Kas tasub?

Sel nädalal on pikk nädalavahetus, on ülestõusmispühad või paasapühad või munadepühad või lihavõtted või kevadpühad, kes kuidas ütleb. Pühad on ikka miskit rõõmsat ja toredat, aga kas kõigi jaoks?

Tulevastel pühadel on traditsiooniliselt keskne tegevus värvida, kinkida ja koksida kanamune. Samas oleme praeguseks hetkeks kindlasti kõik teadlikud munatööstuse julmusest ja sellest, et meil pole ellujäämiseks linnumune tarvis, miks me siis ikka kanamune ostame ja oma rahaga seda tööstust elus hoiame? Sest see on traditsioon?

Traditsioonid, lood, laulud, vanaemade õpetused on need, mis on meile kõigile tavaliselt väga olulised. Need seovad meid meie esivanemate ja tihti oma kodukohaga. Kas aga iga traditsioon on väärt hoidmist? Kas traditsioon, mis meid enam tegelikult ei teeni, võiks ehk minna aegade raamatusse kui üks peatükk meie arengus ilma, et peaksime seda iga hinna eest elus hoidma?

Mina olin laps siis, kui lapse füüsilist karistamist peeti paljudes peredes õigeks, on ju praegugi veel peresid, kus lapsed saavad vähemal või rohkemal määral vitsu pedagoogilisel eesmärgil, või sest ei osata teisiti. Aga ometi ei kiida me ühiskonnana sellist laste kohtlemist enam heaks ja teeme kõik endist oleneva, et lastel oleks kehaline puutumatus.

Mina olin laps siis, kui suitsetada võis siseruumides, paljud suitsetasid oma laste juures ja seltskondades oli suitsetamine täiesti normaalne. Praegu aga elame ühiskonnas, kus suitsetamine tehakse järjest ebamugavamaks, pakkidel on hoiatused suitsetamise tervistkahjustavast mõjust ning laste juures ei suitseta vist küll enam eriti keegi.

Mina olin laps peres ja ühiskonnas, kus tulevaid pühi nimetati ülestõusmispühadeks või munadepühadeks ja mune värvisime sibulakoortega. Olen lapsena tädi juures maal näinud nii vabu rõõmsaid kanu, parte kui ka hanesid õue peal ringi siblimas ja paterdamas, olen korjanud võilillelehti küülikutele, joonud lüpsisooja lehmapiima, peljanud täkku, kes põllutöid aitas teha, teinud loomadele suvel heina ja lakas möllanud, sigu ja lambaid vahtinud ja ketis lõrisevat koera normaalseks pidanud. Loomi peeti enda tarbeks ja valitses suures osas naturaalmajandus. See oli täiesti tavaline taluelu. Aga kas selline on maailm praegu ?

Mingi hetkeni ei tulnud mul endal küll pähe kahelda selles normaalsuses ja reaalsuses. See iseenda reaalsuse küsimärgi alla seadmine tekkis kahekümnendate alguses mu sõbra teismelise õe mõjul, kes loomaõiguslusse ja veganlusse jõudes minu reaalsuse esimest korda kahtluse alla seadis. Ja see oli esimene hetk, kui täiesti teistsugune maailm minu maailmapilti justkui koputas ja näitas, et tegelikult saab ka teisiti.

Täna teavad paljud, et meil siin heaoluühiskonnas on võimalik elada tervislikult loomi ära kasutamata. Täna küsingi meilt, kes me teame, et saab teisiti, miks me seda teadmist oma otsustesse ei lase? Miks me seda teadmist ignoreerime ja hoiame kinni traditsioonist oma rahaga loomade ärakasutamist toetada? Kas lihtsalt seetõttu, et tegemist on traditsiooniga? Me ju ei hoia traditsioonidest valimatult kinni, vaid valime neid? Oleme valinud laste kehalise puutumatuse, oleme valinud avalikes kohtades ja üritustel mittesuitsetamise, miks me ei vali enese teadlikkuse tõstmist, et olla empaatilisem? Siit edasi jõuamegi küsimuseni, et kas tasub teha miskit, mis pole vajalik. Ja vastust otsides võime leida end tegemas järkjärgult hoolivamaid otsuseid, mis viivad meid eemale vägivalla toetamisest, samuti hoiavad nii meie endi tervist kui ka lõppkokkuvõttes on meie keskkonnale kordades paremad. Lähenevad pühad võib aga katsetada veeta munavabalt. Kel huvi, siis mõtteid ja retsepte saab näiteks siit.

Väike spikker katsetamiseks.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga