Järgnev ilmus Sakalas arvamusküljel 16. detsembril 2020. aastal pealkirjaga “Tüütud rohelised ja nende tüütud raketijutud.” Aitäh Triin Loidele toimetamast.

“POLE VIST inimest, kellele ei meeldiks ilutulestik. Eriti kui see on võimas ja kunstiline. Meie hing naudib ilu – ilu, mis on suurem kui elu. Ja ilutulestikku imetledes võib just selline suurem-kui-elu-tunne tekkida. Laste põnevusest põlevad silmad ja täiskasvanute unistav pilk käivad ilutulestiku juurde ning seostame seda õnnetundega.

Pole vist palju neid, kellele uus aasta võiks üldse ilma ilutulestikuta saabuda. Isegi filmis “Eia jõulud Tondikakul”, kus lapsed avastavad habekaku pesitsuspaiga ning võitlevad selle eest, et see ala kaitse alla võetaks ja seal raietegevus keelataks, lendab sealsamas metsas aasta vahetudes taevasse ilutulestik. Uus aasta lihtsalt ei saa tulla ilma selleta!

MÕNELE SIISKI vist ilutulestik ei meeldi ja nad tahaksid ka teistel selle ilusa traditsiooni ära keeleta. Ei teagi, kas nimetada neid isehakanud maailmaparandajateks või lihtsalt jonnipunnideks.

Kuidas üldse saaks pürotehnika müüki reguleerida? Eestis seda kunagi küll tehti, aga õnneks enam mitte, sest ega keelud kellelegi eriti mõju. See näiteks, et suitsetamine on siseruumides keelatud, on hoopis teine teema, sest me oleme ühiskonnana võtnud omaks teadmise, et suitsetamine, ka passiivne, on kahjulik.

Kindlasti ei tahaks olla samas reas paljude Euroopa Liidu riikidega, kus pürotehniliste toodete kasutamine on piiratud märksa rangemalt kui meil. Täiskasvanud võivad Eestis ilutulestikku osta ja öörahu arvestades seda ka kasutada. Suuremateks üritusteks on küll vaja kohaliku omavalitsuse luba, aga ma pole kuulnud, et seda oleks keeruline saada. Ilutulestik on tore. See on nagu äike ja kõu ning ega keegi ometi neid keelata saa.

MUIDUGI, EKS ilutulestik jäta oma jälje. Esiteks praht, mida ilutulestiku tegija tihti ei märka endaga kaasa võtta. Ilutulestik lihtsalt on nii meeliülendav ja siis see keskkonda kahjustav praht… sellelt lihtsalt tasub pilk eemale juhtida ja ongi mure lahendatud. Küll keegi teine edaspidi koristab. Näiteks need hullukesed, kes prügijooksu teevad. Teate ju küll: plogging vist on selle asja nimi, olla Rootsist alguse saanud ja puha.

Suitsu tuleb, seda küll. Ja see lõhn. Aga see käib ilutulestikuga kaasas. Tasub lihtsalt see pool tunnikest hinge kinni pidada. Sest teadmine keskkonnaõiguse keskuse analüüsist ei puuduta kindlasti mind. See, et pärast ilutulestikke on välisõhu saastetasemed Euroopa Liidu soovitatud määrast ligikaudu 26 korda kõrgemad ning nende tahkete osakeste, lämmastikdioksiidi ja vääveldioksiidi sissehingamine võib põhjustada hingamisteede probleeme ja on seotud südame-veresoonkonna haigustega, on ju täielik liialdus!

Rasedad, lapsed ja astmahaiged ei pea ju üldse välja tulema, vaadaku aknast! Ja siis kõik need muud metallosakesed, näiteks vask, baarium, strontsium, mis on ilutulestikule värviefekti saavutamiseks lisatud. Kui need põhjavette ja veekogudesse ja sealtkaudu kalade ja meie organismi satuvad, siis… ausalt, ei viitsi mõelda kõigele sellele. Elu ongi ohtlik ja elu tulemus on nagunii surm. Ilutulestik on ja jääb, sest see on nii ilus ja see on traditsioon.

Müratasemest ei taha ma üldse rääkida, sest kuigi Maailma Terviseorganisatsioon soovitab müra hoida öösel maksimaalselt 40 detsibelli juures ja hirmutab, et suurem kui 85-detsibellise tugevusega müra võib (!) kahjustada kuulmist, siis see üks kord uusaasta ilutulestikku (pluss kõik need enne ja pärast seda ilutulestiku nautimised), kui müratase võib ületada 140 detsibelli, kannatame ära, sest me naudime ilu.

Ja jälle, väikelapsed ja haiged (epileptikud, posttraumaatilise stressihäire all kannatajad), kes on mürast ja valgussähvatustest enim ohustatud, püsigu kodus, pangu mängima rahustav muusika ning nautigu samuti õhtut. Ei maksa teiste rõõmu rikkuda sellega, et neil on keeruline.

ERITI TÜÜTUD on kõik need lemmikloomaomanikud, kes igal aastal kära tõstavad. Loomad kardavad seda paugutamist, ütlevad nad. Nojah, selge see, et koeral on inimesest palju teravam kuulmine, mille tõttu võib tugev heli ka tugevat füüsilist valu tekitada. Aga me ju ei tea seda kindlalt, eks

Selge on ka see, et need sunnikud jooksevad tihti ära ja osa neist jääb auto alla ja… siis hakkab see lõputu hala: “Ärge ometi laske terve detsembrikuu neid pauke!” Ometi on avaldatud nii palju soovitusi, kuidas oma lemmikutega käituda ja mida nendega teha, et nad ei kardaks ilutulestikku ning naudiks seda koos meiega. Sest ilutulestiku nautimine on meie kõigi õigus. Ja selle ärajätmine, kordan, jätab uue aasta tulemata.

Lindudest räägitakse ka – et neil vastikutel rohelistel ka otsa ei saa need teemad, millega ilutulestikurõõmu rikkuda! Linde häirivat juba 40-detsibelline mürareostus ning see mõjutavat siis nende arvukust, sest nad saavat häiritud. Nad ei saavat endale liigikohaselt toitu otsida, valvsad olla ja muud sellist, vaid lihtsalt lendavat ära ja maanduvat alles kolmveerand tunni pärast või midagi sellist. Kusagil olla valgusefektidest paanikasse sattunud tuhanded linnud isegi hukkunud. Aga kus see oli ja millal – kes seda enam mäletab. Igal juhul on see teema piisavalt segane, et sellele päriselt kaasa mõelda. Ilmselt on see mingi jama.

MEILE ON OLULISED väga erinevad teemad. Ilutulestiku üle on juba aastaid novembris-detsembris hambutuid lahinguid peetud ning seejärel on see aastakeseks varjusurma vajunud. Alati on olnud neid, kes tunnevad, et see debatt sõidab nende väärtushinnangutest üle, olgu need millised tahes. Viimsis olla eelmisel aastal noortevolikogu ja Viimsi gümnaasiumi väljaanne Hüpernool teinud üleskutse Viimsi poolsaarel ilutulestik ära jätta. Noh, eks noortele meeldi ikka sõdida. Naeratame, noogutame ja eirame neid.

Tekib üsna õigustatud küsimus: millest siis üldse võib rõõmu tunda kui ilutulestikust ka enam ei tohi?

Tegelikult ei ole ju asi selles, et ei tohi. Jah, mõned keelud on kehtestatud. Meenutame aastatetagust olukorda, kui pühad saabusid alati sellega, et lapsed viskasid tänavale “pauke”, mis hirmsa kõmaka tegid ja autosireene käivitasid. Küsimus on alati pigem valikutes. Teadmises, et teeme oma valikuid ise ja need on põhjendatud. Oskuses oma valikutesse haarata väiksemat või suuremat pilti vastavalt oma maailmatajule ja teadmistele.

Usun meie kõigi õigusesse teha vabalt oma otsus. Küsimus on aga, mida me otsust tehes arvestame. Kas me julgeme oma silmapiiri laiendada ning vaadata kaugemale sellest, mida me seni oleme harjunud ja õppinud nägema? Küsimus ei ole ju selles, et ma ei tohi, vaid selles, miks ja kas ma ühte või teist ka päriselt tahan. Kas ma tegelikult ka tahan põhjustada nii paljudele nii palju valu, segadust ja hirmu? Kas ma julgeksin öelda: “Mulle tõesti meeldib ilutulestik. See on kaunis ja pidulik. Aga ma lihtsalt otsustan rakette mitte lasta. Sest see on mu teadlik valik, mis arvestab teistega”?”

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga