Ma tahaksin õigust hoolida.

Allolev arvamuslugu ilmus delfi naistekas 7. oktoobril pealkirjaga “Roheliselt mõtlev ema: väsitav on võidelda selle eest, et toit, mida peaksime kõik rohkem sööma, kättesaadav oleks” (LINK).

Kui imelik see ikka on, et ma ei taha süüa notsut (põrsas Peppa), hobust (kas mitte igale tüdrukule ei meeldi hobused?), koera (päriselt, Koreas sööte koeri?), lehma (vissi-vissi-vissi, kõlab kõrvus), kana (mul sõbrannal olid suvel kanad, ja päriselt ka, ei saa süüa kana pärast seda kui näed, millised isiksused nad on) või kitse (Bambi…)? Sellised on minu seosed. Ma ei osta oma lapsele ka õhupalle, sest olen lugenud artikleid ja näinud pilte, kuidas õhupallijäänused on lindudele kahjulikud. Mulle ei meeldi ilutulestik, sest olen kogenud kui väga osa inimesi ja enamik loomi nii maal kui linnas (näiteks koerad, linnud) seda kardavad. Ja perega populaarsetes restoranides, kus toit serveeritakse nii, et pärast kandikutäis prügi järgi jääb, pole ma mitte mingil juhul nõus käima. Olen kindel, et meil kõigil on palju, mida me ei tee, sest hoolime millestki veel enam. Ja ma arvan, et me võime hoolida küll.

Aga kuidas selle muret tundmisega on?

Tunnen tihti üllatust selle üle, et iga (õige) toit peab sisaldama kas mõnd looma või miskit loomadelt (piima, mune)? Mu lapsepõlves see nii ei olnud. Oma lapse lasteaia menüüd juba kolmas aasta jälgides ei ole ma siiani vist ühtki täistaimset toitu kohanud. Mind paneb see muretsema küll.  Miks suhtume täistaimsesse toitu kui millessegi poolikusse ja imelikku? Miks oleme nõus olukorraga, kus enamikes toidukohtades, kus menüüs on kõike alustades eelroast ja lõpetades magustoitude ja küpsetistega, pole ühtki täistaimset rooga valikus? Vegan (ehk täistaimne) toit ei pea ju olema midagi udupeent, teiselt poolt maakera kohale trasporditud toorainetest, ülivürtsikat, kallist ja vaid veganitele? Avastasin hiljuti kruubi-peeditoidu, mille peen nimi restoranis oleks peediorsotto, mu perele mitseb, minul on seda lihtne valmistada, see on tervislik, maitsev ja lihtsatest kohalikest toiduainetest. Arvestades seda, kui palju igal pool räägitakse loomse toidu jalajälje suurusest ja meie vajadusest oma jalajälge vähendada, siis mõtlengi, et täistaimse toidu eelistamine ükskõik kelle poolt on ju tegelikult teene meile kõigile? Eestis on ka juba mitmeid kohvikuid ja restorane, kelle terve menüü on täistaimne, mis julgustab ja näitab, et pole üldse keeruline maitsvalt ja täistaimselt kokata. Kui soovi on.

Veidigi introvertsemas tujus olles läheb meel mõruks küll, kui vegan toitu justkui letialust kaupa taga peab ajama kui ometi pasundatakse kõikjal kuidas eestlane ikka liiga vähe taimset sööb. Ma tegelikult ei taha endale erandit küsida, ei taha erikohtlemist. Tahaks miskit tavalist ja olla tavaline. Vastandumine on keeruline taluda, eriti kui see igapäevaselt elu saadab. Ma tean, et tahan oma taldrikult eemal hoida loomad ja loomadelt võetud saadused. Minu maailmas on see lihtne. Ja ausalt, ma näen, et see ei ole ühiskondlikul tasandil lihtne. Aga kas ei saa kuidagi nii, et kui me kõik saame aru, et täistaimne toit on hea, et me siis kõik anname oma panuse selleks, et täistaimne toit ei oleks midagi tavatut?

Vahel teen oma peas ekstreemseid mõtteharjutusi, siin on üks neist. Miks küsime veganitelt seletust nende valikule mitte loomi süüa aga mitte teistelt valikule loomi süüa? Eks ma saan aru ju küll, et alati on nii tehtud, aga kas see tegelikult on piisav põhjus? Ja teisest küljest miks küsime veganitelt kuidas ja kust nad kõik oma ained kätte saavad ja kuidas oma tervise eest hoolitsevad? Kas see on mure nende pärast? Miljoni euro küsimus on minu jaoks see, et miks vegan toit justkui ainult veganitele sobib? Ja kui tegelikult sobib siiski kõigile, miks me siis täistaimset toitu nii vähe kõikjal näeme? Päris väsitav on võidelda selle eest, et toit, mida teame, et peaksime kõik, ka meie lapsed, rohkem sööma, kättesaadav oleks. Selle nurga alt vaadatuna peaksid ju võitlema hoopis need, kes tahavad oma toidu lauale väga palju loomi ja loomadelt saadut? Jätkates seda ekstreemset mõtteharjutust mõtisklen ka selle üle, et miks vegan peab põhjendama miks ta ei taha toetada oma valikutega loomadele kannatuste põhjustamist? Mina näen seda valikut hoolimise väljendusena. Aga miks selline hoolimine nii keeruline on meie ühiskonnas?

Kui ma juba kirjutama hakkasin, siis mainin ääremärkusena ära, et päris keeruline on seletada, mis on täistaimne toit. Sest kuigi teoorias tundub see lihtne: täistaimne on see, mis pole loomne, siis praktikas on segadust väga palju. Kasvõi see sõna täistaimne – miks ma ei ütle lihtsalt taimne? Aga seepärast, et eesti keeles on kujunenud nii, et taimne toit tähendab lihata ja kalata toitu, aga võib sisaldada muna ja piimatooteid. Mõiste vegan on seetõttu selgem, vegan on sellise mõtteviisiga inimene, kes oma võimaluste piires väldib loomade ärakasutamist, mistõttu ka tema toidulaud koosneb ainult (täis)taimsetest toitudest.

Kokkuvõttes leian, et kõige kasulikum on veganitelt uurida, kuidas teha head täisväärtuslikku täistaimset toitu ja seda nautida.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga