Keskkonnateadlik jõuluvana

Alustan inspireerituna ühe armsa tuttava kommentaarist minu eelmisele blogi postitusele ju seoses nähtava võimaluse puudumisega kodus tekkivat prügi sorteerida. Mõtisklesin selle üle, sest tõepoolest üksikisikuna meil võimalusi ju on, aga teatud hetkest on vaja ka toetavat süsteemi. Loomulikult on ka süsteemi muutmisele kaasa aitamine üks meie võimalusi, kasvõi oma mõtete teada andmine rahumeelsete protestide läbi, allkirjade kogumised, suhtlemised ametnikega. Aga meie seas on palju neid, kelle jaoks selline kodanikuaktiivsus ei tule kõne allagi. Mida siis need inimesed meie hulgast võiksid teha?

Jõudsin selleni, millest räägivad tegelikult väga paljud, ka suletudring blogija Liisa Aavik mainis seda Keskkonnahoid on äge! podcastis, et meie kõigi eesmärk võiks olla kõigepealt prügi tekitamise viimine miinimumini. Raamatus “Jäätmeteta kodu” kirjeldab Bea Johnson iseenda ja oma pere teekonda jäätmevaba eluviisi ja koduni, nende muresid ja rõõme, väljakutseid ja avastusi. Mida vähem prügi tekitame, seda vähem tuleb prügi ka sorteerituna ära visata. Palju räägitakse näiteks jõulupühade valguses kinkide pakendamisel tekkivast prügist. Ma ise avastasin, et meie koju maagiliselt aastatega kogunenud kinkekotid on täitsa tänuväärsed, sest nad on vastupidavad ning neid saab korduvalt kasutada. Kuni nad katki pole, ei pea neid ju ära viskama. Sel aastal ei ostnud ma ise mitte ühtki pakkimismaterjali, vaid kasutasime olemasolnud. Ära ei visanud samuti ühtki kingiümbrist, vaid kõik läks tagasi sahtlisse uute kinkide pakkimist ootama.

Kinkidest ka veidi – sel aastal õnnestus vist kõigile teha kingid, mis ei jää tolmu koguma, teevad (siiski?) rõõmu, ning vähemalt pooled süüakse ära või saavad elamustena nauditud. Ootamatult jäi mulle kinkidest sisse väga hea tunne, sest peale Elsa nuku, mida mu nelja-aastane tütar nii väga tahtis ja mille jõuluvana sai täiesti korralikuna ja isegi originaalpakendiga järelturult, polnud muud midagi “plastikust”. Tunnen, et meie jõuluvana hoolis lisaks meie rõõmustamisele ka keskkonnast. Olen talle selle eest tohutult tänulik!

Toon ühe näite veel. Mu mehevend tõi 22. detsembril tordi, mida müüdi nii 23nda kui ka 24nda kuupäevaga. Ta valis 23nda kuupäevaga vähendades nõnda teadlikult tõenäosust, et see tort ära visatakse. Ja viimased tükid sõime alles 26ndal. Kuna toidu raiskamine ja toidu äraviskamine on väga suur probleem, on hästi tänuväärne, kui saame teha nii, et vähem toitu raisku läheb. Muidugi oleks võinud ju torti ka ise teha, aga ma tegin ise jäätist seekord.

Saan aru küll, et kinkida tahame ju parimat ja ilusaimat ja kindlasti ei taha olla ega näida kitsi. Seega on uus asi ning võimalikult kauge kuupäevaga toit kindlasti parim! Või kas ikka on? Kõik oleneb valdkonnast, meie lähtepunktist ja kindlasti ka väärtushinnangutest. Podcastis Keskkonnahoid on äge! mainis ettevõtja Margus Kullerkupp, et ilmselt on meditsiin üks selline valdkond, kus vaid professionaalid saavad otsuseid teha. Samas kas riietusese või mänguasi peavad tingimata olema tuttuued? Ja kui ostan poest toitu tänaseks või homseks, kas see peab olema kuuajase säilivusajaga? Minu meelest on vahva niimoodi mõtiskleda ja vahel teadlikult näiteks mittešopata. See hoiab mõnusalt aega ja raha kokku ning annab võimaluse hoopis näiteks raamatut lugeda.

Illustreerivaks fotoks valisin pildi, mis tegi mulle tohutult nalja. Tunnen end väga tihti just selliselt, nagu on tüdruku ilme fotol. Tõlge: kloun küsib Gretalt (Thunberg), kas ta tahab õhupalli. Greta küsib vastu, kas see on plastikust. Ja siis klouni reaktsioon…. Minule selline huumor meeldib. See juhib tähelepanu miskile, mis tundub nii süütu ja pidudel, eriti laste sünnipäevadel, iseenesestmõistetavgi, ja paneb mõtlema, et kas see ikka on üks ja ainuke võimalus. Ja kas see peab nii jätkuvalt olema? Lõpuks on oluline ju ikka see, et tunneme end hästi! Ma ise mõtlen, et kui õhupall tõesti on “elu ja surma küsimus”, siis võib selle ühe ju osta ja seda päriselt nautida. Aga kui ei ole, siis leiame kindlasti väga palju teisi viise olemaks õnnelik nõnda, et hoiame ka oma keskkonda. Ja naudime sealjuures mõtteviisi, et keskkonnahoid on äge.

Mulle nii meeldib selline huumor! Tunnen end tihti “peo rikkujana” just niimoodi, nagu fotolgi kujutanud…

Jagan ka viimast podcasti Keskkonnaraadios – Keskkonnahoid on äge! Vestleme aasta vabatahtliku ja TLÜ bioloogiatudengi Kirke Raidmetsaga inimestest, loodusest, meie endi valikutest, võimest muutuda ja üldse kõigest, mis tundus sel hetkel põnev. Kirke on meeletult inspireeriv ja vahva inimene! Aitäh oma mõtteid meiega jagamast ning kõigile inspireerivat kuulamist!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga