Artikkel ilmus täna Sakalas.

TOIDUPÄÄSTMINE ON olnud üks mu viimase aja huvitavamaid ja ka silmiavamavaid kogemusi. Elame ühiskonnas, kus veel täiesti kõlbliku toidu või toiduainete prügikasti panemine on ühiskondlikult aktsepteeritud, aga prügikastist söömiskõlbuliku toidu ära võtmine mitte. Tunnistan ausalt, et prügisukeldumine (dumpster diving) on emotsionaalselt ebamugav. Prükkar. Lausa varas? Kas äravisatud asja saab üldse varastada? Mind aitas ootamatult mu viieaastane tütar, kes küsis igasuguse sotsiaalse surve vabalt: „Kas nemad (kes toidu prügikasti viskasid – toim.) ei tea, et toitu ei tohi ära visata?“

Kolmandik kogu toodetavast toidust leiab oma tee prügikasti. Kõige enam juhtuvat seda just kodumajapidamistes ja numbrid ei näitavat vähenemise märke, millele aitavat kaasa toidu suurenenud kojutellimise võimalused. Õnneks on viimasel ajal toidu raiskamise ulatuslikkus ja selle kahjulikkus rohkem fookusesse kerkinud. Näiteks on päästetoidu ja #hoiameheadtoitu kampaaniad, kompostikasti isetegemise üleskutse, toidujagamise grupid Facebookis, toidupäästjate väikesed salajased kommuunid; lisaks ka toidukapid, kuhu endal ülejäävat toitu võimalik jätta, veebinarid, seminarid, koolitused… Kõike justkui on.

Erinevaid kampaaniaid ja üleskutseid on viimasel ajal nii palju, et olen üksiktarbijana sattunud omamoodi tüdimusse. Mulle tundub, et kogu süü ja vastutus tahetakse mulle kaela veeretada. Aga miks ma siis saan poes kogu aeg nii palju läikivas pakendis (isegi ajaviiteks ja lõõgastuseks) toitu osta? Kui toitu on nii palju ja tihti allahindlustega, siis ongi lihtne muudkui osta ja osta, seejuures mõtlemata, et kas mul seda toitu üldse vaja ongi või et äkki mujalt, näiteks turult saaks keskkonnasõbralikumalt, kuigi ehk kallimalt. Aga sellisel juhul ostaksin ehk vähem ja hinnavahe ei tulekski märkimisväärne? Veel vähem tuleb toidukülluses meelde mõelda neile, kes on toitu tootes pingutanud, kui palju ressursse on läinud ning kui paljud tegelikult nälgivad. Veel ei väsi ma imestamast kuidas me ei suuda üleriigiliselt toimivat biolagunevate jäätmete kohtkogumise võimaluse loomisega hakkama saada. Neil, kel on kompostikastid, neil kartulikoored ja pahaksläinud õun kõdunevad mullaks ja on toiduks järgmistele taimedele. Aga teised?

UNISTAN ÜHISKONNAST, kus üksikisikul on mugav ja mõistlik toidujäätmeid mitte tekitada. Sest inimene on mugav ning teeb enamasti seda, mis tundub talle hea ja kuhu suunas teda nügitakse. Olukorras, kus ühiskond ja riik nügib inimese (tahtmatult?) toitu raiskama suunab, inimene hakkabki seda raiskama. Ma tahaksin, et biojäätmete kogumine oleks normaalsus ning et biojäätmete hulka jõuaks võimalikult vähe jäätmeks muutunud toitu. Ma ootan seda hetke, mil mõtteviis „toit ei ole prügi“, on normaalsus. Sest toit on toit või kompost. Tahaksin, et kõik toit jõuaks alati nendeni, kellel on võimalus ja soov see ära süüa.

Siin aga peavad riik ja seadused tulema meile, tarbijatele appi. Kõigepealt tuleb soodustada pakendivabalt toidu ostmise võimaluste loomist. Eelpakendatud toidud (just puu- ja juurviljad) tunduvad olevat üks toidujäätmete tekkekohti. Võtame näiteks varsselleri. Neid on ühes pakendis terve punt. Kui üks vars hakkab otsast pahaks minema, siis visatakse poes ju terve eelpakendatud sellerikimp minema. Kes see ikka raiskab tööjõukulu sellele, et võtta pakend lahti, murda pahaks minev vars ära, panna biojäätmete hulka ja ülejäänu uuesti pakendada. Puu- ja juurvilju tuleks lahtiselt müüa, et oleks võimalik see üks sellerivarreke või hallitama kiskuv vaarikas panna biojäätmetesse(!) ja ülejäänut kõlblikku kas poes edasi müüa, annetada või miks mitte Päästetoidu kohvikusse tooraineks võtta (Selline tuleks enne luua). Lisaks saab tarbija niimoodi osta just selle koguse, mille ta kindlasti ära sööb. Sest näiteks seesama seller – mõnel kulub sellerit toidu sisse nii vähe, et võib olla raske eelpakendatud suurt kimpu ära süüa. Võimalus on sügavkülm, aga seegi võib kraami täis olla, või lihtsalt ära ununeda. Toit on väärtus, mida tuleb väärtustada.

SAMUTI TULEKS soodustada kohaliku ja maheda toidu kättesaadavust. Võimalikult maheda seetõttu, et meil on vaja oma põllumaad ja põhjavett hoida ja kaitsta. Arvestades, et mahetoidu saagid on väiksemad, tuleb vähendada äravisatud toidu hulka, mitte suurendada igal võimalikul viisil saagikust. Biojäätmete kohtkogumine või komposteerimiste võimaluste loomine kõigile ja kõikjale on oluline. Ka meil siin Viljandis!

Millised on võimalused toitu päästa enne kui see (tihtipeale lukus) prügikasti jõuab? Meil tuleks ära kaotada päris palju erinevat valehäbi ja hirmu kõlbliku toidu kasutamise ümbert. Tootjate ja edasimüüjate poolt tuleks kaotada hirm, et aga äkki siis enam ei ostetagi toitu, kui “tasuta hakatakse jagama”. Toidupangas, muide, ei küsita toidu jagamisel pangakonto väljavõtet, ent ometi minnakse sinna viimases hädas. Millal teie viimati toidupangas niisama käisite, et “tasuta saab!”? Kaotada tuleks hirm selle ees, et äkki on riiul ühel õhtupoolikul tühjem mistõttu paar viimast leivapätsi jäävad müümata. Parem tellida poodi korraga natuke vähem kui et ühe leivapätsi müümise nimel kümme avamata pakendit prügikasti visata. Muidugi tehakse selles vallas juba üsna head tööd ning annetatakse näiteks toidupangale, aga siiski viitab äravisatava toidu hulk sellele, et probleemi tõelise lahendamiseni on pikk tee minna. Võib ju mõelda kommunikatsioonisõnumile kusagil nähtavas kohas selle kohta, et pood tellibki vähem sisse ja hoiab sellega meie kõigi ühiseid piiratud ressursse ja koduplaneeti. Kindlasti tasub läbi mõelda eelpakendamine (ja sellega ostetava toidu koguste ette määramine), et anda tarbijatele võimalus valida, mida ja kui palju nad täpselt ostavad pluss anda võimalus vähem ühekordset pakendiprügi toota. Ja loomulikult toidupäästmine – heategu, mida toidupäästjad teevad toitu prügikastidest päästes on raske üle hinnata. Päästetakse toidu tootmiseks kulunud ressurss ja ka prügimäel toidu lagunemisel tekkivad kasvuhoonegaasid.

VÕTI TOIDU raiskamise teemale lähenemiseks peitub tervikliku pildi vaatamises ja selle järgi tegutsemises. Üksikisikule kampaaniate suunamine aitab teadlikkuse tõusule kaasa, aga neist ei piisa. Me ei tohi mööda vaadata vajadusest ühiskonnas valitsevad süsteemid muuta eesmärki toetavaks ning vastutust jagada, mitte piirduda tarbijate manitsemisega. Sest muidu võivad kampaaniad kasu asemel frustratsiooni tekitada. Meil tuleb üheskoos luua ühiskond, kus on mugav toitu mitte ära visata, vaid kus on mugav pakendivabalt ostelda, kus on mugav ülejääv toit annetada ja ära anda, ja lõpuks ka toidujäätmed eraldi koguda, ära anda, ja komposteerida. Kuhu saab näiteks Paalalinnas elav inimene oma biojäätmed panna nii, et need ka reaalselt mulda tagasi jõuaksid? Viskab põõsa alla?

Teema on keeruline, aga meeles tuleb pidada ühte asja: toit ei ole prügi. Toit ei tohi olla prügi! Prügimäele minev toit ja toidujäätmed on täiesti arutu meie piiratud ressursside raiskamine, mis muuhulgas aitab ka meie ühist kodu, planeeti Maa kütta. Seega on vaja toidu, prügi ja toidu prügiks muutmise temaatikale ausalt, valehäbita ja tõsiselt otsa vaadata ning hakata seda otsast ja päriselt lahendama. Tuleb luua võimalused nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi tasandil, vaadata üle seadusandlus ning subsideerimised, teha toidu annetamine mugavaks ning annetatud toidu tarbimine normaalseks. Üleskutse toitu komposteerida on täiesti mõttetu, kui inimesel pole võimalik toitu kuskil komposteerida ning üleskutse vähem tarbida on samuti mõttetu, kui poest pole võimalik osta just sellises koguses toitu nagu tahad, vaid tuleb leppida eelpakendatuga.

Ning jah, ka poodide prügikastid lukust lahti keerates on võimalik anda väike panus probleemi lahendusse, sest kuni pole kasutusele võetud muid ressursse probleemiga tegelemiseks, on abiks toidupäästjad. Sest mis kasu on toidu saatmisest prügimäele ja veel koos kilepakendiga?

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga