Kunstist, protestist ja kodanikuühiskonnast

Selle nädala podcastis vestlesime eksperimentaalpsühholoogi ja arvutiteadlase Madis Vasseriga Eestimaa Rohelisest Liikumisest. Kõige enam puudutas mind arutelu streikimisest kui vahvast ja mõnusast ajaveetmisviisist. Sest streikimine ei pea olema sünge ja kurb, vaid lõbus, miks mitte muusika- ja laulu- ja hea toiduga. Detsembrikuu Vegan ajakirjas kirjutas Tiiu Lausmaa streikimisest ja sellest, kuidas ta käis ise Berliinis streigil ning kui tore kogemus see oli. Madiski rääkis, et töö Eestis selle nimel käib, et streigid oleksid rõõmsad ja meeldivad ning et inimestele meeldiks neist osa võtta. Sest kuidas me muidu oma arvamustest märku anname kui me ei käi streikidel?

Streikimine aga ei ole ainus viis meelt avaldada. Võib artikleid kirjutada, koolis õpilastele rääkimas käia, sotsiaalmeedias postitada, kodus kaaslasele rääkida, luuletustesse ja lauludesse kirjutada…

Mina ise olen pianist ja vabaimprovisaator ja kirjutasin sada väikest klaveripala pühendatuna Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. EV 100ks sünnipäevaks loodigi Eestis tohutult palju kunsti. Ühtpidi pole see ehk sama, sest klassikalises mõttes polnud tegemist meeleavaldusega. Teistpidi aga oli ka, sest positiivse meele avaldus on samuti vajalik. Ühiskonna- ja sotsiaalkriitilise kunstiga ongi nii, et igaüks loob hetkel, mil “ei suuda vaiki olla.” Eestlastena on meil positiivne näide sellest, kuidas Eestimaa lauldi vabaks, paljud osalesid ise neil meeleavaldustel, näiteks balti ketis, kus rahvas tuli välja, avaldas meelt, ja laulis.

Film on üks efektiivne viis olulisi teemasid kajastada. Madis mainis podcastis filmi Eia jõulud Tondikakul, mille tegevus toimus keset eesti loodusest, eesti metsa, rääkis metsa kaitsmisest (selle teema juurde tulen veel tagasi),”oli armsaid loomi otsast otsani täis”, aga lõppes suure ilutulestikuga. Sest kuidas uue aasta saabumist muidu ära märkida? Uusaasta soovid on ka enamikus kaunistatud fotodega, millel kujutatud ilutulestikku. Ilutulestiku kahjulikkus loomadele ja lindudele oli sel aastavahetusel eriti suur teema, seetõttu oli see meilgi jutuks. Küsisime, kas uusaasta saabumist on võimalik kuidagi teisiti ka tähistada kui ilutulestikuga? Ja kui, siis mismoodi? Täitsa põnev väljakutse, kas pole?

Uue aasta esimesel päeval sattusingi luuletaja Veronika Kivisilla nukkerpoeetilistele ridadele:
Uue aasta esimene hommik ja seitse surnud siidisaba siruli siinsamas sillutisel. Esimene jalutuskäik ja päevapüüdmine ja seitse surnud siidisaba, inimeste uue aasta hind: bombycilla garrulus, pommitatud pihuks ja põrmuks. Ümber lahe kõndides on mõttes surnud siidisabad. Korjan pisut piduprügi, näe, Sampo tikud – mis jahu see veski küll saabuvail päevil jahvatab, millest, ja kuhu see kõik mahub? Metsatukk kihab rahutuist lindudest. Laulan: anna meile rahu, anna natukenegi, kui palju ei mahu. Maailm veel raskes piduunes pärast ränka ööd. Üks ema väikese pojaga vaid, too silmab kaljurünka: näe, see on ju saurus, tritseeratops! Korjan purke ja topse ja mõtlen – oleks ehk võinudki maailm jääda sauruste omaks või olemegi meie nüüd need – purkide ja topside saurused? Milline on õigupoolest me aju ja kehamassi suhe? On esimene päev ja päevapüüd, maailm ikka vana ja uus ja arusaamatu. Just nõnda vanast aastast uude lohiseb see sama juhe. Telekas on Viin, on kuld ja samet ja siid, lühtrisära, läikiv pillipuit ja triibuline tviid. Mina ent mõtlen seitsmele surnud siidisabale. Täna ja terve ülejäänud aasta.”

Läbi kunsti on ühiskonna valusid kuidagi lihtsam teadvustada, kunsti keelde tõlkimine annab neile tõdedele justkui õiguse olemas olla. Kunstnik kui sõnumitooja jäetakse ellu ja pigem mõeldakse kaasa. Kuidagi on nii, et kui miski ühiskondlik ja/või sotsiaalne probleem on esitatud kas luuletuses, laulus, maalis, siis see on miski, mida me suudame mitte võtta isikliku rünnakuna, suudame samastudagi ning oleme vahel nõus oma valikuidki elus muutma

Uue aasta esimesel päeval sattusin ka luuletaja Kristiina Ehini sotsiaalmeedias avaldatud ilusvalusatele ühiskonnakriitilistele luuleridadele:

Ma lille sideme võtaks
vöökirja ja kuulivesti
ja köidaks sellega ühte
Sind – ärevushäiretes Eesti

Erakonnade kudemise
suusiugude salvamistiik
armas ja melanhoolne
lõhestund arvamusriik

Ma jumala pisara võtaks
ja tumeda laukavee
ja niisutaks seda leiba
mida me haukame

Ma Greta Thunbergi võtaks
tõe truuduse õiguse ka
ning Elba saarele jätaks
paljud suurilma riigipead

Ma ema südame võtan
ja Krõõda heleda hääle
ja hüüan raieorgu
Munamäelt Lasnamäele:

Rõõmusta metsalind
et elad veel säutsud ja loodad
ja iga vaba hing –
Head uut aastat ja Snovõm godam!

Ja tagasi tulles – praegu arutatakse Eestis metsade lageraietega seoses metsade temaatikat järjest enam. Loomulikult on metsatöösturite, RMK, looduskaitsjate, kogukondade ja metsaskäijate seisukohad erinevad. Mina toetan ja usaldan looduskaitsjaid ja näiteks kodanikuliikumist Eesti Metsa Abiks (EMA), mis tekkis vastukaaluks Eesti riigi laastavale metsapoliitikale. Ma arvan, et nagu keelustas Norra esimese riigina maailmas lageraied, tuleks need ka meil lõpetada. Kuidas aga see praeguse teemaga seotud on? Kui RMK juht üritas õigustada lageraieid Carl Robert Jakobsoni ja talule uue laudpõranda tegemisega, leidsid aktiivsed inimesed kohe ühe Jakobsoni luuletuse, mis räägib hoopis vastupidist. Läbi kunsti kõnetame tulevasi põlvkondi ja meiega kõnelevad ammu elanud inimesed. Meie keskkond, elurikkus, ökosüsteemid ei ole lihtsalt niisama osale inimestele raha tegemiseks. Need on väärtused iseeneses ja peavad omama õigust olla olemas iseendas. Ja koos saame me selle mõtteviisi maailmas normaalsuseks muuta.

Käisin kirwest keelamas
Carl Robert Jakobson

Kõnd’sin metsa rada mööda,
Mööda leppiku leppast teeda,
Mööda pajusta padrikut.
Mis ma leidsin, mis ma peitsin?
Leidsin, peitsin sind kaunikene,
Kahel õiel lilleke.


Põues hoidsin, rüppes toitsin,
Kandsin alla armu hõlma,
Kandsin sügawal südames.
Toodi seal kibedaid sõnumida,
Rasket rahedesta teadust —
Jätsin kõik maha, mis kallis mul.

Jälle sõudsin, jälle jõudsin,
Sõudsin, jõudsin ma metsa maale,
Tagasi kase kaasiku.
Andke aru, sõbrukesed,
Kus mo põues peidetud kana,
Südamel soojendud sõstersilm?

Leppad nutsid, pajud kurtsid,
Lehte metsa kaebamaie,
Sõnu wasta mull’ sõnaldes:
„Miks sa läksid wiletsuseks,
Weer’sid waiba warju alta —
Enam ei leia sa kaunikest!”

Laulis lindu kõrgelt puusta,
Pajatas padriku ladwa-asta,
Kuulutas külma kuulutust:
„Oh, et jätsid õrnakese
Üksik’ põlwe leinamaie —
Närtsib nüüd tõiste rüppessa!”

Ära mõistsin metsa mõtted,
Linnu leina laulusõnad,
Kahewõrra kaebduse:
Käisin kirwest keelamaies,
Rasket wõitu wõitelemas,
Küttide soowi rikkumas!


Luuletus: Lauliku C. R. Linnutaja laulud. Esimene krantsikene. https://www.digar.ee/arhiiv/et/kollektsioonid/18460

Joonistame lapsega jõuluõhtul.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga