Maailm enne ja nüüd

Uskumatu, kui palju jõuab maailmataju muutuda ühe nädalaga. Eelmisel reedel, ehk täpselt nädal tagasi täpselt samal ajal Lahemaal tegime ahjuköögivilju sõbranna mõnusas köögis, ja nentisime vajadust muutuste järele. Täna olen üksi kodus, ahjuköögiviljad auravad, ja maailm on tohutult muutunud. Aga praeguses hetkes ei tunne ma end sugugi halvemini kui eelmisel reedel. (Loomulikult olen siiralt tänulik, et olen jätkuvalt terve. Praegusel ajahetkel polegi see enam nii iseenesestmõistetav.)

Eile õhtupoolikul (12.03), natuke enne eriolukorra väljakuulutamist, esines Kehras tipp-pianist Ralf Taal kahe Beethoveni sonaadiga (sel aastal tähistame 250 aasta möödumist suure helilooja sünnist). Nädal tagasi oleks tegu olnud heas mõttes täiesti tavalise õhtuga (v.a et Kehras kuuleb klassikalist muusikat ja eesti tippmuusikuid harva, mis oleks selle õhtu teinud selles aspektis siiski väga eriliseks). Aga eile tuli terve päeva jooksul muudkui sõnumeid sellest, mis toimub ja mil määral me kõik karantiini peaksime jääma. Ja avalike ürituste rangelt soovituslik ärajäämine jõudis meie kõigi teadvusse väga selgelt. Tänaseks on sellest saanud keeld, mis muudab eilse kontserdi veel erilisemaks. Ja kuigi loomulikult võib nüüd öelda, et appi, kui vastutustundetu, miks te kontserti ära ei jätnud, sest (…põhjused), siis sellel mitte peatudes olen lihtsalt eilse õhtu eest tohutult tänulik. Mulle tundub, et olime kontserdil ka mitmete järgnevate kontsertide eest, mis nüüdseks edasi lükatud või päris ära jäävad.

Olen palju mõtisklenud selle üle, et mis siis saab, kui praegune süsteem peaks kokku kukkuma. Erinevad filmid ja raamatud aegadest, mil inimestel on väga raske ja ressursse eriti pole ning mu enda mõtisklemised on toonud mulle teadmise, et rasketel aegadel on kõige olulisemad just inimesed meie ümber. Ja kuigi Eestis on eriolukord alles esimest päeva, on paljudes juba tohutu äng, mure, rahutus. Info kiire levik ei tee olukorda lihtsamaks. Samas – kui olla lihtsalt kodus või looduses, olla hetkes ja mitte mõelda, mis kõik saada võib, siis on väga lihtne olla õnnelik. Täna ahjuköögivilju tehes olin mõttes korraga eelmises reedes ja tänasesse hetke tagasi rännates ei tundnud ma end sugugi õnnetumana kui siis. Loomulikult mõistan, et vahepeal on paljud inimesed haigestunud, olukord on halvenenud ja me ühiskonnana oleme pidanud reageerima. Iseenesestmõistetavalt olen õnnelik, et reaktsioonid on tulnud kiiresti ka poliitilisel tasandil, et tehakse koostööd. Järelikult me suudame! Mul oli tekkinud juba tunne, et ei suuda. Miks? Sest keskkonnamuutustega toimetulemiseks, ökosüsteemide kokkukukkumise vältimiseks, liikide väljasuremislaine takistamiseks on meil ka ju juba mõnda aega vaja olnud koostööd teha. Aga see on siiani õnnestunud meil siiski väga harva. (Head näited: CFC-de keelustamine osooni kaitsmiseks, mitmete liikide päästmine väljasuremisest). Aga nagu ütles hariduspsühholoog Grete Arro sel suvel Paide Arvamusfestivalil, elame me mitte tarbimisühiskonnas, vaid raiskamisühiskonnas! Ja lõppu ei paistnud siiani küll kusagilt. Kuid nüüd järsku on viirus vajutanud pidurit (vähemalt osaliselt) meie ressursside mõttetult ülemääraasele tarbimisele. (Täpsustan igaks juhuks, et pean silmas meid siin lääne ühiskonnas). Miks me oleme nii passiivsed võtmaks vastu otsuseid tegemaks seda, mida peame tegema, et elu Maal võimatuks ei muutuks? Miks me ei pinguta tegemaks seda, mida teadlased ütlevad, et peab tegema olemaks keskkonnasäästlikud?

Tõlge: “Me peame lõpetama rahast kui Jumalast mõtlemise.” Jane Goodall

Aga tagasi tulles hetkes olemisse, siis hetkes on alati hea. See aga ei vabasta kohustusest hoolida. Ja siis ka tegutseda vastavalt. Maailm on praeguseks väga kiiresti muutunud väga palju. Meie mõttemaailmad on kindlasti muutumas, meie väärtushinnangudki saavad üle vaadatud. Ja muidugi on tõsi, et me ei tea, mis päriselt saab. Aga paanikaks pole kindlasti põhjust, sest paanikas inimene toimib halvasti, ebaefektiivselt ja mõtlematult. Samas pole kindlasti põhjust ükskõiksuseks, praegune olukord nõuab meilt tegutsemist, mingites aspektides eriti mittetegutsemise näol. Ja praegu näeme, et me suudame! Hoiame end, hoiame oma lähedasi, ja hoiame ka oma elukeskkonda, hoiame planeeti Maa, sest see on hoidmist väärt.

Mida teha kui oled kodus: kokka loominguliselt, mängi lauamänge, loe, kuula, treeni, joonista, korista, arenda ideid, õpi midagi uut, mediteeri.
Nägin seda joonist täna sotsiaalmeedias ringlemas. Mis toimub? Kas me ei veedagi enam aega kodus, et meelest läinud, kuidas vaba aeg kodus välja näeb?

Täna avaldas Rohegeenius artikli, kus rääkis kuuest taskuringhäälingust, milles keskkonnateemasid kajastatakse ja mida nüüd karantiinis olles inspiratsiooni ammutamiseks kuulata. Keskkonnaraadio – Keskkonnahoid on äge! sai ka nimetatud. Aitäh kõigile kuulajatele ja kõigile, kellega juba vestelnud oleme ja kõigile, kellega vahva ja inspireeriv mõtetevahetus ees!

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga