Kas nad ei tea, et toitu ei tohi ära visata?

Artikkel ilmus täna Sakalas.

TOIDUPÄÄSTMINE ON olnud üks mu viimase aja huvitavamaid ja ka silmiavamavaid kogemusi. Elame ühiskonnas, kus veel täiesti kõlbliku toidu või toiduainete prügikasti panemine on ühiskondlikult aktsepteeritud, aga prügikastist söömiskõlbuliku toidu ära võtmine mitte. Tunnistan ausalt, et prügisukeldumine (dumpster diving) on emotsionaalselt ebamugav. Prükkar. Lausa varas? Kas äravisatud asja saab üldse varastada? Mind aitas ootamatult mu viieaastane tütar, kes küsis igasuguse sotsiaalse surve vabalt: „Kas nemad (kes toidu prügikasti viskasid – toim.) ei tea, et toitu ei tohi ära visata?“

Kolmandik kogu toodetavast toidust leiab oma tee prügikasti. Kõige enam juhtuvat seda just kodumajapidamistes ja numbrid ei näitavat vähenemise märke, millele aitavat kaasa toidu suurenenud kojutellimise võimalused. Õnneks on viimasel ajal toidu raiskamise ulatuslikkus ja selle kahjulikkus rohkem fookusesse kerkinud. Näiteks on päästetoidu ja #hoiameheadtoitu kampaaniad, kompostikasti isetegemise üleskutse, toidujagamise grupid Facebookis, toidupäästjate väikesed salajased kommuunid; lisaks ka toidukapid, kuhu endal ülejäävat toitu võimalik jätta, veebinarid, seminarid, koolitused… Kõike justkui on.

Erinevaid kampaaniaid ja üleskutseid on viimasel ajal nii palju, et olen üksiktarbijana sattunud omamoodi tüdimusse. Mulle tundub, et kogu süü ja vastutus tahetakse mulle kaela veeretada. Aga miks ma siis saan poes kogu aeg nii palju läikivas pakendis (isegi ajaviiteks ja lõõgastuseks) toitu osta? Kui toitu on nii palju ja tihti allahindlustega, siis ongi lihtne muudkui osta ja osta, seejuures mõtlemata, et kas mul seda toitu üldse vaja ongi või et äkki mujalt, näiteks turult saaks keskkonnasõbralikumalt, kuigi ehk kallimalt. Aga sellisel juhul ostaksin ehk vähem ja hinnavahe ei tulekski märkimisväärne? Veel vähem tuleb toidukülluses meelde mõelda neile, kes on toitu tootes pingutanud, kui palju ressursse on läinud ning kui paljud tegelikult nälgivad. Veel ei väsi ma imestamast kuidas me ei suuda üleriigiliselt toimivat biolagunevate jäätmete kohtkogumise võimaluse loomisega hakkama saada. Neil, kel on kompostikastid, neil kartulikoored ja pahaksläinud õun kõdunevad mullaks ja on toiduks järgmistele taimedele. Aga teised?

UNISTAN ÜHISKONNAST, kus üksikisikul on mugav ja mõistlik toidujäätmeid mitte tekitada. Sest inimene on mugav ning teeb enamasti seda, mis tundub talle hea ja kuhu suunas teda nügitakse. Olukorras, kus ühiskond ja riik nügib inimese (tahtmatult?) toitu raiskama suunab, inimene hakkabki seda raiskama. Ma tahaksin, et biojäätmete kogumine oleks normaalsus ning et biojäätmete hulka jõuaks võimalikult vähe jäätmeks muutunud toitu. Ma ootan seda hetke, mil mõtteviis „toit ei ole prügi“, on normaalsus. Sest toit on toit või kompost. Tahaksin, et kõik toit jõuaks alati nendeni, kellel on võimalus ja soov see ära süüa.

Siin aga peavad riik ja seadused tulema meile, tarbijatele appi. Kõigepealt tuleb soodustada pakendivabalt toidu ostmise võimaluste loomist. Eelpakendatud toidud (just puu- ja juurviljad) tunduvad olevat üks toidujäätmete tekkekohti. Võtame näiteks varsselleri. Neid on ühes pakendis terve punt. Kui üks vars hakkab otsast pahaks minema, siis visatakse poes ju terve eelpakendatud sellerikimp minema. Kes see ikka raiskab tööjõukulu sellele, et võtta pakend lahti, murda pahaks minev vars ära, panna biojäätmete hulka ja ülejäänu uuesti pakendada. Puu- ja juurvilju tuleks lahtiselt müüa, et oleks võimalik see üks sellerivarreke või hallitama kiskuv vaarikas panna biojäätmetesse(!) ja ülejäänut kõlblikku kas poes edasi müüa, annetada või miks mitte Päästetoidu kohvikusse tooraineks võtta (Selline tuleks enne luua). Lisaks saab tarbija niimoodi osta just selle koguse, mille ta kindlasti ära sööb. Sest näiteks seesama seller – mõnel kulub sellerit toidu sisse nii vähe, et võib olla raske eelpakendatud suurt kimpu ära süüa. Võimalus on sügavkülm, aga seegi võib kraami täis olla, või lihtsalt ära ununeda. Toit on väärtus, mida tuleb väärtustada.

SAMUTI TULEKS soodustada kohaliku ja maheda toidu kättesaadavust. Võimalikult maheda seetõttu, et meil on vaja oma põllumaad ja põhjavett hoida ja kaitsta. Arvestades, et mahetoidu saagid on väiksemad, tuleb vähendada äravisatud toidu hulka, mitte suurendada igal võimalikul viisil saagikust. Biojäätmete kohtkogumine või komposteerimiste võimaluste loomine kõigile ja kõikjale on oluline. Ka meil siin Viljandis!

Millised on võimalused toitu päästa enne kui see (tihtipeale lukus) prügikasti jõuab? Meil tuleks ära kaotada päris palju erinevat valehäbi ja hirmu kõlbliku toidu kasutamise ümbert. Tootjate ja edasimüüjate poolt tuleks kaotada hirm, et aga äkki siis enam ei ostetagi toitu, kui “tasuta hakatakse jagama”. Toidupangas, muide, ei küsita toidu jagamisel pangakonto väljavõtet, ent ometi minnakse sinna viimases hädas. Millal teie viimati toidupangas niisama käisite, et “tasuta saab!”? Kaotada tuleks hirm selle ees, et äkki on riiul ühel õhtupoolikul tühjem mistõttu paar viimast leivapätsi jäävad müümata. Parem tellida poodi korraga natuke vähem kui et ühe leivapätsi müümise nimel kümme avamata pakendit prügikasti visata. Muidugi tehakse selles vallas juba üsna head tööd ning annetatakse näiteks toidupangale, aga siiski viitab äravisatava toidu hulk sellele, et probleemi tõelise lahendamiseni on pikk tee minna. Võib ju mõelda kommunikatsioonisõnumile kusagil nähtavas kohas selle kohta, et pood tellibki vähem sisse ja hoiab sellega meie kõigi ühiseid piiratud ressursse ja koduplaneeti. Kindlasti tasub läbi mõelda eelpakendamine (ja sellega ostetava toidu koguste ette määramine), et anda tarbijatele võimalus valida, mida ja kui palju nad täpselt ostavad pluss anda võimalus vähem ühekordset pakendiprügi toota. Ja loomulikult toidupäästmine – heategu, mida toidupäästjad teevad toitu prügikastidest päästes on raske üle hinnata. Päästetakse toidu tootmiseks kulunud ressurss ja ka prügimäel toidu lagunemisel tekkivad kasvuhoonegaasid.

VÕTI TOIDU raiskamise teemale lähenemiseks peitub tervikliku pildi vaatamises ja selle järgi tegutsemises. Üksikisikule kampaaniate suunamine aitab teadlikkuse tõusule kaasa, aga neist ei piisa. Me ei tohi mööda vaadata vajadusest ühiskonnas valitsevad süsteemid muuta eesmärki toetavaks ning vastutust jagada, mitte piirduda tarbijate manitsemisega. Sest muidu võivad kampaaniad kasu asemel frustratsiooni tekitada. Meil tuleb üheskoos luua ühiskond, kus on mugav toitu mitte ära visata, vaid kus on mugav pakendivabalt ostelda, kus on mugav ülejääv toit annetada ja ära anda, ja lõpuks ka toidujäätmed eraldi koguda, ära anda, ja komposteerida. Kuhu saab näiteks Paalalinnas elav inimene oma biojäätmed panna nii, et need ka reaalselt mulda tagasi jõuaksid? Viskab põõsa alla?

Teema on keeruline, aga meeles tuleb pidada ühte asja: toit ei ole prügi. Toit ei tohi olla prügi! Prügimäele minev toit ja toidujäätmed on täiesti arutu meie piiratud ressursside raiskamine, mis muuhulgas aitab ka meie ühist kodu, planeeti Maa kütta. Seega on vaja toidu, prügi ja toidu prügiks muutmise temaatikale ausalt, valehäbita ja tõsiselt otsa vaadata ning hakata seda otsast ja päriselt lahendama. Tuleb luua võimalused nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi tasandil, vaadata üle seadusandlus ning subsideerimised, teha toidu annetamine mugavaks ning annetatud toidu tarbimine normaalseks. Üleskutse toitu komposteerida on täiesti mõttetu, kui inimesel pole võimalik toitu kuskil komposteerida ning üleskutse vähem tarbida on samuti mõttetu, kui poest pole võimalik osta just sellises koguses toitu nagu tahad, vaid tuleb leppida eelpakendatuga.

Ning jah, ka poodide prügikastid lukust lahti keerates on võimalik anda väike panus probleemi lahendusse, sest kuni pole kasutusele võetud muid ressursse probleemiga tegelemiseks, on abiks toidupäästjad. Sest mis kasu on toidu saatmisest prügimäele ja veel koos kilepakendiga?

MIS OLEKS, KUI VÕIKSIN KURVASTADA ÕNGE OTSA JÄÄNUD KALA ÜLE?

Arvamusartikkel ilmus Eesti Päevalehes 3. märtsil 2021. aastal.

Mingi ajani nautisin tohutult kala ja mereande ning valisin võimalusel toidu, kuhu neid lisatud oli. Samuti olin mingi ajani veendunud, et kalas on aineid, milleta ma mitte kuidagi ellu ei jää. Mingi ajani pidasin kalalkäiku millekski mõnusaks ja lõõgastavaks. Ja kõige värskem kala ehk just äsja maha löödud tundus see kõige ihaldusväärsem.

Ja ausalt, olen ikka seesama inimene, kes olin siis. Mulle ei olnud tollal lihtsalt pähe tulnud, et kalad ei ole õnnelikud, kui õngekonksu alla neelavad. Ja ei ole õnnelikud kui nad võrkudes surnuks piinlevad. Ma ei olnud kunagi sellele mõelnud, et kui kalad elusalt maapinnal õhku ahmivad, siis see on nende jaoks kannatus. Ja et minu võimuses on valida, kas põhjustan kannatust teisele elusolendile või mitte. Olgu see elusolend nii teistsugune kui tahes.

Kala ning mereannid (karbid, krabid, kalmaarid, kaheksajalad, krevetid) on teistsugused ja nii piinlik, kui mul seda nüüd tunnistada ka ei ole, ega ma neisse kui elusolenditesse vist päriselt suhtuda ei osanudki. Bioloogiaõpikus, piltidel ja loodusfilmides olid nad elusolendid, teised liigid, kel oma elu. Aga niipea, kui tegelesin omale menüü koostamisega, oli kalade ja mereandide näol tegemist toiduainetega.

Tänavad, parklad, pargirajad, metsad, rannad, aiad – kõik kohad on täis suitsukonisid. Ka prügi. Ja kogu see prügi jõuab ükskord jõgedesse, meredesse, ookeanidesse. Mürgitama. Reostama. Kusjuures huvitav on märkida, et pole õige panna süüd kogu ookeanipüügi eest eraisikutele Ookeaniplastist üle poole moodustab kalapüügivarustus, mis lihtsalt maha on jäetud. Ja see on teadmine, mida film „Seaspiracy“ õnneks praegu laiemalt levitab.

Aga ikkagi sigaretikonid – need mürgitavad vett ja vee-elustikku. Eile pargis kõndides mõtlesin, et kui oleks minu teha, siis ma lihtsalt keelaks suitsetamise ära. Mitte suitsetajate, vaid maha visatavate suitsukonide pärast. Miks me laseme ühel osal inimestest reostada meie kõigi ühist koduplaneeti, mulda ja põhjavett? Ja kalu ka. Isegi kui ma neid ei söö, ei taha ma ju, et nad mürgitatud saaksid ja neil halb oleks?

Me ilmselt kõik teame, et plastkõrred on pahad vee-elustikule, eriti veekilpkonnadele. Aga kas me teame, kui palju merekilpkonni lihtsalt seetõttu sureb, et nad jäävad kalavõrkudesse kinni? Sama juhtub ka delfiinide, vaalade ja haidega. Ja kas me tahame seda teada? Palju mõnusam on elada, kui ei pea teadma. Ja palju lihtsam on kala päästmiseks loobuda plastkõrre kasutamisest kui päriselt kala mitte süüa, kas pole?

Võrreldes 1970. aastaga on maailmameres kalade arv peaaegu poole võrra vähenenud, leidis hiljutine Londoni Zooloogiaseltsi ja WWFi uuring. Meil on uuringute järgi meredes ka rohkem plasti, just mikroplasti, kui kalu. (See pole ilmselt keeruline, kui kalu muudkui väheneb ja plasti tuleb muudkui juurde).

Mikroplast pole ainult meredes, vaid kõikjal meie ümber, isegi naise platsentas on mikroplasti leitud, kõikjal. Ja justkui prügi probleem oleks veel kaladel väike probleem, me ka piiname kalu nii tohutult neid püüdes ja kalakasvandustes toiduks kasvatades. Meie mõtteviisi head näited on, et kalu loeme tonnides palju neid on või palju neid veest välja püüti, mitte numbrites, neist räägime kui kalavarudest. Kalade kohtlemisel ja tapmisel pole mitte mingeid piiranguid ega seadusi ka, kalakasvandused võivad kaladele olla näiteks nii ohtlikud, et neile peab antibiootikume sisse söötma (nagu farmiloomadelegi) ja neid peab vaktsineerima.

Me teame kaladest ikka väga vähe, on ju levinud ütlus külm nagu kala, tuim nagu kala. Aga alles hiljaaegu on teadlased hakanud kalu uurima ka kalade endi tõttu, mitte kasutusvõimaluste pärast. Tulemused on üllatavad ja järeldati, et kalade närvisüsteem, tundeelu, sotsiaalne käitumine ja kognitiivsed võimed on täiesti võrreldavad imetajate ehk meie omadega.

Kahe pisikese lapse emana olen tihti dilemma ees, kuidas ma nüüd lapsele seletan, et kui pildil on rõõmus kala õnge otsas, siis ega ta vist tegelikult väga õnnelik pole sel hetkel. Või etenduseplakatil. Kas pole huvitav, et ajas ja kohas, kus meil ei ole toidupuudust, peame kalalkäiku millekski imeliselt rahustavaks mõistmata, et oleme teist liiki tapma tulnud?

Meile tundub, et kurja juur on kasvav rahvastik. Silmiavav oleks endile teadvustada, et keskmine inimene tarbib võrreldes 1960ndatega kolm korda, Hiinas koguni viis korda rohkem kala. Juurde tuleb liita veel need miljardid ja miljardid inimestele toiduks peetavad farmiloomad – sest mida neilegi meie arvates sisse söödetakse? Kolmandik kogu maailma kala tööstuspüügi saagist lähebki farmiloomade ja kalakasvanduste kalade toiduks. Viimaseid peetakse aga tihti ülekalastamise jätkusuutlikuks alternatiiviks. Kui tavaliselt toidetakse farmikalu maisi ja sojaga, siis lihatoidulised kalad saavad söögiks teisi kalu, keda avavetest jätkusuutmatult püütud on.

Mingi aeg tagasi olin tohutult armsate inimeste seltskonnas, kellega väga palju täistaimset toitu naudime. Sel pidulikult õhtusöögil koosnes üks käik aga ühest ilusast ja tervest kalast. Sain sel hetkel enda kohta palju teada. Ma teadlikult ei ütle kunagi kellelegi, mida ta peaks või ei peaks söögiks valima. Küll võin oma mõtteid avaldada mingites teistes vormides nagu seegi kirjatükk praegu. Tol korralgi ei tahtnud ma midagi öelda, vaikisin ja jälgisin enda tundeid kalale ja juttudele metsloomade küttimisele. Minus kerkis meeletu kurbus. Elame ühiskonnas, kus on ebanormaalne, isegi vale kurvastada teise liigi surma üle, kes on toiduks valmistatud ja serveeritud. Minust teeb ebanormaalse inimese tõsiasi, et ma ei suuda maitsvaks küpsetatud kala enam näha toiduna, vaid kala laibana, küll maitsvaks küpsetatud laibana.

Mis aga oleks, kui selline reaktsioon oleks aktsepteeritud ja lubatud? Mis oleks, kui oleks normaalne kurvastada prügi üle maas. Mis oleks, kui oleks normaalne maas vedelev prügi üles võtta? Ja mis oleks, kui oleks normaalne kurvastada õnge otsa jäänud kala üle?

Süsinikufarmid ja tee kodanikupalgani

Autorid: Piret Räni, Farištamo Eller

Ilmus kõigepealt Äripäevas. Esitatud arvamuskonkursile Edukas Eesti 30. märtsil.

Me saame muuta kõik Eesti rohealad suureks üleriiklikuks süsinikufarmiks, mis aitavad rahastada kodanikupalka ning samal ajal on elukindluseks ja puhta keskkonna tagatiseks tulevastele põlvedele, kirjutavad Farištamo Eller ja Piret Räni arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

“Tiigrihüppe ajajärgul oli Eestis soov teha midagi erilist ja olla esirinnas. See soov pole kuhugi kadunud. Eesti Nokia tulutud otsingud on vältanud aastaid.

Kuidas olla edukalt teistele üleilmseks eeskujuks, tulla välja koroonakriisist, võimaldada kodanikele oma kutsumustele pühendumist ja samal ajal tagada hea elukeskkond tulevastele põlvedele? 

Kui on juba defineeritud küsimus, siis leiame kindlasti ka vastused!

Palju on räägitud kodanikupalgast kui kriisist väljumise ühest võimalusest ja vajalike, majandustmuutvate otsuste tegemisel olulisest faktorist. Näiteks võime tuua erinevad keskkonnavaenulikud tegevusharud, millest peame riigina väljuma, aga seda takistavad sotsiaalmajanduslikud aspektid. Kardetakse vastu võtta olulisi otsuseid, mis ähvardavad töökohtade kadumisega, kui teatud piirkonnas lõpetada ühe konkreetse saastava majandusharu tegevus. Kodanikupalk annaks aga võimaluse teha jätkusuutlikke valikuid majanduse muutmisel, hoolimata töökohtade olemasolust või kadumisest. Samuti annaks kodanikupalk kõigile inimestele baassissetuleku ja võtaks ära vajaduse keeruliste sotsiaalabi süsteemide järele. 

Alati on aga jäänud õhku küsimus: kust tuleb raha baassissetuleku võimaldamiseks ja mis meist edasi saab, kui me suures koguses raha juurde trükime?

Edasi arutlemiseks tuleme tagasi meie esialgse eesmärgi juurde — me soovime tagada hea elukeskkonna oma lastele ja lastelastele — ning vaatame, kuidas seda soovi saaks Eesti heaks tööle panna. 

Meil on veel alles loodust, boreaalseid metsi, mis suudavad puhastada keskkonda ning siduda rohkelt süsinikku. Miks siis mitte muuta Eesti Euroopa Kopsudeks nagu Amazonas on maailma kopsud?

Meie pakume kõikide probleemide ühiseks lahendajaks välja süsinikufarminduse. See on siinmail suhteliselt vähe arutatud idee, aga edukas olemine eeldabki ette vaatamist, ennustamist, kus suunas toimub lähiajal üleilmne areng. 

Lühidalt – kuna süsiniku sidumine on globaalne suur eesmärk, on kehtestatud süsinikukvoodid. Ja  kui üks piirkond suudab siduda rohkem, muutub see talle rahaliselt tasuvaks.

Me saame muuta kõik Eesti rohealad suureks üleriiklikuks süsinikufarmiks, mis aitavad rahastada kodanikupalka ning samal ajal on elukindluseks ning puhta keskkonna tagatiseks tulevastele põlvedele.

Eesti kontekstis võiks kogu riigimets minna üle püsimetsandusele, et ei tekiks süsinikuvõlga tekitavaid raielanke. Kaasnähtusena saaks ületatud metsasõda – kõik KAH-alad, rohevööndid ja -võrgustikud ning looduskaitsealade piiranguvööndid, mille alleshoidmissoov praegust metsasõda kütab, jääksid ilma eraldiseisva pingutuseta lagedaks raiumata. Püsimetsandus ei sega süsinikufarmindust ja puidusektor jääb ka alles, lihtsalt veidi väiksemas mahus. Saame keskenduda vaid meie endi vajadustele ning loobuda ülejäänud riikide pelletitega varistamisest. Kuna kogu riigimets suudab siduda arvestataval hulgal süsinikku ja süsiniku sidumine ongi eesmärk, võiks riigimetsa territooriumi pidevalt ka suurendada – lastelastele jääv Eesti oleks metsasem ja rohelisem.

Kui Eesti suudab samal ajal teha PÕXIT-i ning minna üle päikeseenergiale, eeskätt soodustades päikeseparke tööstus-, kaubandus- ja munitsipaalhoonete katustel, oleks kohe riiklik jalajälg väiksem. Kui metsandus ei ole enam emiteerija, nagu lageraiete ja soode kuivendamise korral, vaid tegeleb ainult süsiniku sidumisega, saabki süsinikufarmindusest üldrahvalik sissetulekuallikas. Niimoodi tekib finantsbaas kodanikupalga tekitamiseks.

Loomulikult on väljamõtlemistevajavaid detaile palju rohkem, aga iga idee algabki visioonist, mis põhineb selgelt väärtustel ja eesmärgil. 

Eduka Eesti eesmärk ei tohi olla väiksem kui  praegustele ja järgmistele põlvedele hea elukeskkonna tagamine. Looduskeskkonna kontrollimatu laastamine hetkelise majandusliku kasu nimel ei täida seda eesmärki. Praeguses majandusmudelis jääb arvudesse tõlkimata  kogu kahju, mida me looduskeskkonnale teeme ja mis teadlaste hinnangul on juba vormunud ökokatastroofiks ja elurikkuse kaoks. Meil on ehk veel võimalik hoida ära kõige hullem, siduda rohkem süsinikku kui me oma majandustegevustega juurde emiteerime ning kaitsta kogu seni alles olevat elurikkust. Süsinikufarmid aitavad teha mõlemat. 

Kodanikupalga kasuks räägib võimalus mõelda suurelt ja julgelt. Nii saame anda inimestele kindlustunde ja julguse tegeleda just nende tegevusvaldkondadega, mis on nende kutsumus ja mis neid õnnelikuks teeb. Samuti on sel moel võimalikud hooajalised tegevused ja sissetulekuallikad, mis ei taga aastaringselt kindlat sissetulekut. 

Inimeste õnnelikkuse tase suureneb ning rahva vaimne tervis paraneb.

Lisaks võime sel moel saada üle “rahvuslikust alaväärsuskompleksist”, sest looduskeskkonnaga arvestamine ja edukuse ülesehitamine sellele muudab meid üleilmseks imetlusobjektiks.

Kuna vajadus säilitada töökohad on tihti takistuseks vajalike arengute ja muutuste elluviimisel, aitaks kodanikupalk päriselt lahendustele keskenduda. 

Süsinikufarmindus on tulevikusuund, mis seob kõik metsanduse aspektid – puidutööstuse, püsimetsamajanduse ja, kõik muud metsale toetuvad tegevusalad ökoloogilise mitmekesisuse säilitamise ja meie kõigi elukeskkonna kaitsega.

P.S Sellises maailmas oleks ka looduskaitsjatel võimalik lõpuks ometi tegeleda oma tõeliste kutsumustega.”

Piret Räni. Foto: Heiki Laan
Farištamo Eller. Foto: Jaan Krivel

Hoides loodust, loome edukat Eestit

Ilmus esmalt Äripäevas, esitatud esseekonkursile 30. märtsil.

Autorid: Farištamo Eller, Marcus Pertel. 7Rs

Küsimus “Milline on edukas Eesti?” tõstatab teema edukat riiki loovatest edukatest inimestest ja paneb arutlema selle üle millised on edukad inimesed ja kuidas määratleda edu?

Veel hiljuti kehtis põhimõte, et ettevõtte loomise peamine eesmärk oli toota rahalist kasumit. Nüüd on see trend taandumas. Tooni annavad järjest enam ettevõtted, mis lisaks kasumlikkusele pööravad tähelepanu keskkonnale ja ühiskonnale tervikuna. Sotsiaalsete ettevõtete plahvatuslik edu näitab, et tegeletakse probleemidega, mis omavalitsuste ja seaduste tasanditel on unarusse jäänud. Näiteks toidu raiskamise vähendamine, töötajate elukvaliteedi parendamine, füüsilise ja vaimse tervise hoidmine ning globaalsed probleemid nagu lapstööjõu kasutamine kakaoistandustes või ookeaniprügi.

Loodus ei ole vaid “pehme väärtus” kunstnike inspireerimiseks ja lastele mängimiseks, vaid keeruline balanseeritud süsteem, mille tasakaalust välja viimine teeb omakorda “kõvade väärtuste” arendamise võimatuks. Ei saa saagida oksa, millel ise istume. 

Isikliku vara suurendamine on olnud lubatud nii looduskeskkonna kui ka teiste inimeste arvelt. Eesti rahva heaolu arvestades ei tohiks looduslik raba, järv, liivamägi ja mets kuuluda inimesele, kellel on raha metsakombaini või kopp-laaduri ostmiseks, ja kes loodusväärtuste hävitamise arvelt rahaliselt rikastub. Looduskeskkond on meie kõigi ühine vara, mille hoidmine ja kaitsmine muutub iga päevaga üha olulisemaks. Metsa (näiteks) tuleb hoida ja kaitsta ühtmoodi nii ökoloogilise rikkuse, kultuurilise pärandi, sotsiaalse, vaimse ja füüsilise positiivse mõju kui ka erinevate majanduslike kasude tõttu.

Kas meile ühiskonnana ja Eesti inimestena on tarvis sellist majandusmudelit, milles kasumlikkus väärib hävitamist maa peal ja maa all, õhus ja vees? Illusoorne progress, mis laseb rikastuda vähestel enamusele kuuluva looduskeskkonna arvelt ei ole unistuste Eesti. Nõrgemate ärakasutamine ei tohi olla meie normaalsus. Ebaeetilistele alustele rajatud majandusedu ei või olla heaks kiidetud. Eluviis, mis ei toeta terviklikku elu ja olemist, ei saa olla eesmärk

Kõigepealt tuleb arvestada majanduses lisaks finatsilistele ka teisi eesmärke ja suundi, kuid nende tajumiseks tuleb näha suurt pilti. Vaimse tervise probleemide tekke ja keskkonna puhtuse vahel on leitud palju seoseid, on tekkinud suisa omaette termin “kliimaärevus”. Oleme liikunud digitaliseerumise suunas (kaugtöö, e-asjaajamine), aga ka suurema keskkonnateadlikkuse ja keskkonna mõju tunnetamise suunas. Rahvana teame ja tunneme metsa mõju meie vaimsele ja füüsilisele tervisele ning paljud eestlased taunivad metsade puidumaardlatena kasutamist.

Teiseks tuleb prügi teke majandusest välja disainida. Arvestama peab toodete ja teenuste kogu elukaarega, algusest peale, ja prügi kui sellist mitte aktsepteerida. Gunter Pauli, Belgia ettevõtja, majandusteadlase ja kirjanik​u üks kuulsamaid näiteid on kohvikutes ülejääva kohvipaksu peal seente kasvatamine, mis majanduslikult uue tulusa liini loomisega muudab kohvipaksu ressursiks. Ettevõtetes tekkivatesse tootmisjääkidesse tuleb suhtuda kui rakendamata materjali. Näiteks karbid, kastid ja pakkematerjalid võiksid olla ringluses seni, kuni neist saab kompost või uue materjali toore. Transformatsioon prügist materjaliks on saavutatav vaatenurga muutmisega, boonuseks on lisakäive.

Analüütikud K. Haanaes, D. Michael, J. Jurgens ja S. Rangan on öelnud Harvard Business Reviews, et “Turgudel, kus loodusvarad on ammendumas või neid ongi vähe, on jätkusuutlikkuse mõttes kõige innovatiivsemad iduettevõtted.” Meil on inimese kohta kõige rohkem iduettevõtteid ning Eestit ei peeta traditsiooniliselt maavarade rikkaks. Suutlikkus asju ümber mõtestada väljendub selgelt.

Me kõik saame anda oma panuse hoolimata sellest, et muutuste tegemine tekitab sageli tunde isiklikust kahjust ja tulevikus saadav kasu võib tunduda abstraktne. Edu on võimalik tagant kiirustada sellega, et lepime kogukondades omavahel kokku, et edu määratleb jätkusuutlik tegutsemine, mis võrdsustub keskkonnahoiuga. Nii tekib ühisele eesmärgile suunatud koostöövõrgustik, kus igaühel on vabad käed seada oma tegemisi, kuni arvestatakse otsuste tegemisel ka keskkonna õigusi.

Ringmajanduse teooria, jätkusuutlik ja ökoloogilist mitmekesisust hoidev teadus on olemas. Mida veel pole, on arusaamine, et edukas Eestis loovad muutusi kodanikud, poliitikud ja ettevõtted kolmepoolses koostöös. Poliitilised otsused peavad soodustama keskkonnahoidu, esitades nii ühiskonnale kui ka arengukavadele tellimuse läbivalt keskkonnasäästlikele toodetele ja teenustele.

Väikese riigina on meil lihtne võtta vastu otsus mitte ekspluateerida loodusressursse, kommunikeerides puutumatu looduse väärtust kõigile. Andes oma väikse suure panuse, saame olla ka teisele suunanäitajaks ja eeskujuks. Eduka Eesti inimesed on terved nii vaimselt kui füüsiliselt, olles kodus endale loomuomases keskkonnas. Terved inimesed on garanteeritult õnnelikud inimesed, kes on lõppkokkuvõttes ka majanduslikult väärtuslikum inimvara.

Foto: Erakogu.
Foto: Jaan Krivel

Käisin külas podcastis Plantaator

Aitäh, Plantaator ja Rico Veskiväli, saatesse kutsumast.

Omamoodi väga mõnus oli ise oma mõtteid jagada, mõelda ja arvata. See on hoopis teine tunne kui ise küsida ja platvorm saate külalistele luua. Meie jutt Ricoga veeres keskkonna ja eetika, veganluse ja tervise, motivatsiooni ja muutusi tehes enese hästi tundmise radadel.

Väike armas prügine Viljandi

Kirjutasin arvamusartikli 5. märtsi Sakalasse, mida jagan ka siin. LINK. Suur tänu Sakala arvamustoimetajale Triin Loidele, kes arvamust küsis ja selle ka toimetas. Oma mõtteid kirjutades läbi mõelda on suur rõõm.

SOTSIAALMEEDIAS sattus hiljuti ette postitus sellest, kuidas lasteaialaps oli omal armsal kombel teinud emale ettepaneku: kingiks Eestile sünnipäevaks selle, et ei viska üldse prügi maha!

Viljandi on imetore koht elamiseks, imeilus koht olemiseks ja mu lapsel on siin vahva lasteaed. Lasteaeda kõnnime luksuslikult igal hommikul umbes viisteist minutit jalgsi. Ei möödu vaat et päevagi, kui me ei korjaks üles vähemalt väikese kotitäie jagu prügi. Kõike ei jõua, aga lohutuseks tuletan endale meelde, et on ka homne päev. Ja siis ülehomne. Sest ausalt: prügi, mille seas on eriti palju suitsukonisid, tundub neil tänavatel maa seest välja kasvavat. Mulle endale on need prügireidid filosofeerimisaeg, mille jooksul kõikvõimalikke mõtteid läbi mõelda ja arendada.

Ühel hommikul jõudsime lapsega nii hilja valmis, et prügireid lükkus edasi. Lasteaia juures tegi laps tähelepaneku: “Näed, emme, täna ei olnudki ühtki prügi maas.” “Appi,” mõtlesin, “kas ma olin just osalenud oma lapsele prügipimeduse õpetamises?”

Suur osa inimesi ongi nii harjunud prügiga enda ümber, et neil ei pruugi pähegi tulla viia ellu muudatusi, et olukord teistsugune oleks.

PRÜGIREIDIDEGA kaasneb tihti terav ebamugavustunne ning samal ajal ka püüd seda tunnet analüüsida ja võimalusel sellest vabaneda. Miks tunnen end imelikult ja ebamugavalt, võttes üles maas vedelevat, mind ennast tugevalt häirivat rämpsu?

Ebahügieeniliselt ma end prügi korjates ei tunne, sest mul on iga kord käes puhtad pestavad kindad. Samuti on mul kott, kuhu prügi koguda. Kas võib olla, et alateadvusest ujub üles mure selle pärast, mida minust arvatakse, kui mind niimoodi aina prügi korjamas nähakse? Äkki mõeldakse, et olengi mingi “prügikorjaja”?

Samas kas mulle tõesti on oluline, mida arvavad need inimesed, kelle meelest on okei jätta prügi maha vedelema või, veel hullem, kes selle sinna ise viskavad? Kust üldse tulevad sellised ühiskondlikud normid, et pigem jätame prügi vedelema kui et selle üles võtame? On see seotud meie põlgusega koristajaameti vastu? Võiksime ühiskonnana liikuda hoopiski selle poole, et iga prügikorjaja ja -sortija on väärtustatud ja hinnatud, sest ta teeb olulist ja rahas ilmselt ka mõõdetamatut (seejuures alamakstud) tööd.

Lasteaeda minnes näeme alatihti üht inimest teel seismas ja suitsu nautimas. Sealsamas on alati terve hulk konisid vedelemas olnud. Ühel päeval koju sammudes uurisin sellelt inimeselt seal kandis vedeleva prügi ja eriti suitsukonide kohta. Vastuseks sain, et tema koristab küll enda järelt kõik ära, aga eks seal käi igasugust rahvast. Tema koristavat küll enda järelt, ja mina koristan. Aga kes siis ometi on need, kes viskavad prügi maha? Tahan uskuda, et me kõik siiski hoolime oma ümbrusest ja hoiame puhtust. Aga äkki siiski on keegi, kes kirjutab mulle oma nime alt vastulause, et jah, tema ongi see, kes prügi maha loobib? Ootan huviga. Mu suitsetav vestluskaaslane ütles tol hommikul lootusetu häälega, et midagi pole teha. Keeldun seda uskumast.

TEAN ÜHT aktivisti, Miquel Garau Ginardi, kel on teiste üleskutsete hulgas ka “Chalk of Shame” (tõlkes umbes “Ringistatud häbi”), mis seisneb maas vedelevate suitsukonide ümber kriidiga ringi joonistamises, nende juurest nooltega prügikasti poole viitamises ja sinna kõrvale nukrate nägude joonistamises (iga algatusega liitunud aktivist läheneb sellele aktsioonile muidugi loominguliselt ja isikupäraselt). Suitsukonisid kotti korjates olen hakanud ootama kuivi kevadisi päevi, mil saaksin ka niimoodi tänavatele kriidiga ringe joonistada. Kui ma julgen. Sest suitsukonid on igal pool: matkaradadel, randades, parklates, aiaväravates…

Suitsukonid on põhimõtteliselt ühekorraplast, mis laguneb mikroplastiks. See sisaldab kuni 4000 kemikaali, millest umbes 50 on kantserogeensed. Iga koni suudab mürgitada kuni 1000 liitrit vett ja neid väikesi paharette aitavad inimesed loodusesse igal aastal hinnanguliselt 4,5 triljonit. Et seda ilusat trillerdavat sõna konteksti panna, ütlen: see on miljon miljonit. Seetõttu on ka üks maas vedelev koni liig.

Kummaline on tulla ütlema, et prügi ju vaat et peab maha viskama, sest prügikaste kas pole üldse või neid on vähe ja nendeni peab – oh õudust! – mõned sammud kõndima. Ka suitsupakke ei müüda tänavatel ju iga paari meetri järel, ometi inimesed suitsetavad. See tähendab, et suitsupakk on neil kaasas, samuti tulemasin või tikud. Miks siis mitte kanda kaasas ka topse, kuhu konid pärast suitsetamist pista, kui prügikasti läheduses pole? Paljud suitsetajad seda teevadki ning kiitus neile selle eest. Konitopsiks sobib ka tühjaks saanud sigaretipakk ja neid peaks suitsetajatel ometi leiduma.

Sama lugu on muu prahiga. Selle tekitamiseks on see ju vaja kõigepealt osta, siis kotti või taskusse lükata ja seejärel endaga kaasa võtta. Püüan oma lapsele kogu aeg seletada, et äkki kukkus prügi kogemata kellelgi taskust välja või tõi tuul selle kusagilt või lendas see prügikastist välja… Ma ei suuda justkui uskuda, et kellelgi tõuseb käsi lagastama sedasama keskkonda, kus ta ise elab ja tegutseb. Loogika ütleb, et kui inimene pargis piknikku peab ja järelejääva prügi enda ümber laiali loobib, tahab ta järelikult järgmisel korral piknikku pidada selle prügi keskel. Mõistusevastane.

MUUTUS PEAB tulema. Ei ole ju võimalik, et tahamegi elada prügipimedana väikeses prügises linnas. Muidugi, kui jalgsi üldse ei liigu, siis prügi ei märka. Nii lendabki koni autoaknast välja, selle järel burgeripaber ning lõpuks ka karastusjoogipudel. “Küllap keegi üles korjab!” näib mõtlevat viskaja. “Lisaks saavad vaesed taarat korjates raha teenida. Nii et põhimõtteliselt olen ma heategija!”

Tunnistan, et minule pakuvad prügi korjates vaimset tuge mu kindad. Need on maailmakoristuspäeva logo ja sõnumiga ning tekitavad tunde, et mul on justkui luba koristada ja kasida, ilma et saaksin külge silti “nupust nikastanud”. Kui kannan neid kindaid, laieneb see sõnum ka minu kõigile teistele päevadele. Ehk aitab see üritus niisugust tegevust normaliseerida ning mõne aja pärast lõpetatakse teiste järelt kasijate väikese muigega vaatamine. Ehk asendub see ebamugavustundega, mis ei pruugi küll väljenduda ise samalaadsetes üritustes osalemisena, aga ehk vähemalt ei visata siis midagi maha ja hakatakse ka igal pool vedelevat prahti märkama.

Ma ei taha kuidagi uskuda, et keegi meist, viljandlastest, hoiab meelega linna prügisena. Ma ei arva ka, et see on Linnahoolduse tegemata töö, et prügi maas vedeleb. Ka tema likvideerib tagajärge, mitte põhjust. Samuti ei tohiks teda tuua vabanduseks. Kas on siis ühele väärikale täiskasvanud inimesele kohane mõte “Lagastan, palju tahan, küll keegi ära koristab”?

Viljandi tänavatel, põõsastes, bussipeatustes, parkides, muruplatsidel, prügikastide ja pinkide ümbruses ning mänguväljakutel ringi vaadates tekib palju küsimusi, millele on raske vastata. Kultuurilinn peaks ju ometi igas mõttes kultuurne olema?

Toidujäätmetele kindel ei. Või siiski mitte?

Jagan Delfi Naistekas 1. märtsil ilmunud artiklit, mille kirjutasin inspireerituna ühest külaskäigust (LINK). Mu abikaasa lubas mind “ahastuses emaks” nimetada nädal aega

Käisin hiljuti lastega külas ühel armsal tuttaval, kelle juurde jäime ka lõunale. Seal tabas mind ahastus — serveeritud toit, mis toidukorra jooksul ära ei söödud, visati prügikasti. “Kas nii käibki?!” oli ainuke mõte, mis mul peas oli. Restoranides küll, aga kas ka kodus?” kirjutab loomade eestkoste organisatsiooni Loomus veganprogrammi Taimsed Valikud vabatahtlik Farištamo Eller.

Kui toitu jääb üle, kas poleks mõttekas panna see külmkappi ja järgmise toidukorra ajal üles soojendada? Mõtteviisi, kus taldrik tuleb igal juhul tühjaks süüa, me ilmselt ei taha keegi omale tagasi, aga toit lihtsalt otse prügikasti visata? Ja isegi mitte sorteerituna?

Tunnistan, et ma ei öelnud midagi, sest olin nii hämmingus. Hiljem tundus juba veider see teema üles võtta, niisiis otsustasin oma mõtteid jagada selles artiklis, et veidigi oma südametunnistust rahustada.

Olen kindel, et üks põhjus, miks oleme toiduraiskamisega seal, kus oleme, ongi tõik, et ei julge teiste tähelepanu sellele teemale juhtida. Nii ei olegi asi ainult toidu raiskamises, vaid sotsiaalsetes normides. Selleks, et meil ühiskonnana õnnestuks toidu raiskamine peatada, on vaja ühiskondlikku otsust, et toidu raiskamine ei ole aktsepteeritud. Toidu tootmine on ju energia ja ressursi kulu ning kui juba kulutame ressursse, siis võiks see toit pärast ka ära tarvitatud saada.

Loomulikult on iga äravisatud toit liiast, kuid kuidas on lood statistikaga? „ÜRO andmetel läheb iga-aastaselt 1/3 kogu inimestele mõeldud toidust raisku. Sealjuures viskab üks inimene arenenud riikides ära rohkem kui 100 kg toitu aastas, madalama sissetulekuga maades on see näitaja kuni kümme korda väiksem. Eesti jääb sinna vahepeale, sest 2015. aasta andmete põhjal oli see näitaja 54 kg inimese kohta,“ ütles keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt sügisel pressiteate vahendusel.

Kas üks kolmandik toitu ära visata on liiga palju? Kui arvame, et seda teeb keegi teine kusagil mujal, siis uuringud ütlevad, et kõige rohkem läheb toitu raisku just kodumajapidamistes. Seadusandlustest, mis soodustaks toidu raiskamisest hoiduda, oleks palju abi, sest lootus üksikisiku tasandil valmisolekule enda poolt kõik teha, et toitu mitte raisata, ei pruugi soovitud kiiret tulemust anda. Iseenesestmõistetavalt on oluline ühiskonna ja meie kõigi väärtushinnangud ning meie suhtumine toitu.

Võtmeküsimus ongi endale selgeks teha, miks on toidu raiskamine kindel “ei”, ning igal sammul võimalikult tähelepanelikult ja teadlikult teha otsuseid, mis toiduraiskamist vähendavad. Olukord, kus üks kolmandik toodetavast toidust ära visatakse ja samal ajal elab osa inimesi näljas, ei ole meie liigile väärikas viis elada. Pealegi viskame me kollektiivselt rohkem toitu ära, kui läheks vaja kõigi näljaste toitmiseks.

Et mitte jääda vaid jutu tasandile, jagan mõningaid enda nippe, kuidas toitu mitte raisata:

  1. Välja sööma minnes pane oma karp kotti, sest kui miskit üle jääb, saad selle koju kaasa võtta.
  2. Kodus säilita ülejäänud toitu külmkapis.
  3. Kui toitu on suurem kogus ning ei jaksa seda hommikust õhtuni süüa, siis sügavkülmas võib toit rahus säilida ka kuid.
  4. Kui toitu on palju ning seda enam endale ei soovi, jaga seda sõprade, tuttavate ja lähedastega.
  5. Planeeri toidupoe külastus ette ja pea koostatud menüüst kinni. Mõtle ka sellele, kas sul on aega väljavalitud toite valmistada ning mis kogus tegelikult ära süüakse.
  6. Kui plaanid toidu kohe ära süüa, eelista peatse realiseerimiskuupäevaga toite. Ka nii saad toidu raiskamise vastu võidelda ja poearvet vähendada.
  7. Võib tunduda, et mõned toiduained on millegipoolest “valed”, näiteks on juurviljad kas “vale” kuju, värvuse või suurusega. Tegelikult sobivad need söömiseks suurepäraselt.
  8. Hoia oma külmkapi, keldri, sahvri ja toidukappide sisul pideval silm pea, sest osa soetatud toiduaineid võivad olla lihtsalt ununenud ja kogemata vananeda. Mina isiklikult tunnen end tihti “toidupolitseina” ja võtangi seda lõbusa mänguna.
  9. Vii end kurssi erinevate nippidega, kuidas võimalikult suur osa toorainest tarbida. Paljude jaoks on ilmselt üks ekstreemsemaid nõuandeid keeta juurviljakoortest puljongit või valmistada maasikaotstest ja õunakoortest teed.
  10. Ja otseloomulikult — kõik toidujäätmed tuleb eraldi koguda, mitte olmejäätmete hulka panna, kuid see on juba omaette jutt.

Kuidas lapsevanemana väärtuste rägastikus toimetada? (Ilmunud ajakirjas Vegan)

Jagan enda mõtisklust “Kuidas vanemana väärtuste rägastikus toimetada”, mis ilmus ajakirjas Vegan 18. veebruaril. LINK. Tänan väga ajakirja peatoimetajat Anett Rannametsa, artiklit minult tellimast ja toimetamast, oli suur suur rõõm mõelda ja kirjutada.

Praeguses ajas ja ühiskonnas ei tundu veganina elamine lihtne. Või ehk ei olegi asi vegan olemises, vaid üleüldse hooliva elustiili võimalikkuses. Oleme ennast toonud ühiskonnakorraldusse, kus keskkonnasõbralik eluviis ning looduskeskkonna ja elurikkusega arvestamine on vabatahtlik. 

Põhimõtteliselt elame ajastul, kus progress ja areng on eesmärk, mis ei eelda meie planeedi ja eluslooduse heaoluga arvestamist. Liigagi tihti ei oodata isegi mitte teiste inimestega arvestamist. Sest kuidas muidu on võimalik, et äravisatava toidu hulk on suurem, kui näljas olevate inimeste jaoks vajalik oleks? Kuidas on võimalik, et maailmas elab nii palju inimesi allpool vaesuspiiri, tehes sellegipoolest täiskohaga tööd? Kuidas müüme-ostame odavalt riideid ja tehnikat, mille tootmine on toimunud meeletu keskkonna reostuse hinnaga? Ja ega sellistele küsimustele lõppu ei tule, kui juba kord küsimisega on alustatud. Kusagil tuleb aga mängu iseenda elu, mured ja küsimused. Mil määral ja kas üldse oma küsimustele lahendusi leides ka maailma aidata saab, on omaette asi.

Lood lastest, kes loomset ei tarbi

Minu elu igapäevane küsimus on toit, ilmselt ka paljudel teistel. Esiteks püüan endale teadvustada, et rõõm ja kohustus on olla siiralt tänulik, kui on katus pea kohal ja toit laual. Meie pere on veganperekond. Teen valikuid esimeses järjekorras eetilistel kaalutlustel, mu abikaasa keskkonda arvestades. Meie kummagi jaoks pole õigustust loomade ärakasutamisele ja eesmärk on oma eluga põhjustada loomadele nii vähe kannatusi kui võimalik.

Oma kogemusest ütleme, et ei ole lihtne veganina elada. Aga kui ise veel kuidagimoodi saab oma valikuid teha või tegemata jätta, siis oma laste maailma väljaspool kodu luua tundub veel kordades keerulisem. Näen, kuulen ja loen väikestest lastest, kes juba mõneaastaselt ütlevad, miks nad loomi ei söö. Nad uurivad, mida toit sisaldab, ja isegi keelduvad loomsetest koostisosadest. Mina oma laste puhul seda ei ole kogenud. Nemad tahavad süüa seda, mida teisedki ja mis näeb hea välja. Kui minu kodu on minu luua, otsused minu teha ja korraldada, siis ei tunne ma oma laste puhul, et nad oleksid ainult minu mõjutada. 

Seaduse järgi olen ma lapsevanemana vastutav oma lapse eest. Sealsamas tundub mulle, et ka näiteks lapse vanavanematel on õigus mu lapsi armastada ja neile parimat soovida. Täpselt sama on lasteaias ja huviringides õpetajatega. Aga nende maailm on ju minu maailmast erinev. Ja mittevegan. Minu küsimus ongi, kuidas väärtustepõhiselt luua maailm laste ümber koostöös teiste minu lapsest hoolivate ja talle parimat soovivate täiskasvanutega?

Mulle tundus, et ta ei tahtnud erineda ja soovis teha nii, nagu õpetajad ütlesid, jäädes samasuguseks kui teised lapsed.

Kõigepealt vaatasin otsa meie pere väärtustele. Olulisemad on usk iga inimese vabasse tahtesse, usk igaühe õigusele elada oma liigikohast elu ja usk igaühe võimesse oma valikutega maailma mõjutada. Laste puhul on loomulikult vaja arvestada ka nende vanust ja sellega seoses nende arenguastet. Näiteks mu vanem tütar läks lasteaeda 2-aastaselt. Seal ei näinud ma võimalust talle teistsugust toitu hankida. Mulle tundus, et ta ei tahtnud erineda ja soovis teha nii, nagu õpetajad ütlesid, jäädes samasuguseks kui teised lapsed. Nägin, kuidas mu lapse õpetajad mu lapsest hoolisid. Ma ei suutnud neile sellega lisakoormust panna, et nõuan eritoitu. Muidugi on võimalik, et „olin lihtsalt laisk“. Sellegipoolest arutasime teemat kodus palju ja püüdsime teha nii, nagu tundus parim lapse arengule sel hetkel. Aga mis siis, kui tal oleks allergia? Kusjuures ei sobinudki talle lehmapiim üldse – see pani kõhu kinni. Panin seetõttu iga päev talle taimepiima kaasa. Ja kuna allergia on ühiskonnas aktsepteeritud, siis pakuvad õpetajad allergia tõttu kergemeelsemalt lastele taimset varianti kui puhtalt vanemate erisoovist tingituna taimetoitu. Ja just siin jõuangi oma mõttearenduse tuumani – ühiskonnas on veganina keerukas elada. Eriti seetõttu, et minu jaoks on igaühe vaba tahe minu valikute alustala.

Ja kuna allergia on ühiskonnas aktsepteeritud, siis pakuvad õpetajad allergia tõttu kergemeelsemalt lastele taimset varianti kui puhtalt vanemate erisoovist tingituna taimetoitu.

Oma maailmavaadet selgitan lastele seal, kus sobilik. Neid olukordi on pidevalt: lasteraamatuid lugedes, pilte vaadates, täiesti tavalistes olukordades, mis teistele tunduvad igapäevased. Ka lasteaia menüüd arutades, õhtusööki planeerides, loomaaedadest rääkides, multikaid vaadates. Mu seisukoht on, et kui laps küsib, siis vastan. Paar aastat tagasi küsis ema, miks ma ütlen oma lapsele, et vorstis on liha ja liha loom – see ju kõlab halvasti. Aga just nii ongi, miks ma seda siis oma lapse eest varjama peaksin? Ja nii ma seda sõnastangi: me ei taha toetada maailma, kus loomadel on halb.

Paar aastat tagasi küsis ema, miks ma ütlen oma lapsele, et vorstis on liha ja liha loom – see ju kõlab halvasti.

Räägin täiesti otse ja ausalt, aga ei tee seda raskeks. Lisan alati, et inimesed ongi oma mõtlemise ja tõekspidamistega erinevas kohas. Räägin, et inimestel on erinevad maailmavaated. Kui meie ei taha loomi ära kasutada, siis nendin, et paljud lihtsalt ei tea, et loomad saavad haiget. Kui ma ise räägin oma mõtetest selgelt ja keerutamata ega tunne end oma tõekspidamiste pärast süüdi, siis laps võtab seda kõike lihtsalt infona. Hiljuti näiteks ütles ta, et lasteaias ta munapraadi ei söö, sest sealt tulevad tibud. Loomulikult ma ju ei näe oma lapse pähe ega tea, mil määral ta sellest kõigest aru saab, aga mul on hea meel, et ta mõtleb neile asjadele ja et ta teeb juba ise oma otsuseid.

Kui ma ise räägin oma mõtetest selgelt ja keerutamata ega tunne end oma tõekspidamiste pärast süüdi, siis laps võtab seda kõike lihtsalt infona.

Laiema ühiskonna väärtused vs lapsevanemate väärtused

Riskin kindlasti paljude pahameelega, kui ütlen, et mu lapsed ei ole veganid, sest väljaspool kodu nad alati taimselt ei söö. Minuga koos olles küll, aga näiteks külas mitte alati. See ei tähenda, et ma ei räägiks taimse toidu vajalikkusest, väärtustest, loomse negatiivsetest keskkonnaaspektidest jne. Kodus räägin lastele sellest, et liha on loom. Mu 5-aastane tihtipeale ütleb, et loomad on ta sõbrad. Mõtlen, et siis ta ilmselt liha ei taha süüa – kes ikka oma sõpru sööb. Viimati ütles ämm, et laps oli talle öelnud, et liha ta süüa ei taha. Teine vanaema oli talle kana pakkunud, kuid laps soovis vaid kartulit ja porgandit. Vanaema oli öelnud, et see kurvastab teda, kui laps tema valmistatud kana süüa ei soovi. Ja tõesti, toit ongi emotsionaalne teema. Aga veganina on küsimus selles, kas loom on üldse toit. 

Riskin kindlasti paljude pahameelega, kui ütlen, et mu lapsed ei ole veganid, sest väljaspool kodu nad alati taimselt ei söö.

Siinkohal riskin ilmselt teistmoodi mõtlevate vanemate pahameelega, aga kõik vanemad püüavad oma lapsi kasvatada oma väärtuste ruumis. Miks ma hoolivat maailmavaadet ei peaks tahtma lastele õpetada? Lapsed õpivad ühiskonnas toimetulekut, õpivad teisi mõistma, õpivad samastuma, õpivad ühiskonna reegleid, jälgivad täiskasvanuid selles osas, mida võib ja mida ei või. Minu huvides on, et nad usaldaksid ka teisi inimesi peale minu. Aga kuidas ma lasen neil vabalt kasvada keskkonnas, kus mind ei ole, kui ei lase olukordadel võimalikult vabalt kulgeda? Olen ju kindel, et täiskasvanud neis oludes on minu laste huvide eest väljas, küll oma maailmapildist lähtuvalt. 

Ja nii ma siis vaevlengi nende kahetiste mõtete ja tunnete käes. Ühest küljest tunnen, et peaksin ju suutma oma laste maailma kujundada selliselt, nagu õigeks pean. Teisest küljest jällegi tahan, et mu lastel oleks ka teiste nendest hoolivate inimestega sügavamad suhted ja säiliks õigus oma mõtteid valida. 

On ka vastuväiteid. Alkohol, suitsetamine ja narkootikumid – neid ei annaks ju oma lastele ega lubaks ka teistel. Sama on ka ekraaniaja ja suhkrusöömise piiramisega – meil on reeglid ja ka teised peavad neist kinni pidama. Erinevus seisneb selles, et eelnev on ühiskonnas vaikivalt või seadustega reguleeritud. Need ei tundu äärmuslikud. Pigem peetakse neid olulisteks ja vaadatakse halvakspanuga, kui oma lapsi neist eemale ei hoia.

Ütlen täiesti ausalt, et imetlen vanemaid, kes loovad oma lastele turvalise vegankeskkonna, sest see on lisaks tervislikkusele ka laste tulevikku arvestav, keskkonda hoidev ja eetiline. Küll oleks hea ja mugav, kui mu laps ise teataks lasteaias, et ta liha ei taha. Õpetajad teavad, et oleme veganid, ega sunni last sööma seda, mida ta ei taha. Lootus on, et äkki tal see julgus ka tekib – vanaemadele ta ju juba ütles. Ma lihtsalt ei suuda sundida teisi inimesi astuma vastu oma vabale tahtele. Olen kogu oma olemusega aktivist ja jään lootma, et see eeskuju on nakkav.

Kas ma julgen tahta mitte tahta, selles on küsimus.

Järgnev ilmus Sakalas arvamusküljel 16. detsembril 2020. aastal pealkirjaga “Tüütud rohelised ja nende tüütud raketijutud.” Aitäh Triin Loidele toimetamast.

“POLE VIST inimest, kellele ei meeldiks ilutulestik. Eriti kui see on võimas ja kunstiline. Meie hing naudib ilu – ilu, mis on suurem kui elu. Ja ilutulestikku imetledes võib just selline suurem-kui-elu-tunne tekkida. Laste põnevusest põlevad silmad ja täiskasvanute unistav pilk käivad ilutulestiku juurde ning seostame seda õnnetundega.

Pole vist palju neid, kellele uus aasta võiks üldse ilma ilutulestikuta saabuda. Isegi filmis “Eia jõulud Tondikakul”, kus lapsed avastavad habekaku pesitsuspaiga ning võitlevad selle eest, et see ala kaitse alla võetaks ja seal raietegevus keelataks, lendab sealsamas metsas aasta vahetudes taevasse ilutulestik. Uus aasta lihtsalt ei saa tulla ilma selleta!

MÕNELE SIISKI vist ilutulestik ei meeldi ja nad tahaksid ka teistel selle ilusa traditsiooni ära keeleta. Ei teagi, kas nimetada neid isehakanud maailmaparandajateks või lihtsalt jonnipunnideks.

Kuidas üldse saaks pürotehnika müüki reguleerida? Eestis seda kunagi küll tehti, aga õnneks enam mitte, sest ega keelud kellelegi eriti mõju. See näiteks, et suitsetamine on siseruumides keelatud, on hoopis teine teema, sest me oleme ühiskonnana võtnud omaks teadmise, et suitsetamine, ka passiivne, on kahjulik.

Kindlasti ei tahaks olla samas reas paljude Euroopa Liidu riikidega, kus pürotehniliste toodete kasutamine on piiratud märksa rangemalt kui meil. Täiskasvanud võivad Eestis ilutulestikku osta ja öörahu arvestades seda ka kasutada. Suuremateks üritusteks on küll vaja kohaliku omavalitsuse luba, aga ma pole kuulnud, et seda oleks keeruline saada. Ilutulestik on tore. See on nagu äike ja kõu ning ega keegi ometi neid keelata saa.

MUIDUGI, EKS ilutulestik jäta oma jälje. Esiteks praht, mida ilutulestiku tegija tihti ei märka endaga kaasa võtta. Ilutulestik lihtsalt on nii meeliülendav ja siis see keskkonda kahjustav praht… sellelt lihtsalt tasub pilk eemale juhtida ja ongi mure lahendatud. Küll keegi teine edaspidi koristab. Näiteks need hullukesed, kes prügijooksu teevad. Teate ju küll: plogging vist on selle asja nimi, olla Rootsist alguse saanud ja puha.

Suitsu tuleb, seda küll. Ja see lõhn. Aga see käib ilutulestikuga kaasas. Tasub lihtsalt see pool tunnikest hinge kinni pidada. Sest teadmine keskkonnaõiguse keskuse analüüsist ei puuduta kindlasti mind. See, et pärast ilutulestikke on välisõhu saastetasemed Euroopa Liidu soovitatud määrast ligikaudu 26 korda kõrgemad ning nende tahkete osakeste, lämmastikdioksiidi ja vääveldioksiidi sissehingamine võib põhjustada hingamisteede probleeme ja on seotud südame-veresoonkonna haigustega, on ju täielik liialdus!

Rasedad, lapsed ja astmahaiged ei pea ju üldse välja tulema, vaadaku aknast! Ja siis kõik need muud metallosakesed, näiteks vask, baarium, strontsium, mis on ilutulestikule värviefekti saavutamiseks lisatud. Kui need põhjavette ja veekogudesse ja sealtkaudu kalade ja meie organismi satuvad, siis… ausalt, ei viitsi mõelda kõigele sellele. Elu ongi ohtlik ja elu tulemus on nagunii surm. Ilutulestik on ja jääb, sest see on nii ilus ja see on traditsioon.

Müratasemest ei taha ma üldse rääkida, sest kuigi Maailma Terviseorganisatsioon soovitab müra hoida öösel maksimaalselt 40 detsibelli juures ja hirmutab, et suurem kui 85-detsibellise tugevusega müra võib (!) kahjustada kuulmist, siis see üks kord uusaasta ilutulestikku (pluss kõik need enne ja pärast seda ilutulestiku nautimised), kui müratase võib ületada 140 detsibelli, kannatame ära, sest me naudime ilu.

Ja jälle, väikelapsed ja haiged (epileptikud, posttraumaatilise stressihäire all kannatajad), kes on mürast ja valgussähvatustest enim ohustatud, püsigu kodus, pangu mängima rahustav muusika ning nautigu samuti õhtut. Ei maksa teiste rõõmu rikkuda sellega, et neil on keeruline.

ERITI TÜÜTUD on kõik need lemmikloomaomanikud, kes igal aastal kära tõstavad. Loomad kardavad seda paugutamist, ütlevad nad. Nojah, selge see, et koeral on inimesest palju teravam kuulmine, mille tõttu võib tugev heli ka tugevat füüsilist valu tekitada. Aga me ju ei tea seda kindlalt, eks

Selge on ka see, et need sunnikud jooksevad tihti ära ja osa neist jääb auto alla ja… siis hakkab see lõputu hala: “Ärge ometi laske terve detsembrikuu neid pauke!” Ometi on avaldatud nii palju soovitusi, kuidas oma lemmikutega käituda ja mida nendega teha, et nad ei kardaks ilutulestikku ning naudiks seda koos meiega. Sest ilutulestiku nautimine on meie kõigi õigus. Ja selle ärajätmine, kordan, jätab uue aasta tulemata.

Lindudest räägitakse ka – et neil vastikutel rohelistel ka otsa ei saa need teemad, millega ilutulestikurõõmu rikkuda! Linde häirivat juba 40-detsibelline mürareostus ning see mõjutavat siis nende arvukust, sest nad saavat häiritud. Nad ei saavat endale liigikohaselt toitu otsida, valvsad olla ja muud sellist, vaid lihtsalt lendavat ära ja maanduvat alles kolmveerand tunni pärast või midagi sellist. Kusagil olla valgusefektidest paanikasse sattunud tuhanded linnud isegi hukkunud. Aga kus see oli ja millal – kes seda enam mäletab. Igal juhul on see teema piisavalt segane, et sellele päriselt kaasa mõelda. Ilmselt on see mingi jama.

MEILE ON OLULISED väga erinevad teemad. Ilutulestiku üle on juba aastaid novembris-detsembris hambutuid lahinguid peetud ning seejärel on see aastakeseks varjusurma vajunud. Alati on olnud neid, kes tunnevad, et see debatt sõidab nende väärtushinnangutest üle, olgu need millised tahes. Viimsis olla eelmisel aastal noortevolikogu ja Viimsi gümnaasiumi väljaanne Hüpernool teinud üleskutse Viimsi poolsaarel ilutulestik ära jätta. Noh, eks noortele meeldi ikka sõdida. Naeratame, noogutame ja eirame neid.

Tekib üsna õigustatud küsimus: millest siis üldse võib rõõmu tunda kui ilutulestikust ka enam ei tohi?

Tegelikult ei ole ju asi selles, et ei tohi. Jah, mõned keelud on kehtestatud. Meenutame aastatetagust olukorda, kui pühad saabusid alati sellega, et lapsed viskasid tänavale “pauke”, mis hirmsa kõmaka tegid ja autosireene käivitasid. Küsimus on alati pigem valikutes. Teadmises, et teeme oma valikuid ise ja need on põhjendatud. Oskuses oma valikutesse haarata väiksemat või suuremat pilti vastavalt oma maailmatajule ja teadmistele.

Usun meie kõigi õigusesse teha vabalt oma otsus. Küsimus on aga, mida me otsust tehes arvestame. Kas me julgeme oma silmapiiri laiendada ning vaadata kaugemale sellest, mida me seni oleme harjunud ja õppinud nägema? Küsimus ei ole ju selles, et ma ei tohi, vaid selles, miks ja kas ma ühte või teist ka päriselt tahan. Kas ma tegelikult ka tahan põhjustada nii paljudele nii palju valu, segadust ja hirmu? Kas ma julgeksin öelda: “Mulle tõesti meeldib ilutulestik. See on kaunis ja pidulik. Aga ma lihtsalt otsustan rakette mitte lasta. Sest see on mu teadlik valik, mis arvestab teistega”?”

Tuttava linna tuled – Kehra maagia (Ilmus ajalehes Sirp)

Elasin Kehras peaaegu viis aastat ja sain võimaluse sellest ajast ka Sirpi kirjutada (ilmus 11. detsembril), suur suur tänu toimetajale Lea Larinile imelise koostöö eest. LINK.

Kehrast ei teadnud ma peaaegu midagi, enne kui 2014. aastal sinna kolisin. Koolipõlvest meenuvad Kehra paberivabriku vihikud kõrvuti Kohila paberivabriku omadega, ja ongi kõik. Sattusin Kehrasse juhuslikult. Õppisin kaks aastat Šveitsis ja pärast õpingute lõppu olin 30. juunil tagasi, sest tahtsin 1. juulil Eestis ärgata. Olin jõudnud äratundmisele, et tahan elada Eestis ja mitte mujal, aga plaani, mis edasi saab, ei olnud. Suvel mainis sõbranna juhuslikult, et Kehra kunstidekoolis jääb klaveriõpetaja koht vabaks ja mingi tunde ajel läksingi sinna klaveriõpetajaks. Nii olingi jõudnud oma Kehrasse.

Kõigepealt tuleb ära klaarida paberi­vabriku teema. Õigemini Kehra lõhn, millega minul ei olnud varem kokkupuudet olnud. Pärast kolimist küsisid kõik minult – aga see lõhn? Ausalt, on jah vahel lõhn, tehase taga pidevalt, linna peal harvem, aga mina tundsin seda korra kuus või harvemgi. Väidetavalt levis see loodetuulega.

Kehra on tohutult armas linnake, fantastiline koht elamiseks ja õnnelik olemiseks. Peaasi on ise tahta ja tegutseda. Ronge peatub vahetpidamata, mistõttu pole hirmu, et elatakse justkui perifeerias. Siin peatub rong nii Tartust kui ka Narvast, Rakverest ja Aegviidust ning Tallinnast sõidab kohale kõigest poole tunniga. Linnakesest läbi voolav Jägala jõgi, kaks romantilist sillakest, rannake, paat ja paadisild ja terviserajad on kulda väärt. Lapsevankriga jõe ääres jalutada ja looduse ringkäiku vaadelda on olnud mitme aasta võimalus ja rõõm.

Korraga avastasin, kui ägedad naised elavad Kehras. Mäletan teada saamise hetke: see on just see koht, kus saab kihvte asju teha! Ja küll sai palju algatatud ja korraldatud tugevate loominguliste naiste inspiratsiooni toel. Kehras saab kõike teha, ainukeseks piiriks on vaid enda kujutlusvõime. Ühest hilis­suvisest mõttest teha Kehras kontserdi­sari sündis muusikat ja keskkonda ühendav „Maailm. Muusika. Meie“, mille raames nautisime tippklassi muusikat, aga suurendasime ka oma keskkonnateadlikkust. Viimane kontsert oli 12. märtsil – viimasel õhtul enne eriolukorra tõttu kehtestatud avalike ürituste keeldu. Jään alatiseks meenutama Ralf Taali sellelt maagilis-müstiliselt õhtult Kehra gümnaasiumi saalis.

Ühel varakevadel oli meie jaoks hästi eriline heakorra reede algatus, mille hakkajad naised kutsusid ellu koostöös Anija vallavalitsusega. Kutsusime üles igal reedel õue minema ja maas vedelevat prügi korjama. Ühismeediat jälgides tundub justkui tehtaks prügi korjamise talguid kogu aeg ja kõikjal, väikelinnas ollakse aga kinni oma elus, tegeletakse kohalike teemadega ega lasta end globaalprobleemidest väga häirida. Kehras kogesin, et kõige mõistlikum on alustada väikestest asjadest, sest elu koosneb väikestest asjadest, aga väikestest asjadest saab suur. Kui kogu maailma probleeme vaadelda, võib tekkida tunne justkui miskit ei saakski teha ega parandada, sest kõike on liiga palju, probleemid on väga suured ja ühe inimese mõju märkamatu. Kehras jalutades ja mõttes otsustades, et jään sinna elama, sain aru, et on mõningaid asju, mis võiksid teisiti olla. Siis jõudsingi järsku arusaamale, et annan oma panuse, et Kehra oleks selline elukeskkond, nagu olen igatsenud. Kehra tundus parajalt suur selleks, et üldse julgesin oma mõju võimalust kaaluda.

Kehra on tohutult armas linnake, fantastiline koht elamiseks ja õnnelik olemiseks.

Kehra asutustes on paindlikud ja hakkajad juhid ning seepärast toimub ka järjest rohkem. Nii koolis, kunstide­koolis, noortekeskuses, vallamajas, kultuurikeskuses, lasteaedades … Ja inimesi on mitmesuguseid: Kehrasse kolinuna olin võlutud võimalusest viibida mitmekeelses keskkonnas ja omavahel eri keeli rääkida. Šveitsis oli täiesti tavaline, et seltskonnas räägiti nii kohalikku murrakut, saksa, inglise, prantsuse, itaalia ja veel ka mõnda muud keelt – just nii, nagu parasjagu end mugavalt tunti.

Mida kõike Kehras ei ole? Kehras on Kehra muuseum, mis on Anne Oruaasa ja MTÜ Kehra Raudteejaam restaureeritud raudteejaama hoones. Olin alati vaadanud rahvatantsijaid ja imetlenud rahvatantse ning mõelnud, et küll oleks mõnus ka ise tantsida. Kehras sain oma unistuse teoks teha. Kehra kultuurimajas on võimalik tegeleda paljude hobidega, esineda, käia teisi kuulamas-vaatamas ja oma elu põnevaks teha, kui vaid ise tahad ja viitsid.

Sportimisvõimalused on Kehras head, staadioni on uuendatud, talviti on uisuväli ja kelgumägi, on treeningrühmad ja jõusaalis treenimise võimalus. Kellele jalutada või joosta meeldib, sellel on Kehra lähedal tohutult võimalusi kõikjale minna, näiteks on Kehrast seitsme kilomeetri kaugusel asuv Anija mõis koos oma pargiga maagiline paik. Ei soovita ühelgi Kehra külalisel mõisa külastust edasi lükata. Ilmselt olete juba ära arvanud: jah, ka mõisa tegevust juhivad naised.

Kehra raamatukogu on meeletult sõbralik koht, uuendatud on tervisekeskust, korra nädalas saab soovija turule, alati ei pea ise ka süüa tegema, sest nii pubi- kui ka Gruusia toitu saab kohalikest söögikohtadest. Eraldi väärib märkimist Pääsukese toidupood – see on legendaarne! Poodi peab härra Kurik, kes kogu kauba valib ja kohale toob, ega paremat puu- ja juurvilja sealkandis vist kusagilt mujalt saa. Ise on ta klientidega sõbralik ja osavõtlik ning võlus ära minu ema ja ämmagi, kellele meeldis seal sisse­oste teha, sest kui oli midagi, mida kusagilt ei saanud, siis Kuriku juurest ikka sai.

Kehra kunstidekoolis töötades nägin päris tihti, kuidas järjest enam täis­kasvanuid võttis kätte mõne pilli, asus seda õppima ja musitseerima. Mitte kunagi pole hilja alustada millegi uuega ja pilli õppimine on igaühele igas vanuses väga hea.

Olen Kehrale väga tänulik, sest see on koht, kus minust sai aktiivne kodanik, kes peale probleemide nägemise julgeb neist ka rääkida ja seejärel midagi ette võtta. Kehras on julged, tegusad ja toredad inimesed, kellega kokku puutudes mõte lausa lendab. Miks mitte panna mõtted tegudesse. Peaasi ongi, et tahetaks panustada. Ja et antaks võimalus panustada, sest nõnda saab elukeskkond aina paremaks.