Kuidas mitte olla üks rändrohutirts rändrohutirtsuparves?

Järgneva mõttearenduse tegin kirjalikult kõigepealt sotsiaalmeedias ühe artikli jagamisele kommentaariks. Artikkel ise on minu meelest küll kõigil vaja läbi lugeda, see rääkis üldiselt sellest, et inimestena võiksime oma valikuid teha targemalt kui rändrohutirtsude parv. Mina aga muudkui mõtlen, et mis meid siis segab olemas targem kui rändrohutirtsude parv? Mis mind segab? On ju nii palju, milles saab muuta end ja oma valikuid, et olla keskkonnasõbralikum. Ja paljud neist ei ole tegelikult üldsegi objektiivselt vaadatuna keerulised või rasked, samuti ei tee nad minu elu halvemaks. Aga on ehk ebamugavad. Paljud on ka justkui vastuolus sotsiaalsete normidega.

Inimesel olla kuus põhivajadust: kindlustunne (security), põnevustunne (drama), sotsiaalne tunnustus ja heakskiit (social significance), kuuluvustunne (love and connection); arengutunne (development), võimalus anda ja panustada (possibility to give). Ja kui me neid oma vajadusi endale teadlikult ei teadvusta, siis leiame sellegipoolest viisid, kuidas neid vajadusi rahuldada, väidetavalt eriti nelja esimest, olen aru saanud. (Minu info pärineb Tony Robbinsilt, Eric Edmeadesilt ja Epp Adlerilt). Kas võib olla nii, et kuigi näiteks loomade söömine on üldiselt planeedile meeletu koorem ja eriti meie, lääne inimeste ellujäämine enam loomade söömisest ei sõltu, pigem läheb järjest halvemaks, siis juhul, kui looma söömine (sööja jaoks steik, hakkliha, šnitsel, kotlet, pihv jne) tekitab sööjas sotsiaalset kuuluvustunnet, tekitab turvatunde traditsiooni ja/või kultuuri järgimine), ehk veidi ka põnevusetunnet (sest ei tea, kas siis päriselt on see loomade söömine nii halb tervisele ja keskkonnale), siis selle inimese enda seisukohast järgib ta enda vajadusi ja hoolitseb enda eest? Teisest küljest hoiab meie alateadvus meid kinni tuttavlikus, sest kuna oleme jätkuvalt elus, siis on valikud, mis on meid praegusesse hetke toonud, ju piisavalt head, sest ära ju ei surnud. Alateadvus tahtvatki jätkata nii, nagu alati, sest miskit muutes on ju oht ära surra (näiteks Marisa Peer räägib sellest siin).

Aga kui ikka tahaks end muuta? Kas iga muutus on raske? Kas ikka peab oma tahtejõudu pidevalt koormama? Iseenda jaoks mõtestatud muutumine kasutab mõtestamise jõudu (miks-jõud). Tagasi tulles iseenda kuue vajaduse rahuldamise juurde, võiks ehk töötada see, et vaatame vajadustele otsa ja otsime enda- ja keskkonnasõbralikud viisid nende rahuldamiseks? Miks? Sest me päriselt tahame armastada ja hoida ennast ja ühtlasi ka oma elukeskkonda. Sest me väärtustame looduskeskkonda ja saame aru, et meie looduslik keskkond on põhimõtteliselt meie ise. Aga jah, ma loomulikult ei arva, et kõik ongi nii lihtne, et üks-kaks ja valmis, muututud ja muudetud!

Sest ikka jalutab vastu mõni järjekordne ühiskondlik norm, kultuuritava, mõni oma elu keerdkäik, vajadus raha teenida (turvatunne), soov kindlustada oma lastele tulevik, vahel tüütu vajadus teiste arvamusest hoolida (see on ju sotsiaalne heakskiit, kindlus, et maha ei jäeta), vajadus minna reisima (sest see on põnev oma turvalisel viisil ja annab võimaluse areneda), soov süüa ikka nii, nagu alati on söödud mõtlemata, et meid on maailmas väga väga palju rohkem ja kel võimalik, peame muutma oma toitumisharjumusi (näiteks turvalisus), vajadus sõita autoga igale poole ja miks mitte järjest ägedama autoga (sest me väärime ägedat autot, samas on nii palju tüüpe, kes ei pea liiklusreeglitest kinni (põnevus, eks), et suurem auto on meile päriselt ka turvalisem)… Jne. Jne. Jne.

Edasi mõtlen, et kui mu eelnev mõttekäik vale pole, kas praegu neil, kes peavad ja saavad teha otsuseid poliitilisel tasandil, on oma isiklikud vajadused nii hästi ära kaetud, et saavad otsuseid teha pidades silmas teadlaste soovitusi, meie kõigi pikaajalist heaolu ja ka kõiki teisi elusolendeid meie riigis (peale „õige“ inimese)? Ja kas meie teised kõik, kes me saame oma kodukandis ja kodu ringis muutusi esile kutsuda, kas ka meie võtame selle vastutuse ja teeme kõik endast oleneva, et ise iga oma valikuga lisaks endale ka oma keskkonda hoida?

See arukam kui rändrohutirts olemine polegi nii lihtne?

Pilt on pärit internetiavarustest. Pilt rääkivat rohkem kui tuhat sõna…

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga