Toit ei ole ära viskamiseks!

Eelmist arutelu kirjutades tundus seekord oluline mõtiskleda toidust ja toiduraiskamisest. Ja tuntud inimeste sõnavõttudest keskkonna teemadel. Ja sellest, kuidas need seotud on ja miks on tuntud inimeste sõnavõtud olulised. Hästi lühidalt öeldes on nii, et inimestena tunneme vajadust kuuluda oma hõimu. Selline ellujäämiseks ülioluline vajadus arenes meil välja juba väga ammu, sest meil oli oluline teha vahet enda hõimul ja võõrastel. Ja sotsiaalsete loomadena oli oluline järgneda hõimu juhile, et kogu hõim tegutseks ühtlaselt. Meil oli vaja aru saada, mida kogu hõim tahab ja sellega arvestada. Aga nüüd olukorras, kus me kõik peame tegema kõik endast oleneva, et keskkonnaga arvestada, on meil siiski alles vajadus kuuluda, vajadus mitte oma hõimust väga välja paista ja vajadus liidreid kuulata. Sellega seletaksin ära suunamudijate mõju meile, samuti tuntud inimeste mõju, ja nende inimeste mõju, keda austame ja kellest hoolime. Ja seetõttu olen alati tohutult õnnelik, kui keegi laiemale avalikkusele tuntum inimene, keegi kõrgemal sotsiaalsel redelil olev inimene, aga tegelikult ka kõik teised võtavad sõna ja väljendavad oma muret keskkonna pärast ning on oma tegudega eeskujuks. Sest kunagi ei tea, kes keda suudab inspireerida tegema oma harjumustes keskkonda arvestavamaid muutusi.

5. detsembril ilmus meedias Evelin Ilvese artikkel “Kas minu kodune toidu raiskamine õhutab tõesti kliimakatastroofe?” Vajalik lugemine kõigile, sest lisaks paljudele arvudele, uuringutele ja seaduste kitsaskohtade viidetele on seal igapäevaste olukordade kirjeldusi ja tavatarbija arutluskäike. Ja vastuseks oma pealkirjas esitatud küsimusele: “Jah, sina, mina, maavanatädi ja naabri beebi raiskavad kõik umbes 173 kg toidupoolist! Kusjuures suurim hulk toitu raisataksegi just kodumajapidamistes (53% kogu raisatud toidust), mitte ladustamisel, transportimisel või poodides. Selle hulluse ümberpööramine on meie oma kätes!” Ehk et jah, ikka ise saame maailma paremaks muuta juba sellega, et ei lase oma toidul raisku minna. Jõulude eel on toidu teema eriti aktuaalne, sest toimuvad peod, käime külas, meil käiakse külas, peame pühi. Ja kõikjal on laud kaetud, tihti on laud toidust looka kaetud. Laua looka katmine pole halb, kui teadvustame endile, et kogu toit tuleks lõpuks ära tarbida nii, et ei söö end üle. Seetõttu võime näiteks paluda kõigil külalistel oma karpidega tulla, et hiljem ülejäänud toit laiali jaotada ja seeläbi säästa aega ja raha ostes koju vähem toitu. Võime ülejäänud toidu teistele sõpradele-tuttavatele laiali jagada. Hea oleks enne mõnega kokku leppida, et vältida olukorda, kus teistelgi kodudes nii palju toitu, et enam ei mahu. Kindlasti on võimalusi veel väga palju, piiriks on vaid taevas, et tulla välja loominguliste lahendustega. Peame vaid tahtma toitu mitte ära visata. Poest toitu varudes võiksime ka vaadata, et võimalusel valiksime lähiajaks need toiduained, mille realiseerimiskuupäev on hästi lähedal, sest nõnda aitame ka toiduraiskamist vältida. Ja loomulikult, kui vähegi võimalik, eelistagem taimset, tehes nõnda head nii endale, loomadele kui ka keskkonnale. Sest eriti pühade ajal on loomse toidu osakaal väga väga suur, suurendades nõnda vajamatult meie keskkonnajalajälge.

Täitsa teise teemana jagan oma rõõmu sel nädalal toimunud kahe ürituse üle, kus õnnestus vältida ühekordseid nõusid. Esimene oli minu lapse lasteaias toimunud jõulukohvik. Otsustasime hoolekogus ja ka lastevanematega, et kogume ise nõusid ja ise peseme pärast ära. Ja saime hakkama. Väga hea tunne jäi sellest sisse, sest meil õnnestus päris suurt hulka prügi üldse mitte tekitada. Teine üritus toimus Anija mõisa ait-sündmuskeskuses, kus Anija Lions Klubi korraldas Puuluupi heategevusliku kontserdi. Külalistele pakuti piparkooke, šokolaadi ja ka kohvi. Anija mõisa poolt oleme teinud otsuse, et mõisaliku miljöö ja meeleoluga ei sobi ühekordsed nõud mitte kuidagi kokku, rääkimata keskkonna aspektist. Nõnda leidsimegi koos lahenduse kohvitasside kogumise näol ning iga külaline sai juua kohvi päris tassist, mille siis ära loputasime. Nüüd on meil mõisas päris palju jooginõusid ja edaspidi on jälle võimalik sellisel viisil kohvi pakkuda. Siinkohal tänan kõiki tasside annetajaid.

Hea on näha reaalseid muutusi meie mõttemaailmas, meie valikutes ja meie omavahelistes vestlustes. Peaasi, et keskkonnahoidliku eluviisi enda jaoks ägedaks mõtleme ja ägedaks teeme, et ka teisi inspireerime ja oma hääle selles valdkonnas kuuldavale toome.

Jagan ka viimast podcasti Let’s have fun saving the planet / Keskkonnahoid on äge! saadet, kus vestlen blogi Suletudring.ee autori ja koolitaja Liisa Aavikuga. Leian, et tihti on kuulata lihtsam, sest seda saab teha muude tegevuste taustaks. Kindlasti ootan kõigi mõtteid ja ettepanekuid, ägedaid ja inspireerivaid avastusi ja “ahhaa”-hetki. Sest ainult koos teeme ära suuri asju.

Millalgi netiavarustes jäi silma, pildi looja on veidi kaduma läinud alt ääres. Tõlge: “Me ei saa kedagi sundida kedagi kuulma sõnumit, milleks ta pole valmis, aga me ei tohi alahinnata “seemne istutamise” jõudu.”

Avaldas Farišta

Olen Farištamo Eller. Minu kirg on olnud pikka aega muusika. Nüüd on sellele lisandunud keskkonna teemad. Alustasin blogi ja podcasti, et inspireerida meid kõiki tegema keskkonnasõbralikumaid valikuid iga päev! Ja olema enda parimaga rahul. Sest parim muutub iga päevaga paremaks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga