Kuidas olla ikkagi rõõmus?

Umbes samal ajal, kui alustasin siin blogis keskkonnateemadel mõtisklemisega, hakkasin ka taskuhäälingut (podcasti) Keskkonnaraadio tegema. Iseendale paika pandud graafik näeb ette üht blogipostitust ja üht Keskkonnaraadio saadet nädalas. Elame ajahetkes, kus on järjest olulisem osata infot kriitiliselt hinnata. Kas meile seda aga koolis õpetati? Mida üldse koolis tehakse, kui mõelda keskkonnahoiu aspektist? Vestlesin sel nädalal noorsootöö taustaga Kehra gümnaasiumi õpetaja Kätlin Takkiga valikutest, kooli keskkonnast, Noored Kooli programmist, tarbimisest koolis, koolitoidust, usust muutustesse ja paljust muust. Paar inspireerivat mõtet Kätlinilt: „Kui tahad, et kasvaksid lilled, siis kasta neid! / Igaüks on võimeline muutust esile kutsuma. Kui ise sellesse usume, oleme võimelised liigutama mägesid!“ Olen tõesti tänulik, et võtate aega vestelda! Ma naudin inimestega arutlemist ja iga kord märkan kui imeilus on maailm ning kui imeilusad on inimesed. Olen tänulik, et võtate aega kuulata ja aega mõelda, kõik koos loomegi ju parema maailma. Ning veendun ikka ja jälle, et tahame kõik üldiselt head, aga alati ei tea, kuidas seda head teha, või mis see hea siis ikkagi on. Ja kuidas iseend mitte ära kaotada ja ikka motivatsiooni leida head teha.

Sel nädalal on palju erinevaid teemasid ette sattunud, millest mõningad ka siia kokku olen kogunud. Kõigepealt julgen avaldada arvamust, et meil tuleb hoolimata pandeemiast siiski alati silmas pidada ka oma keskkonda ja loodust, sest keskkonnamuutused on juba mõjutamas miljonite inimeste elu üle maailma ja olukord läheb ainult hullemaks. (Näiteks võib lugeda sel teemal Müürilehest viimast keskkonnakolumni.) Veel juhin tähelepanu mõttele, mis muuhulgas ka BBC-st silma jäi: „Kõige ohtlikum viirus Maal on inimene.“ Mis siis, et on kriis, ka kriisi ajal ei tohi prügi maha loopida, olgugi et tegemist on maskide ja kummikinnastega! Kui aga kogu maailma pärast pead valutada ei jaksa, võib vabalt mõtiskleda olukorra üle eesti metsades. Üllatusin, et teemat on juba kajastada võtnud ka Äripäev. Lühidalt öeldes: loodusesõpru vapustas käesoleva nädala alguses RMK otsus – ja Keskkonnaametilt saadud luba – saagida kooreüraski vastase võitluse tähe all kevadisel lindude pesitsusajal (ehk praegu) maha 1000 ha kuusemetsa. Sellele järgnes uudis Keskkonnaministeeriumi laiemast tegevuskavast, sealhulgas plaanist muuta metsaseadust. Ministeeriumi kodulehelt: “Lähiajal lepitakse kokku, kuidas kaitstavates metsades kahjustuste ennetamise ja likvideerimisega tegelema hakatakse.” Teisisõnu – tulevikus ei pruugi sellest võitlusest jääda puutumata ka kaitsealad. Ja seda kõike olukorras, kus Eestis on vahemikus 1983-2018 vähenenud metsalindude arvukus lausa 26% ja kehvemas seisus on eelkõige paiksed ja okasmetsaliigid. Euroopa Liidu riikidest langeb just Eestis lindude arvukus kõige kiiremini!

Või siis koroona – küll vaadatakse olukorda siitpoolt ja sealtpoolt, uuritakse nahkhiiri leidmaks veel viiruseid, otsitakse vaktsiini, kästakse olla kodus, luuakse äppe ja seadmeid, aga algpõhjus – inimeste käitumine, see oleks justkui läbipaistev, seda ei nähta. Jagan siinkohal üht petitsiooni, mis tahab just juurpõhjuse välja juurida, mis on covid-19 valla päästnud. Petitsiooni loojad Novid-50 on Eestist tuule tiibadesse saanud 12 vabatahtliku (sh Loomuse liikmete) tiim, mis sai alguse The Global Hackil – 48 tundi kestnud online häkatonil, kus loodi globaalseid lahendusi koroonaviirusest põhjustatud kriisile. Petitsiooni saab allkirjastada siin: https://novid50.com, et saata ÜROle palve koostada aastaks 2050 väljumisstrateegia:
✔️ intensiivsest loomakasvatusest,
✔️ metsloomakaubandusest ja
✔️ nn märgadelt turgudelt, kus kaubeldakse loomsete toodetega. Need on kohad, mille kaudu levivad vaheperemeestest loomade kaudu inimestele viirused nagu COVID-19. Eesmärk on koguda MILJON allkirja. Hiljuti tunnustas ja allkirjastas petitsiooni ka kuulus filosoof Peter Singer

Tahan siinkohal välja öelda oma igapäevased tavalised küsimused: miks me oleme nõus toetama loomadevastast vägivalda sisaldavat süsteemi? Miks oleme sellest süsteemist vaimselt nii sõltuvad, et pole isegi valmis end selle teemaga kurssi viima? Miks tituleerime need inimesed, kes pingutavad selle nimel, et lõpeks loomade julm kohtlemine, äärmuslikeks ja hulludeks? Kuidas me siia oleme jõudnud? Meie elusolemine ei sõltu ju sellest loomsest, mida sisse sööme ja joome! See, mida ikka veel räägitakse, et inimene vajab loomset, ei ole ju õige, vähemalt mitte meil, kes me pole pärismaalased ega koopainimesed. Maailmas on ka tohutult riike, kus JUBA on ametlikud toitumissoovitused, mis ütlevad, et täistaimne toit sobib kõigile inimestele. Millal ometi jõuame mõtteviisini, et loomse tarbimine on valik, mitte vajadus? Ja et loomad on elusolendid, mitte ressurss inimeste vajaduste rahuldamiseks. Me ei ole siin heaolu- ja raiskamisühiskonnas ei pärismaalased ega ela ka koopas, kus meie elu sõltub ja sõltus reaalselt sellest, kas saime mõne looma kätte või ei saanud. Meie käime poes ja poes on kõik vajalik olemas. Kõigele lisaks on praegune tööstuslik loomakasvatus ka keskkonnamõjude tõttu jätkusuutmatu ja varem või hiljem peame me oma tarbimisharjumusi muutma nagunii.

Mida sellest kõigest nüüd mõelda? Mina võtan sellest nädalast kaasa kaks mõtet. Esimene on Paul Farmeri ütlus: „The idea that some lives matter less is the root of all that is wrong with the world.“ („Arusaam, et mõned elud on väärt vähem kui teised, on see, mis on valesti meie maailmaga.“)

Minu vabatõlge: “Arusaam, et mõned elud on väärt vähem kui teised, on see, mis on valesti meie maailmaga.”

Ja teiseks: enda eest peab hoolitsema! Ole siis, kes Sa oled. Igal juhul on vaja hoolitseda ja hoolida iseendast ja uskuda, et iseendana olemegi piisavad. Nagu ütleb psühhoterapeut Marisa Peer: „Inimeste suurim probleem on see, et nad ei tunne end piisavana.“ Põhiline on teha endaga rahu, öelda endale, et ma olen piisav iseendana (I am enough), piisavalt magada, teha eetilisi valikuid (üleüldse oma valikuid mõtestada), liikuda, hoolida, olla tänulik, ja üle kõige uskuda, et iga meie tegu loeb, et iga oma valikuga muudamegi maailma.

Tagasi tulles lageraiete teema juurde eesti metsades jagan Rene Raadiku (autori loal) postitust Eesti Metsa Abiks FB grupist (lühendatud kujul). Tegemist on mõnusalt tundliku ja omamoodi maagilise alatooniga jutuga, mis viib lugeja müütilisse maailma, kus on kõik võimalik. Samas, kui lugu läbi, tabab justkui puuhalg vastu pead ja küsib, mis see nüüd oli, mida lugesin. „Kujutame ette, et karud saabuvad koosolekule, kus kõneletakse metsanduse tähtsusest ja vajadusest seda aina enam majandada (kole ja võlts sõna). Karud tahaks teada, mis neist saab, nad tahaks kõneleda, kuidas nemad ja nende esivanemad aastatuhandeid meie ja meie esivanematega läbi on saanud. Nad tahaks kõneleda metsast, kus nad elavad ja kuidas seal asjad käivad nii, et nii meie kui nemad saaks olla, süüa, kasvatada lapsi ja omada õiguseid, sest Maa on meil ühine. Nad tahaks teada, mis õigused on neil ja nendesarnastel, sest ka nemad elavad meie riigis, meie riigi territooriumil. Miks on linnas jalutavatel loomadel õigused, aga neil ei ole? Nad tahaks ka metsanduse teemal kaasa rääkida, öelda, et see, mis vaevalt üle karu turja ulatub, ei ole mets, kus saab elada, sest seda ju pakutakse talle aseaineks. Siis pööraks tähtsad inimesed oma silmad karude poole ja küsiks, vabandage, mis haridus teil on? Te ei ole ju koolitust saanud ega jaga metsandusest midagi…. No aga meie ja meie esivanemad oleme siin elanud ja olnud…. Ärge laskuge emotsioonidesse, tooge fakte, tõestusi, nagu näete, siin on koos need, kes teavad metsast ja metsandusest paremini kui teie, uhhuutegelased! Nii see umbes toimuks. Muide, me näeme metsloomi aina enam, sest ruumi jääb neil vähemaks, samas kui meie vajame aina enam. Majandus peab ju tõusma… Me oleme jõudnud teelahkmele, valikute ette, kas pöörata nägu sinna, kus kõnelevad karud või? Kus räägib raha, seal õiglus vaikib. Hüvasti karud, koosolek on läbi, teil ei ole veenvaid argumete, miks me ei peaks teid tapma!“

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga