Ühe tänava ja paljude puude lugu

Artikkel ilmus ajalehes Sakala. Kuna leheruumi on piiratult, tuli ka artiklit lühendada. Siinkohal avaldan artikli täies mahus.

Viljandi Uue tänava raied on jõudnud linnalooduse hoidmise kontekstis märgilise staatuseni.
Tegu on Viljandi elanike ja linnavalitsuse vastuseisu pingestumise tõttu Tartu ringkonnakohtusse jõudnud looga. Päästame Eesti Metsad MTÜ (PEM) ja 5 linnaelanikku esitasid 11. augustil 2021 kohtule kaebuse Viljandi linnavalitsuse vastu. Kaebuse eesmärk oli Viljandis Uue tänava rekonstrueerimise projekti käigus planeeritavate 49 elujõus puude (tammed, pärnad, vahtrad, pihlakad) maharaiumise vajaduse kohtulik hindamine. Puude raie oli linnal plaanitud 12. augustiks.

Lõplikku lahendit kohtult puude osas ei jõudnud tulla, sest linnavalitsus lasi puud tarkusepäeval, 1. septembril maha võtta. Juhtumit tuuakse ebaefektiivse linnaelanike kaasamise ja linnalooduse mittehoidmise musternäiteks ning on nüüd saanud kohalike valimiste eel üheks tulipunktiks. 

PEM-i ja linnaelanike kohtukaebus ei olnud linnavalitsuse hinnangul õigustatud mitte ühestki aspektist. Vaadeldes eesmärki luua parem, keskkonnasõbralikum linnaruum linnaelanikele, on linnavalitsuse kaasamatut isetegevust arvestades kohtusse pöördumine möödapääsmatu. Uue tänava tee-ehituse projekt oli augusti keskpaigaks ka teisel põhjusel kohtusse jõudnud, kuid see ei  olnud ehitusprotsessi peatanud. “Kui elanikud kaebavad linna kohtusse, tähendab see, et linn muidu enam nende häält kuulda ei võta,” ütles Viivi Luik 24. augusti Sakalas. Kohus andis 13. augustil puudele esmase õiguskaitse.  

Linnavalitsus jättis märkimata ja märkamata tõsiasja, et linnaelanikud räägivad tammede, pärnade, vahtrate ja pihlakate säilitamise soovist, mitte sellest, kas mõned teised puud on ka esteetilielt kaunid. Ometi nõudis linnavalitsus oma vastuskirjas (30. septembril) kohtule kaebajatelt tõestusi, seejuures ise alusetuid hinnanguid esitades.  

“Kaebajad ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väitele, et kõrghaljastus lisaks väärtust kinnistule, vastupidi, linnavalitsus leiab, et kavandatud ida-mariõunapuud ja viirpuud on esteetiliselt kaunid ning lisavad eriti kevadeti ümbruskonnale väärtust juurde. Lisaks eeltoodule kasvavad nimetatud puud kuni 8 m kõrguseks, mis ei ole mingil juhul madalhaljastus,” kirjutas Viljandi linnasekretär Ene Rink.

Bioloog Terje Põvvat kirjutas 30. augustil Postimehes: “Järjest rohkem koguneb teaduspõhist infot selle kohta, et inimene on loodud elama elurikkas keskkonnas. Elurikastes keskkondades peavad inimesed oma taastumisvõimet ja heaolu paremaks,” (2).

Seevastu demonstreeris Viljandi linnavalitsus oma võhiklikkust kirjutades oma juba mainitud vastuskirjas: “Kaebajate viide mürale ja saastele on vale, sest müra ja saaste eest ei kaitse ka olemasolevad puud, mille võra on jalutajale selleks liiga kõrgel.” 

Ökoloog ja terviseteaduste instituudi vanemteadur Mihkel Kangur on öelnud: “Üks puu suudab 12 kuu jooksul toota kahele inimesele vajaliku aastase koguse hapnikku. Lisaks sellele aitab tiheasutuse kõrghaljastus puhastada õhku liigsest tolmust ja sellega levivatest kahjulikest peenosakestest. See aitab ära hoida ja leevendada vaegusi väga mitmetel haigustel nagu näiteks nahavähk, astma ja veresoonkonna haigused, mis meid järjest rohkem kimbutavad. Ühe euro investeerimine kõrghaljastusse toob meie ühiskonnale ökosüsteemide väärtuses tagasi kolm eurot. Statistika kohaselt kasvatab kinnisvara ümbritsev rohelus ka selle väärtust müügiturul.” 

Arvamuste faktidena esitamine võib juhtuda teadmatusest, kuid võib esineda ka tahtliku eksitamisena. Ka linnavõimu esindajad peavad põhjendama oma seisukohti argumentide ja tõenditega. “Viljandi linnas asuvat Uut tänavat ääristavad tõepoolest erinevat liiki lehtpuud. Puud on erinevas vanuses ning erinevas seisukorras, sh on suur osa puid elujõulised. Viljandi linn kinnitab, et puud asendatakse vajadusest tänavat rekonstrueerida, mitte seetõttu, et need ei olnud elujõulised.” kirjutas linnavalitsuse ametnik. Kuni vastuskirjani ei olnud linn kordagi selgelt sõnastanud, et puude tervislik seisund ei oma tähtsust. Üks Uue tn puude eest seisjate sõnum oli, et puud on eluterved ja seetõttu säilitamist väärt. Selle kinnituseks telliti dendroloogiline hinnang. On jäänud arusaamatuks, kas linnavalitsus on tahtlikult või tahtmatult kaebuse punktidest mööda rääkinud.

Elujõus tammed on eestlase jaoks pühad. Vähemalt sedasi on Eesti kultuuriruumis tihti arvatud ja väljendatud ka mõtet, et nende maharaiumine tekitab füüsilist valu. Uue tänava maharaiutud puud panevad arutlema ühiskonnas kehtivate normide ja Eestis kehtivate tavade üle.

12. augustil toimus esimene meeleavaldus, sest juhtum oli kohtusse antud esmase õiguskaitse taotlusega, aga kohtuotsust veel ei olnud. Puude mahavõtmine oli planeeritud 12. augustile, mistõttu pidi meeleavaldus andma ka arboristidele signaali, et oluline vaidlus on pidamata ja puid ei tohiks veel maha võtta. . Sel päeval jäid puud kohaletulnud inimeste tõttu püsti. 13. augustil ei olnud tee-ehitajaid enam kohal, ent kutse peale tuli meeleavaldajatega kohtuma abilinnapea Kalvi Märtin. Vestluse käigus ütles abilinnapea, et linnahaljastus ei ole linnaelanike otsustada, kaasamine oli olnud suurepärane ning kõnealuseid puid pole enam võimalustki säilitada. Silmiavav oli Viljandi Linnavolikogu liikme Juhan-Mart Salumäe avaldus 28. septembri Sakalas, kui saadi hoopis teistsugune pilt kõnealuse juhtumi telgitagustest (4): “Linnavalitsus on küll korduvalt väitnud, et rahvast kaasati Uue tänava projekti rohkem kui kunagi varem, kuid seda väidet võib näha pooliku tõena. Kogukonna arvamused koguti tõesti kokku 2020. aasta lõpuks, kuid seda, milline on lõplik lahendus pärast linnavalitsuse arutelusid, avalikult ei tutvustatud. Isegi linnavolikogu liikmed (vähemasti opositsioon) polnud teadlikud, millised muudatused viidi sisse projekti lõppversiooni – 2020. aastal volikogule tutvustatud plaanis seisis veel selge sõnaga, et puud, mis nüüdseks on maha võetud, jäävad alles. Igal juhul 2021. aasta märtsist augustini olid lõpplahendusest teadlikud vaid linnavalitsuse liikmed koos vastutavate ametnikega ning kui seda lõpuks realiseerima hakati, oligi kogukonna muudatusettepanekutega arvestada liiga hilja.”

Linnaruumi elule, kujunemisele ja ka kaitsele  tulevad tegelikult appi oma mõtteid ja vaateid väljendavad linnaelanikud. Sellel on otsene seos linna identiteediga. Niisamuti võidaks elanike osalusest ka linnavõim ise. Kodanike julguse ja osavõtlikkuse puudumist on aga lihtne ära kasutada neil, kellele linnaelu otseselt korda ei lähe. Uue tänava puude juhtumi kohtusse andmine väljendas avalikkuse huvi säilitada linnaruumis elujõulisi puid kui olemasolevat terviklikku lahendust toetavat osa projektist.. Teed, ristmikud, bussipeatused – kõik need on planeeritavad. Suuri puid aga ei saa planeerida, need kasvavad aastakümnete jooksul.  Diskussiooni selle üle aga ei tekkinudki, kuidas lõimida olemasolev kõrghaljastus teeparandusega. 

Otsus võtta aeg maha ja uute argumentide valguses uus arutelu korraldada on hindamatu. Ei ole arendav ega kaasav see, kui arvamused on lubatud vaid seni, kuni need ei takista otsustajate ühepoolseid plaane. Kui omavalitsuse juhid siin probleemi ei näe, on ainuõige lahendada sellised vaidlused kohtu abil. 

Eraiisikutel ja MTÜdel võib kohtusse pöördumine tunduda takistusena, sest juriidiline abi on esmalt alati kulu. Ent mida suurem on avalik huvi ja koostöö elukoha keskkonnaväärtuste kaitsel, seda parem on kokkuvõttes tulemus kõigi jaoks.  Loodus on meie kõigi ühisvara ning need, kes loodust hoiavad, sellest põhimõttest lähtuvadki. 

Kõnealune Uue tänava puude juhtum jõudis kohtusse pelgalt annetajate toel ja annetajate hulk viitab, et teema läks inimestele väga korda. Inimesed näitasid initsiatiivi ja muret ja tahtsid enda ümber näha elu. 

Uue tänava puudesaagas on mitmeid kordi esitatud väidet, justkui kohtukulud võiksid jääda kaebajale (st MTÜ-le ja linnaelanikele). See väide on ekslik. Esialgse õiguskaitse taotleja vastutuse kohta ütleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 254 järgmist: Kahju hüvitamise nõudeid esialgse õiguskaitse määruse täitmisest ei tulene, kui täitmine oli õiguspärane, välja arvatud juhul, kui esialgse õiguskaitse taotluse esitaja on käesoleva seadustiku § 28 lõigetes 1 ja 2 sätestatu vastaselt tahtlikult viinud kohtu eksitusse ja selline tegevus tingis esialgse õiguskaitse määruse tegemise ning kolmandale isikule õigusvastaselt kahju tekkimise. Ometi on seda ekslikku väidet rõhutatud nii linnavaltisuse esindaja ütlustes kui ka linnavalitsuse kirjades kohtule ja linnavalitsuse vaateid esindavates lehelugudes.. 

Vaidlused vaibuvad, olukorrad mööduvad, aga inimesed jäävad. Meil ei ole kellelgi nii palju aega ja ressurssi, et saavutaksime midagi hirmutamise ja vaenu õhutamisega, isegi mitte kohtus.  

1 https://sakala.postimees.ee/7321412/viivi-luik-puud-on-ausambad-inimestele
2https://arvamus.postimees.ee/7325791/terje-povvat-ka-linnaloodus-vajab-kammitsemata-elurikkust
3 26.01. 2018. ERR-i teadusportaalis novaator https://novaator.err.ee/677578/oskuslikult-istutatud-korghaljastus-aitab-saasta-tervist-ja-kuttearvet
4https://sakala.postimees.ee/7347944/juhan-mart-salumae-teeme-nii-et-haridusvaldkonda-ei-tabaks-hiljandi  

Puud linnaruumis – kas Viljandis läheb teisiti kui Haapsalus?

Arvamus ilmus Eesti Päevalehes 11. augustil 2021. aastal.

Kuidas õppida hindama looduslikku linnaruumi, selle asemel, et seda pidevalt hävitada ja siis taasluua?

Linn on linlase kodu. Ja põhimõtteliselt on linnavalitsus linlaste teenistuses justkui kodu hoidja. Linlastel olla kõik võimalused oma kodu hoida, sõna sekka öelda ning protsesse juhtida. Ja siis juhtub „Haapsalu“ ehk kohalike elanikega läbi arutamata kiirest toetuse kulutamise vajadusest sündiv otsus ja terve puudeallee võetakse teeremondi tõttu maha. Palju segadust ja küsimusi, kohalike vähene informeerimine ning ekspertarvamuse mittearvestamine. Samas harjub inimene pea­aegu alati oma uue reaalsusega ja hetkel, kui puid enam ei ole, saab ka teema oma lõpu ning inimene liigub edasi.

Kas on võimalik, et Viljandis, kus plaanitakse teeremondi nimel 49 puud maha raiuda, läheb kuidagi teisiti? Hetkel on näha, et Viljandi inimesed hindavad rohelust ja suuri puid ning võtavad aega mõelda, kuidas oma arvamus kuuldavaks teha. Näiteks võib tuua Rene Liivamägi banksyliku valgusinstallatsiooni, mis pühapäeva õhtul ootamatult mõneks tunniks Viljandis parajasti remondis olevale Uuele tänavale ning ka varsti remonti minevale Tartu tänavale ilmus, tõmbamaks tähelepanu puude olulisusele linnaruumis.

Kuidas õppida hindama looduslikku linnaruumi, selle asemel, et seda pidevalt hävitada ja siis taasluua?

Aga kas asi on pelgalt puude hoidmises? Mis üldse paneb osa inimesi oma vabast ajast panustama millessegi, mille õnnestumine on ebakindel ja mida tavaliselt väga ei oska? Sest ausalt – peaaegu igaüks, kes asub mõnd keskkonnaprobleemi lahendama, uurib ise, õpib ise, ja kui tekib vajadus kohtusse pöörduda, ka maksab kaasamõtlejate abiga kohtukulud. Samas kui näiteks linnavalitsus kohtusse kaevatakse, on neil võimalus maksumaksjate endi raha eest end kaitsta, esindades tihti plaani, mida linlased ei taha.

Kas praegu käima lükatud protsessi peatamine muudaks midagi sisuliselt? Oleks järgmistel läbimõtlemata ja linlastega läbi arutamata linnaruumi rohealasid hävitavatel plaanidel lõpp? Ega Tartugi ses küsimuses ­Ihaste või keskpargi näitel erine. Ja olukord, kus eri linnades võim isegi valimiste eel on valmis laskma maha raiuda terveid puudealleesid, milleta tänast linnaruumi tegelikult enam ette ei tohiks kujutadagi, tekitab hämmingut. Mõistmatust. Ja väga paljudes ängi ning frustratsiooni. Ei ole kerge hakkama saada tundega, et ma ju näen ja tahan arvamust avaldada, aga mu hääl ei jõua kuhugi.

Äsja avaldasid teadlased hoiatuse, mis on senistest kõige teravam ja otsekohesem: inimene on kliimamuutustes süüdi. ­ Kuidas aga peab end tundma linnakodanik, kelle kodulinna üks juhtidest ütleb välja, et kliimamuutust ehk ei olegi?

Inimloomus tahab muudkui luua, areneda, muuta ja arendada. Kuidas aga õppida ühiskonnana hindama olemasolevat looduslikku linnaruumi, selle asemel, et seda pidevalt hävitada ja siis taasluua? Linnaloodus parandab õhukvaliteeti, iga linnapuu pakub soojusregulatsiooni „teenust“. Kõrged puud meeldivad inimestele ja nad on linnaruumis vajalikud. Hoidkem siis neid!

Metsasõda – on või ei ole?

Arvamus ilmus ERR-is 6. augustil 2021. aastal.

Säästlike metsamajandajate ja looduskaitsjate seisukohast tööstusliku ideoloogia mõisted loodusteaduse mõistetega kokku ei sobi. Kuid rõhutades tulemuseni jõudmise vajadust, surutakse neid mõisteid jätkuvalt kokku. Tulemuseks on pidev konflikt, “metsasõja” jätkumine, kirjutab Farištamo Eller.

Eesti toodab pelleteid nii palju, et on sellega Euroopas teisel kohal1. Samuti veetakse Eestimaa teedel päevas ümardatult 1000 veokitäit Eesti metsadest pärit palki.2 Ja juunikuu seisuga anti igas päevas keskmiselt välja 27 metsateatist looduskaitsealadele.3 Kas see on Eesti ühiskonnas aktsepteeritud, kui sellise olukorra kirjeldamiseks öelda, et toimub looduse hävitamine, ökotsiid?

Samal ajal toimub ühiskonnas metsast endast sõltumatu konflikt looduskaitse ja intensiivse puidutööstuse vahel. Looduskaitse töötab selle nimel, et põhjendada ühiskonnale metsakaitse vajalikkust, tööstus aga püüab näidata, et “sõda” käib looduskaitsjatel metsanduse kui sellise vastu.

Selline sõda on võlts. Võiks lausa öelda, et sellist sõda ei ole üldse olemaski. Mees, kes võttis kasutusele mõiste “metsasõda”, parafraseeris fosforiidisõda, kuid seda, mismoodi ühiskond toona looduskeskkonda hoides ühines, praeguses Eestis enam ei tundu juhtuvat.

Toona toimus ühinemine ühise eesmärgi nimel välisvaenlase vastu, mis on märksa lihtsam kui looduse (metsa) eest omade vastu välja astuda. Konflikt aga kestab ja metsade valimatu langetamine samuti.

Tööstuse võimendatud metsasõja kuvand on tehislik ja konflikt looduskaitsega tahtlik. Meie ametlikes kanalites ja ühiskonnas domineerib tööstusele kasulik segadust külvav infomüra, milles fakte ja tegelikkust keeruline või lausa võimatu üles leida. Tuleb ka teadvustada, et nn metsasõtta haaratakse inimesed läbi polariseerimise looduskaitse ja metsamajandamise vahel, justkui need on ja saaksid olla võrdsed sõdivad pooled.

“Siinkohal paneme etenduse pausile: kas tegu on üldse võimaliku konfliktiga?”

Metsasõja lavastuse ühele poolele on asetatud see osa inimestest, kelle soov on metsi hoida ja kaitsta ja ka püsimetsana majandada. Teisel poolel on need, kelle eesmärk on eelkõige raha, ehk kiirelt ja odavalt palju puitu võimsa tehnika ja intensiivse pideva lageraiega metsast välja vedada. Siinkohal paneme etenduse pausile: kas tegu on üldse võimaliku konfliktiga?

Iga aruteluga, milles eelpool kirjeldatud osapooled, nii säästjad kui ka raiujad, sõna saavad, kinnistub mulje, justkui oleks mõlemal poolel oma pädevad argumendid ja konflikt seetõttu lahendamatu.

Raiuja argument, et puu mädaneb metsa ära, kui teda maha ei võeta, ei ole looduskaitselisest seisukohast pädev argument, kuid mõjub loogiliselt puidutoormest sõltuvale kasumit tootvale ettevõttele.

Looduskaitsja argument, et puu on metsa elurikkuses oluline ka pärast tema surma, näiteks lamapuiduna, ei ole puidu kasutamise seisukohast ning eriti intensiivse metsatööstuse silmis pädev argument, sest metsas nähakse puidulaona, kus ükski puu ei tohi raisku minna.

Selline vastasseis on imaginaarne, kurb ja enam süvenedes omamoodi arulage. Ometi nii meile seda “metsasõda” etendust usutava tõena mängitakse. Päevast päeva, lõputult. Sellel ei ole midagi pistmist tegelikkusega, kus praegu püütakse looduslikke elupaiku kokku suruda ja ise loodust vormida ja rohekoridore luua, et tööstuslik puidumajandamine – olgu mistahes otstarbel, pelletiks, tselluloosiks, hakkeks või saelauaks – saaks vabalt looduskeskkonnaga mitte arvestades toimetada. 

Kindlasti väärib rõhutamist mõju, mida omab metsaomanikule teda ümbritsev (inim)keskkond. Paljude metsaomanike infoväli õhutab vaenu looduskaitse vastu, kihutab inimesi oma metsades kitsalt majandusskeemidele ja toetussüsteemidele keskenduma.

Arusaamine metsadest kui iseuuenevatest terviklikest ökosüsteemidest ja mõistmine, et metsade hoidmine on kõige esimene metsade majandamise viis ei mahu sellesse maailma.5 On ka loomulik, et inimesi, kelle sissetulek sõltub konkreetsest teemast (metsade hoidmise vajadus), mitte arusaamisest, neid ongi keerulisem ümber veenda. Olgu faktid kuitahes kõnekad.

Looduskaitsealade (LKA) puutumatusele on ühiskonnal pandud suured lootused, kuid nende majandamine vajab täiesti eraldi käsitlemist ja selgitamist. Väide, justkui oleks looduskaitsega üle piiri mindud, ei ole tõsiseltvõetav, arvestades majandamisse minevate looduskaitsealade kasvu nii riigimetsas kui ka erametsas.

Seejuures ei räägita mitte lihtsalt LKA säästlikust hooldamistööst, vaid taaskord “raieküpsete” või “äramädanevate” metsade majandamisest lageraietega. Erinevate alade teadlased ja keskkonnaanalüütikud kinnitavad, et meie looduskaitsealad ei ole kaitstud ja hooldatud, vaid üha enam intensiivselt majandatud.

Sõnumiagentuurid ehk PR-ettevõtted, mis nii RMK-le, keskkonnaministeeriumile, puidutööstuse erialaliitudele kui ka metsaühistutele kommunikatsiooniteenust pakuvad, esitavad puidutööstust teadusliku metsamajandamisena. Teaduslikena tunduvad sõnumid rahustavad ühiskonda nii palju, et küsimuste küsimise asemel hakatakse paljudes ringkondades isegi neid sõnumeid levitama nõnda metsasõjaga ühinedes, konflikti süvendades ja segadust külvates.

Metsanduspoliitikat ei olegi praeguse meediapildi järgi lihtne hinnata. Kes valdkonda ei süvene, sellele kergesti arusaadavaid selgitusi ei leidu. Arusaamatuks on aetud metsanduse olukorra kirjeldus peamiselt mainekujundusettevõtete abiga, eesmärgiga summutada ühiskonnas kerkivad küsimused kasvõi näiteks lageraiete üle looduskaitsealadel.

Ükskõik, milliseid argumente, kus ja kuidas esitatakse, fakte need ei muuda.

  • Ökoloogide hinnang meie looduskaitse olukorrale on järgmine:
  • Looduskaitsealad (sh Natura 2000 alad) ei ole kaitse all.
  • 30 protsenti Eesti maismaast ei ole kaitse all.5
  • KAH-alad (kõrgendatud avaliku huviga alad ehk kogukonna metsad) ei ole kaitse all.
  • VEP-id (vääriselupaigad) ei ole kaitstud.
  • Veekaitsealad (alad 10 m veepiirist) ei ole kaitstud.
  • Hiied ja ristimetsad ei ole kaitstud.
  • Allikad ei ole kaitstud.
  • Looduslikud sood ja rabad ei ole kaitstud.

Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.

Säästlike metsamajandajate ja looduskaitsjate seisukohast tööstusliku ideoloogia mõisted loodusteaduse mõistetega kokku ei sobi. Kuid rõhutades tulemuseni jõudmise vajadust, surutakse neid mõisteid jätkuvalt kokku. Tulemuseks on pidev konflikt, “metsasõja” jätkumine. Aga täpseid mõisteid kasutades paistaks looduse halb olukord välja ja metsatööstus just seda püüabki vältida.

Küsida tuleks sedagi, kellel üldse on huvi ja algatus poliitilisi otsuseid teha, seadusi muuta ja kelle huvid ja kuidas on motiveeritud. Praegu on kahjuks metsandus tööstuse poole kaldu: seadused ja otsused on võetud siiani ja võetakse praegugi vastu tööstuse huve esikohale pannes, viies nõnda inimeste soov ja võimalus oma metsi kaitsta tagaplaanile.”Looduskaitset eesmärgiks võttes tuleb kasutada argumente ja lahenduskäike, mis looduse hoidmist võimaldavad.”

Eesmärgid vajavad oma iseloomust lähtuvalt erinevaid argumente ja lahenduskäike. Looduskaitsest rääkides ei tohiks kunagi peamisteks argumentideks tõusta majanduse (lühiajaline) heaolu ega tööhõiveprobleemid. Looduskaitset eesmärgiks võttes tuleb kasutada argumente ja lahenduskäike, mis looduse hoidmist võimaldavad.

Praegusel suunal jätkates, ei ole siin kümne aasta pärast looduslikke metsi enam mujal alles kui osaliselt kaitsealadel. See suund ja metsanduse areng on halb ka tööstusettevõtetele endile, mis puidust sõltuvad. Kitsalt paarile suurettevõttele suunatud toorme tootmine ei tohiks üldse olla nähtudki kui metsandus. Metsanduse olemus saab säilida ainult koos metsade olemas olemisega, terve ökosüsteemina.

Kui ühiskondlikus lepingus, mis saavutatakse läbi sõltumatute demokraatlike protsesside, leitakse, et metsade intensiivse majandamise kõrval on oluline loodust hoida, tuleks praegust metsandust oluliselt muuta.

Poliitikutel tuleb loodusressursse majandavatele töösturitele seada väga selge piirid. Raiemahud, kaevanduspiirangud, veekasutusload jms peavad kõik lähtuma looduses toimivast tasakaalust, mitte tööstuse huvidest.

Ühiskonnale ilustatud ja uinutavad, aga segased ja ekslikud sõnumid kasuks ei tule. Ei ole keeruline mõista, et tööstus ja majandus sõltuvad tegelikult samadest ressurssidest, millest loodus (ja inimene) isegi. Intensiivse majandamisega hävitatud metsa ei saa raamatupidamisega taastada, väljasurnud liiki ega hävitatud elupaiku ei saa istutada.

Looduskeskkonna elusus on meie endi elu aluseks, looduslik rikkus on ühine rikkus nii inimese majandusele kui ka looduslikele protsessidele. Soov loodust hoida on hea soov.


1https://www.channel4.com/news/fears-biomass-green-revolution-could-be-fuelling-habitat-loss2 (Aastane raiemaht: 12,5 miljonit tihu / 365 päeva aastas/ 35 tihu veokikoormas = 978 koormat iga päev.) (https://ktu.ee/2021.06.16 Avalik kiri keskkonnaministeeriumile ja riigikogule 16.06.2021.pdf)3 Eestis kehtis juunikuu seisuga looduskaitsealadel 9832 metsateatist. 9832 metsateatist / 365 päeva aastas = 27 metsateatist iga päev (ka puhkepäevadel) Avalik kiri keskkonnaministeeriumile ja riigikogule 16.06.2021.4 Metsakaitse on üks viis metsa majandada, seda rõhutab ka Metsaseadus (§ 16).5 Kogu Euroopas, sh Eestis, on eesmärk võttagi rangema kaitse alla 30 protsenti maast.

Mis oleks kui hakkaks päriselt ökosüsteeme kaitsma?

Artikkel ilmus ajalehes Sakala 21. juulil 2021.

MILLINE ON see maailm, kus me elada tahame? Millised on need väärtused, mis meie valikuid dikteerivad? Kas oleme enda elu juhtivatele väärtustele üldse tõsiselt otsa vaadanud?

Võiksime mõista, et vajame enda ümber hästi toimivaid ökosüsteeme. Kuid mis on hästi toimiv ökosüsteem ja miks seda vaja on?

Kõik, mis me inimkonnana eluks vajame, on ökosüsteemide loodud. Näiteks puhas õhk, puhas vesi, viljakas muld ja puhas toit. Ja kuigi taastamine kõlab kangesti uhkelt, on kahtlemata efektiivsem, kindlam ja odavam ökosüsteeme hoida, selle asemel et neid intensiivselt majandada ja hiljem püüda suure raha ja töövaevaga taastada. Toimivad ökosüsteemid on looduslikud elurikkad kooslused, näiteks looduslikus seisundis rabad ja metsad.

KUI SAAME aru, et toimivate ökosüsteemide hoidmine on iseenesestmõistetav, siis muudab see meie väärtushinnanguid ja valikuid. Üks silmanähtavamaid valdkondi meie elutegevuses on reostus, jäätmed. Meil on vaja mõista, et mitte midagi ei saa päriselt ära visata. Kogu planeet Maa on üks tervik ja kuhugi see meie tekitatud prügi ikka läheb, isegi kui me seda enam ei näe. Nii omandavad ehk ka meie emotsionaalsed ja hoolivad ostud (näiteks ühekordse kasutusega tooted nagu lõbusad õhupallid ja mugavad plastnõud) hoopis teise tähenduse. Väärtustades puhast elukeskkonda ja loodust, hakkame nägema, et paljud siira rõõmuga sooritatud ostud ongi sõna otseses mõttes prügi, samas on võimalik heategu jätta need asjad ostmata.

Oleme Eestis oma õhukvaliteediga endiselt väga rahul, kuid liigume järjepidevalt suunas, kuhu tegelikult jõuda ei tahaks. Toon näitena minu läheduses Viljandi maakonnas asuva Niilusoo raba. Eesti turbaliidu ametlik seisukoht on, et looduslikus seisus rabasid kuivendama ja freesima ei hakata. Samas aktsiaselts Mikskaar, kes turbaliitu ei kuulu, on saanud keskkonnaametilt kaevandamisload ​Niilusoo rabas tegutsemiseks aastatest 2004 ja 2012, load kehtivad 25 aastat. Maailm muutub 2029. ja 2037. aastani tohutult ja kahjuks ei saada ikka aru, et kui meil on veel midagi hoidmist väärivat, siis tuleb seda ka säilitada.

Näiteks kasvab turvas looduses nõnda aeglaselt, et seda ei saa kuidagi taastuvaks loodusvaraks lugeda. Samuti emiteerivad freesturbaväljad nii turba kaevandamise käigus kui ka pärast kaevandamise lõppu tohutult kasvuhoonegaase. Ja kuigi nende koguste kohta on erinevaid hinnanguid, on leitud, et liikluses eralduvat CO2 kogust võivad need Eestis ületada ligi üheksa korda. Maksutulust võime rääkida palju tahes, aga kui ühel hetkel ei jagu enam puhast õhku ega vett, on maksutulu ilmselt unustatud.

Imestan, kuidas on tark Eesti inimene pandud uskuma, nagu lageraie oleks ainuke viis metsa majandada. Kuidas on ühiskond pandud uskuma, justkui oleks ainuke viis metsa kasvatada seda täielikult ära kaotades? On teadlased, on (vanad) metsamehed, on püsimetsaühistu – kõik nad räägivad, et metsi saab ja tuleb majandada nii, et ökosüsteem säilib, mets kasvab ja uueneb ning on terve. Mida aga räägib riigimetsa majandamise keskus (RMK) ja metsatööstus oma mõjuvate kommunikatsioonisõnumitega? Mets mädanevat ära, kui seda maha ei võeta, ometi me imetleme fotodelt metsi, mille vanust saab mõõta sajandites. Lageraie olevat metsa uuendamine, kuigi iga inimene näeb, et lageraie on justkui tagurpidi kübaratrikk, kus mets lihtsalt ära kaotatakse, lisaks hävitatakse metsamullastik ning alles jäävad sügavad harvesteriroopad.

On hulk inimesi, kes usuvad tõsimeeli seda retoorikat ja levitavad «tõde», mis on pikas plaanis kahjulik meile kõigile. Metsatööstuse ja RMK huvides ega väärtushinnangutes ei ole meie elukeskkonda hoida. Siinkohal on meie asi otsa vaadata oma väärtustele ja vajadustele ning kui hindame kasvavaid metsi, metsaõhku ja korilust, metsa kui ökosüsteemiga arvestavat metsamajandamist, tuleb meil sellele vastavalt oma valikuid teha. Olgu selleks siis puudega oma sauna kütmine, seenelkäimine või erametsaomanik olemine.

SÖÖMISETA KA ei saa. Öeldakse, et inimkond ja ühiskond on mõne toidukorra kaugusel anarhiast. Mõni ütleb, et kahe toidukorra, mõni, et üheksa, aga selge on see, et nälg lagundab meie ühiskonnakorralduse väga kiiresti. See on hästi emotsionaalne ja justkui ka isiklik teema, kus tavaliselt ei soovita ettekirjutusi, mida võib ja mida ei või. Söön, mida tahan ja kui palju tahan! Viimasel ajal aga kuuleb üha sagedamini, et toit ei olevat isiklik asi. Kuna toidu tootmine kulutab Maa piiratud ressursse, tunduvad väited neilt, kes kutsuvad kõiki üles oma söögi päritolule ja iseloomule mõtlema, õigustatud. Aga kindlasti mitte ainult üksiktarbija, vaid ka tootjate, subsideerijate, poliitikakujundajate ja toitlustajate tasandil. Meil kõigil lasub vastutus, mida ei pruugi osata võttagi, kui väärtused on selles valdkonnas läbi mõtlemata. Väärtused, mis toetaksid meie kõigi elukeskkonna ja ressursside säästlikku kasutust puhta elukeskkonna hoidmisel.

Mis aga paneks meid oma väärtushinnanguid ümber mõtestama? Osalesin koolitusel, kus räägiti «nügimisest» kui ühest viisist poliitikat ja inimeste käitumisotsuseid mõjutada. Jõudsin koolituse käigus mõistmiseni, et praegu valitsev majanduse esiplaanile seadmine ning tööstustel keskkonnaga mittearvestavalt toimetada laskmine ei ole eetiline ehk siis ei arvesta meie kõigi huve. Samuti ei ole eetiline lasta toimida seadusandlusel, mis ei arvesta ökosüsteemide hoidmise vajadust. Puhas elukeskkond – puhas õhk, puhas joogivesi, puhas toit – need on meie kõigi põhiõigus. Ja mitte ainult õigus, vaid vajadus. Kuid me ei oska neid teisiti kui taastuvate loodusvaradena näha, sest seni on nad alati olemas olnud.

Meil on vaja hakata seostama meie vajadusi nagu puhas õhk, puhas joogivesi, puhas toit hästi toimivate ökosüsteemidega ja ökosüsteeme kaitsta. On lubamatu lasta kõiki, kes loodust hoida püüavad, tembeldada rumalateks, mõttetult emotsionaalseteks, majandust ja elu mittemõistvateks inimesteks. Miks ei suhtu poliitika kujundajad looduskaitsjatesse kui liitlastesse? Kas sellepärast, et looduskaitsjad ei too raha sisse?

MEIE ÜHISKOND on kahjuks uskuma pandud, et looduse intensiivne majandamine toob maksutulu ja palgad. Toobki, aga peamine osa kasumist läheb muidugi ettevõtete omanikele. Teadmistepõhised ärid looksid rohkem kõrgepalgalisi töökohti, mistõttu palju suurem osa kasumist jaotuks õiglasemalt laiali. Aga see selleks, tõsi on see, et ka madalapalgaline töökoht on parem kui töötus. Ent kuigi valitsev retoorika tähtsustab enim raha teenimist ja ettevõtlust, investeerimist, majanduse kasvamist, maksude laekumist, siis unustatakse see, et raha väärtus puhta elukeskkonna kadumisel haihtub. Mida sa selle raha eest siis saad, kui sul kaev kuivaks jääb? Kui toidu hind lakke kerkib?

Puhas elukeskkond, normaalne põhjavesi ja õhu kvaliteet on aga hästi toimivate ökosüsteemide tulemus. Meil tuleb nende eest teadlikult seisma hakata. Ka üksikisiku algatusega saab palju muuta! Ka Niilusoo raba kaitseb üsna väike mittetulundusühing, mille liikmed toimetavad oma vabast ajast. Juriidiliste vaidluste kulud kaetakse seejuures annetajate toel. Pikemas perspektiivis teenivad hoitud sood ja rabad meid kõiki paremini kui turbatoodete kasutamisest saadud ajutised tulud. Loobumine turbatoodetest tähendab aga jällegi muudatusi näiteks meie aianduskultuuris. On selge, et muutus ei pruugi tulla lihtsalt, kuid kui mõistame oma väärtushinnangud üle vaadata, on see võibolla lihtsalt kättevõtmise asi. Ja ega loodus oota, vaid laseb vihmal kallata ja päikesel kõrvetada, kui me muidu aru ei saa.

Näidake hoolivust, valige veganiga õhtustades samuti täistaimne toit

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 11. juulil 2021. aastal.

Meil on ühiskondlikud kirjutatud ja kirjutamata kokkulepped, et omavahel hakkama saada ja ehk õnnelikki olla. Samas elame tänasel päeval kõik veidi erinevas infomullis.

Neis mullides on erinevad raamatud, uudised, muusika, tõekspidamised ja uskumused, sõbrad, filmid, toit, informatsioon. Infomullide erinevusest hoolimata toimime ühiskondadena, otsime ja leiame oma rõõmu.

Erinevate inforuumide kiuste on meil üks ühine teadmine – kliimamuutused. Tegelikult see päris ühine teadmine muidugi ei ole, sest näiteks Orkla grupi viimase rahvusvahelise uuringu järgi ei usu kolmandik Eesti inimesi, et kliimakriis on päris. Justkui oleks tegemist jõuluvanaga. See number põhjendab, kuidas paljude meie ühiskonnaliikmete meelest ei olegi tegemist absoluutselt mitte mingisuguse probleemiga.

Oleme pidevalt tunnistajaks, kuidas poliitikud võtavad vastu vähe sisulisi otsuseid, mis meie elukeskkonda päriselt hoida aitaksid. RMK ja Erametsaliit teevad järjepidevalt erakordselt mõjusat teavitustööd elurikkust hävitava lageraie normaliseerimiseks. Ettevõtted (ja projektid) meie looduse arvelt õitsevad, hoolimata teadlaste ja looduskaitsjate jõupingutustest looduse huvisid vähegi kuuldavale tuua. Kunagi varem ei ole inimesed nii paljusid loomi kasvatanud söömiseks või nendest millegi valmistamiseks.

Saeme oksa, millel ise istume

Kuidas sellises olukorras looduskaitsja või loomaõiguslasena õnnelik ja vaimselt tasakaalus olla? Kuidas üldse elada ühiskonnas, mille liikmed ei tundu mõistvat, et päriselt ja kohe tuleb hakata vastu võtma otsuseid, mis aitaksid veel säilinud elurikkust hoida? Ja kuidas hakkama saada ühiskonnas, kus suur osa inimesi ei saagi aru, et midagi oleks valesti? Sest mitte kunagi varem pole nii hästi olnud kui praegu.

Kogu see olukord tundub omamoodi absurdne. Kes ei teaks, et looduse hävitamine on inimese enda hävitamine? Meie eksistentsi Maal teeb võimalikuks just seesama elurikkus, mida täie hooga hävitame. Süsinikku seovad needsamad ökosüsteemid, millele oleksime justkui sõja kuulutanud, sest millegipärast hindame kõrgemalt betoneeritud parklat kui ürgmetsa.

Kuidas ikkagi olla õnnelik? Viimasel ajal räägitakse palju vaimsest tervisest. Õnneks. Inimesi julgustatakse enda eest hoolitsema, endale aega võtma, oma vajadusi kuulama ja arvestama. Mis saab aga siis, kui inimene tunneb oma õiguseks olevat mitmekesise eluslooduse, vanad metsad, puhta õhu, joogivee ja puhta toidu? Ja mis saab siis, kui seesama inimene tunneb, et tema õigusi rikutaks, kui ei kaitsta märgalasid, metsi ja merd, kui ei kaitsta loomi? Kas näeme, et tegu on teda päriselt ängistava ja tuleviku suhtes lootusetusetunnet tekitava olukorraga ning ei pea loodusest ja loomadest hoolivat inimest imelikuks?

Mina ei arva, et inimene, kes tunneb kaasa farmiloomadele ja valib seetõttu täistaimse toidu, oleks imelik. Või et end kalasõbraks pidav inimene valib kalu mitte püüda, osta ega süüa. Aga kas see teeb hoopis minu imelikuks?

Kliimaärevus on päris

Imetlen neid, kes näevad läbi ja mõistavad, et see, kuhu suurkorporatsioonide rikkuse jahi ja looduse hävitamise tõttu oleme jõudnud, ei ole koht, kus olla. Aplodeerin kõigile, kes julgevad tunda valu väljasurevate liikide pärast (hetkel on neid umbes üks miljon liiki), sest inimene oma arutu tegevusega on selle põhjustajaks. Olen samas paadis kõigiga, kel on tekkinud jõuetuse ja energia puudumise tunne, sest ökokatastroofid ja kliimasoojenemine on siin ja praegu ning õige hetk muutuste ärahoidmiseks tundub olevat möödanik.

Julgen öelda, et kõigi nende inimeste tunded ja ärevus on päris. Kliimaärevus on päris. Ei, mul ei ole psühholoogiharidust, ent see ei takista mul teadlaste hoiatusi mõistmast ja nägemast, mismoodi loodus meid mõjutab.

Võtan julguse ja ütlen välja – nende, kes on endile teadvustanud, et keskkonnast hoolides ei saa endistviisi harjumuspäraselt näiteks loomset tarbida, ärevus ja kurbus on päris. Meid, inimesi, on selleks liiga palju siin planeedil. Jutud loomakasvatuse (sh piima ja munade tootmise) meeletust panusest kliimasoojenemisse tulevad paljudest kanalitest „söögi alla ja söögi peale“, laskmata end unustada.

Lisaks on teadus tõestanud, et loomad, linnud ja kalad tunnevad valu. Nad ei ole asjad, ei ole lihtsalt valgud, rasvad ega asendamatud aminohapped, vaid elud. Sellest saab tegelikult iga kassi- ja koeraomanik ise ka aru. Lihtsalt seos kassi ja lehma, koera ja lamba vahel on veel puudu. Nii ongi iga võetud elu taldrikul järjekordse valusa kogemuse allikas, mida justkui ei sobi kellelegi välja näidata. Sest see ei ole normaalne. See on imelik ja vale.

Laskem loodusel lihtsalt olla

Mida teha ühiskonnas, kus teadlased muudkui räägivad, et midagi tuleb muuta, kus poliitikud ei võta vastu vajalikke otsuseid, et muutused saaksid toimuda, kus ettevõtted teenivad loodust reostades kasumeid, kus kogu vastutus pannakse üksikisikule, ja kus inimene oma valusate maailmalõputunnetega on justkui üksi jäetud?

Tahaks ju ometi olla õnnelik… Tänasel päeval pakutakse lahenduseks võtta endale aega, minna metsa (!), lubada omale midagi head, kuulata motiveerivat kõnelejat, lugeda, teha trenni, süüa maitsvat toitu, tarbida. Ma ise tahaksin teistsugust ühiskonda. Tahaksin näha julgust lubada tunda seda, et ehk polegi kõik hästi. Tahaksin kohata hoolivust veganiga õhtustades valida samuti täistaimne toit. Tahaksin kogeda mõistmist, et tõesti, kalale minek ehk ei ole niisama mõnus lõõgastav ajaviide, nagu siiani lasteraamatutest loetud, sest selle käigus saavad teised liigid surma. Tahaksin meile kõigile mõistmist, et loodus ja loomad ei räägi küll meie keelt, aga neil on samuti õigustatud ootus olla olemas. Lihtsalt niisama. Nagu tahame, et meil lastaks olla lihtsalt niisama me ise, nii võiksime lasta elusloodusel olla lihtsalt niisama tema ise.

Aga seni, kuni selleni jõuame, hoiame neid, kes juba julgevad näha ja tunda, et miskit on väga valesti. Lepime ühiskonnana kokku, et kliimaärevust tunda ja teiste kannatusi nähes kannatada on okei.

Kas nad ei tea, et toitu ei tohi ära visata?

Artikkel ilmus täna Sakalas.

TOIDUPÄÄSTMINE ON olnud üks mu viimase aja huvitavamaid ja ka silmiavamavaid kogemusi. Elame ühiskonnas, kus veel täiesti kõlbliku toidu või toiduainete prügikasti panemine on ühiskondlikult aktsepteeritud, aga prügikastist söömiskõlbuliku toidu ära võtmine mitte. Tunnistan ausalt, et prügisukeldumine (dumpster diving) on emotsionaalselt ebamugav. Prükkar. Lausa varas? Kas äravisatud asja saab üldse varastada? Mind aitas ootamatult mu viieaastane tütar, kes küsis igasuguse sotsiaalse surve vabalt: „Kas nemad (kes toidu prügikasti viskasid – toim.) ei tea, et toitu ei tohi ära visata?“

Kolmandik kogu toodetavast toidust leiab oma tee prügikasti. Kõige enam juhtuvat seda just kodumajapidamistes ja numbrid ei näitavat vähenemise märke, millele aitavat kaasa toidu suurenenud kojutellimise võimalused. Õnneks on viimasel ajal toidu raiskamise ulatuslikkus ja selle kahjulikkus rohkem fookusesse kerkinud. Näiteks on päästetoidu ja #hoiameheadtoitu kampaaniad, kompostikasti isetegemise üleskutse, toidujagamise grupid Facebookis, toidupäästjate väikesed salajased kommuunid; lisaks ka toidukapid, kuhu endal ülejäävat toitu võimalik jätta, veebinarid, seminarid, koolitused… Kõike justkui on.

Erinevaid kampaaniaid ja üleskutseid on viimasel ajal nii palju, et olen üksiktarbijana sattunud omamoodi tüdimusse. Mulle tundub, et kogu süü ja vastutus tahetakse mulle kaela veeretada. Aga miks ma siis saan poes kogu aeg nii palju läikivas pakendis (isegi ajaviiteks ja lõõgastuseks) toitu osta? Kui toitu on nii palju ja tihti allahindlustega, siis ongi lihtne muudkui osta ja osta, seejuures mõtlemata, et kas mul seda toitu üldse vaja ongi või et äkki mujalt, näiteks turult saaks keskkonnasõbralikumalt, kuigi ehk kallimalt. Aga sellisel juhul ostaksin ehk vähem ja hinnavahe ei tulekski märkimisväärne? Veel vähem tuleb toidukülluses meelde mõelda neile, kes on toitu tootes pingutanud, kui palju ressursse on läinud ning kui paljud tegelikult nälgivad. Veel ei väsi ma imestamast kuidas me ei suuda üleriigiliselt toimivat biolagunevate jäätmete kohtkogumise võimaluse loomisega hakkama saada. Neil, kel on kompostikastid, neil kartulikoored ja pahaksläinud õun kõdunevad mullaks ja on toiduks järgmistele taimedele. Aga teised?

UNISTAN ÜHISKONNAST, kus üksikisikul on mugav ja mõistlik toidujäätmeid mitte tekitada. Sest inimene on mugav ning teeb enamasti seda, mis tundub talle hea ja kuhu suunas teda nügitakse. Olukorras, kus ühiskond ja riik nügib inimese (tahtmatult?) toitu raiskama suunab, inimene hakkabki seda raiskama. Ma tahaksin, et biojäätmete kogumine oleks normaalsus ning et biojäätmete hulka jõuaks võimalikult vähe jäätmeks muutunud toitu. Ma ootan seda hetke, mil mõtteviis „toit ei ole prügi“, on normaalsus. Sest toit on toit või kompost. Tahaksin, et kõik toit jõuaks alati nendeni, kellel on võimalus ja soov see ära süüa.

Siin aga peavad riik ja seadused tulema meile, tarbijatele appi. Kõigepealt tuleb soodustada pakendivabalt toidu ostmise võimaluste loomist. Eelpakendatud toidud (just puu- ja juurviljad) tunduvad olevat üks toidujäätmete tekkekohti. Võtame näiteks varsselleri. Neid on ühes pakendis terve punt. Kui üks vars hakkab otsast pahaks minema, siis visatakse poes ju terve eelpakendatud sellerikimp minema. Kes see ikka raiskab tööjõukulu sellele, et võtta pakend lahti, murda pahaks minev vars ära, panna biojäätmete hulka ja ülejäänu uuesti pakendada. Puu- ja juurvilju tuleks lahtiselt müüa, et oleks võimalik see üks sellerivarreke või hallitama kiskuv vaarikas panna biojäätmetesse(!) ja ülejäänut kõlblikku kas poes edasi müüa, annetada või miks mitte Päästetoidu kohvikusse tooraineks võtta (Selline tuleks enne luua). Lisaks saab tarbija niimoodi osta just selle koguse, mille ta kindlasti ära sööb. Sest näiteks seesama seller – mõnel kulub sellerit toidu sisse nii vähe, et võib olla raske eelpakendatud suurt kimpu ära süüa. Võimalus on sügavkülm, aga seegi võib kraami täis olla, või lihtsalt ära ununeda. Toit on väärtus, mida tuleb väärtustada.

SAMUTI TULEKS soodustada kohaliku ja maheda toidu kättesaadavust. Võimalikult maheda seetõttu, et meil on vaja oma põllumaad ja põhjavett hoida ja kaitsta. Arvestades, et mahetoidu saagid on väiksemad, tuleb vähendada äravisatud toidu hulka, mitte suurendada igal võimalikul viisil saagikust. Biojäätmete kohtkogumine või komposteerimiste võimaluste loomine kõigile ja kõikjale on oluline. Ka meil siin Viljandis!

Millised on võimalused toitu päästa enne kui see (tihtipeale lukus) prügikasti jõuab? Meil tuleks ära kaotada päris palju erinevat valehäbi ja hirmu kõlbliku toidu kasutamise ümbert. Tootjate ja edasimüüjate poolt tuleks kaotada hirm, et aga äkki siis enam ei ostetagi toitu, kui “tasuta hakatakse jagama”. Toidupangas, muide, ei küsita toidu jagamisel pangakonto väljavõtet, ent ometi minnakse sinna viimases hädas. Millal teie viimati toidupangas niisama käisite, et “tasuta saab!”? Kaotada tuleks hirm selle ees, et äkki on riiul ühel õhtupoolikul tühjem mistõttu paar viimast leivapätsi jäävad müümata. Parem tellida poodi korraga natuke vähem kui et ühe leivapätsi müümise nimel kümme avamata pakendit prügikasti visata. Muidugi tehakse selles vallas juba üsna head tööd ning annetatakse näiteks toidupangale, aga siiski viitab äravisatava toidu hulk sellele, et probleemi tõelise lahendamiseni on pikk tee minna. Võib ju mõelda kommunikatsioonisõnumile kusagil nähtavas kohas selle kohta, et pood tellibki vähem sisse ja hoiab sellega meie kõigi ühiseid piiratud ressursse ja koduplaneeti. Kindlasti tasub läbi mõelda eelpakendamine (ja sellega ostetava toidu koguste ette määramine), et anda tarbijatele võimalus valida, mida ja kui palju nad täpselt ostavad pluss anda võimalus vähem ühekordset pakendiprügi toota. Ja loomulikult toidupäästmine – heategu, mida toidupäästjad teevad toitu prügikastidest päästes on raske üle hinnata. Päästetakse toidu tootmiseks kulunud ressurss ja ka prügimäel toidu lagunemisel tekkivad kasvuhoonegaasid.

VÕTI TOIDU raiskamise teemale lähenemiseks peitub tervikliku pildi vaatamises ja selle järgi tegutsemises. Üksikisikule kampaaniate suunamine aitab teadlikkuse tõusule kaasa, aga neist ei piisa. Me ei tohi mööda vaadata vajadusest ühiskonnas valitsevad süsteemid muuta eesmärki toetavaks ning vastutust jagada, mitte piirduda tarbijate manitsemisega. Sest muidu võivad kampaaniad kasu asemel frustratsiooni tekitada. Meil tuleb üheskoos luua ühiskond, kus on mugav toitu mitte ära visata, vaid kus on mugav pakendivabalt ostelda, kus on mugav ülejääv toit annetada ja ära anda, ja lõpuks ka toidujäätmed eraldi koguda, ära anda, ja komposteerida. Kuhu saab näiteks Paalalinnas elav inimene oma biojäätmed panna nii, et need ka reaalselt mulda tagasi jõuaksid? Viskab põõsa alla?

Teema on keeruline, aga meeles tuleb pidada ühte asja: toit ei ole prügi. Toit ei tohi olla prügi! Prügimäele minev toit ja toidujäätmed on täiesti arutu meie piiratud ressursside raiskamine, mis muuhulgas aitab ka meie ühist kodu, planeeti Maa kütta. Seega on vaja toidu, prügi ja toidu prügiks muutmise temaatikale ausalt, valehäbita ja tõsiselt otsa vaadata ning hakata seda otsast ja päriselt lahendama. Tuleb luua võimalused nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi tasandil, vaadata üle seadusandlus ning subsideerimised, teha toidu annetamine mugavaks ning annetatud toidu tarbimine normaalseks. Üleskutse toitu komposteerida on täiesti mõttetu, kui inimesel pole võimalik toitu kuskil komposteerida ning üleskutse vähem tarbida on samuti mõttetu, kui poest pole võimalik osta just sellises koguses toitu nagu tahad, vaid tuleb leppida eelpakendatuga.

Ning jah, ka poodide prügikastid lukust lahti keerates on võimalik anda väike panus probleemi lahendusse, sest kuni pole kasutusele võetud muid ressursse probleemiga tegelemiseks, on abiks toidupäästjad. Sest mis kasu on toidu saatmisest prügimäele ja veel koos kilepakendiga?

MIS OLEKS, KUI VÕIKSIN KURVASTADA ÕNGE OTSA JÄÄNUD KALA ÜLE?

Arvamusartikkel ilmus Eesti Päevalehes 3. märtsil 2021. aastal.

Mingi ajani nautisin tohutult kala ja mereande ning valisin võimalusel toidu, kuhu neid lisatud oli. Samuti olin mingi ajani veendunud, et kalas on aineid, milleta ma mitte kuidagi ellu ei jää. Mingi ajani pidasin kalalkäiku millekski mõnusaks ja lõõgastavaks. Ja kõige värskem kala ehk just äsja maha löödud tundus see kõige ihaldusväärsem.

Ja ausalt, olen ikka seesama inimene, kes olin siis. Mulle ei olnud tollal lihtsalt pähe tulnud, et kalad ei ole õnnelikud, kui õngekonksu alla neelavad. Ja ei ole õnnelikud kui nad võrkudes surnuks piinlevad. Ma ei olnud kunagi sellele mõelnud, et kui kalad elusalt maapinnal õhku ahmivad, siis see on nende jaoks kannatus. Ja et minu võimuses on valida, kas põhjustan kannatust teisele elusolendile või mitte. Olgu see elusolend nii teistsugune kui tahes.

Kala ning mereannid (karbid, krabid, kalmaarid, kaheksajalad, krevetid) on teistsugused ja nii piinlik, kui mul seda nüüd tunnistada ka ei ole, ega ma neisse kui elusolenditesse vist päriselt suhtuda ei osanudki. Bioloogiaõpikus, piltidel ja loodusfilmides olid nad elusolendid, teised liigid, kel oma elu. Aga niipea, kui tegelesin omale menüü koostamisega, oli kalade ja mereandide näol tegemist toiduainetega.

Tänavad, parklad, pargirajad, metsad, rannad, aiad – kõik kohad on täis suitsukonisid. Ka prügi. Ja kogu see prügi jõuab ükskord jõgedesse, meredesse, ookeanidesse. Mürgitama. Reostama. Kusjuures huvitav on märkida, et pole õige panna süüd kogu ookeanipüügi eest eraisikutele Ookeaniplastist üle poole moodustab kalapüügivarustus, mis lihtsalt maha on jäetud. Ja see on teadmine, mida film „Seaspiracy“ õnneks praegu laiemalt levitab.

Aga ikkagi sigaretikonid – need mürgitavad vett ja vee-elustikku. Eile pargis kõndides mõtlesin, et kui oleks minu teha, siis ma lihtsalt keelaks suitsetamise ära. Mitte suitsetajate, vaid maha visatavate suitsukonide pärast. Miks me laseme ühel osal inimestest reostada meie kõigi ühist koduplaneeti, mulda ja põhjavett? Ja kalu ka. Isegi kui ma neid ei söö, ei taha ma ju, et nad mürgitatud saaksid ja neil halb oleks?

Me ilmselt kõik teame, et plastkõrred on pahad vee-elustikule, eriti veekilpkonnadele. Aga kas me teame, kui palju merekilpkonni lihtsalt seetõttu sureb, et nad jäävad kalavõrkudesse kinni? Sama juhtub ka delfiinide, vaalade ja haidega. Ja kas me tahame seda teada? Palju mõnusam on elada, kui ei pea teadma. Ja palju lihtsam on kala päästmiseks loobuda plastkõrre kasutamisest kui päriselt kala mitte süüa, kas pole?

Võrreldes 1970. aastaga on maailmameres kalade arv peaaegu poole võrra vähenenud, leidis hiljutine Londoni Zooloogiaseltsi ja WWFi uuring. Meil on uuringute järgi meredes ka rohkem plasti, just mikroplasti, kui kalu. (See pole ilmselt keeruline, kui kalu muudkui väheneb ja plasti tuleb muudkui juurde).

Mikroplast pole ainult meredes, vaid kõikjal meie ümber, isegi naise platsentas on mikroplasti leitud, kõikjal. Ja justkui prügi probleem oleks veel kaladel väike probleem, me ka piiname kalu nii tohutult neid püüdes ja kalakasvandustes toiduks kasvatades. Meie mõtteviisi head näited on, et kalu loeme tonnides palju neid on või palju neid veest välja püüti, mitte numbrites, neist räägime kui kalavarudest. Kalade kohtlemisel ja tapmisel pole mitte mingeid piiranguid ega seadusi ka, kalakasvandused võivad kaladele olla näiteks nii ohtlikud, et neile peab antibiootikume sisse söötma (nagu farmiloomadelegi) ja neid peab vaktsineerima.

Me teame kaladest ikka väga vähe, on ju levinud ütlus külm nagu kala, tuim nagu kala. Aga alles hiljaaegu on teadlased hakanud kalu uurima ka kalade endi tõttu, mitte kasutusvõimaluste pärast. Tulemused on üllatavad ja järeldati, et kalade närvisüsteem, tundeelu, sotsiaalne käitumine ja kognitiivsed võimed on täiesti võrreldavad imetajate ehk meie omadega.

Kahe pisikese lapse emana olen tihti dilemma ees, kuidas ma nüüd lapsele seletan, et kui pildil on rõõmus kala õnge otsas, siis ega ta vist tegelikult väga õnnelik pole sel hetkel. Või etenduseplakatil. Kas pole huvitav, et ajas ja kohas, kus meil ei ole toidupuudust, peame kalalkäiku millekski imeliselt rahustavaks mõistmata, et oleme teist liiki tapma tulnud?

Meile tundub, et kurja juur on kasvav rahvastik. Silmiavav oleks endile teadvustada, et keskmine inimene tarbib võrreldes 1960ndatega kolm korda, Hiinas koguni viis korda rohkem kala. Juurde tuleb liita veel need miljardid ja miljardid inimestele toiduks peetavad farmiloomad – sest mida neilegi meie arvates sisse söödetakse? Kolmandik kogu maailma kala tööstuspüügi saagist lähebki farmiloomade ja kalakasvanduste kalade toiduks. Viimaseid peetakse aga tihti ülekalastamise jätkusuutlikuks alternatiiviks. Kui tavaliselt toidetakse farmikalu maisi ja sojaga, siis lihatoidulised kalad saavad söögiks teisi kalu, keda avavetest jätkusuutmatult püütud on.

Mingi aeg tagasi olin tohutult armsate inimeste seltskonnas, kellega väga palju täistaimset toitu naudime. Sel pidulikult õhtusöögil koosnes üks käik aga ühest ilusast ja tervest kalast. Sain sel hetkel enda kohta palju teada. Ma teadlikult ei ütle kunagi kellelegi, mida ta peaks või ei peaks söögiks valima. Küll võin oma mõtteid avaldada mingites teistes vormides nagu seegi kirjatükk praegu. Tol korralgi ei tahtnud ma midagi öelda, vaikisin ja jälgisin enda tundeid kalale ja juttudele metsloomade küttimisele. Minus kerkis meeletu kurbus. Elame ühiskonnas, kus on ebanormaalne, isegi vale kurvastada teise liigi surma üle, kes on toiduks valmistatud ja serveeritud. Minust teeb ebanormaalse inimese tõsiasi, et ma ei suuda maitsvaks küpsetatud kala enam näha toiduna, vaid kala laibana, küll maitsvaks küpsetatud laibana.

Mis aga oleks, kui selline reaktsioon oleks aktsepteeritud ja lubatud? Mis oleks, kui oleks normaalne kurvastada prügi üle maas. Mis oleks, kui oleks normaalne maas vedelev prügi üles võtta? Ja mis oleks, kui oleks normaalne kurvastada õnge otsa jäänud kala üle?

Süsinikufarmid ja tee kodanikupalgani

Autorid: Piret Räni, Farištamo Eller

Ilmus kõigepealt Äripäevas. Esitatud arvamuskonkursile Edukas Eesti 30. märtsil.

Me saame muuta kõik Eesti rohealad suureks üleriiklikuks süsinikufarmiks, mis aitavad rahastada kodanikupalka ning samal ajal on elukindluseks ja puhta keskkonna tagatiseks tulevastele põlvedele, kirjutavad Farištamo Eller ja Piret Räni arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

“Tiigrihüppe ajajärgul oli Eestis soov teha midagi erilist ja olla esirinnas. See soov pole kuhugi kadunud. Eesti Nokia tulutud otsingud on vältanud aastaid.

Kuidas olla edukalt teistele üleilmseks eeskujuks, tulla välja koroonakriisist, võimaldada kodanikele oma kutsumustele pühendumist ja samal ajal tagada hea elukeskkond tulevastele põlvedele? 

Kui on juba defineeritud küsimus, siis leiame kindlasti ka vastused!

Palju on räägitud kodanikupalgast kui kriisist väljumise ühest võimalusest ja vajalike, majandustmuutvate otsuste tegemisel olulisest faktorist. Näiteks võime tuua erinevad keskkonnavaenulikud tegevusharud, millest peame riigina väljuma, aga seda takistavad sotsiaalmajanduslikud aspektid. Kardetakse vastu võtta olulisi otsuseid, mis ähvardavad töökohtade kadumisega, kui teatud piirkonnas lõpetada ühe konkreetse saastava majandusharu tegevus. Kodanikupalk annaks aga võimaluse teha jätkusuutlikke valikuid majanduse muutmisel, hoolimata töökohtade olemasolust või kadumisest. Samuti annaks kodanikupalk kõigile inimestele baassissetuleku ja võtaks ära vajaduse keeruliste sotsiaalabi süsteemide järele. 

Alati on aga jäänud õhku küsimus: kust tuleb raha baassissetuleku võimaldamiseks ja mis meist edasi saab, kui me suures koguses raha juurde trükime?

Edasi arutlemiseks tuleme tagasi meie esialgse eesmärgi juurde — me soovime tagada hea elukeskkonna oma lastele ja lastelastele — ning vaatame, kuidas seda soovi saaks Eesti heaks tööle panna. 

Meil on veel alles loodust, boreaalseid metsi, mis suudavad puhastada keskkonda ning siduda rohkelt süsinikku. Miks siis mitte muuta Eesti Euroopa Kopsudeks nagu Amazonas on maailma kopsud?

Meie pakume kõikide probleemide ühiseks lahendajaks välja süsinikufarminduse. See on siinmail suhteliselt vähe arutatud idee, aga edukas olemine eeldabki ette vaatamist, ennustamist, kus suunas toimub lähiajal üleilmne areng. 

Lühidalt – kuna süsiniku sidumine on globaalne suur eesmärk, on kehtestatud süsinikukvoodid. Ja  kui üks piirkond suudab siduda rohkem, muutub see talle rahaliselt tasuvaks.

Me saame muuta kõik Eesti rohealad suureks üleriiklikuks süsinikufarmiks, mis aitavad rahastada kodanikupalka ning samal ajal on elukindluseks ning puhta keskkonna tagatiseks tulevastele põlvedele.

Eesti kontekstis võiks kogu riigimets minna üle püsimetsandusele, et ei tekiks süsinikuvõlga tekitavaid raielanke. Kaasnähtusena saaks ületatud metsasõda – kõik KAH-alad, rohevööndid ja -võrgustikud ning looduskaitsealade piiranguvööndid, mille alleshoidmissoov praegust metsasõda kütab, jääksid ilma eraldiseisva pingutuseta lagedaks raiumata. Püsimetsandus ei sega süsinikufarmindust ja puidusektor jääb ka alles, lihtsalt veidi väiksemas mahus. Saame keskenduda vaid meie endi vajadustele ning loobuda ülejäänud riikide pelletitega varistamisest. Kuna kogu riigimets suudab siduda arvestataval hulgal süsinikku ja süsiniku sidumine ongi eesmärk, võiks riigimetsa territooriumi pidevalt ka suurendada – lastelastele jääv Eesti oleks metsasem ja rohelisem.

Kui Eesti suudab samal ajal teha PÕXIT-i ning minna üle päikeseenergiale, eeskätt soodustades päikeseparke tööstus-, kaubandus- ja munitsipaalhoonete katustel, oleks kohe riiklik jalajälg väiksem. Kui metsandus ei ole enam emiteerija, nagu lageraiete ja soode kuivendamise korral, vaid tegeleb ainult süsiniku sidumisega, saabki süsinikufarmindusest üldrahvalik sissetulekuallikas. Niimoodi tekib finantsbaas kodanikupalga tekitamiseks.

Loomulikult on väljamõtlemistevajavaid detaile palju rohkem, aga iga idee algabki visioonist, mis põhineb selgelt väärtustel ja eesmärgil. 

Eduka Eesti eesmärk ei tohi olla väiksem kui  praegustele ja järgmistele põlvedele hea elukeskkonna tagamine. Looduskeskkonna kontrollimatu laastamine hetkelise majandusliku kasu nimel ei täida seda eesmärki. Praeguses majandusmudelis jääb arvudesse tõlkimata  kogu kahju, mida me looduskeskkonnale teeme ja mis teadlaste hinnangul on juba vormunud ökokatastroofiks ja elurikkuse kaoks. Meil on ehk veel võimalik hoida ära kõige hullem, siduda rohkem süsinikku kui me oma majandustegevustega juurde emiteerime ning kaitsta kogu seni alles olevat elurikkust. Süsinikufarmid aitavad teha mõlemat. 

Kodanikupalga kasuks räägib võimalus mõelda suurelt ja julgelt. Nii saame anda inimestele kindlustunde ja julguse tegeleda just nende tegevusvaldkondadega, mis on nende kutsumus ja mis neid õnnelikuks teeb. Samuti on sel moel võimalikud hooajalised tegevused ja sissetulekuallikad, mis ei taga aastaringselt kindlat sissetulekut. 

Inimeste õnnelikkuse tase suureneb ning rahva vaimne tervis paraneb.

Lisaks võime sel moel saada üle “rahvuslikust alaväärsuskompleksist”, sest looduskeskkonnaga arvestamine ja edukuse ülesehitamine sellele muudab meid üleilmseks imetlusobjektiks.

Kuna vajadus säilitada töökohad on tihti takistuseks vajalike arengute ja muutuste elluviimisel, aitaks kodanikupalk päriselt lahendustele keskenduda. 

Süsinikufarmindus on tulevikusuund, mis seob kõik metsanduse aspektid – puidutööstuse, püsimetsamajanduse ja, kõik muud metsale toetuvad tegevusalad ökoloogilise mitmekesisuse säilitamise ja meie kõigi elukeskkonna kaitsega.

P.S Sellises maailmas oleks ka looduskaitsjatel võimalik lõpuks ometi tegeleda oma tõeliste kutsumustega.”

Piret Räni. Foto: Heiki Laan
Farištamo Eller. Foto: Jaan Krivel

Hoides loodust, loome edukat Eestit

Ilmus esmalt Äripäevas, esitatud esseekonkursile 30. märtsil.

Autorid: Farištamo Eller, Marcus Pertel. 7Rs

Küsimus “Milline on edukas Eesti?” tõstatab teema edukat riiki loovatest edukatest inimestest ja paneb arutlema selle üle millised on edukad inimesed ja kuidas määratleda edu?

Veel hiljuti kehtis põhimõte, et ettevõtte loomise peamine eesmärk oli toota rahalist kasumit. Nüüd on see trend taandumas. Tooni annavad järjest enam ettevõtted, mis lisaks kasumlikkusele pööravad tähelepanu keskkonnale ja ühiskonnale tervikuna. Sotsiaalsete ettevõtete plahvatuslik edu näitab, et tegeletakse probleemidega, mis omavalitsuste ja seaduste tasanditel on unarusse jäänud. Näiteks toidu raiskamise vähendamine, töötajate elukvaliteedi parendamine, füüsilise ja vaimse tervise hoidmine ning globaalsed probleemid nagu lapstööjõu kasutamine kakaoistandustes või ookeaniprügi.

Loodus ei ole vaid “pehme väärtus” kunstnike inspireerimiseks ja lastele mängimiseks, vaid keeruline balanseeritud süsteem, mille tasakaalust välja viimine teeb omakorda “kõvade väärtuste” arendamise võimatuks. Ei saa saagida oksa, millel ise istume. 

Isikliku vara suurendamine on olnud lubatud nii looduskeskkonna kui ka teiste inimeste arvelt. Eesti rahva heaolu arvestades ei tohiks looduslik raba, järv, liivamägi ja mets kuuluda inimesele, kellel on raha metsakombaini või kopp-laaduri ostmiseks, ja kes loodusväärtuste hävitamise arvelt rahaliselt rikastub. Looduskeskkond on meie kõigi ühine vara, mille hoidmine ja kaitsmine muutub iga päevaga üha olulisemaks. Metsa (näiteks) tuleb hoida ja kaitsta ühtmoodi nii ökoloogilise rikkuse, kultuurilise pärandi, sotsiaalse, vaimse ja füüsilise positiivse mõju kui ka erinevate majanduslike kasude tõttu.

Kas meile ühiskonnana ja Eesti inimestena on tarvis sellist majandusmudelit, milles kasumlikkus väärib hävitamist maa peal ja maa all, õhus ja vees? Illusoorne progress, mis laseb rikastuda vähestel enamusele kuuluva looduskeskkonna arvelt ei ole unistuste Eesti. Nõrgemate ärakasutamine ei tohi olla meie normaalsus. Ebaeetilistele alustele rajatud majandusedu ei või olla heaks kiidetud. Eluviis, mis ei toeta terviklikku elu ja olemist, ei saa olla eesmärk

Kõigepealt tuleb arvestada majanduses lisaks finatsilistele ka teisi eesmärke ja suundi, kuid nende tajumiseks tuleb näha suurt pilti. Vaimse tervise probleemide tekke ja keskkonna puhtuse vahel on leitud palju seoseid, on tekkinud suisa omaette termin “kliimaärevus”. Oleme liikunud digitaliseerumise suunas (kaugtöö, e-asjaajamine), aga ka suurema keskkonnateadlikkuse ja keskkonna mõju tunnetamise suunas. Rahvana teame ja tunneme metsa mõju meie vaimsele ja füüsilisele tervisele ning paljud eestlased taunivad metsade puidumaardlatena kasutamist.

Teiseks tuleb prügi teke majandusest välja disainida. Arvestama peab toodete ja teenuste kogu elukaarega, algusest peale, ja prügi kui sellist mitte aktsepteerida. Gunter Pauli, Belgia ettevõtja, majandusteadlase ja kirjanik​u üks kuulsamaid näiteid on kohvikutes ülejääva kohvipaksu peal seente kasvatamine, mis majanduslikult uue tulusa liini loomisega muudab kohvipaksu ressursiks. Ettevõtetes tekkivatesse tootmisjääkidesse tuleb suhtuda kui rakendamata materjali. Näiteks karbid, kastid ja pakkematerjalid võiksid olla ringluses seni, kuni neist saab kompost või uue materjali toore. Transformatsioon prügist materjaliks on saavutatav vaatenurga muutmisega, boonuseks on lisakäive.

Analüütikud K. Haanaes, D. Michael, J. Jurgens ja S. Rangan on öelnud Harvard Business Reviews, et “Turgudel, kus loodusvarad on ammendumas või neid ongi vähe, on jätkusuutlikkuse mõttes kõige innovatiivsemad iduettevõtted.” Meil on inimese kohta kõige rohkem iduettevõtteid ning Eestit ei peeta traditsiooniliselt maavarade rikkaks. Suutlikkus asju ümber mõtestada väljendub selgelt.

Me kõik saame anda oma panuse hoolimata sellest, et muutuste tegemine tekitab sageli tunde isiklikust kahjust ja tulevikus saadav kasu võib tunduda abstraktne. Edu on võimalik tagant kiirustada sellega, et lepime kogukondades omavahel kokku, et edu määratleb jätkusuutlik tegutsemine, mis võrdsustub keskkonnahoiuga. Nii tekib ühisele eesmärgile suunatud koostöövõrgustik, kus igaühel on vabad käed seada oma tegemisi, kuni arvestatakse otsuste tegemisel ka keskkonna õigusi.

Ringmajanduse teooria, jätkusuutlik ja ökoloogilist mitmekesisust hoidev teadus on olemas. Mida veel pole, on arusaamine, et edukas Eestis loovad muutusi kodanikud, poliitikud ja ettevõtted kolmepoolses koostöös. Poliitilised otsused peavad soodustama keskkonnahoidu, esitades nii ühiskonnale kui ka arengukavadele tellimuse läbivalt keskkonnasäästlikele toodetele ja teenustele.

Väikese riigina on meil lihtne võtta vastu otsus mitte ekspluateerida loodusressursse, kommunikeerides puutumatu looduse väärtust kõigile. Andes oma väikse suure panuse, saame olla ka teisele suunanäitajaks ja eeskujuks. Eduka Eesti inimesed on terved nii vaimselt kui füüsiliselt, olles kodus endale loomuomases keskkonnas. Terved inimesed on garanteeritult õnnelikud inimesed, kes on lõppkokkuvõttes ka majanduslikult väärtuslikum inimvara.

Foto: Erakogu.
Foto: Jaan Krivel

Käisin külas podcastis Plantaator

Aitäh, Plantaator ja Rico Veskiväli, saatesse kutsumast.

Omamoodi väga mõnus oli ise oma mõtteid jagada, mõelda ja arvata. See on hoopis teine tunne kui ise küsida ja platvorm saate külalistele luua. Meie jutt Ricoga veeres keskkonna ja eetika, veganluse ja tervise, motivatsiooni ja muutusi tehes enese hästi tundmise radadel.