Emadest. Lastest. Ja ikka asjadest.

Tänasel päiksepaistelisel emadepäeval ma oma laste juures polegi, aga leppisime kokku, et homme, esmaspäeval on meil emadepäev. Minu jaoks on sellised tähtpäevad alati olnud olulised, sest mulle meeldib tähistada ja erilisi päevi pidada. Ja kuigi loomulikult on iga päev emade- ja isade- ja lastepäev, on tähtpäeva meelespidamises miskit ilusat minu jaoks. Täna ei ole mind kodus seetõttu, et muudkui kolin asju, vahepeal sõidan esinema Maardusse (FB live), et siis jälle asju kolida. Ja aega mõtiskleda on palju.

Esiteks muidugi asjadele – no mille pärast on vaja nii palju asju? Täitsa tõsiselt kohe! Asju kolides aega järgi mõelda pole, aga lahti pakkides tahan küll vähemalt pooled asjad annetada, maha müüa või ära visata. Küll see inimeseks olemine on kummaline. Selle kolimisega olen kogenud, et enamikku asju meil tegelikult vaja pole. Sest elasime kuu aega ämma-äia juures nõnda, et ei tundnud millestki otseselt puudust. Ilmselt aitas kaasa see, et ämmal-äial on ka palju asju. Nüüd aga oma elamist uuesti sättides tahan uuesti püüda minimalismile lähemale jõuda. Muuhulgas avastasin, et mulle väga meeldib koristada. Aga koristada saab siis, kui asjad ei vedele kõikjal. Minu sünnipäevasoov on siis sel aastal see, et juhul, kui mul endal ei tule päriselt välja see asjade sorteerimine, siis keegi mind selles aitaks.

Mõtlen ka sellele, kuidas lapsed on mind muutnud. Ise laps olles arvasin, et ema-isa õpetavad ju loomulikult mind. Aga praegu küsin endalt, et kumba pidi see siis ikkagi on? Mulle tundub, et minu lapsed õpivad küll kõike ise, minu ülesanne on veidi suunata, aidata ja võimalikult rahulikuks jääda. Nemad aga õpetavad mind küll väga palju. Näiteks avastasin, et empaatia loomade suhtes on tulnud vaadeldes laste kasvamist. Minu jaoks on laps sünnist peale samaväärne inimene kui täiskasvanugi, ta on lihtsalt veel väga väikeses kehas. Aga ta on ka väga teistmoodi. Näiteks ei mõista ma nende keelt eriti hästi seni, kui nad minu keele ära õpivad. Ja ühel hetkel avastasin, et aga loomadega on ju sama moodi. Erinevus on ehk see, et loomad ei õpi minu keelt tavaliselt ära. Aga see, et mina nende keelt ei oska, ei ole mitte kuidagi loomade (ega beebide) süü. Ja see, et nemad ei oska minu keelt, ei tee mind kuidagi targemaks ega anna õigust nende elude üle otsustada. Sama moodi, nagu soovin parimat oma lapsele ja teen kõik, mida suudan, et aidata temal leida oma tee ja oma viis elamiseks, täpselt samuti on minu ülesanne suhtuda kõigesse muusse elavasse. Austusega. Oma pisikeste laste olemist jälgides hakkasin kogu maailma tajuma nõnda, et ma ka emotsionaalselt enam ei taha mitte ühtki looma ära kasutada. Minuni on jõudnud teadmine, et igal elusolendil on õigus oma elu elada nii, nagu ta tahab. Ja täpselt samuti, nagu olen mina ema, on ka teistel loomalastel emad, kelle jaoks nad on nii armsad ja kallid ja kelle eest loomaemmed tahavad hoolitseda.

Seetõttu soovingi täna, et me jõuaksime maailma, kus igaüks saab olla niisugune ema, nagu ta tahab. Olgu ta sugu, nahavärv või liik mis tahes. Meid seob sügav hoolimine oma järglaste suhtes.

Jagan viimast taskuhäälingu saadet ka, mis läks seekord eriti põnevatele radadele uitama. Ruthiga plaanisime vestlust juba aasta alguses, mistõttu olen eriti rõõmus, et see teoks sai. Aga kes Ruth Mägi on, jah? “Blogija ja vabakutseline ajakirjanik Ruth Mägi leiab, et väga lihtne on teisi õpetada, kuidas peab elama. “Näidake aga mõni, kes päriselt ka teistele antud käsulaudade järgi elab,” nendib ta ja lisab, et tema jaoks on ka näiteks roheteemade omaksvõtul orientiiriks pigem tajumine, et ta teeb seda, mille pointist ta ise lõpuni aru saab ja mis on lihtsasti elluviidav. Praeguses olukorras on Ruth avastanud, et üks võimalus vähem prügi toota on lõpetada ülemuretsemine ja pidev eneseoptimeerimine. Kõik tahavad olla saledamad, targemad, rikkamad, mõni ka rohelisem. Ja kui see ei tule välja, siis peame end ju kuidagi lohutama – nii ostamegi omale mõne mõttetu asja või “midagi head”. Kõige selle vastu aitab Ruthi meelest aga õues sportimine, pikad jalutuskäigud, jooksutiirud, olgu või mitu korda päevas. “Paljude probleemide lahendused on lihtsad ning meie nina all olemas. See on nagu teretamisega – lihtne, kuid võimas “tere!” näitab, et sa märkad. Kui oled aga inimene, kes ei ütle koridori peal teisele tere, ju siis sind lihtsalt ei huvitagi, mis nina all toimub, ning otsidki lahendusi kaugelt, ajades asju keeruliseks, mis omakorda kulutab ressursse,” võtab Ruth kokku. Inspireeritud kuulamist

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga