Kes ma siis olen, kui ma tööl ei käi?

“Sotapota mõtisklus”.

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, et kuidas meil nüüd siis selline jube olukord on, et me ei suuda kuidagi muu elusloodusega koos planeedile Maa ära mahtuda. Ja et kuidas me siiani mahtusime. Olen enda jaoks mõtestanud teema lahti nõnda, et oleme arenenud nii kaugele, et praegu oleme lihtsalt suutelised kogu Maad ära hävitama juhul, kui me ise endile piiranguid peale ei pane. Ja/või siis hävime ise. Ma muidugi täpselt ei tea, võib-olla on varem ka olnud selliseid hetki, kus inimesed nägid, et asi on hapu, et peaks miskit muutma, aga kuidagi nagu ei õnnestu. Ja siis hävinud. Veel tundub, et ega me vist päris ausalt ja otse olulistest asjadest ei räägi ka. On küll sõnavabadus, aga nagu ütles Hasso Krull: “Räägitakse sõnavabadusest, aga see ei tähenda teadmise, nägemise ja mõtlemise vabadust. Sõnavabadus on ainult vabadus rääkida sellest, millest niikuinii räägitakse, ja vaikida maha see, millest kõnelda ei taheta.”

Aga millest peaks rääkima? Ja kuidas? Ja kes kuulab? Podcastis Keskkonnahoid on äge! oli sel nädalal külaliseks enesemeisterlikkuse julgustaja, mõtestaja ja coach Epp Adler. Epp räägib nõnda, et kuulajal on algusest lõpuni tohutult põnev, tekivad kõiksugused seosed ja toimub kasvõi tahtmatult elu mõtestamine. Meie vestlusest käisid läbi elus meile kõigile üliolulised teemad nagu elu väärtustamine, enesega sõber olemine ja elu hirmuga kokkupuutumine. Tekkisid mitmed võrdlused nagu eneseteadlikkus vs enesekesksus ja loodussõbralikkus vs keskkonnasõbralikkus. Väga oluline küsimus “kuidas mitte muutuda kurjaks” ja “kuidas mitte loobuda vastutusest” said samuti läbi hekseldatud. Olen ise tohutult tänulik, et saan igal nädalal kellegagi nii põnevalt mõtteid vahetada, õppida ja areneda. Sest mis see elu muud on kui üks pidev hetkes olemine ja kogemuste saamine. Ole sa siis, kes tahad, muusik või firmajuht, kakaokasvataja või keskkonnaaktivist. Ja nagu Epp Adler ütleb: “Loobumine vastutusest on loobumine elust!”

Käisin vahepeal jooksmas ja kuulasin podcasti elu muutustest ja arengust. Sealt tuli tegelikult pealkiri minu sellenädalasele mõtteavaldusele. Aga päriselt olen ka palju mõtisklenud selle üle, kuidas me end inimestena siis defineerime. Mäletan, et millalgi ülikooli ajal läks mu sõbranna Austraaliasse ja kui ta tagasi tuli, veetis ta päris pika aja lihtsalt järele mõeldes. Tööl ta ei käinud, koolis ka mitte. Kes ta siis oli? Aga kas me peamegi end alati läbi oma tegevuse defineerima või võiksime kuidagi teisiti ka hakkama saada?

Veidi muusikat ka, mis eelmisel nädalal tohutult oma sõnumiga puudutas.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga