üldse olid.

Allpool jagan kollaaži, mille mõte on, et kõik naised, kel on võimalus oma äranägemise järgi armastada, abielluda, õppida, lugeda, peret planeerida, omada enda raha, saada laenu, juhtida oma äri, rääkida avalikult menstruatsioonist, valida oma keha näitamist või mittenäitamist, anda kohtus tunnistusi, olla sportlane, omada enda kinnisvara, kanda pükse, hääletada, käia tööl, õppida ülikoolis, imetada oma last avalikus kohas, seksuaalne väärkohtleja kohtusse anda – et me kõik oleme tänu võlgu aktivistidele, feministidele, kes võitlesid naiste õiguste eest. Aitäh! (Iga pilt algab sõnadega: If you are a woman… Tõlkes: Kui Sa oled naine, kel on võimalus… Ja need võimalused loetlesin üles eespool).

Tõlge: „Ükski naine burkas (või hijabis või burkinis) pole mulle iial midagi halba teinud. Aga ma olen selgitusteta vallandatud ülikonnas mehe poolt. Mehed ülikonnas on mulle valega müünud pensione ja aktsiaid, mis läheb mulle maksma tuhandeid eurosid. Mehed ülikonnas on põhjustanud meile illegaalsete sõdade katastroofe. Mehed ülikonnas on juhtinud panku ja viinud maailma majanduse katastroofini. Teised ülikondades mehed tegid miljonite elu veelgi raskemaks majanduslike kokkuhoiuplaanidega. Kui me hakkame inimestele ette kirjutama, mida selga panna, siis äkki peaksime keelustama ülikonnad?“ Henry Stuart London.
Tõlge: Täna on rahvusvaheline naistepäev ja me näeme jätkuvalt, et ka tänapäeva ühiskonnas ei ole naised kaugeltki meestega võrdsused. Me ei saavuta kliimaõiglust ilma sugude võrdsuseta. Ja pidagem meeles et see, mida naised täna ja iga päev tahavad, on õiglus, mitte õnnesoovid ja tähistamised.

Viimase foto mõte vajab kindlasti lahtimõtestamist. Väga paljud naised ütlevad kindlasti, et nii hea tunne on näiteks olla meeles peetud ja suur rõõm on saada lilli. Ja ma ei vaidle vastu, ongi. Üks ei välista teist. (Kuigi soovitan väga lugeda 6. märtsil Müürilehes Keskkonnakolumnis ilmunud Helen Puistaja artiklit Armastus ei peitu lilleõies.)

Lõpetuseks jagan ka viimast Keskkonnaraadio Keskkonnahoid on äge! saadet, mil vestlesime põneva naise Piret Räniga, kes samuti naiste õiguste eest seisab olles illustraator, lastekirjanik, keskkonnaaktivist ja veel väga palju muud. Ta ütleb suurepäraselt, et kõik, kes on nõrgemal positsioonil, peavad olema hoitud.

“Iga kodaniku tüütu kohustus on hoolida sellest, mis toimub tema ümber.”*

Eelmisel nädalal kirjutasin meeleavaldusest Päästame eesti metsad, seekord võtan teemaks meeleavalduse Eesti Rahvaluule Arhiivi toetuseks. Facebookis saab lugeda, et “4. märtsil toimub Eesti Rahva Muuseumi Jakob Hurda saalis kontsert Eesti Rahvaluule Arhiivi toetuseks. Kontserdil esinevad pärimusmuusikud ja muusikalised koosseisud, kes on pärimusmuusikast inspiratsiooni ning Eesti Rahvaluule Arhiivist abi saanud.

Kontserdil esinevad näiteks Trad.Attack, Mari Kalkun, Sander Mölder, Vabariigi pillimees Juhan Uppin, Maarja Nuut, Zetod, jutuvestja Piret Päär, Margus Põldsepp ja Lõõtsavägilased, Cätlin Mägi, Curly Strings, Lauri Õunapuu ja Johansonid.” Toetuskontsert on viis väljendada oma seisukohta poliitikutele ja teadusrahade jagajatele.

Hetkel on Eesti Kirjandusmuuseum ja sealne pärimuse varaait Eesti Rahvaluule Arhiiv väga keerulises olukorras. Kirjandusmuuseumi rahastus on aastaid olnud peamiselt projektipõhine, kus teadlased on pidanud visalt võitlema, et lisaks akadeemiliselt kõrgetasemelisele teadustööle tagada ka rahvaluule arhiivi järjepidev toimimine Eesti ühiskonna huvides – kultuuripärandi kogumine, hoidmine ja avalikkusele vahendamine uurimuste, andmebaaside ja väljaannete kaudu. 2020. aastal jäid toetuseta paljud Eesti teadusele olulised uurimissuunad, sealhulgas kõik Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi teadusprojektid. Juhtimaks tähelepanu Eesti teaduses tekkinud ummikseisule, tegi Eesti Kirjandusmuuseum koos teiste kultuurivaldkonna teadus- ja haridusasutustega jaanuari lõpus avaliku pöördumise Eesti teaduse ja Eesti uuringute rahastamise asjus. Pöördumist toetas 122 organisatsiooni ja kollektiivi. Eesti president tõi teaduse rahastamise väga halba olukorda välja ka oma aastapäevakõnes.

Meie kõik saame anda oma panuse sellega, et lähme 4. märtsil Tartusse ERM-i kontserdile!

Ma ei saa teha kõike head, mida maailm vajab, aga maailm vajab kõike head, mida ma suudan teha!
Ma ei saa teha kõike head, mida maailm vajab, aga maailm vajab kõike head, mida ma suudan teha!

Sel nädalal jagan laupäeval peetud Eesti Laulu valguses podcasti Keskkonnahoid on äge! osa nr 10, kus vestleme stilisti, laulukirjutaja ja disaineri Jana Hallasega. Teemade ring on väga lai alustades otse loomulikult moodsalt riietumisest lõpetades filosoofiliste inimeseks olemiste teemadega. Kirgliku inimesena ütleb Jana välja, mis ta mõtleb ja eks ju ainult niimoodi me maailma muudamegi, oma arvamust avaldades ja välja astudes ebaõigluse vastu. Mul on siiralt hea meel, et me õpime streikima ja oleme kodanikena järjest enam intelligentselt aktiivsed.

* Pealkirjaks on tsitaat kliima- ja energeetikaekspert Madis Vasseri videost, kus ta kutsub kõiki 21. märtsil kell 12:00 Tallinnasse Vabaduse väljakule ühismeeleavaldus “Päästame Eesti metsad!”, mille eesmärgiks on nõuda senise metsapoliitika muutmist.

#21märtsnäeme

Inimesed on erinevad ja selles ongi ehk ühiskonnas elamise üks võlusid. Me ei pea kõik kõiges ühtmoodi head olema. Nii on ka sotsiaalse aktiivsusega. On vaja inimesi, kes julgeksid ja tahaksid võtta sõna selleks, et ühiskonnana hoolivamaks muutuksime. Jagangi nüüd üht aktiivsete inimeste üleskutset, et anda oma panus.

MTÜ Päästame Eesti Metsad kutsub rahvusvahelisel metsade päeval kõnekoosoleku ja muusikaliste etteastetega peresõbralikule meeleavaldusele. Üritus on FB-s nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Kindlasti tasub end minejaks märkida, et võimalikult palju informatsiooni levitada. Loomulikult tasub minna koos perega, sest meeleavaldus on võimalus näidata oma arvamust ja mida rohkem inimesi kohale läheb, seda enam on poliitikutel võimalust inimeste tahte ja arvamusega arvestada.

Milles aga see meeleavaldus seisneb? Toon siin ära põhilise, mida manifestile 21. märtsiks allakirjutanud ja kohaleminejad kommunikeerivad. “Nõuame Riigikogult ja Vabariigi Valitsuselt Eesti senise metsapoliitika kiiret ja sügavuti muutmist – metsade kultuuriline, sotsiaalne, majanduslik ja ökoloogiline väärtus peavad olema võrdselt arvesse võetud.

Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas:
§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.
§ 53. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.

Paraku Metsaseadus, Looduskaitseseadus, Muinsuskaitseseadus, Säästva arengu seadus jt. seadused, mis peaksid tagama põhiseaduse mõtte realiseerumise praktikas, seda ei tee.
Sellele on juhtinud tähelepanu Riigikontroll juba oma 2007. ja 2010. aasta aruannetes.
Selged põhjendused ja ettepanekud on toodud välja ka näiteks 2016. aastal koostatud 101 kultuuritegelase avalikus pöördumises Eesti metsa kaitseks ja samal ajal üle 5000 allkirja saanud petisioonis, samuti 2017. aastal koostatud kollektiivses pöördumises “Lageraied ajalukku”.
2018. aastast võib välja tuua turismiettevõtete avaliku pöördumise ning 2019. aasta suvel võtsid sel samal teemal sõna ka 50 tuntumat loodusfotograafi.

Need endiselt väga aktuaalsed pöördumised on tõstnud küll kindlasti inimeste teadlikkust, aga pole veel suutnud piisavat poliitilist mõju avaldada. Seega tuleme kokku ning näitame otsustajatele Riigikogus ja Vabariigi Valitsuses, et me ei lepi olukorraga!”

Nii lihtne see ongi! Allpool jagan manifesti ka, aga siin kolm kutset meeleavaldusele: kutsuvad Peeter Laurits, Rob Ormerod ja Roy Strider. Kui ka Sina leiad, et tahad kaasa aidata, et vähemalt 10 000 inimest Vabaduse väljakule 21. märtsil tulevad meie metsade kaitseks välja, tee ka väike video ja jaga teemaviidetega: #meiemets #21märtsnäeme #päästameeestimetsad #savetheforest. Meeleavaldusele on lubanud tulla ka trummibänd meeleolu looma, oodatud on kõikvõimalikud kunstiinstallatsioonid linnaruumi, et veelgi enam tähelepanu meie metsade raiumise liigsele intensiivsusele juhtida. Ehk nagu üks korraldajatest ütles – teeme peo, sest miks peab meeleavaldus olema morn ja sünge, ikka tore peab olema, pealegi tulevad inimesed välja õige asja eest!

FLAIKU. KES TAHAB JAGADA, KÜSIB KORRALDAJAILT.

EESTI METSA MANIFEST
Metsal on inimese jaoks neli peamist väärtust:
ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline. Nende
vahel peab valitsema tasakaal.
Eesti Vabariigis kui arenenud riigis peaks see tasakaal olema
tagatud seaduste ja muude õigusaktide ning nende asjakohase
rakendamisega. Selle manifesti koostajate arvates peituvad Eesti
metsanduse tasakaalutuse juured ja praeguse nn kolmanda
metsasõja põhjused selles, et tasakaal nende väärtuste vahel on
kirjas vaid paberil. Tegelikkuses
domineerib see osa metsandussektorist, mis toetab intensiivset
metsamajandamist, propageerib seda tugeva lobi- ja
suhtekorraldustööga ning võrdleb avalikult puude langetamist
metsas saagikoristusega põllumaal.
Selleks, et tasakaal taastada, esitame oma arusaama ja
nõudmised.

  1. METS ON KODU, MITTE PÕLD
    Selle manifesti ja ühismeeleavaldusega 21. märtsil tahame teha
    kuuldavamaks ka nende inimeste hääle, kes soovivad säilitada
    kodulähedasi kogukonnametsi, kaitsta vanu loodusmetsi,
    vääriselupaiku ja rohekoridore, hoida elurikkust ja muistseid
    pühapaiku, saada abi metsa ravitoimest, korjata marju, seeni ja
    ravimtaimi, käia mööda matka- ja terviseradu ning nautida
    metsavaikust.
    Kultuurilisi, sotsiaalseid ja ökoloogilisi väärtusi ei saa mõõta rahas.
    Tegemist on lahutamatu osaga meie identiteedist.
  2. LAGERAIETELE JA METSAMASINATELE RANGEMAD
    PIIRANGUD
    Eesti metsapoliitikas tehtud otsuste tagajärjel on lageraietest ja
    rasketest metsamasinatest saanud metsade majandamise peamine
    meetod. Selle tulemusel lõhutakse ära pinnas ja alustaimestik,
    hävib lugematul hulgal putukaid ja pisiimetajaid. Loomad ja linnud
    kaotavad kodupaiga aastakümneteks. Rikutud saab veerežiim.
    Järjest soojemad talved ja külmumata pinnas võimendavad
    probleeme veelgi.
    Metsamasinate liisingumaksed ei tohiks suunata riiklikku
    metsapoliitikat. Selle kujundajad peavad aru saama, et me ei või
    jätkata muutunud oludes senise elurikkust hävitava praktikaga. Meil
    on vaja tõsta uuesti ausse juba varasemast tuttavad
    loodushoidlikumad majandamisviisid ning toetada riiklikul tasandil
    uute innovaatiliste lahenduste leidmist.
  3. RAIEMAHU VÄHENDAMINE JÄTKUSUUTLIKULE
    TASEMELE
    Eesti metsade mitmekesisus, elurikkus ja kultuuriline väärtus on
    ohus, kuna metsanduses domineerib raiemaht, mitte lisaväärtuse
    loomine. Selmet toota kohapeal rohkem hinnalisi ja innovaatilisi
    täispuidust kestvustooteid, raiuda õigel ajal, valikuliselt ja vähem
    ning saada metsadest kõrgema kvaliteediga ja väärtuslikumat puitu
    kauem, saetakse meil eriti just riigimetsas turuhinnast hoolimata
    aastaringselt ja ohtralt. Märkimisväärne osa meie väärtuslikest
    metsadest läheb lõpuks välismaale kütteks.
    Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) raporti kohaselt ei tohiks
    raiemaht Eestis ületada 8 miljonit tihumeetrit aastas. Kuna oleme
    juba aastaid üle selle piiri oma laste ja lastelaste arvelt ette raiunud,
    tuleks meil nii neile kui ka loodusele tehtud kahju korvamiseks viia
    maht alla 8 miljoni tihumeetri aastas.
    Vastasel juhul olgu otsustajatel vähemalt julgust tõde välja öelda –
    sellise tempoga jätkates väheneb raiekõlbulike metsade pindala
    paarikümne aasta jooksul väga suurel määral.
    Juba praegu toimuvad suuremahulised raied ka kaitsealadel ja
    piiranguvööndites.
    Metsa kui taastuva loodusvara kriitiline varu tuleb kindlaks määrata,
    nii nagu seda näeb ette Säästva arengu seadus, ja kaitsealad tuleb
    võtta ka päriselt kaitse alla, mitte võimaldada elupaiku hävitavate
    JOKK-skeemide kasutamist nii era- kui ka riigimetsades.
  4. METSARAHU KÕIKIDESSE METSADESSE
    Praegu kehtib metsarahu 15. aprillist 15. juunini ainult riigimetsas ja
    sedagi osaliselt. Intensiivsed lageraied pole küll lubatud, aga
    hädapäraseid metsa- ja raietöid võib siiski teha.
    Kõikides Eesti metsades kolm kuud kestev kevadsuvine rahuaeg
    on miinimum, mida peaksime meid ümbritsevale elusloodusele uue
    eluringi alustamiseks võimaldama. See on südametunnistuse ja
    kultuuri küsimus, aga ka arvudes vaadeldav. Metsalindude arvukus
    on viimastel aastakümnetel vähenenud veerandi võrra. Samas oli
  5. aasta turismisektorile rekordiline aasta – teenuste eksport
    tõusis 2 miljardi euroni, millest 700 miljonit moodustas loodusega
    seotud turism. Jätkates suuremahuliste lageraietega, sealhulgas
    kevad-suvisel lindude pesitsemise ja loomade poegimise ajal, saab
    Eesti turismisektor aina ulatuslikuma mainekahju.
  6. EESTI METSANDUSE JUHTIMISE TULEVIK
    Võttes arvesse kõikjal maailmas tehtavaid pingutusi kliima- ja
    elurikkuse kaitse valdkonnas, sh Euroopa Liidu rohelist kokkulepet ja
    siin manifestis mainitud riigisiseseid eesmärke, on vaja muuta Eesti
    praegune metsanduse juhtimise süsteem kitsa ringi põhisest
    laiapõhjaliseks ning panna see möödapääsmatute muutustega
    kohanema, vanadest dogmadest loobuma, uuenema ning kõikide
    sidusrühmadega avatult ja tõeliselt kaasavalt koostööd tegema.
    Ajal, mil maailmas on kiirenenud kuues massiline liikide
    väljasuremine, peab uuendatud RMK olema majandamise
    asemel metsa kaitsest lähtuv asutus – RMK 2.0 ehk Riigi Metsa
    Kaitsekeskus.
    21.03.2020 toimuva ühismeeleavalduse „Päästame Eesti metsad!“
    korraldajad
    Liina Steinberg, 5160146, steinbergliina@gmail.com ; Merlin Tamm,
    53508045, merilintamm455@gmail.com; Aivar Ruukel, 5061896,
    aivar.ruukel@gmail.com; Ekaterina Kordas, 5546718,
    katja.kordas@gmail.com

Aitäh, kes Sa siia oled jõudnud. Jagan siinkohal veel üht sündmust: raamatu “Teejuht püsimetsandusse” esitlus tuleb 3. märtsil kl 18 Vabamus. Kõigepealt arutletakse raamatu koostajate Tartu Ülikooli teaduri Liina Remmi ning Eestimaa Looduse Fondi metsaeksperdi Liis Kuresooga püsimetsanduse teemal, loomulikult räägitakse ka ahjusoojast raamatust. Arutelu järel saab vaadata dokumentaalfilmi “Metsade aeg”, mis räägib Prantsusmaa metsade majandamisest, sh püsimetsandusest. Filmis näeb paljut, millega ka Eestis paralleele tõmmata. Oma tulekust palutakse teada anda hiljemalt 2. märtsil kl 14 siin.

Miks mina seda blogi ja podcasti teen ja miks üldse oma võimaluste piires olla aktivist? Sellest lähemalt üks teine kord, praegu jagan üht pilti.

Tõlge: Aktivism on minu viis maksta renti võimaluse eest elada sel planeedil.

Miks ei saa?

Paljud meist on leidnud omale südamelähedase teema, millega tegeleda, et maailma paremaks paigaks muuta. Ja maailmas on väga väga palju teemasid, mida peame muutma. Nii võibki tekkida lootusetus. Samas võib tekkida tunne, et kui üht valdkonda juba parandan, siis ma ei saa ja ei jõua kõiki teisi valdkondi samal ajal ju oma valikutes arvestada. Aga miks ei saa? Miks ei saa võimaluste piires näha kogu oma elu tervikuna ja proovidagi teha nii häid valikuid kui võimalik? Näiteks olles kirglik metsakaitsja ei tähenda see, et ei võiks võimalusel metsast prügi üles korjata, võimalusel eelistada ühistransporti, oma toiduvalikud üle vaadata või eelistada kohalikku toodangut. Meie elu on väga paljude otsuste summa ja kui teame oma väärtushinnanguid, siis ei ole iga otsus keeruline teha, sest kõiki otsuseid juhib meie sisemine kompass. Eelpool mainitud näite puhul võib tunduda, et tegu on täiesti erinevate otsustega, samas on tegu ühe sisemise sooviga – hoida keskkonda.

Joaquin Phoenixi võidukõne Oscari galal (ta sai parima meespeaosatäitja Oscari filmi eest “Jokker”) meeldib mulle, sest ta lõi seosed. Ta ütles: “Ma arvan, et mõnikord tunneme või oleme sunnitud tundma, et me võitleme erinevate teemade nimel. Kuid mina näen ühtsust. Ma arvan, et kui me räägime soolisest ebavõrdsusest, rassismist, geide õigustest, põlisrahvaste õigustest või loomade õigustest, siis me räägime võitlusest ebaõigluse vastu. Me räägime võitlusest veendumuse vastu, et ühel riigil, ühel rahval, ühel rassil, ühel sool või ühel liigil on õigus teist karistamatult valitseda, kasutada ja kontrollida.” Kuidas elame maailmas, kus erinevate “kuuldamatute” õiguste eest seisjad mõjuvad radikaalsena? Miks defineerivad inimeste isiklikud valikud sotsiaalselt ja ühiskondlikult aktiivsete inimeste tegevust? See, kui mina ei oska teha paremat valikut, ei tee ju teist inimest radikaaliks kui ta võitleb näiteks loomade õiguste eest, või pärismaalaste õiguste eest, või ökosüsteemide säilimise eest.

Jah, maailmas elab järjest enam allpool vaesuse piiri inimesi, kel ei ole valikuid. Ja on veel väga palju teisi inimesi, kel ei ole häid valikuid. Aga see ei saa tähendada, et meie teised, et meie ei peaks tegema kõik endast oleneva, et teha nii head valikud kui võimalik. See, kui keegi kusagil kunagi arvab olevat end näinud, et keegi kogenematu prügiautojuht kallas kogu prügi mingil mõistetamatul põhjusel kokku ei ole põhjus enda prügi mitte sorteerimiseks. See, kui olen kasvanud üles kogukonnas, kus ainuke õige armastus oli vastassooga ei tähenda, et mina ei seisaks kõigi inimeste õiguse eest vabalt armastada. See, et alati on söödud loomi, ei tähenda, et ma ei peaks seisma loomade õiguse eest elada. See, et alati on mingites ühiskondades peetud normaalseks lapsi füüsiliselt karistada, ei tähenda, et ma ei peaks seisma laste õiguse eest füüsilisele puutumatusele. See, et väga paljud on õnnelikud, kui saavad riided odavalt, ei tähenda, et me ei peaks igal võimalikul juhul tegema eetilisi valikuid.

Ja täpselt samamoodi ei tähenda see, kui ma teen nüüd teistsuguse valiku, et teised, kes teevad keskkonna, teisi inimesi ja liike arvestades empaatilise otsuse, et nemad on kuidagi radikaalid või äärmuslikud. Ei ole! Mina lihtsalt sel hetkel ei osanud paremini! Ja ongi kõik! Mina ei osanud paremini. Ja kui ma tahan ja pean seda oluliseks, siis õpin ja harjutan, et teinekord teha hoolivam valik. Minu valikud defineerivad, kes olen mina, mitte kes on teised! Aga minu valikud ei tee mind hoolimatuks või halvaks inimeseks. Minu valikud on lihtsalt minu valikud. Ja oma valikuid saan ma muuta, kui ma tahan. Joaquin Phoenixi kõnest veel üks jupp: “Me pelgame mõtet isiklikust muutusest, sest arvame, et peame midagi ohverdama; millestki loobuma. Kuid inimesed on loovad ja leidlikud, me saame luua, arendada ja rakendada süsteeme, mis on kasulikud kõikidele tundlikele olenditele ja keskkonnale.”

Mõnus suvine hetk.

Mõtiskluste tähe all

Sel nädalal juhtus nõnda, et palju erinevaid teemasid justkui jalutasid mulle vastu ja panid enda peale mõtlema. Ja kirjutama.

Üks teema, mille kajastust meedias nägin, on seotud jäätmevabadusega meie restoranides. Kas jäätmevabadus toitlustusasutuses on üldse võimalik? Olen ise eelmisel aastal ka ühes üliägedas restoranis köögis praktikal olnud ning näinud jäätmete hulka, mis tekib. Seal mõtlesin palju võimaluste üle, mismoodi (ja kas üldse) saaks jäätmete hulka toitlustusasutuses vähendada. Ja suur rõõm oli juba mõni aeg tagasi kuulda, et Fotografiska hakkaski päriselt tegutsema nii jäätmevabalt kui võimalik. Seal veab jäätmevabaduse mõtteviisi Peeter Pihel väga edukalt ja inspireerivalt. Täpsemalt saab lugeda näiteks siit ja siit.

Olen juba mõnda aega teinud podcasti Keskkonnahoid on äge!, kus igal nädalal ühe külalisega vestlen. Sel nädalal tahaksin selle asemel jagada hoopis äripäeva raadio saadet Tallinna Ülikooli teaduri Mihkel Kanguriga. Intrigeeriva pealkirjaga saade Eesti on räpaseim riik maailmas jäi kuklasse tiksuma ja rongisõidul Tartusse tundus täpselt õige kuulamine. Mind rõõmustab, et järjest enam räägitakse ja mõeldakse meie elukeskkonnale. On nii oluline, et me kõik võimalikult igal pool erinevad keskkonnateemad tähelepanu alla toome. Sest vajalike muutuste tegemine on meie endi teha. Aga selleks, et teada, mida muuta, tuleb meie kõigi teadlikkust tõsta. Sest kui ei tea, mida muuta, siis ei saa ju ka muuta. Kirjutan ka mõned mulle eriti meeldinud Mihkel Kanguri väljaütlemised: „Ökosüsteemide kaitse on meie esmane kaitse meie kultuurile. / Kui meie jätame prügi metsa alla viimata, siis metsa all ei ole prügi! / Kui suitsetajad jätavad koni maha viskamata, siis ei ole maailmameredes konisid. Kõik on meie endi teha. / Eesti on räpaseim riik per capita, ehk siis inimese kohta.“ Aitäh Tallinna Ülikooli teadurile Mihkel Kangurile ja Äripäevaraadiole mõtlemapaneva ja hea kuulamise eest.

On selline keskkond nagu masterclass.com, millest sõbrad juba mõni aeg tagasi mulle rääkinud olid. Nüüd jõulude paiku tuli sõbranna jutuga, et ta kavatseb teha omale ligipääsu, et kas tahan ka. Tegemist on keskkonnaga, kuhu üles pandud kõikvõimalike elualade proffide meistriklasse. Ehk meile kõigile võimalus end lõbusalt harida, juurde õppida, kuulata inspireerivaid inimesi. Ise kuulasin viimati teadlase Jane Goodalli meistriklassi. Mind liigutas tema olemus ja mõtteviis väga. Ta alustas juttu oma teekonnast šimpansite uurijana, rääkis loomade maailmast, lõi seoseid inimeste maailmaga. Väga loogiliselt jõudis ta välja iseenda aktivistiks kujunemisse. Ta ütleb: „Sisenesin metsa teadlasena, väljusin metsast aktivistina.“ Palju räägib ta igaühe võimalusest teha loodust, keskkonda ja loomi hoidvaid valikuid. Ja teadlaste vajadusest olla ühenduses oma sisetundega. Oma pika sisuka ja liigutava jutu lõpetab ta mõttega, et me kõik muudame iga päev maailma! Ja et see on lihtsalt meie endi valik, milliseid muutusi me teeme! Tema sõnum on, et tehkem igaüks endast olenev, et heastada see halb, mida oleme Maale teinud. Sest me suudame seda.

Miks on need noored inimesed igal reedel streikimas? Miks ei ole teised streikimas? Ehk on streigil olijad veendunud, et nad peavad oma hääle kuuldavaks tegema selleks, et miskit muutuks. Ja need, kes ei ole (veel), ei ole veendunud, et midagi väga valesti oleks, et oleks vaja oma häält kasutada? Üks naisterahavas käib igal võimalikul reedel Elvast Tartus streikimas, sest tunneb nii suurt vastutust selle eest, mis on juba juhtunud ja mis edasi juhtub.

Lapsest peale olen liikunud ringkondades, kus on rohkem naisi kui mehi. Õppisin koolis muusikaklassis, seejärel muusikakeskkoolis, muusikaakadeemias, töötasin õpetajana, siis kultuurikorralduses, nüüd turunduses – igal pool on alati olnud peamiselt tüdrukud ja naised. Ja nüüd järjest enam keskkonnateemadega Eestis tegeledes tunnen sama, kliimastreikidel, koosolekutel, aruteludel, vestlusringides – ikka on suurem osa naised. Kus need mehed on, küsisin eile mõnelt sõbralt. Mulle öeldi, et poliitikas, äris ja IT-s. Sattusin paar päeva tagasi lugema üht inglisekeelset artiklit, mis püüdis avada, miks keskkonnateemad naistele rohkem korda lähevad. Üks ootamatu nurk oli, et kas pole keskkonnateemasid osavalt just naistele turundatud? Õnneks tundus ka artikli kirjutajatele, et noortel sellist soolist lõhet pole ja ka poisid-mehed julgevad ja/või tahavad teha keskkonnahoidlikke valikuid. Kas mehed arvestavad oma valikute tegemisel keskmiselt vähem keskkonnaaspekte kui naised? Ühest küljest võiks ju arvata, et see, kuhu oleme maailma korralduses jõudnud, on rohkem meeste loodud. Sest mehed on olnud, ja on mõnel pool siiani peamised ühiskonna suuna näitajad ja otsustajad. Aga kuna kogu meie ühiskonnas on keskkonda siiani nii vähe arvestatud, siis kas see on ikka “meeste süü”? Nüüd võiksime ühiskonnana olla nii palju edasi arenenud, et olgu mehed või naised võimul, oleme suutelised tegema keskkonda hoidvaid ja keskkonnaolusid lausa paremaks muutvaid otsuseid (ka majandusotsuseid!). Tagasi tulles naiste ja meeste keskkonnahoidlike valikute sarnasuste ja erinevuste juurde – meie kõige tähtsam ülesanne on sõnum võimalikult efektiivselt viia absoluutselt kõigini. Sest meie kõigi panus on oluline.

Ja nagu kõigest eelpool jutustatust veel vähe oleks, vaatasin Tootseni filmi „Fred Jüssi. Olemise ilu“. Filmis kujutatud maailm on see, kuhu läheksin elama, see on minu Narnija. Mõtisklen palju küsimuse üle, miks oleme jõudnud siia, kus oleme. Ja see film pani mind rändama mööda varem vähekäidud radu. Miks me muudkui midagi kogu aeg tegema peame? Miks tuleb kogu aeg oma eesmärgi poole liikuda, midagi saavutada, olla järjest parem? Miks mitte hoopis olla järjest parem olemises, logelemises, mõtlemises, iseendaga olemises? Ja siis kui mitte kuidagi enam ei saa, siis päriselt tegutseda. Ja ausalt – mina ei oska niimoodi niisama olla. Niimoodi iseendaga vaikuses olles, mittemidagi tehes. Mul on kogu aeg vaja midagi teha, oma olemist mõtestada, anda hinnang, panna sõnalisse raami. Aga kui võtaks teise eesmärgi? Ma ju tean, mida ma tahan. Tahan päriselt tahta lihtsalt olla, tahan tahta olla iseendaga olemises, olla iseendaga elavas vaikuses, olla iseendaga looduses, olla iseendaga pimeduses ja vaikuses ja üksinduses. Ja päriselt suuta niimoodi kõike olla. Mitte kogu aeg. Aga piisavalt. Ja kas kui me kõik suudaksime nautida rohkem niisama olemist, veedaksime vähem aega vajamatut tarbides?

Kehras avati jäätmejaam

Eelmisel nädalal tuli teade, et kõik vajalikud dokumendid ja load on olemas ja võib avada. Veebruarikuu esimesel päeval saidki kõik huvilised jäätmejaama avamisele minna ja oma silmaga järgi vaadata, kuhu mis käib.

Kehra jäätmejaama avamine 1. veebruaril. Kõnedes jäi kõlama lootus puhtamatele metsaalustele.

Anija eit pistis kõigile pihku lehe küsimustega, ehk toimus viktoriin. Panen küsimused korraldajate nõusolekul ka lõppu üles. Täitsa põnev on oma teadmisi proovile panna ja vaadata, kui paljut tegelikult teab.

Külalistele pakuti ka kringlit ja kuuma teed. Nii tore, et teetermoste kõrval olid pestavad kruusid! See võib tunduda küll tähtsusetu detail, aga tegelikult on hea, et korraldajad ühekordsetel nõudel tekkida ei lasknud. Kasutan juhust ja mainin ära, et olen ise vahvate inimeste abiga Kehrasse loonud nõude kogu Ühiskondlik nõu, kuhu kõik, kel nõusid üle, on väga teretulnud nõusid juurde ka annetama. Olen tänulik Kehra Aidale (ja MTÜ-le IngVer), et nad on aidas eraldanud ühe nurga nõude hoiustamiseks. Samuti olen tänulik kõigile nõude annetajatele, üks annetaja tõi meile ka kapi, et nõud lihtsalt hunnikus ei seisaks. Ja sealt osa jäätmejaama avamisel kasutusel olnud nõusid päriseski. Minu tookordne mõte lähikonna üritustele pestavaid nõusid laenata, toimis hästi. Loodan, et edaspidigi leiavad nõud rakendust, sest nõud puhtana tagastada ei ole ju keeruline. Ja palju prügi jääb tootmata.

Reedel vestlesime väga põneva naise Jana Hallasega, kellega tutvusin LDIW (Let’s Do It World ehk Maailmakoristuspäev) konverentsi korraldustiimis vabatahtlikuna veidi kaasa aidates. Ja siit tulebki sellenädala podcasti Keskkonnahoid on äge! Paljude jaoks ei vaja stilist, disainer ja laulukirjutaja Jana tutvustamist. Viimasel ajal on ta end aga sidunud heategevusega, näiteks on ta tegev fondis nimega Igavene Heategu, kuna soovib panustada oma tuntust moe-ja popmuusika valdkonnas millessegi suuremasse. Stilisti ja moeloojana on ta võtnud missiooniks tõsta noorte keskkonnateadlikkust,  olles ise oma jätkusuutlike ideede ja leidlike lahendustega eeskujuks. 

1. KORISTAD PARAJASTI AEDA, TEKIB SUUREM HUNNIK JÄÄTMEID. MÄRGI JÄÄTMED, MIS SOBIVAD BIOLAGUNEVATE JÄÄTMETE KONTEINERITESSE?
a) puulehed b) tühi limonaadipudel c) ussitanud kõrvits d) poolik plastikust rehavars e ) lahtise tallaga vana töösaabas
2. MILLISED JÄRGNEVATEST PABER- JA KARTONGTOODETEST EI SOBI PABERI- JA KARTONGI KONTEINERISSE?
a) puhtad ajalehed b) kasutatud määrdunud ja vettinud paber ja papp c) majapidamispaber d) kirja- ja joonistuspaberid e) puhtad pappkastid f) kartongist joogipakend
3. MILLISED JÄÄTMETE SEAS ON OHTLIKUD JÄÄTMED?
a) juukselakk b) hallitanud porgand c) vana seinavärv d) elavhõbedaga kraadiklaas e) 7. klassi matemaatilka õpik
4. KUIDAS KÄITUD VASTAVATUD KEHRA JÄÄTMEJAAMAS JÄÄTMETEGA SAABUDES?
a) viskan jäätmed aia taha maha, küll operaator ise vaatab, kuhu mis käib b) peatun, ootan operaatori juhiseid, toimetan jäätmed vastavalt suunistele ettenähtud konteineritesse c) viskan jäätmed esimesse ettejuhtuvasse konteinerisse
5. MILLISEID ALLOLEVAID JÄÄTMEID KEHRA JÄÄTMEJAAMAS VASTU VÕETAKSE?
a) luminofoorlambi torud b) lehtklaas c) vanarehvid d) autoakud e) tuumajäätmed f) tekstiilipakend g) vana nurgadiivan h) kasutatud mootoriõli

Kui isiklikud meie toidulaua valikud ikkagi on?

Toit on ülioluline osa meie elust, millest ei saa üle ega ümber. Ja meil kipub olema arvamus, et toidu valik on igaühe isiklik asi, ja et kui poes müüakse, ju siis on kõik hästi ja võin osta, mida hing ihaldab. Aga praeguses, just eriti lääne ühiskonnas, see kindlasti enam nii ei ole.

Võtan aluseks kaks allikat, ühes on ära toodud erinevate toiduainete süsinikujalajäljed ja teine on teadlaste pöördumisest inimkonna poole üleskutsega oma toitumine üle vaadata.

Öeldakse, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Seetõttu jagan siin osaliselt ära tõlgitud graafikut. Igaüks saab ise numbreid vaadates mõtiskleda ja otsustada, kas ja kui palju toidulaud muutmist vajab.

Aga lühidalt, millest graafik siis räägib? Sellest, et loomsed toiduained on üldiselt väga palju suurema keskkonnamõjuga kui taimsed toiduained. (On ka erandeid nagu näiteks šokolaad ja kohv, aga need pole ka meie põhisöök.) Ja veel sellest, et toiduainete transpordi keskkonnamõju osakaal kogu toidutootmise ahelas on väga väike. Näiteks veiseliha kogu süsiniku jalajäljest moodustab transport ca 1%.

Ülal jagatud artikkel aga kajastab Maailma Teadlaste Kogu (The Allience of World Scientists) (ca 15 000 teadlast 184 riigist) pöördumist 2017. aastal, milles ka meie toitumise valikute olulisus välja toodud. Kuna loomatööstus põhjustab rohkem kasvuhoonegaase kui kogu maailma transport kokku, siis soovitavad nad kõigil loomsete toiduainete tarbimist nii palju vähendada kui võimalik. Nad ütlevad, et loobudes loomsetest toiduainetest, vähendame oma süsiniku jalajälge poole võrra. Ja kõigile neile, kes räägivad „kellegi tagahoovis jalutavast veisest või lambast“ ütlevad nad, et „keskkonnasõbralikku“ liha pole olemas. Nad rõhutavad, et kõigepealt tuleb jälgida, mida me sööme, ja seejärel, kust see pärit on. Kohalikku võiksime eelistada alati, kui võimalik.

Tahan veidi peatuda ka mõtteviisil, mille järgi veganid on liialt äärmuslikud ja fanaatilised. Ma ei mõista, mis on „fanaatilist“ mõtteviisis, et teistel liikidel on samasugune õigus elule nagu meil (inimestel)? Ja mis nurga alt on see „lihtsalt erinev arvamus“ kas teistel liikidel on samasugune õigus elada ja olla mitte toode/toodang/asi, nagu meil, inimestel? Mida enam sellele teemale mõtlen, seda enam hämmingus olen. Kuidas oleme suutnud loomad-linnud-kalad liigitada asjade ja enda ressursi kategooriasse? Kuidas suudame leppida ja oma rahaga toetada süsteemi, mis põhjustab iga päev ca 3 miljardi looma tapmise üle maailma? (Ma ei pea hetkel silmas väga väikest osa inimkonnast, kes elavad jätkuvalt keset loodust ja kelle toit ei tule poest.)

Et kogu eelnev ainult „jutuks“ ei jääks, siis panen siia ka faktid arvude näol. Panen järgmisse lõiku mõned arvud, sest nii tulevad paljud asjad selgemalt välja. Ja palun juba ette vabandust, et need faktid niimoodi mustvalgelt välja kirjutan. Meil ühiskonnana oleks justkui kirjutamata seadus, et sellistest asjadest avalikult heas seltskonnas ei räägi. (Loomulikult jagavad ja on jaganud neid arve väga paljud teisedki, näiteks siin.)

FAO andmetel tapeti 2010. aastal maailmas toiduks 62,8 miljardit maismaalooma. Raskem on hinnata tapetud mereloomade arvu, sest püüginumbrite üle peetakse arvestust tonnides. Kuna umbkaudu on siiski teada erinevat liiki mereloomade kaalud, saab seda statistikat kasutada tapetud indiviidide arvu hindamiseks. Fishcount.org.uk analüüsist selgus, et 2010. aastal tapeti maailmas 0,97 kuni 2,7 triljonit (triljon = miljon x miljon) merelooma. Kokkuvõttes võib öelda, et aastas maailmas toiduks tapetavate loomade arv on vähemasti 1,03 triljonit. Arvutame: iga päev tapetakse vähemasti 2,8 miljardit looma (172 mln maismaalooma ja 2,65 mld merelooma), igas tunnis 118 mln (7,2 ja 110,7 mln), igas minutis 1,96 mln (119 tuhat ja 1,84 mln), igas sekundis 33 tuhat (2 tuhat ja 31 tuhat). Nüüd võrdluseks veidi teisi numbreid – kõigis sõdades ja genotsiidides on inimkonna ajaloo vältel kokku tapetud umbes 600 miljonit inimest. Sama arvu loomi tapavad inimesed toiduks umbes viie tunni jooksul. Kui aga lähtuda ainult maismaaloomadest, kulub umbes kolm ja pool päeva. Kas me päriselt ka elame sellises maailmas?

Sealsamas on huvitav, kui palju liigub ringi müüte õigustamaks loomse toidu söömist. Ja kui visad on need kaduma. Eile kuulasin Aleksei Turovski ettekannet, kus ta mainis, et müütilistele tõdedele teaduslike tõdedega vastu astuda on võimatu. Sest müütilised tõed on ju kogu aeg olnud. Aga samas tundub, et müüdid siiski veidi muutuvad põlvkondade muutumisega. Üks võimalus sellele kaasa aidata, on faktidest rääkida ikka ja jälle. Ja küll need müüdid ka üks hetk oma müütilise olemuse paljastavad.

Jagan ka sellenädala podcasti Keskkonnahoid on äge! Jutustame Mihkli ja Gretega, kes on tohutult armsad ja inspireerivad inimesed ja kes muudavad maailma! Nad said auhinnad Eesti Disainiauhindade rahvalemmik ja ELUMUUTEV DISAIN 2 kuud ja 3 päeva pärast esimest valmis kõrt. Nad ise on öelnud: “Tegelikult ju suht uskumatu, kui kiiresti võib elu muutuda, kui otsustada teha midagi, mis läheb meile endile niivõrd palju korda. Puhas loodus ja maailm, kus ei ole ruumi ühekordsele plastikule. Me ei ole teinud seda auhindade pärast, vaid ainult seetõttu, et juhtida tähelepanu meid ümbritsevale probleemile.”