Meid ähvardab viljakate muldade põud

Artikkel ilmus ajalehes Sakala 20. oktoobril 2020. aastal.

ET KÕIK AUSALT ära rääkida, pean alustama sellest, et kui ma veel Kehras elasin, oli seal ülimugav toidujäätmeid eraldi sortida, sest need sai panna oma kortermaja juurde biolagunevate jäätmete konteinerisse. Pidid vaid valima, kas poetad need kasti läbipaistvas plastkotis, biolagunevas kotis või kallad need sinna otse ämbrist. Meie pere jäi lõpuks viimase variandi juurde.

Elades nüüd Viljandis, olen juba pikemat aega mõelnud, kuidas pole siin ikka veel korraldatud biolagunevate jäätmete kogumist. Meeldetuletuseks: biolagunevad jäätmed on toidujäätmed. Kohtkogumine tähendab seda, et nii nagu prügifirma viib tasu eest ära meie majapidamises tekkiva olmeprügi, viib auto ära ka biolagunevad jäätmed. Et biojäätmed on ressurss, on see teenus enamasti tarbijatele tasuta. Eri jäätmeliikide kohtkogumise korraldab omavalitsus selleks, et kodanikel oleks lihtne sorditud jäätmeid ära anda ja järjest suurem osa jäätmetest jõuaks ringlusse.

Ausalt, olen eespool nimetatud küsimuse üle mõtisklenud aastast 2014 – ajast, mil lõpetasin õpingud Šveitsis ja kolisin Eestisse tagasi. Viljandisse ma kohe ei kolinud, aga lastega nende vanavanemate juures külas käisin aasta-aastalt aina enam. 2018. aastal küsisin siinselt keskkonnaspetsialistilt meili teel biolagunevate jäätmete eraldi sortimise võimaluste kohta. Lubati, et 2020. aastal võimaldab linn nende kohtkogumist, seni soovitati oma aias jäätmeid kompostida. Jäin ootele ning elasin kaasa turule tulnud kompostimist lihtsustavatele kiirkompostritele, mis on mugavad ja väikesed. Selliseid kompostreid võib kas või oma köögis hoida ning tootjad lubavad, et toidujäätmed saavad selles mullaks lausa mõne nädalaga.

ET AASTA 2020 ON KÄES, küsisin Viljandi linnavalitsuselt uuesti biolagunevate jäätmete kogumise kohta. Sain vastuseks, et selle võimaldamine on lükkunud aastasse 2023. Nüüd tekib küsimus, miks. Endiselt saavat igaüks ise jäätmeid kompostida. Ja osa kompostibki.

Ma ei arva, et üksikisiku kohustus on süsteemi parandama hakata, kuid seda probleemi tuleb teadvustada ja nõuda ühiskondlikul tasandil lahendust. Viljandi elaniku ja keskkonnast hooliva inimesena tuleb mul öelda, et biolagunevate jäätmete kohtkogumine tuleb ära korraldada. Kirjutan seetõttu, et suurel osal inimestest pole selge, miks üldse biojäätmeid eraldi sortida – toit tuleb ju poest ja elu on parem kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Ja kui poliitikud ei võta vastu otsust, mis lihtsustaks igal linnaelanikul jäätmete eraldi sortimist, jõuab inimesteni sõnum, et ju siis pole see nii oluline.

Toidujäätmeid on eestlane aegade algusest aianurka kogunud ja kompostinud, mistõttu selles tegevuses iseenesest midagi uut ei ole. On valitsenud looduse ringkäik: inimene kasvatab oma toidu mullas ja toidujäätmed kompostituna lähevad mulda väetiseks. Tänapäeval me aga justkui ei võta enam vastutust oma tegevuse või tegematajätmise eest. Eelmise aasta andmed näitavad, et Eesti elanik toodab aastas keskmiselt 400 kilogrammi jäätmeid, millest umbes 133 kilogrammi on toidujäätmed. Nii et teie kõik, kellel tekivad toidujäätmed ja kes te neid ei komposti: kas te teate, et ­uuringute järgi on inimkonnal koristada veel vaid 58 saaki ehk 58 aasta pärast ei suuda meie koduplaneet meid enam toita? Pärast seda ähvardab meid viljakate muldade põud, sest oleme Maa lihtlabaselt öelduna ära kurnanud.

Viljakate muldade hoidmisele saame aga kaasa aidata just sellega, kui ei viska biolagunevaid jäätmeid olmeprügi hulka, kust need lähevad kas põletamisele või prügimäele ladestamisele. Toidujäätmed tuleb sortida eraldi, et need oleks võimalik viia kompostimisjaama, kus need saavad uuesti mullaks.

Ma ei süüdista kedagi kui üksikisikut. Tahan hoopis küsida, miks me ei loo süsteemi, kus meil kõigil on lihtne sorditud biolagunevaid jäätmeid ära anda? Kõigil ei ole ju oma maja ja aeda ja aianurgas kompostihunnikut?

VIIMASEL AJAL tundub, et paljud ettevõtted jagavad infot, kuidas igaüks meie hulgast saab teha elus õiged valikud, anda oma panuse, et meie looduskeskkond oleks hoitud. Ja ise aktivistina ütlen, et jah, meil on palju valikuid ja võimalusi praeguse olukorra parandamiseks. Meie kõigi ülesanne on teadvustada endale keskkonda hoidvate valikute ja võimaluste vajadust. Seetõttu ongi vaja luua süsteemid, mis nügivad meid kõiki õiges suunas tegutsema. Pole ju võimalik, et me kogukonnana pole huvitatud sellest, et annaksime mullale ja Maale tagasi nii palju, kui suudame. Miks me siis ­ootame reegleid ja määrusi Euroopa Liidust ja Brüsselist? Miks me ei loo ise süsteemi, mille vajalikkus on paberil juba ammu tõestatud. Süsteemi, mida terve mõistus meile ette ütleb?

Juba palju aastaid oleme rääkinud, kui tähtis on sortida jäätmeid, aga ikka lonkab süsteem mõlemat jalga. Süsteem on hea siis, kui inimestel on võimalik käituda nii, nagu neilt oodatakse, tegemata seejuures väga suuri pingutusi. Olen teadlik kõikidest võimalustest, mis Viljandis on neil, kes tõesti tajuvad biolagunevate jäätmete sortimise olulisust. Aga meie seas on ka neid, kes viivad rahumeeli kõik enda tekitatud jäätmed maja kõrvale konteinerisse. Just neile tuleb luua süsteem, mis võimaldaks neil oma kodus biojäätmed eraldi sortida ja spetsiaalsesse konteinerisse viia. Ja alles sel juhul, kui nad ka siis toidujäätmeid eraldi ei sordi, võib hakata neid hurjutama, mitte enne.

NIIMOODI KÜSIDES jõudsin mõtteni, kas me siis ei hooli. Ringi vaadates ei saa seda justkui öelda. Tavaliselt hoolime südamest oma lastest, oma vanematest, oma tööst, oma sõpradest, oma hobidest, oma kodust, vahel oma kogukonnastki. Me teeme palju, et tuua rõõmu oma lähedastele, et võimaldada oma lastele seda, mida meile ei võimaldatud. Jälgime allahindlusi ja reklaame, tarbime meediat ja uudiseid, käime matkamas ja õues jalutamas, osaleme talgutel ja koristuspäevadel. Osa meist valutab südant meie metsades valitseva lokkava lageraie pärast …

Milles siis asi? Äkki me ei usu endasse ega mõista, et meie valikutel on kaalu? Äkki me ei teadvusta, et igal meie teol on tagajärg? Ka poliitikute meid esindama valimine ja siis neilt õigete otsuste langetamise nõudmine on valik koos tagajärgedega. Peaksime mõistma, et loome ise oma suhtumise ja otsustega süsteemi, mille osaks oleme. Isiklikult näen, et linna jäätmeveo hankes pole biolagunevate jäätmete kohtkogumine eraldi sees.

Neljaliikmeline pere toodab aastas umbes 532 kilogrammi biolagunevat jäädet, mis kompostimata ei saa mullaks ega aita sellel säilitada viljakust. Keemiliste väetiste kasutamine ei ole lahendus, vaid süvendab probleemi veelgi. Lisaks on selge, et taimekaitsemürke kasutades mürgitame ka iseenda toidu ja puhta joogivee.

Inimene moodustab maakera imetajatest umbes 36 protsenti (umbes 60 protsenti moodustavad meile toiduks peetavad kariloomad ja ainult neli protsenti metsikult elavad imetajad). Oleme põllumajandusmürkide ja väetiste kasutamise ning monokultuurse intensiivpõllumajandusega põhjustanud juba 45 protsendi põllumajanduseks sobivate muldade degradeerumise ja hävitanud neis elurikkuse.

Peame mõistma, et meie valikud on olulised. Peame looma süsteemid, mis toetavad tarku, hoolivaid valikuid. Üks selliseid süsteeme on biolagunevate jäätmete kohtkogumise korraldamine. Teeme ära, Viljandi!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga