Digiprügi – mis see veel on?

Sel nädalal oli 50ndat korda Earth Day, eesti keeles Maapäev. Let’s Do It World kutsus sel päeval kõiki üles oma tekitatud digiprügi kustutama Digitaalsel maailmakoristuspäeval nii:

„Maailmakoristus kutsub kõiki üles leidma täna, 22. aprillil, kas või pool tundi, et kustutada oma nutiseadmetest kasutud failid.

  1. Vaata üle oma e-postkast, telefon ja/või arvuti.
  2. Kustuta kasutuks muutunud failid, korduvad või udused pildid, seisma jäänud rakendused ning programmid.
  3. Registreeri kustutatud kogused (100MB, 10GB jne) ülemaailmse digikoristuse veebilehel digital.worldcleanupday.org/registration
  4. Naudi kiiremaid seadmeid ja korrastatud infovälju! Suur tänu!

Esimene ülemaailmne digitaalne koristuspäev tähistab keskkonnaliikumise Earth Day juubelit. Loe lähemalt digisaastest ja digikoristuspäevast siit.

Aga siis saabuski kolmapäev ja tahtsin ise ka kustutama asuda. Aga mida siis? Ja sel hetkel tabasingi end küsimuselt, et aga mis see digiprügi ikkagi on?

Esimene loogiline mõte on e-kirjakast, kindlasti seal kord luua! Mina jõudsin ainult selleni, et likvideerisin kõik lugemata kirjad need avades ja kustutades. Küll aga ootab mind ees põhjalik postkasti revideerimine, et jätta alles vaid need kirjad, mida vaja. Miks? Sest kirjad on serverites ja mida rohkem asju me pilvel hoiame, seda rohkem servereid vaja on. Aga serverid võtavad energiat ja energia kulutamine on see, mida me tahame vähendada.

Teine loogiline mõte on arvuti tervikuna. Mina ise selleni kolmapäeval ei jõudnudki, küll aga tegin seda märtsi lõpus, kui oma tööarvuti tööandjale tagasi andsin – kustutasin kõik vajamatu ära. See arvuti aga, millega praegu töötan, on mu abikaasa vana läpakas, mis mulle tohutult meeldib. Mulle väga meeldib touch-padi kasutada ja sellel läpakal on lisaks ka puutetundlik ekraan, pluss tegemist on elektroonika mõttes vana asjaga, mis lisab minu silmis eriti väärtust. Sellega olen tegutsenud meie kooselu algusest, mistõttu on mul siin revideerimist küllaga. Seega on minu teine suur digipuhastus praeguse arvuti kraamimine. Miks? Osa dokumente ja fotosid on samuti pilvel ehk serverites, need tuleb kõik üle vaadata, et alles jätta ainult vajalikud. Põhjus on jälle seesama – serveriruumi kokku hoidmine. Aga arvutit ennast tuleb ka puhastada, ja mitte ainult tolmuimejaga, sest nõnda on arvuti kauem töökorras pluss endal ka lihtsam, kui ei ole kogu arvuti igasugu vana trääni täis, mille vahelt vajalikke dokumente ja fotosid otsides hulluda.

Kolmandaks tuli minu nutitelefon. Mõni nädal tagasi ma natuke juba telefonist vajamatuid äppe kustutasin, aga ikka ütleb telefon, et ruum on täis. Selle võtsin kolmapäeva pärastlõunal ette. Aga siis sattusin ootamatu tõdemuseni, et ega ma väga täpselt ei tea, mida siis kustutada. Olen võib-olla keskmisest inimesest ses osas vähem teadlik, sest kasutan telefoni eelkõige suhtlusvahendina, aga sellegipoolest on seal tohutult „midagi“. Aga mida?

Kogu nädal ongi möödunud mõtisklemise tähe all – mida peaks kustutama, kuidas peaks kustutama, ja mis veel olulisem, mida üldse võiksin digimaailmas toota, et peaksin vähem kustutama. Esiteks võiksin kindlasti läbi mõelda, mis fotosid teen. Kui teen hunniku pilte telefoniga, võiksin ju kasvõi kohe läbi vaadata ja osa ära kustutada, kindlasti on osa udused, osa korduvad, osal ei meeldi ma ise endale… Keegi ei ütle ju, et fotosid ei tohi olla, ikka tohib, lausa peab ilmselt, sest ilusaid mälestusi on ju tore mäletada. Ja mida õnnelikumad me inimestena oleme, seda vähem me loodetavasti tarbime ja sellega oleme kohe palju paremad maailmaelanikud. Teise nurga alt jälle – mida on keskkonna mõttes kasulikum ära kustutada, kui mul ei ole palju aega, kas pigem miskit pilvelt või oma arvutist? Ja ilmselt võiksin kustutamisest teha oma iganädalase harjumuse?

Kogu kolmapäeva jälgisin ka erinevaid vestlusi sotsiaalmeedias digikoristuse kohta. Ilmselge on, et see teema on vajalik meil inimestena läbi hekseldada, läbi uurida ja läbi mõelda. Ja oma käitumist digimaailmas tuleb meil ka selle nurga alt analüüsida, et kui palju see keskkonda koormab. Ja ausalt – minul on seda küll keeruline tajuda. Istun ju oma arvutis ja töötan, guugeldan, uurin, ja siis öeldakse mulle, et sel tegevusel on keskkonnajalajälg? Ja on ju mõnus, kui fotode tegemise süsteem on selline, et pildid lähevad kohe pilvele, siis ei kao midagi ära, kui telefoniga peaks midagi juhtuma. Kusjuures mul on arvuti ühel korral ära varastatud ja sellega seoses läksid mitme aasta ägedad fotod kõik kaotsi! Ja nüüd siis saan teada, et tegelikult pole see keskkonnahoidlikkuse seisukohast üldsegi tark tegu? Et tegelikult võiks pilv olla vaid neile dokumentidele ja fotodele, milleta ma tõesti kuidagi elatud ei saa?

Palju informatsiooni sai üles Let’s Do It Worldi kodukale, seal erinevaid numbreid digitegevuse keskkonnamõjust, samuti lingid artiklitele, kus digiprügi temaatikat käsitletud. Palju on erinevad meediaväljaanded ning raadio- ja telekanalid digikoristust käsitlenud. Jagan intervjuud Anneli Ohvriliga Kuku taskuhäälingus.

Jõudsin järeldusele, et kogu koristamise asi tuleb koristades endale selgeks teha ja edaspidi lähtuda põhimõttest oma tegevus ka digimaailmas läbi mõelda ja mõtestada. Ja alustuseks teen digikoristuse endale iganädalaseks tegevuseks, olgu siis veidi arvutis, telefonis või kusagil pilveruumis oma asjade kustutamine-korrastamine. Ja kuigi see on kasulik keskkonnale, on see hea mulle ja minu olemisele, mistõttu võiksin hakkama saada küll.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga