Kolimisest ja asjadest.

Endalegi ootamatult kolime perega majja. Oleme küll juba paar aastat mõlgutanud mõtteid maal elamisest, aiakesest ja taimede kasvatamisest, aga tegudeni pole siiani jõudnud. Nüüd aga, kui kogu maailm justkui seisma jäi, viis üks asi teiseni ja nüüd olemegi omadega majas koos vanavanematega. Olen lapsest peale endamisi mõelnud, et mitu põlvkonda koos elamine on loogiline, nüüd siis saan järgi katsetada. Majal on väike aed, kus saame hakata taimi kasvatama, seegi hästi.

Kuidas meil aga sissekolimine edeneb? Ülipõnevalt! Maja teine korrus, kuhu omale pesa oleme sisse seadmas, tuleb enne ära koristada kõigest, mida eelmised elanikud sinna kogemata või meelega jätsid. Seal nimelt elas enne sees vanapaar, kellest mees suri, misjärel naine välja kolis, aga ilma oma asjadeta. Sellest on nüüd kaks aastat möödas, aga asjad on ikka veel seal. Või siin, sest töötoa oleme mõne päevaga suutnud omale sisse seada, kus mõnus arvutis klõbistada, päikese liikumist taevas jälgida ja toataimi nautida.

Uskumatult põnev enesesse vaatamine on see koristamine ikka! Miks ma ei suuda näiteks kõike mittevajalikku lihtsalt kottidesse pista ja ära visata? Sõnastan küsimuse ringi, sest peame kõik ju kodus püsima. Niisiis – miks ma ei suuda asju suvaliselt kottidesse laduda ja kotid garaaži peale ritta laduda? Leidsin näiteks 2015 aasta parim enne šokolaadid, võtsin need lahti, šokolaad läks biolagunevasse ja šokolaadiümbris pakendisse. Ja tõesti tahaks nõnda teha kõigega niipalju kui võimalik. Kõik riidehunnikud näiteks – osa, mis on puhas ja korralik, see uuskasutuskeskusesse, muu olmesse. Loomulikult jätame kõik asjad sügiseni veel ootama, sest äkki naine ikkagi pärast eriolukorra lõppu tuleb ja vaatab asjad läbi. Teiseks – isegi, kui keegi teine pistaks kõik asjad järjest kottidesse ja tahaks ära visata, siis sellist kohta nagu ära ju ei ole. Kõik jääb ikka kuhugi alles. Need on need hunnikud fotosid ja meeme keskkonnahoiust…

Sorteerisime ka riideid ja raamatuid. Armastan raamatuid, igasuguseid raamatuid. Aga seoses minimalismi taotlusega oma elus olen teadlikult oma mõtlemist muutnud. Tahan kõike võimalikult vähe, välja arvatud raamatuid. Raamatuid tundub, et peab olema. Enda meelest ostan raamatuid vähe, aga neid tekib muudkui juurde. Ja ma ei panegi seda enam üldse pahaks. Mäletan, kuidas lapsena muudkui otsisin oma vanemate riiulitest raamatuid, mida oleks põnev lugeda. Neil oli küll igasuguseid raamatuid, kuid mitte seiklusjutte ega muud eelteismelisele põnevat. Raamatukogust sain palju lugemist ja midagi katki tegelikult ei olnudki. Aga endale tahaks riiulit, kust igaüks leiab midagi ägedat lugeda. Mäletan, et lapsena sünnipäevadel käies veetsin ka kogu aja raamaturiiulite juures midagi sel hetkel põnevat lugedes. Ja tänaseni usun, miski ei asenda head raamaturiiulit.

Aga asjad üldiselt, neid võiks olla pigem vähe, saan nüüd järjest selgemalt aru. Esiteks pole asju tegelikult üldse palju vaja. Ja mida vähem asju, seda parem ka koristada. Keegi meist ei taha ju elada segamini kodus. Ja mida vähem asju, seda parem ülevaade on meil kõigest, mis meil on. Ning samuti seda rohkem aega on meil lihtsalt olla. Ja mina olen leidnud, et tahaks aega. Aega päriselt olla koos oma perega, aega teha seda tööd, mis on minu jaoks oluline, aega teha muusikat, aega olla, aega käia jooksmas, võimelda, aega rahulikult aias mütata. Aega. Aga selleks, et oleks aega, on vaja väljuda vajadusest pidevalt kuhugi tormata, pidevalt raha teenida, et siis seda millelegi kulutada. On vaja jääda seisma, olla, vaadelda, mõtiskleda, liikuda vaid siis, kui teisiti ei saa. Mitte jääda seisma vaid siis, kui teisiti ei saa.

Asju sorteerides jõudis minuni täiesti uuel tasandil teadmine, et iga asi on oma olemuses kellelegi teisele koorem, on probleem. Sest selle minu asjaga peab keegi lõpuks miskit peale hakkama. Seetõttu on veel eriti hea, kui asju on vaid nii palju, kui päriselt vaja on. Tahangi nüüd kogu selle koristamise ja kolimise käigus võtta aega kõik oma asjad kriitiliselt üle vaadata ja jätta alles vaid selle, mida mul ja mu perel päriselt vaja on. Mõtlen jälle eelmisel aastal loetud Marie Kondo raamatule Jaapani korrastamise kunst, mida lugedes mõistsin, et selleks, et ma ei ostaks vajamatuid asju, pean ma teadma, mis mul olemas on. Ja selleks peab mul olema piisavalt vähe asju, et suudaksin neid kõiki hoomata.

Siin keldris on ka hästi palju hoidiseid, küll on marineeritud kurki, tomateid ja seeni, erinevaid salateid, letšot, tomatipastat, moose, kompotte, mahlu… Ühesõnaga kõike. Põnev on vaadelda, et kuidas varem elati ja mida kõike sisse tehti. Nüüd uuringi, et mis kõik siis süüa veel kõlbab ja viin järgmisele tasemele poeskäigu edasilükkamise! 1. aprillil alustas Arengukoostöö Ümarlaud kampaaniat #väärtvana, mille raames kutsutakse inimesi üles oma veel kasutusel olevat ja tänase maailmaga ühilduvat tarbeeset läbi nende esemete loo ka teistele tutvustama. Lähemalt saab kampaaniast lugeda näiteks siit. Minu jaoks on see kampaania saanud täiesti uue tähenduse just praeguse eluolu tõttu, kus kõike vaatlengi selle pilguga, et kas on tegemist väärt vana asjaga või mitte, et kas ühildub minu eluga või mitte, kas võiks kellegi teise eluga ühilduda või tuleks lihtsalt püüda ära visata uskumata, et selline koht nagu ära on üldse olemas.

Minu enda jaoks on siin palju sellist, mida raske mõistuse tasandil seletada. Näiteks on siin kõik need raamatud, mida lapsepõlves olen tahtnud või mis mul olid, aga vahepeal ära on kadunud. Samuti on siin tohutult palju toataimi, minul aga on lapsest peale olnud unistus kodust, milles üks tuba on täis rohelisi toataimi. Ämm aga ütles, et tema vend rääkis juba mitu aastat enne surma, et peaks ikka kõik ära koristama, et peaks tellima suurema konteineri. Ja äkki tema hing saatis meid siia majja nüüd elama, et aitaksime kõik korda ja puhtaks teha. Kes teab? Maailm on praegu nii suuri imesid täis, et asi see siis ühel hingel meid maja koristama saata ei ole.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga