Mõtisklen inimeseks olemisest

Sel nädalal lahkus üks mulle armas inimene siinsest elust. Aga kas ta teadis, et ta oli minu jaoks oluline inimene? Olime alles mõni kuu tagasi tutvunud ja ikka on ju tunne, et aega on lõputult küsida-jutustada-arutleda…

Mu armas äsja siitilmast lahkunud sõber, (nimetagem ta Karliks) panustas kogu oma võimalustega maailma vägivallatumaks tegemisse. Ja tema mälestuseks kirjutan praegu nii, nagu ma muidu ehk ei julgekski. Mis sest, et veenan end pidevalt julgema rääkida. Isegi kui see tundub nii raske, sest on hirm, mida teised arvavad. Aga on palju neid, kel seda, mida ühel on öelda, oleks hea kuulda.

Karlile oli meie praeguse ühiskonna loomade ekspluateerimine ja spetsietsistlik mõtlemine raske taluda. On palju inimesi, kes tunnetavad loomade valu ja ei suuda end sellest eraldada, mistõttu kannatavad tohutult. Spetsietsism on õigustamatu eelarvamus mingi liigi suhtes. (Soovitan näiteks artiklit Sirbis neile, kel huvi veidi teemaga laiemalt tutvuda.) Näiteks pidada loomulikuks tarbida lehmapiima, aga mitte koerapiima, teha vorsti seast, aga mitte kassist, teha lambakotlette, aga mitte hobusekotlette. Samas on kultuuriruume, kus süüakse just koeri ja/või hobuseid. Lähemalt uurides on selge, et tegu on ühe liigi eelistamisega teisele teatud eesmärkidel. Ja üldse, miks oleme kindlad, et loomad on inimesele sama võrra kasutada kui näiteks klaver või seinamaal? Pean oluliseks rõhutada, et ma ei räägi praegu pärismaalastest ja neist inimestest, kes elavad sellistes elutingimustes, kus neil ühtki teist võimalust või oskust ellujäämiseks polegi, kui küttida ja kalastada. Karl tegi oma eluajal, mida oskas, et loomade heaolu parandada, ta mõtles isegi sellele, et luua päriselt farmiloomade varjupaik (umbes nagu kasside varjupaik, aga neile loomadele, kes on pääsenud farmidest, näiteks lehmad või sead või kanad). On raske, kui ei saa endale olulistel teemadel rääkida avalikult ja rahulikult, sest praeguses ühiskonnas pigem rünnatakse neid inimesi, kes teiste õiguste (k a loomade) eest seisavad. Ehk olekski esimene samm meil kõigil lihtsalt maailma vaadelda ja julgeda küsida ja uurida kas see, kuidas me siiani oleme teinud, on tõepoolest ainus ja parim viis?

Esitan siia (mõtisklusele kohaselt mõte veidi hüpleb) näiliselt hoopis kergema kaaluga küsimuse: kuidas mitte võtta südamesse seda, kui keegi teeb justkui üdini heatahtliku postituse fotoga, millel on kujutatud näiteks ühekordselt kasutatav kohvitops? See tundub ju nii väike asi? Eriti millegi sellise kõrval nagu kellegi siitilmast lahkumine. Ise aga hakkasin mõtlema, et iga pilt, mida jagame, kannab edasi meie endi mõtteviisi ja maailmavaadet. Eriti just mõnusad sõnavõtud tõmbavad inimesi kaasa tekitades soovi samastuda… Seetõttu on sõnumite visuaalne külg ülioluline märgata. Ja mida kuulsam inimene, seda suurem võiks olla vastutusetunne oma väljaütlemiste eest. Samas on meil Eestis hetkel osal inimestel raskusi mõista, et ka väljaütlemised võivad olla vägivald, just võimulolijate tasandil (LINK). Ja vaimne vägivalt pole ka kuigi lihtne taluda, tundugu see kõrvaltvaatajale nii tühine kui tahes.

Sel nädalal esines Viljandis Pärimusmuusika Aidas Zimbabwe muusik Stella Chiweshe. Aeg ja ruum kaotas oma tähenduse, jäi vaid olemine ja kõige enam õnnelik olemine. Juurdlesin tunde üle, mille muusik tekitas – lihtsalt olemine ja tunne, et kõik läheb iseenesest võimaluseta meil endil miskit muuta. Ei, ma polnud nõus – see ei ole enam see maailm, kus meie praegusel ajal elame. Meie ajal ja maailmas tuleb meil endil võtta vastutus oma mõtete ja tunnete ja valikute eest. Sest muidu panevad meid valikuid tegema suured korporatsioonid ja ettevõtted, kelle reklaamid meid kõikjal tähelepanematult ümbritsevad. Kuna meil on juba kord selline vaba turumajandus, siis kui me ise valikuid ei tee, pannakse meid teistele kasulikke valikuid tegema. Näide: kuna oleme miljonite aastate jooksul nõnda arenenud, et vajame teiste tähelepanu ja vajame teisi inimesi enda ümber, siis sotsiaalmeedia teeb kindlaks, et meil on tunne, et meie ümber on palju inimesi. Aga kas see on see sotsiaalsus, mis meid päriselt õnnelikuks teeb, või on see pelgalt näiline ja sealsamas teenib tegelikult hoopis kellegi teise huve?

Film “the social dilemma” on samuti sel nädalal olnud mu mõtete fookuses seoses sotsiaalmeediaga, aga veel enam mõeldes üksindusele ja elu kaduvusele. Film räägib sotsiaalmeedia kasutuse mõjust meie päris suhetele ja näitab, kuidas sotsiaalmeedias olles saab meie alateadlik vajadus teiste inimeste järgi justkui rahuldatud olles vaid näiline süvendades üksindustunnet ohtlikult kõrgele tasemele. Film kujutab, kui lihtne on inimest manipuleerida tegutsema viisil, mis ei vii pikemas perspektiivis õnneliku ja rahuldustpakkuva eluni. Aga tänane elu ongi ju nii tohutult erinev sellest, kui see oli varasematel aegadel? Ehk tulekski endilt küsida, kas elu, mille tänases maailmas omale olen valinud, on mulle päriselt ka hea või ainult tundub nõnda vaid praeguses hetkes? Kuidas üldse vahet teha, mis on pikk ja mis lühike perspektiiv elus?

On õnn elada inimeste keskel, kes märkavad, kui vajan abi ja kui mul läheb hästi. On vajalik, et märkan ise märkamist märgata ja lasen oma elul teiste märkamisest rikastuda ja endal õnnelik olla.

Olen tänulik, et kohtusime, olen tänulik, et märkasid, olen tänulik, et panid mind enam märkama.

“Meie töö ei ole aidata oma lapsed tugevaks saamaks hakkama julma ja südametu maailmaga. Meie töö on aidata kasvada lastel, kes muudavad maailma vähem julmaks ja südametuks.” L. R. Knost Allikas: internet.

Mis on ahnus ja mis on unistus?

Taban end väga tihti soovilt küsida inimestelt, et mida nad mõtlevad. Mõned näited: kui möödun kohvikust, kus keegi kohvikus istudes (!) naudib oma jooki ühekordsest joogitopsist; poes süüa ostes igasugu mitmekordseid pakendamisi uudistades; poes kohapealt kilekotte võtvatelt inimestelt küsida, kus on nende endi korduvkasutatavad kotid, või kuhu läheb see kolmandik osa toodetavast toidust, mis „jääb üle“. Pärast suitsukoni kampaaniat (loe SIIT) on tahtmine igalt suitsetajalt küsida, kas ta viskab oma koni prügikasti või poetab kuhugi maha… Tahaksin muudkui küsida ja küsida. Sest tahan teada, miks. (Simon Sineki raamat “Esmalt küsi miks?” on siinkohal hea ära soovitada…) Tahan teada miks elame ikka nõnda raiskavat elu kui me kõik ometi (teoreetiliselt) teame, et õnnelikuks teeb tavaliselt kõik see, mida justkui „ei saa raha eest osta“. Samas – mis on üldse raiskamine ja raiskav eluviis? Loomulikult ma ei arva, et raha pole vaja või et peaksime „kolima tagasi koobastesse elama“. Mind inspireerib hoopis Mohandas K. Gandhi, kes ütleb, et „Maa suudab rahuldada iga inimese vajaduse, aga mitte iga inimese ahnuse.“ Aga kuidas ise oma elus aru saada, mis on ahnus, aga mis on unistus?

Allikas: internet

Tahan nüüd mõni aeg mööda selliseid küsimusi edasi liikuda ja vastuseid otsida ja leida. Kõigepealt pöördun oma heade sõprade raamatute poole. Võtan siiski ka julguse kokku ja küsin ehk ka neilt inimestelt, keda oma teel kohtan. Aga kõigepealt küsin siin ja praegu endalt, miks see kõik mind huvitab? Ja püüan olla enda vastu päriselt aus. Sest niimoodi pidevalt enda ümber toimuvat jälgida pole vaimselt alati lihtne. Ja ometi just seda ma pidevalt teen. Miks? Kas kuidagi teisiti ei saa? Või kui peangi märkama, kas ma ei saaks oma märkamisi enda teada hoida, sest välja ütlemine tekitab tihti tülisid ja pahameelt.

Ma tahan end tunda õnnelikuna. Selleks olen end mitmel puhul jälginud ja analüüsinud ja leidnud, et mind teeb õnnelikuks minu enda väärtustel põhinev elu. Selleks vajan tunnet, et arenen, ja tunnet, et saan panustada. Olen jõudnud ka arusaamiseni, et me kõik tahame (ideaalis) elada võimalikult tervete ja õnnelikena võimalikult eluterves elu- ja looduskeskkonnas. Selle soovi ja päris elu vahel näen ilmatuma suuri kääre. Kuna neid kääre juba nagunii näen, siis pigem ma tehku midagi selleks, et neid kääre vähendada, sest muidu ma justkui eitaksin oma võimet tähele panna. Nii olengi jõudnud hetke, kus ei, ma ei saa oma märkamistest vaikida. Ja järelikult kui ma vaikida ei suuda, tuleb mul leida viis, kuidas neid märkamisi välja öelda võimalikult edasiviivalt ja efektiivselt. Sest ma päriselt usun, et igaühel on võim maailma muuta, tuleb vaid valida, mis suunas see muutus teha.

Meelisega Anija mõisas.

Mis teeb väljaütlemise keeruliseks on teadmine, et meie, inimesed, peame muutma oma mõtteviisi, et saaksime muuta oma käitumist meie elukeskkonna suhtes selleks, et muutuksid meie valikute tagajärjed. Selles oleme (peaaegu) kõik praeguseks hetkeks veendunud, et meie, inimeste, valikute tagajärjed peavad olema edaspidi teistsugused, et leevendada kliimakriisi ja kuuendat väljasuremislainet. Aga et tagajärjed oleksid teistsugused, peavad meie valikud muutuma, mis tähendab, et meie käitumine peab muutuma. Ja see omakorda tähendab, et meie mõtteviis peab muutuma. Aga muutumine ei ole kerge ja enamik meist seda väga ei tahagi, sest muutused on ebamugavad. Ja olla üks neist, kes ei suuda ütlemata jätta, et me kõik peaksime võtma aega ja muutuma, nõuab tegelikult tohutut tööd endaga. Sest on üks pisike hääleke, kes ütleb, et „kes sa üldse oled, et seda kõike arvata ja veel välja ka öelda?“ Ja siis hirmutab see pisike hääleke mind sellega, et „aga siis ma ju ei meeldi enam kellelegi ja keegi ei taha enam mu sõber olla.“

Olen jõudnud teele, mida mööda tahan edasi minna ja vaadelda kuidas käib see „väljaütlemine“. Ja kuna see väljaütlemine ei ole sugugi lihtne, siis huvitab mind kuidas tulla toime nende negatiivsete tagajärgedega, et jääks alles optimism ja energia, mis alguses loomulikult olemas on. Veel tahan õppida kuidas mitte läbi põleda ja mitte kurbusest ja masendusest lihtsalt käega lüüa. Ja tahan seda teekonda kindlasti jagada nii siin kirjutades kui ka oma podcasti Keskkonnahoid on äge! külalisi minuga arutlema kutsudes. Sest näen, et aktivismi on läbipõlemine omamoodi „sisse kirjutatud“, samas on aktivism vajalik. Miks? Just sellest kõigest kindlasti juba edaspidi.

Lõpetuseks jagan üht hullumeelset mõtteharjutust. Mis oleks, kui me võtaksime omaks arusaama, et keskkonnahoidlik käitumine ei tohi olla vabatahtlik? Sest mitte miski, mille kohta me teame, et see on teistele (ja iseendale) kahjulik, ei tohiks olla lubatud ja veel vähem ühiskondlikult toetatud. Millises maailmas me siis küll elaksime?

Ma tahaksin õigust hoolida.

Allolev arvamuslugu ilmus delfi naistekas 7. oktoobril pealkirjaga “Roheliselt mõtlev ema: väsitav on võidelda selle eest, et toit, mida peaksime kõik rohkem sööma, kättesaadav oleks” (LINK).

Kui imelik see ikka on, et ma ei taha süüa notsut (põrsas Peppa), hobust (kas mitte igale tüdrukule ei meeldi hobused?), koera (päriselt, Koreas sööte koeri?), lehma (vissi-vissi-vissi, kõlab kõrvus), kana (mul sõbrannal olid suvel kanad, ja päriselt ka, ei saa süüa kana pärast seda kui näed, millised isiksused nad on) või kitse (Bambi…)? Sellised on minu seosed. Ma ei osta oma lapsele ka õhupalle, sest olen lugenud artikleid ja näinud pilte, kuidas õhupallijäänused on lindudele kahjulikud. Mulle ei meeldi ilutulestik, sest olen kogenud kui väga osa inimesi ja enamik loomi nii maal kui linnas (näiteks koerad, linnud) seda kardavad. Ja perega populaarsetes restoranides, kus toit serveeritakse nii, et pärast kandikutäis prügi järgi jääb, pole ma mitte mingil juhul nõus käima. Olen kindel, et meil kõigil on palju, mida me ei tee, sest hoolime millestki veel enam. Ja ma arvan, et me võime hoolida küll.

Aga kuidas selle muret tundmisega on?

Tunnen tihti üllatust selle üle, et iga (õige) toit peab sisaldama kas mõnd looma või miskit loomadelt (piima, mune)? Mu lapsepõlves see nii ei olnud. Oma lapse lasteaia menüüd juba kolmas aasta jälgides ei ole ma siiani vist ühtki täistaimset toitu kohanud. Mind paneb see muretsema küll.  Miks suhtume täistaimsesse toitu kui millessegi poolikusse ja imelikku? Miks oleme nõus olukorraga, kus enamikes toidukohtades, kus menüüs on kõike alustades eelroast ja lõpetades magustoitude ja küpsetistega, pole ühtki täistaimset rooga valikus? Vegan (ehk täistaimne) toit ei pea ju olema midagi udupeent, teiselt poolt maakera kohale trasporditud toorainetest, ülivürtsikat, kallist ja vaid veganitele? Avastasin hiljuti kruubi-peeditoidu, mille peen nimi restoranis oleks peediorsotto, mu perele mitseb, minul on seda lihtne valmistada, see on tervislik, maitsev ja lihtsatest kohalikest toiduainetest. Arvestades seda, kui palju igal pool räägitakse loomse toidu jalajälje suurusest ja meie vajadusest oma jalajälge vähendada, siis mõtlengi, et täistaimse toidu eelistamine ükskõik kelle poolt on ju tegelikult teene meile kõigile? Eestis on ka juba mitmeid kohvikuid ja restorane, kelle terve menüü on täistaimne, mis julgustab ja näitab, et pole üldse keeruline maitsvalt ja täistaimselt kokata. Kui soovi on.

Veidigi introvertsemas tujus olles läheb meel mõruks küll, kui vegan toitu justkui letialust kaupa taga peab ajama kui ometi pasundatakse kõikjal kuidas eestlane ikka liiga vähe taimset sööb. Ma tegelikult ei taha endale erandit küsida, ei taha erikohtlemist. Tahaks miskit tavalist ja olla tavaline. Vastandumine on keeruline taluda, eriti kui see igapäevaselt elu saadab. Ma tean, et tahan oma taldrikult eemal hoida loomad ja loomadelt võetud saadused. Minu maailmas on see lihtne. Ja ausalt, ma näen, et see ei ole ühiskondlikul tasandil lihtne. Aga kas ei saa kuidagi nii, et kui me kõik saame aru, et täistaimne toit on hea, et me siis kõik anname oma panuse selleks, et täistaimne toit ei oleks midagi tavatut?

Vahel teen oma peas ekstreemseid mõtteharjutusi, siin on üks neist. Miks küsime veganitelt seletust nende valikule mitte loomi süüa aga mitte teistelt valikule loomi süüa? Eks ma saan aru ju küll, et alati on nii tehtud, aga kas see tegelikult on piisav põhjus? Ja teisest küljest miks küsime veganitelt kuidas ja kust nad kõik oma ained kätte saavad ja kuidas oma tervise eest hoolitsevad? Kas see on mure nende pärast? Miljoni euro küsimus on minu jaoks see, et miks vegan toit justkui ainult veganitele sobib? Ja kui tegelikult sobib siiski kõigile, miks me siis täistaimset toitu nii vähe kõikjal näeme? Päris väsitav on võidelda selle eest, et toit, mida teame, et peaksime kõik, ka meie lapsed, rohkem sööma, kättesaadav oleks. Selle nurga alt vaadatuna peaksid ju võitlema hoopis need, kes tahavad oma toidu lauale väga palju loomi ja loomadelt saadut? Jätkates seda ekstreemset mõtteharjutust mõtisklen ka selle üle, et miks vegan peab põhjendama miks ta ei taha toetada oma valikutega loomadele kannatuste põhjustamist? Mina näen seda valikut hoolimise väljendusena. Aga miks selline hoolimine nii keeruline on meie ühiskonnas?

Kui ma juba kirjutama hakkasin, siis mainin ääremärkusena ära, et päris keeruline on seletada, mis on täistaimne toit. Sest kuigi teoorias tundub see lihtne: täistaimne on see, mis pole loomne, siis praktikas on segadust väga palju. Kasvõi see sõna täistaimne – miks ma ei ütle lihtsalt taimne? Aga seepärast, et eesti keeles on kujunenud nii, et taimne toit tähendab lihata ja kalata toitu, aga võib sisaldada muna ja piimatooteid. Mõiste vegan on seetõttu selgem, vegan on sellise mõtteviisiga inimene, kes oma võimaluste piires väldib loomade ärakasutamist, mistõttu ka tema toidulaud koosneb ainult (täis)taimsetest toitudest.

Kokkuvõttes leian, et kõige kasulikum on veganitelt uurida, kuidas teha head täisväärtuslikku täistaimset toitu ja seda nautida.

Prügi pole minu, aga planeet on mu kodu

Kirjutasin Sakalasse arvamuse, jagan seda nüüd siia ka. Veebis on see leitav SIIT.

VILJANDI ON IMEILUS linn, imearmas linn, ligitõmbav linn, kultuurne linn, roheline linn, sõbralik linn ja enamasti ka puhas linn. Ja kes see muu ikka linna ilusaks teeb kui mitte selle elanikud ise.

Rõõmustasin, et Viljandissegi on siia-sinna kõnniteedele kanalisatsioonikaevude juurde ilmunud ühest Prantsusmaa väikelinnast alguse saanud ja mitmel pool maailmas juba mõnda aega populaarsust kogunud tänavajoonistused, millel on suitsukoniga keelumärk. Tegemist on kampaaniaga «Meri algab siit» ning siin on neil joonistustel tekst «Viljandi järv algab siit». Mõeldud on need pildid ikka selleks, et mõistaksime: koni koht ei ole tänaval ega kanalisatsioonikaevus, kuhu see vihmaga jõuab. Täpselt samuti pole koni koht tänaval, kõnniteel, parklas, rannas, välikohvikus ja kodumajade ees. Selle koht on prügikastis ja ainult seal.

MA ISE EI OLNUDKI suitsukonisid väga palju maas vedelemas näinud ja tundus, et see mure meid siin Viljandimaal ei puuduta. Siis aga võtsin ühel kaunil hommikul kätte ja lõin kaasa maailmakoristuspäeva tiimi üleskutses võtta veerand tundi oma ajast ja korjata selle jooksul maast üles konisid. Läksin oma kahe väikese lapsega õue ning kõndisin Paala järveni ja pärast tagasi koju. Uskumatu, aga selle ajaga kogusin 175 koni. Tunnistan üles, et osa konisid jäi minust maha, sest vahepeal tahtsid lapsed palju tähelepanu, vahepeal tulid töökõned …

Kui võtta eesmärgiks konisid näha, siis näeb ka. Neid oli tõepoolest kõikjal. Varem olin lihtsalt mõnusalt ja mugavalt prügipime olnud. Vähemalt sigaretikonide suhtes. Kes teab, mida ma veel ei märka.

Ja kui te nüüd küsite, kuidas neid konisid korjata, sest see on ju nii rõve, siis vastan: ikka kinnastega! Loomulikult sellistega, mille saab pärast ära pesta, mitte kummikinnastega. Konid saab panna mingisse kotikesse ja pärast selle kotikese prügikasti.

Aga mitte suvalisse prügikasti. Meie linnaruumis on palju niisuguseid prügikaste, millel pole kaant peal, ja nende puhul on võimalik, et see kerge kotike satub tagasi keskkonda reostama: linnud võivad selle välja kiskuda ja kellegi pahatahtlik käsi võib prügikasti ümber lükata.

TEINE OLULINE, võib-olla isegi veel olulisem küsimus on, miks. Miks pean mina, kes ma ju ei reosta loodust, minema välja koristama? Ja veel suitsukonisid?! Need ju haisevad! Ja pärast, kui ma need näiteks omaenda maja juurde konteinerisse panen, ma ju ise maksan prügiveo eest?

Selle peale on teadjamad inimesed minu eest öelnud: see pole küll minu prügi, aga see on minu kodu, minu planeet ja seetõttu on ka minu asi seda koristada. Sest ma ju tahan, et ma ise ja mu lapsed elaks puhtal planeedil. Ja tõesti, iga koni loeb ning asi pole ainult esteetikas.

Maailmakoristuse Eesti tiimi materjale lugedes ja teemat lähemalt uurides selgub mitu ehmatavat tõsiasja. Näiteks et maailma kõige suurem prügiprobleem ei ole mitte plastkõrred ja -pudelid, vaid just suitsukonid, mis bioloogiliselt ei lagune. Lisaks kurb fakt, et Tallinnast Läänemerre jõudvast prügist arvuliselt ligi poole moodustavad just need: need satuvad kanalisatsiooni ja sealt otse merre. Seejuures tuleb silmas pidada, et maailmas suitsetatakse igal aastal kuus triljonit sigaretti.

Peale vee reostamise (üks sigaretikoni võib mürgitada kuni 1000 liitrit vett) tuleb silmas pidada, et loomad ja linnud on valimatud sööjad ning see tähendab, et nad ei suuda vahet teha toidul ning plastjäätmetel ja suitsukonidel. Suitsukonid võivad nad kas lämmatada või mürgitada: üks sigaret sisaldab vähemalt 4000 erinevat kemikaali, neist umbes 50 on kantsero­geensed. Varem või hiljem jõuavad konid tagasi meie toiduahelasse, tagasi meie juurde, meie kehasse. Vee kaudu, mida joome, taimede ja loomade kaudu, keda sööme.

Seda kõike silmas pidades ei jäägi mul midagi muud üle kui minna konisid üles korjama. Mitte seepärast, et ma ise oleksin need maha visanud, vaid seepärast, et ma hoolin sellest, millises maailmas ma elan. Loomulikult oleks tore, kui suitsetajad mõtleks rohkem sellele, mida ja kus nad teevad, ega loobiks konisid maha, aga muuta saab üksnes iseennast ja iseenda käitumist. Ning küll siis ka maailm pisitasa muutub ja järele tuleb.

Järgmine maailmakoristuspäev on juba üsna varsti, 19. septembril, ning sellel osaleb üle 180 riigi. Seda pisikesest Eestist alguse saanud üht maailma suurimat kodanikualgatust juhitakse siitsamast meie koduriigist ning eelmisel aastal osales sellel kümneid tuhandeid eestlasi. Miks ei võiks sellel osaleda ka sina?

Päev pärast maailmakoristuspäeva

Maailmakoristus sai läbi Eesti aja järgi täna kell 2 öösel. Pärast veidi lühikeseks jäänud und kesklinna hotellis jalutasin läbi vabaduse väljaku rongijaama jamind tabas kurbus. Topeltkurbus. Vabaduse väljakul on üleval 20.-21. septembril installatsioon „Pisarate paat“. Jah, ajaloos on kurbust ja meil on vaja mäletada ja mälestada, et suuta olla tänulikud. (Installatsioonist – „Mälestades Teise maailmasõja aegset põgenemist läände, anname au nendele riikidele, kogukondadele ja üksikisikutele, kes eestlasi vastu võtsid ja aitasid.“) Mind aga tabas õud nähes seda hulka õhupalle, mille puhul küsin, ega see ometi kõik taevasse ei lennutata? Ja veel küsin – miks me niimoodi teeme?

Maailmakoristuspäev oli fantastiline! Hoolimata koroona tingimustest on tänahommikuse seisuga raudselt koristanud 145 riiki, 12 riiki pidid maailmakoristuse eri põhjustel edasi lükkama ja peale selle on veel 34 riiki, kellelt saab andmed lähipäevil. Meeleolu oli terve aja lootusrikas ja rõõmu täis, kui koristus Aasias algas, päikesega koos läbi Euroopa ja Aafrika Ameerikasse jõudis. On näha ja tunda kui paljud tahavad täiesti vabatahtlikult aidata kaasa meie kõigi kodu puhtamaks muutmisele. Üks asi on ju prügi ära korjata, teine asi on aga luua süsteem, kus prügiga tegelemine on läbi mõeldud ja toimiv, kus suhtume prügisse kui ressurssi, kus tõstame meie kõigi teadlikkust prügist, vajadusest prügi tootmist vähendada ja jäätmete liigiti kogumise vajalikkusest (jah, ka Eestis on meil sellega probleeme, näiteks Viljandis, kus elan, pole siiani biolaguneva prügi kohtkogumist ja väga loodan, et see süsteem kiiresti luuakse).

Aga nüüd tagasi installatsiooni juurde – kas võin öelda, et see on justkui muistis tänasel päeval? On ju positiivne, et installatsiooni tehes on keskkonale mõeldud ja õhku õhupalle lubatakse mitte lennutada, samuti olla õhupallid tehtud biolagunevast materjalist. Kodulehel on kirjas nõnda: „Pisarate Paadi“ installatsiooni õhupalle mälestuspäeval lendu ei lasta. Juba idee algusaegadest peale oleme otsinud tagasidet ja konsultatsioone nii lennundus- kui keskkonnaspetsialistidelt, et olla kindel, et õhupallide lennutamine loodust ei reostaks. Tegemist on küll biolagunevast materjalidest õhupallidega, kuid sellegipoolest tahame käituda loodussõbralikult ning seetõttu võtame installatsiooni maha samal moel kui seda paigaldame.” Mu õud veidi vähenes, olukord ehk polegi nii halb, kui see alguses tundus. Oleksin palunud seda infot ka installatsiooni juurde kuhugi, et vaatajana kohe näeksin, et tegu pole tavaliste siniste õhupallidega.

Paar küsimus siiski jäi: 1. Kas tõesti on olemas biolagunevast materjalist õhupalle? (kiire otsing viis ühe artiklini ühest katsest, mille tulemusel leiti, et kahjuks on ikkagi tegu rohepesuga ja ei juhtu nende biolagunevate õhupallidega ka pärast 16 nädalat tööstuslikku komposteerimist mitte midagi. Seda uurin mõni teine päev veidi veel.). 2. Kas installatsiooni õhupallid visatakse biolagunevate jäätmete kasti ilusti, aga pärast arusaamist, et ega need vist tegelikult ei lagune, olen ma päris nõutu…

Kas me tõesti kuidagi teisiti ei saa austust ja hoolimist avaldada?
20. septembril Vabaduse väljakul Tallinnas.

Olen veendunud, et elame ajal, kus meil tuleb igal hetkel läbi mõelda, kuidas see, mida kavatseme, on võimalik teha väikseima prügi tootmise hinnaga. Ja meie mõistus on nii võimekas küll, et annab meile ka valikud. Pangem tähele, ma mitte ei küsinud kas on võimalik vähema prügi tootmisega hakkama saada, vaid kuidas on võimalik vähem prügi üleüldse toota. 

Minu isiklik soovitus on igal juhul kasutada korduvkasutatavaid asju. (Miks ei ole olemas näiteks korduvkasutatavaid õhupalle?) Eraelus on meil end võimalik ümbritseda vaid nende asjadega, mida päriselt vajame ja mis meid päriselt õnnelikuks teevad. Avalikus ruumis, kunstis ja loomingus on meil aga järjest olulisem läbi mõelda, mis sõnumeid (ka keskkonna) meie tegevus edasi annab.


Keskkonnahoid on äge ju?

On või?

Võiks.

Kuidas? Miks?

Sest iga kord paremat valikut tehes ja isegi valikuid kaaludes on võimalik end hästi tunda. Tunda end parema inimesena, tunda end hooliva inimesena. Tunda, et antakse oma parim, et enda lastel ja järgnevatel põlvedel oleks ka võimalik planeedil Maa elada ja loodust nautida. Kas see ongi trikk, kuidas saada teadjast tegijaks – tuleb uskuda, et igal valikul ja otsusel on mõju ja tagajärg. Ja iga valik liigutab maailma mingisse suunda.

Miks sellised sõnumid vaid inglise keeles “vastu jalutavad”… Tõlge: “Ära Sa mitte mõtlegi oma jõudu alahinnata!”

Minule meeldivad inimesed. Isegi kui vahel on tunne, et inimkond tervikuna ei meeldi väga. Aga inimesed on vist kõik vahvad ja võluvad, eriti kui nad end päriselt vabalt tunnevad ja pinges ei ole. Aga need, kes võtavad oma vabast ajast veel aega, et anda oma panus, inspireerivad piiritult. Jagan näiteks viimast Keskkonnahoid on äge! taskuhäälingu saadet, kus Let’s Do It World kommunikatsioonijuht, fotograaf ja antropoloogiatudeng jagab oma mõtteid nii nii paljust põnevast. Maailmakoristuspäev ja Let’s Do It World liikumine, keskkond ja palju muudkui sai läbi arutatud, sest “ega keskkond pole mingi tükk kuskil nurga taga. Kõik me ümber ja me ise oleme üks TERVIK. Ja seda ei saagi skalpelliga lahata, vaid tuleb rinnaga peale viskuda.”

Minu enda jaoks on need saated näiteks üks põhjus, miks Keskkonnahoid on äge! Igas saates kuulen miskit uut, miskit põnevat, miskit jahmatavat, miskit inspireerivat.

Ja siis veel kõik need inimesed, kellega pole isiklikult kokku puutunud ja keda ma ei tunne, aga kes teevad nii ägedaid leiutisi. Nagu näiteks kaks austraallast, kes tegid Seabini, et mereprügi koristada. Üks tuleb nüüd ka Eestisse Tallinnasse mõneks kuuks, täpsemalt saab lugeda siin. Ja tegelikult on neid algatusi ülipalju, sest igal pool antakse oma parim, et teha olukorda paremaks. Ja see ongi äge!

Ja kuigi on äge, on vahel ka kurb. Ma pikalt täna ei taha kurbusel üldse peatuda. Aga ma mõtlen, et see sallimatus? No miks me oleme sallimatud? Ja mis see sallimatus on? Siin on põhjalikult sallimatusest (ja diskrimineerimisest) juttu. Ma ise ei lähe teemasse rohkem sügavamale, kui et näoraamatus nägin ühe tuttava seinal fotot inimtühjast mererannast kiviga, millel oli tekst Black Lives Matter. Ja see foto tekitas kommentaariumis reaktsiooni, et see ikka ei sobi, et vale koht, vale hetk ja on liiale mindud. Selle pildi kommentaarides toodi ka välja, et varem kirjutati meil “Vasja oli siin” ja muud säärast, ja nüüd on vaid teksti sisu muutunud, tähendus on sama. Aga kas ikka on? Või on sellel “sodimisel” mingi sügavam mõte?

Suve veedame kõik Viljandis…

Küll on mõnus kleidi väel õue lipata, rattaga järve ääres käia, lastega vees solistada, peenralt kõiksugu salatilisi nosida ja turult värsket kraami koju tuua. Suvine suvi on maailma parim!

Naudin tohutult suvist lihtsalt olemist ja seetõttu hakkab vist eriti silma see, mis ei ole ilus ja ei ole lahe. Ja ma loomulikult ei saa vaiki olla.

Palun teeme nii, et me ei viska suitsukonisid maha! Mitte ühtki koni mitte kuhugi mujale kui prügikasti. Sest „1 koni võib reostada kuni 500 liitrit puhast vett“ ja juba ühe liitri vee reostamine on liiga palju. „Paljud suitsetajad ei varjagi, et nad konid maha või auto aknast välja viskavad, seda tehakse üle maailma sekundis 137 000 korda!“ Üldse on sigaretikonid üks jube prügi liik, sest neid on nii palju ja sest väga paljud veel ei teadvusta endale, et tegemist on loodust kahjustava ja meie endi elukeskkonda reostava pisikese asjakesega. Pikemalt võib lugeda näiteks siit. Lastega järve ääres on nii tore, aga siis vaatab muru seest vastu sigaretikoni, või vaatab ta liiva pealt või liiva seest… Sigaretikonide jaoks tuleb kaasas kanda topsikest, kuhu need sisse koguda. Näiteks seda (täiesti omaalgatuslikult reklaamin neid).

Ja teine asi, mis mind tohutult häirib, on plasttopsid ja kõrred, mis laste ja täiskasvanute käes mulle muudkui vastu jalutavad. Ja loomulikult – mis on mõnusam kui kuumal suvepäeval jahedat jooki libistada, mida justkui muuseas kaasa haarata mõnest putkast või kohvikust, eks? Me peamegi vett jooma ja ka mõnusad jahedad joogidki on omal kohal. Aga selleks kanname kaasas oma joogipudelit, mida täidame veekraanidest ja pistame kotti ka oma joogitopsi, millesse need mõnusad jahedad joogid omale kaasa osta! Ei ole vaja maailma prügi juurde aidata tekitada, oma raha eest ka veel.

“Suurim oht meie tulevikule on apaatsus.” Jane Goodall

Paar päeva tagasi vestlesin oma nelja aastasega ja küsisin, et mida peaks tegema, et ta ei tahaks osta selliseid asju, mida tegelikult vaja ei ole. Rääkisime üllatusmunadest ja muust pisikesest tühi-tähist, mis toob rõõmu ainult hetkeks ja pärast on lihtsalt rämps, mis jääb ette ja mida peab pidevalt koristama. Ta nimetas kaks asja: esiteks peavad ema ja isa ja vanavanemad talle ütlema, et ei ostaks neid asju. Ja teiseks ei peaks neid olema poes müügil. Täiesti nõus! Aga on ka veel kolmas võimalus, mida ma ise harjutan ja jõudumööda oma lapselegi tutvustan – võib täitsa ise otsustada teha teistsugune valik ja mitte aidata kaasa prügi tekitamisele!

Loodan väga, et minu emotsionaalne eneseväljendus aitab kaasa mõne prügi vähem tekitamisele. Ja naudime suve!

Kajakkidega Harku järvel ja imeliste muusikutega Saue Improvisatsiooni Päevadel

Reedel, 12. juunil käisid Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, Tahe Outdoorsi meeskond, Maailmakoristuse peakorteri tiim, Rohekool, Haabersti linnavalitsus ja vabatahtlikud Tallinnas Harku järvel kajakkidega prügi nii veekogult kui ka rannaaladelt koristamas. „Täna me oleme läbi rääkinud Indiaga, Hollandiga ja Brasiiliaga, selleks et osad kajakkid sinnapoole teele panna ja aidata meie riikide liidritel koristustalgusid läbi viia. Neid kajakke me ei kasuta ainult maailmakoristuse päeval, vaid aastaringselt täpselt nii, nagu tiimid ise heaks peavad,“ Let’s Do It Worldi liikumise president Heidi Solba. Taaskasutatud plastist tehtud kajakke teeb Tahe Outdoors Maailmakoristuspäevale 200 ja need saadetakse üle maailma laiali, et oleks lihtsam puhastada erinevates riikides jõgesid, järvesid ja meresid. Maailmakoristus on ülemaailmne ühepäevane koristuspäev, mis eelmisel aastal kaasas 21,2 miljonit inimest 180-st riigist. Maailmakoristust koordineeribki rahvusvaheline liikumine Let’s Do It World, mille peakorter asub Eestis.

Seda avapauku Maailmakoristuse uuele ülemaailmsele projektile kajastati paljudes meediakanalites. Jagan mõnd linki ja ise kirjutan veidi oma kogemusest.

Näiteks ERR-is: https://www.err.ee/1101693/harku-jarve-koristuspaev-andis-avapaugu-maailmakoristuse-uuele-algatusele

Ja Pealinnas:

Hommik algas minul sellega, et läksin Heidiga järvele ja aitasin operaator Kõpsina tal intervjuu Terevisiooni viia. Heidi oli selleks ajaks ka KUKU raadiole juba algavast üritusest rääkinud. Kajakiga järvel on ikka tohutult mõnus, meid soojendas päike ja tuulgi ei tundunud üldse suur, kuigi hiljem tagasi sõudes saime aru, et ikka päris tugevalt puhus vastu. Kuni aktsiooni lõpuni oli selge, et ega järve pealt midagi ei saa, veepind oli kaunis ja puhas. Haabersti linnaosavanem oli oma tervituskõnes rõhutanud, et Harku järv ei ole mitte ainult linnaosa, vaid kogu linna pärl ja et nad näevad kõvasti vaeva selle juveeljärve puhtana hoidmisega. President Kersti Kaljulaid juhtis oma kõnes tähelepanu sellele, et kuigi meil Eestis tundub makrovaade ilus ja puhas, tekib valdavalt probleem hetkel, kui süveneme mikrovaatesse – siis on prügi kõikjal! Meie kogemus kinnitas seda. Alguses sõitsime järvel, pöörasime pilliroo vahele – kõik imeilus ja puhas. Ühel hetkel hetkel otsustasime aga randuda. Ja oh, mis lõbu siis pihta hakkas. Küll on palju prügi, mida eemalt ei näe. Tuleb minna lähemale ja päriselt vaadata – siis tuleb kõikjalt prügi välja. Tegime Anneliga videosid ka erinevate sõnumitega: „Ära ole prügipime“ ja „Kui jaksad pakendatud toidu ja joogi loodusesse tuua, jaksad tühja pakendi ka loodusest välja viia“.

Sõnum jäätisesööjale, kelle jäätise pakendi me leidsime siitsamast…

President Kersti Kaljulaid möllas kõik kolm tundi ja tuli tohutu koguse prügiga tagasi ja pani oma kõnes kõigile südamele, et hooligem ja ärgem tehkem nii, et pärast kõik koht prügi täis on – võtkem oma prügi loodusest kaasa. Kas see on populism? Vastab president Kersti Kaljulaid. Ja väga palju muud tema kogemusest järvel: https://tv.postimees.ee/6995520/reporter-president-kaljulaid-kais-harku-jarvel-prugi-koristamas

Samal ajal Saue muusikakoolis…

Ja teine üritus minul, mis peaaegu samal ajal toimus – Saue Improvisatsiooni Päevad 11.–13. juunini Saue muusikakoolis. Sel aastal toimus üritus juba kahekümne kolmandat korda! Müts maha ja sügav kummardus Kristiina Liiviku ees, kes Saue muusikakooli esimesel tegutsemisaastal ka vabaimprovisatsiooni päevadega alustas ja siiani ürituse hingeks on. Olen viimastel aastatel olnud tegev kunstilise juhi ja õpetajana ja imestan igal aastal kui ägedad alaealised ja üleealised lapsed kõikjal meie ümber improviseerivad! Aitäh teile kõigile! Sel korral osalesid ka minu tudengid (eesti, hiina ja jaapani päritolu) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast, kes tohutult värvi lisasid.

Igal aastal on improvisatsiooni päevad olnud veidi erinevad. Sel aastal tegime seoses koroona kriisiga väga palju asju teisiti. Näiteks ei olnud meil võimalust pakkuda lastele jääda ööseks, mistõttu selline päris laagri melu jäi ära. Samas oli positiivne, et osalejad said öösiti puhata ning igal päeval olid meil puhanud noored vastas (laagri elu juurde kuulub ju hommikutundideni lõbus olemine). Teistmoodi oli ka söömine, sest kooli söökla ei töötanud ning meile toodi eraldi lõunat ja õhtuoodet. Esimestel kordadel toodi toit kõigile lastele eraldi ühekordsetes toidukarpides. Õnneks aitas see, et Kristiina neil palus siis päris taldrikud saata ja toit suurtesse metallnõudesse panna. Olime kõik tohutult üllatunud, et üldse selline võimalus on, et ei tooda siseruumidesse päris nõusid. Ja tohutult tänulikud, et ikkagi kolmandal korral päris nõud toodi.

Sel korral oli eriline, et minu tudengid veetsid kolmest laagripäevast kaks aktiivselt osaledes. Varasematel aastatel olen kutsunud oma tudengeid kas esinema või konkreetset meistriklassi läbi viima. Sel aastal aga pidin mõtlema välja teised lahendused, sest mul polnud võimalik nendega kokku saada mitmel kuul ja seda järgi teha on keeruline. Aga improvisatsiooni päevadel osalemine on üks võimalus, sest seal toimub palju erinevat, on võimalik erinevates koosseisudes improviseerida ja erinevatelt õpetajatelt tagasisidet saada. Ja lisandväärtusena näha üht võimalust, kuidas sellist üritust läbi viia.

See on aga kõik ürituse tehniline pool. Seda päris meeleolu, maagiat, loomisjõudu, rõõmu muusika sünni erilisusest on keeruline seletada neile, kes pole käinud. Kohtumiseni järgmisel aastal!

Õpetajad ja tudengid, ehk kõik “üleealised lapsed” Saue Impropäevadel inspireerimas ja kogemusi jagamas.
Minu imelised tudengid Kärt, Hei Ching, Sakiko ja Henno. AITÄH!
Aita Vaheri tunnis masinat improviseerimas.
Muusika sünni juures.
“Kes on konn?”

Mis või kes on radikaalne?

Eestimaa Looduse Fond (edaspidi ELF) korraldab muude oma tegevuste kõrval igal aastal ka ökosüsteemide taastamise talguid. ELF on loonud süsteemi, kuhu kuuluvad vabatahtlikud talgujuhid (ja saeministrid), keda ELF ka koolitab. Talgutel on talgujuhid ja saeministrid ju need, kes esindavad ELF-i, kes loovad meeleolu, vaatavad, et talgutöö saaks tehtud ja et kõik talgulised ka rõõmsalt ja tervelt koju tagasi jõuavad. Sel nädalavahetusel üks koolitus oligi, koolitajateks coach Epp Adler ja talgukontorist Kadri Aller.

Foto: Kirke Raidmets. See aasta on soode teema-aasta,

Koolituse ühe osana rääkis ka ELF-i juhatuse liige Siim Kuresoo ELF-ist kui organisatsoonist ja küsis muuhulgas, kas meie meelest on ELF pigem radikaalne või mõõdukas. Arutasime seepeale eelkõige seda, et kes või mis on radikaalne. Üks definitsioon, mida pakuti: keegi, kes jääb rühmast väljaspoole, kes on eriarvamusel. Õigekeelsussõnaraamatust saab lugeda: radicalis – juurdunud, juurtesse puutuv; põhjalik, otsustav; juurteni, lähtekohani tungiv, põhjalikke ümberkorraldusi pooldav, käremeelne, äärmusesse kalduv.

Mulle on jäänud mulje, et sõna radikaalne kasutatakse meil ühiskonnas juhul, kui tahetakse kirjeldada kedagi, kes on käremeelne ja tundub mõtlevat teistmoodi, kui levinud arusaam on. Ja tavaliselt on radikaalne selline silt, mida justkui ei taheta, või kasutatakse seda inimeste vaigistamiseks. Radikaalne olla on seega justkui midagi halba, midagi ebasoovitavat ja radikaal on keegi, keda ei taheta sama laua tahagi, sest nagunii ei saa temaga asja arutada. Osaliselt see vist nii ongi. Meil on kindlasti kõigil näiteid olukordadest, mis on soovimatud, sest on liialt äärmuslikud.

Siim rääkis ka radikaalsusest seoses ELF-iga öeldes, et tema meelest on ELF vägagi radikaalne. Üldine seisukoht oli, et ELF on pigem mõõdukas ja seda seetõttu, et ELF-i väljaütlemised on läbikaalutletud, põhjendatud ja rahulikud. Siim aga ütleski, et tema meelest see, mida meie kirjeldasime, ongi just radikaalsus. Sest tema sõnul ei pea radikaalsus tingimata tähendama agressiivsust või ebaviisakust, vaid julgust seista muutuste ja lahenduste eest, mis ei ole hetkel ühiskonnas ja tavateadvuses veel aktsepteeritud. Viisakus ja radikaalsus ei ole tema sõnul vastandid ja on täiesti võimalik mõelda levinud arvamuse kohaselt radikaalselt olles sealsamas viisakas ja meeldiv inimene.

Minu küsimus on, et miks ühiskonnas looduskaitset kui radikaalsust nähakse? Kas pole siin tegemist püüdlusega aeglustada vajalikke, aga ebamugavaid muudatusi ühiskonnas „hirmutades“ radikaalse sildiga? Siim küsis umbes nii, et kas on mõtet olla radikaalne tähenduses seista mõtete, muutuste vajaduse ja maailmavaate eest, mis on objektiivselt võttes päriselt oluline? Ja vastas ise, et muidugi on. Kas inimene, kes leiab, et meil on vaja seista selle eest, et oleks puhas põhjavesi, et säiliks mulla viljakus, et liiguksime kliimaõigluse suunas, et ökosüsteemide kokkuvarisemine tuleks peatada, et liigid ei peaks välja surema inimeste ahnuse tõttu, et prügi ei tohi visata lihtsalt loodusesse, olgu see siis meri või jõgi või mets, et kõigil on õigus elule olenemata rassist, liigist, soost ja kõigest muust, on radikaalne? Kas need on radikaalsed mõtted? Ja kas selliseid väärtusi sisaldav maailmavaade on halb?

Või äkki võiks mõelda nõnda, et praegu üldiselt valitsev maailmavaade, kus on OK looduskeskkonda reostada, et SKT ei langeks, kus majanduskasvu säilitamiseks võib teha mida iganes, ka meie elukeskkonda mürgitada (mullad, põhjavesi, õhk), kas äkki see on hoopis see mõtteviis, mida võiks taunida kui meile liialt radikaalset?

Miks on nii, et looduskaitse on liialt radikaalne aga looduse reostamine mitte?

Ma ise arvan, et  radikaalsus võib olla nii „hea“ kui ka „halb“. Ehk oleks aeg mitte karta radikaalseid vaateid, vaid mõelda, mis on päriselt oluline ja uskuda meie kõigi võimesse oma iga valikuga maailma paremaks muuta. Ja oma käitumiselt on võimalik igas olukorras jääda viisakaks ning arvestavaks. Täiesti võimalik on seista muutuste ja lahenduste (leidmise) eest, mida päriselt vaja. Ma kutsungi ühelt poolt ümber mõtestama, mis on radikaalne just looduse ja keskkonnateemade seisukohalt – kuhu viib meid praegune mõtteviis. Ja teiselt poolt julgema vaadata ja näha ja mõtelda väljaspool majanduskasvu ülimuslikkust.

Kes ma siis olen, kui ma tööl ei käi?

“Sotapota mõtisklus”.

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, et kuidas meil nüüd siis selline jube olukord on, et me ei suuda kuidagi muu elusloodusega koos planeedile Maa ära mahtuda. Ja et kuidas me siiani mahtusime. Olen enda jaoks mõtestanud teema lahti nõnda, et oleme arenenud nii kaugele, et praegu oleme lihtsalt suutelised kogu Maad ära hävitama juhul, kui me ise endile piiranguid peale ei pane. Ja/või siis hävime ise. Ma muidugi täpselt ei tea, võib-olla on varem ka olnud selliseid hetki, kus inimesed nägid, et asi on hapu, et peaks miskit muutma, aga kuidagi nagu ei õnnestu. Ja siis hävinud. Veel tundub, et ega me vist päris ausalt ja otse olulistest asjadest ei räägi ka. On küll sõnavabadus, aga nagu ütles Hasso Krull: “Räägitakse sõnavabadusest, aga see ei tähenda teadmise, nägemise ja mõtlemise vabadust. Sõnavabadus on ainult vabadus rääkida sellest, millest niikuinii räägitakse, ja vaikida maha see, millest kõnelda ei taheta.”

Aga millest peaks rääkima? Ja kuidas? Ja kes kuulab? Podcastis Keskkonnahoid on äge! oli sel nädalal külaliseks enesemeisterlikkuse julgustaja, mõtestaja ja coach Epp Adler. Epp räägib nõnda, et kuulajal on algusest lõpuni tohutult põnev, tekivad kõiksugused seosed ja toimub kasvõi tahtmatult elu mõtestamine. Meie vestlusest käisid läbi elus meile kõigile üliolulised teemad nagu elu väärtustamine, enesega sõber olemine ja elu hirmuga kokkupuutumine. Tekkisid mitmed võrdlused nagu eneseteadlikkus vs enesekesksus ja loodussõbralikkus vs keskkonnasõbralikkus. Väga oluline küsimus “kuidas mitte muutuda kurjaks” ja “kuidas mitte loobuda vastutusest” said samuti läbi hekseldatud. Olen ise tohutult tänulik, et saan igal nädalal kellegagi nii põnevalt mõtteid vahetada, õppida ja areneda. Sest mis see elu muud on kui üks pidev hetkes olemine ja kogemuste saamine. Ole sa siis, kes tahad, muusik või firmajuht, kakaokasvataja või keskkonnaaktivist. Ja nagu Epp Adler ütleb: “Loobumine vastutusest on loobumine elust!”

Käisin vahepeal jooksmas ja kuulasin podcasti elu muutustest ja arengust. Sealt tuli tegelikult pealkiri minu sellenädalasele mõtteavaldusele. Aga päriselt olen ka palju mõtisklenud selle üle, kuidas me end inimestena siis defineerime. Mäletan, et millalgi ülikooli ajal läks mu sõbranna Austraaliasse ja kui ta tagasi tuli, veetis ta päris pika aja lihtsalt järele mõeldes. Tööl ta ei käinud, koolis ka mitte. Kes ta siis oli? Aga kas me peamegi end alati läbi oma tegevuse defineerima või võiksime kuidagi teisiti ka hakkama saada?

Veidi muusikat ka, mis eelmisel nädalal tohutult oma sõnumiga puudutas.