Suve veedame kõik Viljandis…

Küll on mõnus kleidi väel õue lipata, rattaga järve ääres käia, lastega vees solistada, peenralt kõiksugu salatilisi nosida ja turult värsket kraami koju tuua. Suvine suvi on maailma parim!

Naudin tohutult suvist lihtsalt olemist ja seetõttu hakkab vist eriti silma see, mis ei ole ilus ja ei ole lahe. Ja ma loomulikult ei saa vaiki olla.

Palun teeme nii, et me ei viska suitsukonisid maha! Mitte ühtki koni mitte kuhugi mujale kui prügikasti. Sest „1 koni võib reostada kuni 500 liitrit puhast vett“ ja juba ühe liitri vee reostamine on liiga palju. „Paljud suitsetajad ei varjagi, et nad konid maha või auto aknast välja viskavad, seda tehakse üle maailma sekundis 137 000 korda!“ Üldse on sigaretikonid üks jube prügi liik, sest neid on nii palju ja sest väga paljud veel ei teadvusta endale, et tegemist on loodust kahjustava ja meie endi elukeskkonda reostava pisikese asjakesega. Pikemalt võib lugeda näiteks siit. Lastega järve ääres on nii tore, aga siis vaatab muru seest vastu sigaretikoni, või vaatab ta liiva pealt või liiva seest… Sigaretikonide jaoks tuleb kaasas kanda topsikest, kuhu need sisse koguda. Näiteks seda (täiesti omaalgatuslikult reklaamin neid).

Ja teine asi, mis mind tohutult häirib, on plasttopsid ja kõrred, mis laste ja täiskasvanute käes mulle muudkui vastu jalutavad. Ja loomulikult – mis on mõnusam kui kuumal suvepäeval jahedat jooki libistada, mida justkui muuseas kaasa haarata mõnest putkast või kohvikust, eks? Me peamegi vett jooma ja ka mõnusad jahedad joogidki on omal kohal. Aga selleks kanname kaasas oma joogipudelit, mida täidame veekraanidest ja pistame kotti ka oma joogitopsi, millesse need mõnusad jahedad joogid omale kaasa osta! Ei ole vaja maailma prügi juurde aidata tekitada, oma raha eest ka veel.

“Suurim oht meie tulevikule on apaatsus.” Jane Goodall

Paar päeva tagasi vestlesin oma nelja aastasega ja küsisin, et mida peaks tegema, et ta ei tahaks osta selliseid asju, mida tegelikult vaja ei ole. Rääkisime üllatusmunadest ja muust pisikesest tühi-tähist, mis toob rõõmu ainult hetkeks ja pärast on lihtsalt rämps, mis jääb ette ja mida peab pidevalt koristama. Ta nimetas kaks asja: esiteks peavad ema ja isa ja vanavanemad talle ütlema, et ei ostaks neid asju. Ja teiseks ei peaks neid olema poes müügil. Täiesti nõus! Aga on ka veel kolmas võimalus, mida ma ise harjutan ja jõudumööda oma lapselegi tutvustan – võib täitsa ise otsustada teha teistsugune valik ja mitte aidata kaasa prügi tekitamisele!

Loodan väga, et minu emotsionaalne eneseväljendus aitab kaasa mõne prügi vähem tekitamisele. Ja naudime suve!

Kajakkidega Harku järvel ja imeliste muusikutega Saue Improvisatsiooni Päevadel

Reedel, 12. juunil käisid Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, Tahe Outdoorsi meeskond, Maailmakoristuse peakorteri tiim, Rohekool, Haabersti linnavalitsus ja vabatahtlikud Tallinnas Harku järvel kajakkidega prügi nii veekogult kui ka rannaaladelt koristamas. „Täna me oleme läbi rääkinud Indiaga, Hollandiga ja Brasiiliaga, selleks et osad kajakkid sinnapoole teele panna ja aidata meie riikide liidritel koristustalgusid läbi viia. Neid kajakke me ei kasuta ainult maailmakoristuse päeval, vaid aastaringselt täpselt nii, nagu tiimid ise heaks peavad,“ Let’s Do It Worldi liikumise president Heidi Solba. Taaskasutatud plastist tehtud kajakke teeb Tahe Outdoors Maailmakoristuspäevale 200 ja need saadetakse üle maailma laiali, et oleks lihtsam puhastada erinevates riikides jõgesid, järvesid ja meresid. Maailmakoristus on ülemaailmne ühepäevane koristuspäev, mis eelmisel aastal kaasas 21,2 miljonit inimest 180-st riigist. Maailmakoristust koordineeribki rahvusvaheline liikumine Let’s Do It World, mille peakorter asub Eestis.

Seda avapauku Maailmakoristuse uuele ülemaailmsele projektile kajastati paljudes meediakanalites. Jagan mõnd linki ja ise kirjutan veidi oma kogemusest.

Näiteks ERR-is: https://www.err.ee/1101693/harku-jarve-koristuspaev-andis-avapaugu-maailmakoristuse-uuele-algatusele

Ja Pealinnas:

Hommik algas minul sellega, et läksin Heidiga järvele ja aitasin operaator Kõpsina tal intervjuu Terevisiooni viia. Heidi oli selleks ajaks ka KUKU raadiole juba algavast üritusest rääkinud. Kajakiga järvel on ikka tohutult mõnus, meid soojendas päike ja tuulgi ei tundunud üldse suur, kuigi hiljem tagasi sõudes saime aru, et ikka päris tugevalt puhus vastu. Kuni aktsiooni lõpuni oli selge, et ega järve pealt midagi ei saa, veepind oli kaunis ja puhas. Haabersti linnaosavanem oli oma tervituskõnes rõhutanud, et Harku järv ei ole mitte ainult linnaosa, vaid kogu linna pärl ja et nad näevad kõvasti vaeva selle juveeljärve puhtana hoidmisega. President Kersti Kaljulaid juhtis oma kõnes tähelepanu sellele, et kuigi meil Eestis tundub makrovaade ilus ja puhas, tekib valdavalt probleem hetkel, kui süveneme mikrovaatesse – siis on prügi kõikjal! Meie kogemus kinnitas seda. Alguses sõitsime järvel, pöörasime pilliroo vahele – kõik imeilus ja puhas. Ühel hetkel hetkel otsustasime aga randuda. Ja oh, mis lõbu siis pihta hakkas. Küll on palju prügi, mida eemalt ei näe. Tuleb minna lähemale ja päriselt vaadata – siis tuleb kõikjalt prügi välja. Tegime Anneliga videosid ka erinevate sõnumitega: „Ära ole prügipime“ ja „Kui jaksad pakendatud toidu ja joogi loodusesse tuua, jaksad tühja pakendi ka loodusest välja viia“.

Sõnum jäätisesööjale, kelle jäätise pakendi me leidsime siitsamast…

President Kersti Kaljulaid möllas kõik kolm tundi ja tuli tohutu koguse prügiga tagasi ja pani oma kõnes kõigile südamele, et hooligem ja ärgem tehkem nii, et pärast kõik koht prügi täis on – võtkem oma prügi loodusest kaasa. Kas see on populism? Vastab president Kersti Kaljulaid. Ja väga palju muud tema kogemusest järvel: https://tv.postimees.ee/6995520/reporter-president-kaljulaid-kais-harku-jarvel-prugi-koristamas

Samal ajal Saue muusikakoolis…

Ja teine üritus minul, mis peaaegu samal ajal toimus – Saue Improvisatsiooni Päevad 11.–13. juunini Saue muusikakoolis. Sel aastal toimus üritus juba kahekümne kolmandat korda! Müts maha ja sügav kummardus Kristiina Liiviku ees, kes Saue muusikakooli esimesel tegutsemisaastal ka vabaimprovisatsiooni päevadega alustas ja siiani ürituse hingeks on. Olen viimastel aastatel olnud tegev kunstilise juhi ja õpetajana ja imestan igal aastal kui ägedad alaealised ja üleealised lapsed kõikjal meie ümber improviseerivad! Aitäh teile kõigile! Sel korral osalesid ka minu tudengid (eesti, hiina ja jaapani päritolu) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast, kes tohutult värvi lisasid.

Igal aastal on improvisatsiooni päevad olnud veidi erinevad. Sel aastal tegime seoses koroona kriisiga väga palju asju teisiti. Näiteks ei olnud meil võimalust pakkuda lastele jääda ööseks, mistõttu selline päris laagri melu jäi ära. Samas oli positiivne, et osalejad said öösiti puhata ning igal päeval olid meil puhanud noored vastas (laagri elu juurde kuulub ju hommikutundideni lõbus olemine). Teistmoodi oli ka söömine, sest kooli söökla ei töötanud ning meile toodi eraldi lõunat ja õhtuoodet. Esimestel kordadel toodi toit kõigile lastele eraldi ühekordsetes toidukarpides. Õnneks aitas see, et Kristiina neil palus siis päris taldrikud saata ja toit suurtesse metallnõudesse panna. Olime kõik tohutult üllatunud, et üldse selline võimalus on, et ei tooda siseruumidesse päris nõusid. Ja tohutult tänulikud, et ikkagi kolmandal korral päris nõud toodi.

Sel korral oli eriline, et minu tudengid veetsid kolmest laagripäevast kaks aktiivselt osaledes. Varasematel aastatel olen kutsunud oma tudengeid kas esinema või konkreetset meistriklassi läbi viima. Sel aastal aga pidin mõtlema välja teised lahendused, sest mul polnud võimalik nendega kokku saada mitmel kuul ja seda järgi teha on keeruline. Aga improvisatsiooni päevadel osalemine on üks võimalus, sest seal toimub palju erinevat, on võimalik erinevates koosseisudes improviseerida ja erinevatelt õpetajatelt tagasisidet saada. Ja lisandväärtusena näha üht võimalust, kuidas sellist üritust läbi viia.

See on aga kõik ürituse tehniline pool. Seda päris meeleolu, maagiat, loomisjõudu, rõõmu muusika sünni erilisusest on keeruline seletada neile, kes pole käinud. Kohtumiseni järgmisel aastal!

Õpetajad ja tudengid, ehk kõik “üleealised lapsed” Saue Impropäevadel inspireerimas ja kogemusi jagamas.
Minu imelised tudengid Kärt, Hei Ching, Sakiko ja Henno. AITÄH!
Aita Vaheri tunnis masinat improviseerimas.
Muusika sünni juures.
“Kes on konn?”

Mis või kes on radikaalne?

Eestimaa Looduse Fond (edaspidi ELF) korraldab muude oma tegevuste kõrval igal aastal ka ökosüsteemide taastamise talguid. ELF on loonud süsteemi, kuhu kuuluvad vabatahtlikud talgujuhid (ja saeministrid), keda ELF ka koolitab. Talgutel on talgujuhid ja saeministrid ju need, kes esindavad ELF-i, kes loovad meeleolu, vaatavad, et talgutöö saaks tehtud ja et kõik talgulised ka rõõmsalt ja tervelt koju tagasi jõuavad. Sel nädalavahetusel üks koolitus oligi, koolitajateks coach Epp Adler ja talgukontorist Kadri Aller.

Foto: Kirke Raidmets. See aasta on soode teema-aasta,

Koolituse ühe osana rääkis ka ELF-i juhatuse liige Siim Kuresoo ELF-ist kui organisatsoonist ja küsis muuhulgas, kas meie meelest on ELF pigem radikaalne või mõõdukas. Arutasime seepeale eelkõige seda, et kes või mis on radikaalne. Üks definitsioon, mida pakuti: keegi, kes jääb rühmast väljaspoole, kes on eriarvamusel. Õigekeelsussõnaraamatust saab lugeda: radicalis – juurdunud, juurtesse puutuv; põhjalik, otsustav; juurteni, lähtekohani tungiv, põhjalikke ümberkorraldusi pooldav, käremeelne, äärmusesse kalduv.

Mulle on jäänud mulje, et sõna radikaalne kasutatakse meil ühiskonnas juhul, kui tahetakse kirjeldada kedagi, kes on käremeelne ja tundub mõtlevat teistmoodi, kui levinud arusaam on. Ja tavaliselt on radikaalne selline silt, mida justkui ei taheta, või kasutatakse seda inimeste vaigistamiseks. Radikaalne olla on seega justkui midagi halba, midagi ebasoovitavat ja radikaal on keegi, keda ei taheta sama laua tahagi, sest nagunii ei saa temaga asja arutada. Osaliselt see vist nii ongi. Meil on kindlasti kõigil näiteid olukordadest, mis on soovimatud, sest on liialt äärmuslikud.

Siim rääkis ka radikaalsusest seoses ELF-iga öeldes, et tema meelest on ELF vägagi radikaalne. Üldine seisukoht oli, et ELF on pigem mõõdukas ja seda seetõttu, et ELF-i väljaütlemised on läbikaalutletud, põhjendatud ja rahulikud. Siim aga ütleski, et tema meelest see, mida meie kirjeldasime, ongi just radikaalsus. Sest tema sõnul ei pea radikaalsus tingimata tähendama agressiivsust või ebaviisakust, vaid julgust seista muutuste ja lahenduste eest, mis ei ole hetkel ühiskonnas ja tavateadvuses veel aktsepteeritud. Viisakus ja radikaalsus ei ole tema sõnul vastandid ja on täiesti võimalik mõelda levinud arvamuse kohaselt radikaalselt olles sealsamas viisakas ja meeldiv inimene.

Minu küsimus on, et miks ühiskonnas looduskaitset kui radikaalsust nähakse? Kas pole siin tegemist püüdlusega aeglustada vajalikke, aga ebamugavaid muudatusi ühiskonnas „hirmutades“ radikaalse sildiga? Siim küsis umbes nii, et kas on mõtet olla radikaalne tähenduses seista mõtete, muutuste vajaduse ja maailmavaate eest, mis on objektiivselt võttes päriselt oluline? Ja vastas ise, et muidugi on. Kas inimene, kes leiab, et meil on vaja seista selle eest, et oleks puhas põhjavesi, et säiliks mulla viljakus, et liiguksime kliimaõigluse suunas, et ökosüsteemide kokkuvarisemine tuleks peatada, et liigid ei peaks välja surema inimeste ahnuse tõttu, et prügi ei tohi visata lihtsalt loodusesse, olgu see siis meri või jõgi või mets, et kõigil on õigus elule olenemata rassist, liigist, soost ja kõigest muust, on radikaalne? Kas need on radikaalsed mõtted? Ja kas selliseid väärtusi sisaldav maailmavaade on halb?

Või äkki võiks mõelda nõnda, et praegu üldiselt valitsev maailmavaade, kus on OK looduskeskkonda reostada, et SKT ei langeks, kus majanduskasvu säilitamiseks võib teha mida iganes, ka meie elukeskkonda mürgitada (mullad, põhjavesi, õhk), kas äkki see on hoopis see mõtteviis, mida võiks taunida kui meile liialt radikaalset?

Miks on nii, et looduskaitse on liialt radikaalne aga looduse reostamine mitte?

Ma ise arvan, et  radikaalsus võib olla nii „hea“ kui ka „halb“. Ehk oleks aeg mitte karta radikaalseid vaateid, vaid mõelda, mis on päriselt oluline ja uskuda meie kõigi võimesse oma iga valikuga maailma paremaks muuta. Ja oma käitumiselt on võimalik igas olukorras jääda viisakaks ning arvestavaks. Täiesti võimalik on seista muutuste ja lahenduste (leidmise) eest, mida päriselt vaja. Ma kutsungi ühelt poolt ümber mõtestama, mis on radikaalne just looduse ja keskkonnateemade seisukohalt – kuhu viib meid praegune mõtteviis. Ja teiselt poolt julgema vaadata ja näha ja mõtelda väljaspool majanduskasvu ülimuslikkust.

Kes ma siis olen, kui ma tööl ei käi?

“Sotapota mõtisklus”.

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, et kuidas meil nüüd siis selline jube olukord on, et me ei suuda kuidagi muu elusloodusega koos planeedile Maa ära mahtuda. Ja et kuidas me siiani mahtusime. Olen enda jaoks mõtestanud teema lahti nõnda, et oleme arenenud nii kaugele, et praegu oleme lihtsalt suutelised kogu Maad ära hävitama juhul, kui me ise endile piiranguid peale ei pane. Ja/või siis hävime ise. Ma muidugi täpselt ei tea, võib-olla on varem ka olnud selliseid hetki, kus inimesed nägid, et asi on hapu, et peaks miskit muutma, aga kuidagi nagu ei õnnestu. Ja siis hävinud. Veel tundub, et ega me vist päris ausalt ja otse olulistest asjadest ei räägi ka. On küll sõnavabadus, aga nagu ütles Hasso Krull: “Räägitakse sõnavabadusest, aga see ei tähenda teadmise, nägemise ja mõtlemise vabadust. Sõnavabadus on ainult vabadus rääkida sellest, millest niikuinii räägitakse, ja vaikida maha see, millest kõnelda ei taheta.”

Aga millest peaks rääkima? Ja kuidas? Ja kes kuulab? Podcastis Keskkonnahoid on äge! oli sel nädalal külaliseks enesemeisterlikkuse julgustaja, mõtestaja ja coach Epp Adler. Epp räägib nõnda, et kuulajal on algusest lõpuni tohutult põnev, tekivad kõiksugused seosed ja toimub kasvõi tahtmatult elu mõtestamine. Meie vestlusest käisid läbi elus meile kõigile üliolulised teemad nagu elu väärtustamine, enesega sõber olemine ja elu hirmuga kokkupuutumine. Tekkisid mitmed võrdlused nagu eneseteadlikkus vs enesekesksus ja loodussõbralikkus vs keskkonnasõbralikkus. Väga oluline küsimus “kuidas mitte muutuda kurjaks” ja “kuidas mitte loobuda vastutusest” said samuti läbi hekseldatud. Olen ise tohutult tänulik, et saan igal nädalal kellegagi nii põnevalt mõtteid vahetada, õppida ja areneda. Sest mis see elu muud on kui üks pidev hetkes olemine ja kogemuste saamine. Ole sa siis, kes tahad, muusik või firmajuht, kakaokasvataja või keskkonnaaktivist. Ja nagu Epp Adler ütleb: “Loobumine vastutusest on loobumine elust!”

Käisin vahepeal jooksmas ja kuulasin podcasti elu muutustest ja arengust. Sealt tuli tegelikult pealkiri minu sellenädalasele mõtteavaldusele. Aga päriselt olen ka palju mõtisklenud selle üle, kuidas me end inimestena siis defineerime. Mäletan, et millalgi ülikooli ajal läks mu sõbranna Austraaliasse ja kui ta tagasi tuli, veetis ta päris pika aja lihtsalt järele mõeldes. Tööl ta ei käinud, koolis ka mitte. Kes ta siis oli? Aga kas me peamegi end alati läbi oma tegevuse defineerima või võiksime kuidagi teisiti ka hakkama saada?

Veidi muusikat ka, mis eelmisel nädalal tohutult oma sõnumiga puudutas.

Kuidas mitte olla üks rändrohutirts rändrohutirtsuparves?

Järgneva mõttearenduse tegin kirjalikult kõigepealt sotsiaalmeedias ühe artikli jagamisele kommentaariks. Artikkel ise on minu meelest küll kõigil vaja läbi lugeda, see rääkis üldiselt sellest, et inimestena võiksime oma valikuid teha targemalt kui rändrohutirtsude parv. Mina aga muudkui mõtlen, et mis meid siis segab olemas targem kui rändrohutirtsude parv? Mis mind segab? On ju nii palju, milles saab muuta end ja oma valikuid, et olla keskkonnasõbralikum. Ja paljud neist ei ole tegelikult üldsegi objektiivselt vaadatuna keerulised või rasked, samuti ei tee nad minu elu halvemaks. Aga on ehk ebamugavad. Paljud on ka justkui vastuolus sotsiaalsete normidega.

Inimesel olla kuus põhivajadust: kindlustunne (security), põnevustunne (drama), sotsiaalne tunnustus ja heakskiit (social significance), kuuluvustunne (love and connection); arengutunne (development), võimalus anda ja panustada (possibility to give). Ja kui me neid oma vajadusi endale teadlikult ei teadvusta, siis leiame sellegipoolest viisid, kuidas neid vajadusi rahuldada, väidetavalt eriti nelja esimest, olen aru saanud. (Minu info pärineb Tony Robbinsilt, Eric Edmeadesilt ja Epp Adlerilt). Kas võib olla nii, et kuigi näiteks loomade söömine on üldiselt planeedile meeletu koorem ja eriti meie, lääne inimeste ellujäämine enam loomade söömisest ei sõltu, pigem läheb järjest halvemaks, siis juhul, kui looma söömine (sööja jaoks steik, hakkliha, šnitsel, kotlet, pihv jne) tekitab sööjas sotsiaalset kuuluvustunnet, tekitab turvatunde traditsiooni ja/või kultuuri järgimine), ehk veidi ka põnevusetunnet (sest ei tea, kas siis päriselt on see loomade söömine nii halb tervisele ja keskkonnale), siis selle inimese enda seisukohast järgib ta enda vajadusi ja hoolitseb enda eest? Teisest küljest hoiab meie alateadvus meid kinni tuttavlikus, sest kuna oleme jätkuvalt elus, siis on valikud, mis on meid praegusesse hetke toonud, ju piisavalt head, sest ära ju ei surnud. Alateadvus tahtvatki jätkata nii, nagu alati, sest miskit muutes on ju oht ära surra (näiteks Marisa Peer räägib sellest siin).

Aga kui ikka tahaks end muuta? Kas iga muutus on raske? Kas ikka peab oma tahtejõudu pidevalt koormama? Iseenda jaoks mõtestatud muutumine kasutab mõtestamise jõudu (miks-jõud). Tagasi tulles iseenda kuue vajaduse rahuldamise juurde, võiks ehk töötada see, et vaatame vajadustele otsa ja otsime enda- ja keskkonnasõbralikud viisid nende rahuldamiseks? Miks? Sest me päriselt tahame armastada ja hoida ennast ja ühtlasi ka oma elukeskkonda. Sest me väärtustame looduskeskkonda ja saame aru, et meie looduslik keskkond on põhimõtteliselt meie ise. Aga jah, ma loomulikult ei arva, et kõik ongi nii lihtne, et üks-kaks ja valmis, muututud ja muudetud!

Sest ikka jalutab vastu mõni järjekordne ühiskondlik norm, kultuuritava, mõni oma elu keerdkäik, vajadus raha teenida (turvatunne), soov kindlustada oma lastele tulevik, vahel tüütu vajadus teiste arvamusest hoolida (see on ju sotsiaalne heakskiit, kindlus, et maha ei jäeta), vajadus minna reisima (sest see on põnev oma turvalisel viisil ja annab võimaluse areneda), soov süüa ikka nii, nagu alati on söödud mõtlemata, et meid on maailmas väga väga palju rohkem ja kel võimalik, peame muutma oma toitumisharjumusi (näiteks turvalisus), vajadus sõita autoga igale poole ja miks mitte järjest ägedama autoga (sest me väärime ägedat autot, samas on nii palju tüüpe, kes ei pea liiklusreeglitest kinni (põnevus, eks), et suurem auto on meile päriselt ka turvalisem)… Jne. Jne. Jne.

Edasi mõtlen, et kui mu eelnev mõttekäik vale pole, kas praegu neil, kes peavad ja saavad teha otsuseid poliitilisel tasandil, on oma isiklikud vajadused nii hästi ära kaetud, et saavad otsuseid teha pidades silmas teadlaste soovitusi, meie kõigi pikaajalist heaolu ja ka kõiki teisi elusolendeid meie riigis (peale „õige“ inimese)? Ja kas meie teised kõik, kes me saame oma kodukandis ja kodu ringis muutusi esile kutsuda, kas ka meie võtame selle vastutuse ja teeme kõik endast oleneva, et ise iga oma valikuga lisaks endale ka oma keskkonda hoida?

See arukam kui rändrohutirts olemine polegi nii lihtne?

Pilt on pärit internetiavarustest. Pilt rääkivat rohkem kui tuhat sõna…

Kes see ikka maailma muudab kui mitte ise?

Sel korral on keskkonnahoid päriselt ka äge! Sest MIHUS-e (noorsootöö ajakiri) uus number on nii põnev! Otsast otsani keskkonna teemasid täis. Muud ei saa teha, kui vaid läbi lugeda. Jagasin oma artikli linki, aga väga soovitan alustada algusest ja lugeda kõik artiklid ilusti läbi. Ja võimalusel neid ka teistele jagada. Sest me kõik saame maailma muuta, ja muudamegi. Meie valida on aga, milliseid muutusi ellu kutsume.

Artiklit kirjutada oli ülipõnev. Olen tohutult tänulik, et mulle see võimalus anti, et nii häid ettepanekuid artikliloome käigus tehti, ja suur tänu kõigile, kes minu küsimustele vastasid ja keda artiklis tsiteerisin. Minu artikli sisuks oligi, et kuidas me ise ikka neid muutuseid siis teeme.

Vestlust Kätliniga jagan seetõttu, et temagi on noorsootöö taustaga inimene ja tohutult inspireeriv pealegi.

Emadest. Lastest. Ja ikka asjadest.

Tänasel päiksepaistelisel emadepäeval ma oma laste juures polegi, aga leppisime kokku, et homme, esmaspäeval on meil emadepäev. Minu jaoks on sellised tähtpäevad alati olnud olulised, sest mulle meeldib tähistada ja erilisi päevi pidada. Ja kuigi loomulikult on iga päev emade- ja isade- ja lastepäev, on tähtpäeva meelespidamises miskit ilusat minu jaoks. Täna ei ole mind kodus seetõttu, et muudkui kolin asju, vahepeal sõidan esinema Maardusse (FB live), et siis jälle asju kolida. Ja aega mõtiskleda on palju.

Esiteks muidugi asjadele – no mille pärast on vaja nii palju asju? Täitsa tõsiselt kohe! Asju kolides aega järgi mõelda pole, aga lahti pakkides tahan küll vähemalt pooled asjad annetada, maha müüa või ära visata. Küll see inimeseks olemine on kummaline. Selle kolimisega olen kogenud, et enamikku asju meil tegelikult vaja pole. Sest elasime kuu aega ämma-äia juures nõnda, et ei tundnud millestki otseselt puudust. Ilmselt aitas kaasa see, et ämmal-äial on ka palju asju. Nüüd aga oma elamist uuesti sättides tahan uuesti püüda minimalismile lähemale jõuda. Muuhulgas avastasin, et mulle väga meeldib koristada. Aga koristada saab siis, kui asjad ei vedele kõikjal. Minu sünnipäevasoov on siis sel aastal see, et juhul, kui mul endal ei tule päriselt välja see asjade sorteerimine, siis keegi mind selles aitaks.

Mõtlen ka sellele, kuidas lapsed on mind muutnud. Ise laps olles arvasin, et ema-isa õpetavad ju loomulikult mind. Aga praegu küsin endalt, et kumba pidi see siis ikkagi on? Mulle tundub, et minu lapsed õpivad küll kõike ise, minu ülesanne on veidi suunata, aidata ja võimalikult rahulikuks jääda. Nemad aga õpetavad mind küll väga palju. Näiteks avastasin, et empaatia loomade suhtes on tulnud vaadeldes laste kasvamist. Minu jaoks on laps sünnist peale samaväärne inimene kui täiskasvanugi, ta on lihtsalt veel väga väikeses kehas. Aga ta on ka väga teistmoodi. Näiteks ei mõista ma nende keelt eriti hästi seni, kui nad minu keele ära õpivad. Ja ühel hetkel avastasin, et aga loomadega on ju sama moodi. Erinevus on ehk see, et loomad ei õpi minu keelt tavaliselt ära. Aga see, et mina nende keelt ei oska, ei ole mitte kuidagi loomade (ega beebide) süü. Ja see, et nemad ei oska minu keelt, ei tee mind kuidagi targemaks ega anna õigust nende elude üle otsustada. Sama moodi, nagu soovin parimat oma lapsele ja teen kõik, mida suudan, et aidata temal leida oma tee ja oma viis elamiseks, täpselt samuti on minu ülesanne suhtuda kõigesse muusse elavasse. Austusega. Oma pisikeste laste olemist jälgides hakkasin kogu maailma tajuma nõnda, et ma ka emotsionaalselt enam ei taha mitte ühtki looma ära kasutada. Minuni on jõudnud teadmine, et igal elusolendil on õigus oma elu elada nii, nagu ta tahab. Ja täpselt samuti, nagu olen mina ema, on ka teistel loomalastel emad, kelle jaoks nad on nii armsad ja kallid ja kelle eest loomaemmed tahavad hoolitseda.

Seetõttu soovingi täna, et me jõuaksime maailma, kus igaüks saab olla niisugune ema, nagu ta tahab. Olgu ta sugu, nahavärv või liik mis tahes. Meid seob sügav hoolimine oma järglaste suhtes.

Jagan viimast taskuhäälingu saadet ka, mis läks seekord eriti põnevatele radadele uitama. Ruthiga plaanisime vestlust juba aasta alguses, mistõttu olen eriti rõõmus, et see teoks sai. Aga kes Ruth Mägi on, jah? “Blogija ja vabakutseline ajakirjanik Ruth Mägi leiab, et väga lihtne on teisi õpetada, kuidas peab elama. “Näidake aga mõni, kes päriselt ka teistele antud käsulaudade järgi elab,” nendib ta ja lisab, et tema jaoks on ka näiteks roheteemade omaksvõtul orientiiriks pigem tajumine, et ta teeb seda, mille pointist ta ise lõpuni aru saab ja mis on lihtsasti elluviidav. Praeguses olukorras on Ruth avastanud, et üks võimalus vähem prügi toota on lõpetada ülemuretsemine ja pidev eneseoptimeerimine. Kõik tahavad olla saledamad, targemad, rikkamad, mõni ka rohelisem. Ja kui see ei tule välja, siis peame end ju kuidagi lohutama – nii ostamegi omale mõne mõttetu asja või “midagi head”. Kõige selle vastu aitab Ruthi meelest aga õues sportimine, pikad jalutuskäigud, jooksutiirud, olgu või mitu korda päevas. “Paljude probleemide lahendused on lihtsad ning meie nina all olemas. See on nagu teretamisega – lihtne, kuid võimas “tere!” näitab, et sa märkad. Kui oled aga inimene, kes ei ütle koridori peal teisele tere, ju siis sind lihtsalt ei huvitagi, mis nina all toimub, ning otsidki lahendusi kaugelt, ajades asju keeruliseks, mis omakorda kulutab ressursse,” võtab Ruth kokku. Inspireeritud kuulamist

Loomadest ja lindudest

Huvitav on mõtiskleda, kuidas mõni mõte (või tegu) on objektiivselt täiesti hea, aga suhtumine sellesse mitte, samas mõni teine mõte (või tegu) ei ole objektiivselt kohe üldse hea, suhtumine sellesse aga on. Selle nädala taskuhäälingu saates Keskkonnaraadio on Loomuse kommunikatsioonijuht Annika Lepp ja seda kuulates saab mu alguse mõte selgeks. Või siiski ei saa? Toon oma esialgse väite illustreerimiseks mõne näite saatest: “Ideaalis võiks maailm olla selline, kus me ei ekspluateeri loomi ja lähtume sellest, et iga loom on isiksus. / Meil on raske mõista, et see, mis on olnud normiks sajandeid, peaks muutuma. / Ma ei söö liha, sest loomad on mu sõbrad. / Toitumine ei ole enam ammu isiklik teema. Võiksime sellest avatult konkreetsete faktidega rääkida.” (Annika Lepp)

Kasutan nüüd juhust ja teen reklaami olulisele omamoodi streigile. Aga väike eellugu ka. Ma ei ole veel kohanud ega kuulnud inimesest, kes ei sooviks lindudele pesitsusrahu. Praegu Eesti metsades toimuv on aga kõike muud kui lindudele pesitsusrahu jätmine. Üldse on praegu meeletu üleraiumine, mida erinevad uuringud, teadlased ja keskkonnaorganisatsioonid paluvad lõpetada, aga raiumine käib järjest hoogsamalt edasi. 21. märtsil pidi tulema meeleavaldus, aga siis tuli eriolukord, kõik üritused keelati ära ja keegi välja tulla oma meelsust näitama ei saanud. Nüüd aga on üks võimalus lindude pesitsusrahu teema osas oma suhtumist näidata juba sel teisipäeval, 5.mail kell 17.00 kui Extinction Rebellion korraldab lindude pesitsusajale tähelepanu pööramiseks mitmes Eesti linnas autodega lindude pulmarongi. Miks?

Sest Eestis on metsalindude arvukus vähenenud vahemikus 1983-2018 26% ja Eesti on oma haudelinnupopulatsioonide langustrendiga Euroopa Liidu esiviisikus. Metsalindude arvukus Eestis väheneb keskmiselt 101 400 linnu võrra aastas. On täiesti mõistetamatu, et 2020. aasta kevadel teeb RMK lindude pesitsusajal üraskitõrje sildi all Eesti metsades raiet tuhandel hektaril. Õnneks on teadlased kirjutanud ja seletanud miks see pole hea plaan, toon mõned ära ka: Tartu Ülikooli maastikuökoloog Anneli Palo, ELFi metsaekspert Liis Kuresoo, diplomeeritud metsamajandaja ja looduskaitsja Rainer Kuuba.

Kus võiks siis autorongi teha? TALLINNAS minnakse teele Linnahalli parklast kell 17:00, VILJANDIS aga Grand Hotell Viljandi ees olevast parklast kell 17:00, sealt sõidetakse mööda linna tuututades nagu õige pulmarong. Erinevus on vaid autode “kaunistuses”. Nõuded autole sel korral on nähtaval kohal kiri: #NõuanPesitsusrahu. Vahva mõte on kaunistada autot näiteks enda meisterdatud linnupesadega ja pista pessa laste pehmed linde kujutavad mänguasjad, või muu asjakohasega. Kindlasti ei ole soovitav kasutada õhupalle olgu nad nii vahvad kui tahes, sest õhupallid reostavad loodust. FB ürituse all on üleskutse teha selliseid autoronge oma kodukohtades ja võimalusel jagada infot ette ka teistele näiteks ürituse all, sest kas poleks tore, kui üle Eesti vuraksid korraks ringi autod nõudes pesitsusrahu?

Mida teha aga teisipäevani? Kõigepealt kuula taskuhäälingut, seejärel kui oled FB-s, siis saab kasutada FB raami #NõuanPesitsusrahu. Samuti tuleks end pane osalejaks üritusele Nõuan pesitsusrahu! . Kõik ikka selleks, et näidata, et meid on palju, kes me hoolime ja nõuame lindudele pesitsusrahu.

Digiprügi – mis see veel on?

Sel nädalal oli 50ndat korda Earth Day, eesti keeles Maapäev. Let’s Do It World kutsus sel päeval kõiki üles oma tekitatud digiprügi kustutama Digitaalsel maailmakoristuspäeval nii:

„Maailmakoristus kutsub kõiki üles leidma täna, 22. aprillil, kas või pool tundi, et kustutada oma nutiseadmetest kasutud failid.

  1. Vaata üle oma e-postkast, telefon ja/või arvuti.
  2. Kustuta kasutuks muutunud failid, korduvad või udused pildid, seisma jäänud rakendused ning programmid.
  3. Registreeri kustutatud kogused (100MB, 10GB jne) ülemaailmse digikoristuse veebilehel digital.worldcleanupday.org/registration
  4. Naudi kiiremaid seadmeid ja korrastatud infovälju! Suur tänu!

Esimene ülemaailmne digitaalne koristuspäev tähistab keskkonnaliikumise Earth Day juubelit. Loe lähemalt digisaastest ja digikoristuspäevast siit.

Aga siis saabuski kolmapäev ja tahtsin ise ka kustutama asuda. Aga mida siis? Ja sel hetkel tabasingi end küsimuselt, et aga mis see digiprügi ikkagi on?

Esimene loogiline mõte on e-kirjakast, kindlasti seal kord luua! Mina jõudsin ainult selleni, et likvideerisin kõik lugemata kirjad need avades ja kustutades. Küll aga ootab mind ees põhjalik postkasti revideerimine, et jätta alles vaid need kirjad, mida vaja. Miks? Sest kirjad on serverites ja mida rohkem asju me pilvel hoiame, seda rohkem servereid vaja on. Aga serverid võtavad energiat ja energia kulutamine on see, mida me tahame vähendada.

Teine loogiline mõte on arvuti tervikuna. Mina ise selleni kolmapäeval ei jõudnudki, küll aga tegin seda märtsi lõpus, kui oma tööarvuti tööandjale tagasi andsin – kustutasin kõik vajamatu ära. See arvuti aga, millega praegu töötan, on mu abikaasa vana läpakas, mis mulle tohutult meeldib. Mulle väga meeldib touch-padi kasutada ja sellel läpakal on lisaks ka puutetundlik ekraan, pluss tegemist on elektroonika mõttes vana asjaga, mis lisab minu silmis eriti väärtust. Sellega olen tegutsenud meie kooselu algusest, mistõttu on mul siin revideerimist küllaga. Seega on minu teine suur digipuhastus praeguse arvuti kraamimine. Miks? Osa dokumente ja fotosid on samuti pilvel ehk serverites, need tuleb kõik üle vaadata, et alles jätta ainult vajalikud. Põhjus on jälle seesama – serveriruumi kokku hoidmine. Aga arvutit ennast tuleb ka puhastada, ja mitte ainult tolmuimejaga, sest nõnda on arvuti kauem töökorras pluss endal ka lihtsam, kui ei ole kogu arvuti igasugu vana trääni täis, mille vahelt vajalikke dokumente ja fotosid otsides hulluda.

Kolmandaks tuli minu nutitelefon. Mõni nädal tagasi ma natuke juba telefonist vajamatuid äppe kustutasin, aga ikka ütleb telefon, et ruum on täis. Selle võtsin kolmapäeva pärastlõunal ette. Aga siis sattusin ootamatu tõdemuseni, et ega ma väga täpselt ei tea, mida siis kustutada. Olen võib-olla keskmisest inimesest ses osas vähem teadlik, sest kasutan telefoni eelkõige suhtlusvahendina, aga sellegipoolest on seal tohutult „midagi“. Aga mida?

Kogu nädal ongi möödunud mõtisklemise tähe all – mida peaks kustutama, kuidas peaks kustutama, ja mis veel olulisem, mida üldse võiksin digimaailmas toota, et peaksin vähem kustutama. Esiteks võiksin kindlasti läbi mõelda, mis fotosid teen. Kui teen hunniku pilte telefoniga, võiksin ju kasvõi kohe läbi vaadata ja osa ära kustutada, kindlasti on osa udused, osa korduvad, osal ei meeldi ma ise endale… Keegi ei ütle ju, et fotosid ei tohi olla, ikka tohib, lausa peab ilmselt, sest ilusaid mälestusi on ju tore mäletada. Ja mida õnnelikumad me inimestena oleme, seda vähem me loodetavasti tarbime ja sellega oleme kohe palju paremad maailmaelanikud. Teise nurga alt jälle – mida on keskkonna mõttes kasulikum ära kustutada, kui mul ei ole palju aega, kas pigem miskit pilvelt või oma arvutist? Ja ilmselt võiksin kustutamisest teha oma iganädalase harjumuse?

Kogu kolmapäeva jälgisin ka erinevaid vestlusi sotsiaalmeedias digikoristuse kohta. Ilmselge on, et see teema on vajalik meil inimestena läbi hekseldada, läbi uurida ja läbi mõelda. Ja oma käitumist digimaailmas tuleb meil ka selle nurga alt analüüsida, et kui palju see keskkonda koormab. Ja ausalt – minul on seda küll keeruline tajuda. Istun ju oma arvutis ja töötan, guugeldan, uurin, ja siis öeldakse mulle, et sel tegevusel on keskkonnajalajälg? Ja on ju mõnus, kui fotode tegemise süsteem on selline, et pildid lähevad kohe pilvele, siis ei kao midagi ära, kui telefoniga peaks midagi juhtuma. Kusjuures mul on arvuti ühel korral ära varastatud ja sellega seoses läksid mitme aasta ägedad fotod kõik kaotsi! Ja nüüd siis saan teada, et tegelikult pole see keskkonnahoidlikkuse seisukohast üldsegi tark tegu? Et tegelikult võiks pilv olla vaid neile dokumentidele ja fotodele, milleta ma tõesti kuidagi elatud ei saa?

Palju informatsiooni sai üles Let’s Do It Worldi kodukale, seal erinevaid numbreid digitegevuse keskkonnamõjust, samuti lingid artiklitele, kus digiprügi temaatikat käsitletud. Palju on erinevad meediaväljaanded ning raadio- ja telekanalid digikoristust käsitlenud. Jagan intervjuud Anneli Ohvriliga Kuku taskuhäälingus.

Jõudsin järeldusele, et kogu koristamise asi tuleb koristades endale selgeks teha ja edaspidi lähtuda põhimõttest oma tegevus ka digimaailmas läbi mõelda ja mõtestada. Ja alustuseks teen digikoristuse endale iganädalaseks tegevuseks, olgu siis veidi arvutis, telefonis või kusagil pilveruumis oma asjade kustutamine-korrastamine. Ja kuigi see on kasulik keskkonnale, on see hea mulle ja minu olemisele, mistõttu võiksin hakkama saada küll.

Kuidas olla ikkagi rõõmus?

Umbes samal ajal, kui alustasin siin blogis keskkonnateemadel mõtisklemisega, hakkasin ka taskuhäälingut (podcasti) Keskkonnaraadio tegema. Iseendale paika pandud graafik näeb ette üht blogipostitust ja üht Keskkonnaraadio saadet nädalas. Elame ajahetkes, kus on järjest olulisem osata infot kriitiliselt hinnata. Kas meile seda aga koolis õpetati? Mida üldse koolis tehakse, kui mõelda keskkonnahoiu aspektist? Vestlesin sel nädalal noorsootöö taustaga Kehra gümnaasiumi õpetaja Kätlin Takkiga valikutest, kooli keskkonnast, Noored Kooli programmist, tarbimisest koolis, koolitoidust, usust muutustesse ja paljust muust. Paar inspireerivat mõtet Kätlinilt: „Kui tahad, et kasvaksid lilled, siis kasta neid! / Igaüks on võimeline muutust esile kutsuma. Kui ise sellesse usume, oleme võimelised liigutama mägesid!“ Olen tõesti tänulik, et võtate aega vestelda! Ma naudin inimestega arutlemist ja iga kord märkan kui imeilus on maailm ning kui imeilusad on inimesed. Olen tänulik, et võtate aega kuulata ja aega mõelda, kõik koos loomegi ju parema maailma. Ning veendun ikka ja jälle, et tahame kõik üldiselt head, aga alati ei tea, kuidas seda head teha, või mis see hea siis ikkagi on. Ja kuidas iseend mitte ära kaotada ja ikka motivatsiooni leida head teha.

Sel nädalal on palju erinevaid teemasid ette sattunud, millest mõningad ka siia kokku olen kogunud. Kõigepealt julgen avaldada arvamust, et meil tuleb hoolimata pandeemiast siiski alati silmas pidada ka oma keskkonda ja loodust, sest keskkonnamuutused on juba mõjutamas miljonite inimeste elu üle maailma ja olukord läheb ainult hullemaks. (Näiteks võib lugeda sel teemal Müürilehest viimast keskkonnakolumni.) Veel juhin tähelepanu mõttele, mis muuhulgas ka BBC-st silma jäi: „Kõige ohtlikum viirus Maal on inimene.“ Mis siis, et on kriis, ka kriisi ajal ei tohi prügi maha loopida, olgugi et tegemist on maskide ja kummikinnastega! Kui aga kogu maailma pärast pead valutada ei jaksa, võib vabalt mõtiskleda olukorra üle eesti metsades. Üllatusin, et teemat on juba kajastada võtnud ka Äripäev. Lühidalt öeldes: loodusesõpru vapustas käesoleva nädala alguses RMK otsus – ja Keskkonnaametilt saadud luba – saagida kooreüraski vastase võitluse tähe all kevadisel lindude pesitsusajal (ehk praegu) maha 1000 ha kuusemetsa. Sellele järgnes uudis Keskkonnaministeeriumi laiemast tegevuskavast, sealhulgas plaanist muuta metsaseadust. Ministeeriumi kodulehelt: “Lähiajal lepitakse kokku, kuidas kaitstavates metsades kahjustuste ennetamise ja likvideerimisega tegelema hakatakse.” Teisisõnu – tulevikus ei pruugi sellest võitlusest jääda puutumata ka kaitsealad. Ja seda kõike olukorras, kus Eestis on vahemikus 1983-2018 vähenenud metsalindude arvukus lausa 26% ja kehvemas seisus on eelkõige paiksed ja okasmetsaliigid. Euroopa Liidu riikidest langeb just Eestis lindude arvukus kõige kiiremini!

Või siis koroona – küll vaadatakse olukorda siitpoolt ja sealtpoolt, uuritakse nahkhiiri leidmaks veel viiruseid, otsitakse vaktsiini, kästakse olla kodus, luuakse äppe ja seadmeid, aga algpõhjus – inimeste käitumine, see oleks justkui läbipaistev, seda ei nähta. Jagan siinkohal üht petitsiooni, mis tahab just juurpõhjuse välja juurida, mis on covid-19 valla päästnud. Petitsiooni loojad Novid-50 on Eestist tuule tiibadesse saanud 12 vabatahtliku (sh Loomuse liikmete) tiim, mis sai alguse The Global Hackil – 48 tundi kestnud online häkatonil, kus loodi globaalseid lahendusi koroonaviirusest põhjustatud kriisile. Petitsiooni saab allkirjastada siin: https://novid50.com, et saata ÜROle palve koostada aastaks 2050 väljumisstrateegia:
✔️ intensiivsest loomakasvatusest,
✔️ metsloomakaubandusest ja
✔️ nn märgadelt turgudelt, kus kaubeldakse loomsete toodetega. Need on kohad, mille kaudu levivad vaheperemeestest loomade kaudu inimestele viirused nagu COVID-19. Eesmärk on koguda MILJON allkirja. Hiljuti tunnustas ja allkirjastas petitsiooni ka kuulus filosoof Peter Singer

Tahan siinkohal välja öelda oma igapäevased tavalised küsimused: miks me oleme nõus toetama loomadevastast vägivalda sisaldavat süsteemi? Miks oleme sellest süsteemist vaimselt nii sõltuvad, et pole isegi valmis end selle teemaga kurssi viima? Miks tituleerime need inimesed, kes pingutavad selle nimel, et lõpeks loomade julm kohtlemine, äärmuslikeks ja hulludeks? Kuidas me siia oleme jõudnud? Meie elusolemine ei sõltu ju sellest loomsest, mida sisse sööme ja joome! See, mida ikka veel räägitakse, et inimene vajab loomset, ei ole ju õige, vähemalt mitte meil, kes me pole pärismaalased ega koopainimesed. Maailmas on ka tohutult riike, kus JUBA on ametlikud toitumissoovitused, mis ütlevad, et täistaimne toit sobib kõigile inimestele. Millal ometi jõuame mõtteviisini, et loomse tarbimine on valik, mitte vajadus? Ja et loomad on elusolendid, mitte ressurss inimeste vajaduste rahuldamiseks. Me ei ole siin heaolu- ja raiskamisühiskonnas ei pärismaalased ega ela ka koopas, kus meie elu sõltub ja sõltus reaalselt sellest, kas saime mõne looma kätte või ei saanud. Meie käime poes ja poes on kõik vajalik olemas. Kõigele lisaks on praegune tööstuslik loomakasvatus ka keskkonnamõjude tõttu jätkusuutmatu ja varem või hiljem peame me oma tarbimisharjumusi muutma nagunii.

Mida sellest kõigest nüüd mõelda? Mina võtan sellest nädalast kaasa kaks mõtet. Esimene on Paul Farmeri ütlus: „The idea that some lives matter less is the root of all that is wrong with the world.“ („Arusaam, et mõned elud on väärt vähem kui teised, on see, mis on valesti meie maailmaga.“)

Minu vabatõlge: “Arusaam, et mõned elud on väärt vähem kui teised, on see, mis on valesti meie maailmaga.”

Ja teiseks: enda eest peab hoolitsema! Ole siis, kes Sa oled. Igal juhul on vaja hoolitseda ja hoolida iseendast ja uskuda, et iseendana olemegi piisavad. Nagu ütleb psühhoterapeut Marisa Peer: „Inimeste suurim probleem on see, et nad ei tunne end piisavana.“ Põhiline on teha endaga rahu, öelda endale, et ma olen piisav iseendana (I am enough), piisavalt magada, teha eetilisi valikuid (üleüldse oma valikuid mõtestada), liikuda, hoolida, olla tänulik, ja üle kõige uskuda, et iga meie tegu loeb, et iga oma valikuga muudamegi maailma.

Tagasi tulles lageraiete teema juurde eesti metsades jagan Rene Raadiku (autori loal) postitust Eesti Metsa Abiks FB grupist (lühendatud kujul). Tegemist on mõnusalt tundliku ja omamoodi maagilise alatooniga jutuga, mis viib lugeja müütilisse maailma, kus on kõik võimalik. Samas, kui lugu läbi, tabab justkui puuhalg vastu pead ja küsib, mis see nüüd oli, mida lugesin. „Kujutame ette, et karud saabuvad koosolekule, kus kõneletakse metsanduse tähtsusest ja vajadusest seda aina enam majandada (kole ja võlts sõna). Karud tahaks teada, mis neist saab, nad tahaks kõneleda, kuidas nemad ja nende esivanemad aastatuhandeid meie ja meie esivanematega läbi on saanud. Nad tahaks kõneleda metsast, kus nad elavad ja kuidas seal asjad käivad nii, et nii meie kui nemad saaks olla, süüa, kasvatada lapsi ja omada õiguseid, sest Maa on meil ühine. Nad tahaks teada, mis õigused on neil ja nendesarnastel, sest ka nemad elavad meie riigis, meie riigi territooriumil. Miks on linnas jalutavatel loomadel õigused, aga neil ei ole? Nad tahaks ka metsanduse teemal kaasa rääkida, öelda, et see, mis vaevalt üle karu turja ulatub, ei ole mets, kus saab elada, sest seda ju pakutakse talle aseaineks. Siis pööraks tähtsad inimesed oma silmad karude poole ja küsiks, vabandage, mis haridus teil on? Te ei ole ju koolitust saanud ega jaga metsandusest midagi…. No aga meie ja meie esivanemad oleme siin elanud ja olnud…. Ärge laskuge emotsioonidesse, tooge fakte, tõestusi, nagu näete, siin on koos need, kes teavad metsast ja metsandusest paremini kui teie, uhhuutegelased! Nii see umbes toimuks. Muide, me näeme metsloomi aina enam, sest ruumi jääb neil vähemaks, samas kui meie vajame aina enam. Majandus peab ju tõusma… Me oleme jõudnud teelahkmele, valikute ette, kas pöörata nägu sinna, kus kõnelevad karud või? Kus räägib raha, seal õiglus vaikib. Hüvasti karud, koosolek on läbi, teil ei ole veenvaid argumete, miks me ei peaks teid tapma!“