Kui isiklikud meie toidulaua valikud ikkagi on?

Toit on ülioluline osa meie elust, millest ei saa üle ega ümber. Ja meil kipub olema arvamus, et toidu valik on igaühe isiklik asi, ja et kui poes müüakse, ju siis on kõik hästi ja võin osta, mida hing ihaldab. Aga praeguses, just eriti lääne ühiskonnas, see kindlasti enam nii ei ole.

Võtan aluseks kaks allikat, ühes on ära toodud erinevate toiduainete süsinikujalajäljed ja teine on teadlaste pöördumisest inimkonna poole üleskutsega oma toitumine üle vaadata.

Öeldakse, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Seetõttu jagan siin osaliselt ära tõlgitud graafikut. Igaüks saab ise numbreid vaadates mõtiskleda ja otsustada, kas ja kui palju toidulaud muutmist vajab.

Aga lühidalt, millest graafik siis räägib? Sellest, et loomsed toiduained on üldiselt väga palju suurema keskkonnamõjuga kui taimsed toiduained. (On ka erandeid nagu näiteks šokolaad ja kohv, aga need pole ka meie põhisöök.) Ja veel sellest, et toiduainete transpordi keskkonnamõju osakaal kogu toidutootmise ahelas on väga väike. Näiteks veiseliha kogu süsiniku jalajäljest moodustab transport ca 1%.

Ülal jagatud artikkel aga kajastab Maailma Teadlaste Kogu (The Allience of World Scientists) (ca 15 000 teadlast 184 riigist) pöördumist 2017. aastal, milles ka meie toitumise valikute olulisus välja toodud. Kuna loomatööstus põhjustab rohkem kasvuhoonegaase kui kogu maailma transport kokku, siis soovitavad nad kõigil loomsete toiduainete tarbimist nii palju vähendada kui võimalik. Nad ütlevad, et loobudes loomsetest toiduainetest, vähendame oma süsiniku jalajälge poole võrra. Ja kõigile neile, kes räägivad „kellegi tagahoovis jalutavast veisest või lambast“ ütlevad nad, et „keskkonnasõbralikku“ liha pole olemas. Nad rõhutavad, et kõigepealt tuleb jälgida, mida me sööme, ja seejärel, kust see pärit on. Kohalikku võiksime eelistada alati, kui võimalik.

Tahan veidi peatuda ka mõtteviisil, mille järgi veganid on liialt äärmuslikud ja fanaatilised. Ma ei mõista, mis on „fanaatilist“ mõtteviisis, et teistel liikidel on samasugune õigus elule nagu meil (inimestel)? Ja mis nurga alt on see „lihtsalt erinev arvamus“ kas teistel liikidel on samasugune õigus elada ja olla mitte toode/toodang/asi, nagu meil, inimestel? Mida enam sellele teemale mõtlen, seda enam hämmingus olen. Kuidas oleme suutnud loomad-linnud-kalad liigitada asjade ja enda ressursi kategooriasse? Kuidas suudame leppida ja oma rahaga toetada süsteemi, mis põhjustab iga päev ca 3 miljardi looma tapmise üle maailma? (Ma ei pea hetkel silmas väga väikest osa inimkonnast, kes elavad jätkuvalt keset loodust ja kelle toit ei tule poest.)

Et kogu eelnev ainult „jutuks“ ei jääks, siis panen siia ka faktid arvude näol. Panen järgmisse lõiku mõned arvud, sest nii tulevad paljud asjad selgemalt välja. Ja palun juba ette vabandust, et need faktid niimoodi mustvalgelt välja kirjutan. Meil ühiskonnana oleks justkui kirjutamata seadus, et sellistest asjadest avalikult heas seltskonnas ei räägi. (Loomulikult jagavad ja on jaganud neid arve väga paljud teisedki, näiteks siin.)

FAO andmetel tapeti 2010. aastal maailmas toiduks 62,8 miljardit maismaalooma. Raskem on hinnata tapetud mereloomade arvu, sest püüginumbrite üle peetakse arvestust tonnides. Kuna umbkaudu on siiski teada erinevat liiki mereloomade kaalud, saab seda statistikat kasutada tapetud indiviidide arvu hindamiseks. Fishcount.org.uk analüüsist selgus, et 2010. aastal tapeti maailmas 0,97 kuni 2,7 triljonit (triljon = miljon x miljon) merelooma. Kokkuvõttes võib öelda, et aastas maailmas toiduks tapetavate loomade arv on vähemasti 1,03 triljonit. Arvutame: iga päev tapetakse vähemasti 2,8 miljardit looma (172 mln maismaalooma ja 2,65 mld merelooma), igas tunnis 118 mln (7,2 ja 110,7 mln), igas minutis 1,96 mln (119 tuhat ja 1,84 mln), igas sekundis 33 tuhat (2 tuhat ja 31 tuhat). Nüüd võrdluseks veidi teisi numbreid – kõigis sõdades ja genotsiidides on inimkonna ajaloo vältel kokku tapetud umbes 600 miljonit inimest. Sama arvu loomi tapavad inimesed toiduks umbes viie tunni jooksul. Kui aga lähtuda ainult maismaaloomadest, kulub umbes kolm ja pool päeva. Kas me päriselt ka elame sellises maailmas?

Sealsamas on huvitav, kui palju liigub ringi müüte õigustamaks loomse toidu söömist. Ja kui visad on need kaduma. Eile kuulasin Aleksei Turovski ettekannet, kus ta mainis, et müütilistele tõdedele teaduslike tõdedega vastu astuda on võimatu. Sest müütilised tõed on ju kogu aeg olnud. Aga samas tundub, et müüdid siiski veidi muutuvad põlvkondade muutumisega. Üks võimalus sellele kaasa aidata, on faktidest rääkida ikka ja jälle. Ja küll need müüdid ka üks hetk oma müütilise olemuse paljastavad.

Jagan ka sellenädala podcasti Keskkonnahoid on äge! Jutustame Mihkli ja Gretega, kes on tohutult armsad ja inspireerivad inimesed ja kes muudavad maailma! Nad said auhinnad Eesti Disainiauhindade rahvalemmik ja ELUMUUTEV DISAIN 2 kuud ja 3 päeva pärast esimest valmis kõrt. Nad ise on öelnud: “Tegelikult ju suht uskumatu, kui kiiresti võib elu muutuda, kui otsustada teha midagi, mis läheb meile endile niivõrd palju korda. Puhas loodus ja maailm, kus ei ole ruumi ühekordsele plastikule. Me ei ole teinud seda auhindade pärast, vaid ainult seetõttu, et juhtida tähelepanu meid ümbritsevale probleemile.”

Published by Farišta

Olen Farištamo Eller. Minu kirg on olnud pikka aega muusika. Nüüd on sellele lisandunud keskkonna teemad. Alustasin blogi ja podcasti, et inspireerida meid kõiki tegema keskkonnasõbralikumaid valikuid iga päev! Ja olema enda parimaga rahul. Sest parim muutub iga päevaga paremaks.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga