Metsasõda – on või ei ole?

Arvamus ilmus ERR-is 6. augustil 2021. aastal.

Säästlike metsamajandajate ja looduskaitsjate seisukohast tööstusliku ideoloogia mõisted loodusteaduse mõistetega kokku ei sobi. Kuid rõhutades tulemuseni jõudmise vajadust, surutakse neid mõisteid jätkuvalt kokku. Tulemuseks on pidev konflikt, “metsasõja” jätkumine, kirjutab Farištamo Eller.

Eesti toodab pelleteid nii palju, et on sellega Euroopas teisel kohal1. Samuti veetakse Eestimaa teedel päevas ümardatult 1000 veokitäit Eesti metsadest pärit palki.2 Ja juunikuu seisuga anti igas päevas keskmiselt välja 27 metsateatist looduskaitsealadele.3 Kas see on Eesti ühiskonnas aktsepteeritud, kui sellise olukorra kirjeldamiseks öelda, et toimub looduse hävitamine, ökotsiid?

Samal ajal toimub ühiskonnas metsast endast sõltumatu konflikt looduskaitse ja intensiivse puidutööstuse vahel. Looduskaitse töötab selle nimel, et põhjendada ühiskonnale metsakaitse vajalikkust, tööstus aga püüab näidata, et “sõda” käib looduskaitsjatel metsanduse kui sellise vastu.

Selline sõda on võlts. Võiks lausa öelda, et sellist sõda ei ole üldse olemaski. Mees, kes võttis kasutusele mõiste “metsasõda”, parafraseeris fosforiidisõda, kuid seda, mismoodi ühiskond toona looduskeskkonda hoides ühines, praeguses Eestis enam ei tundu juhtuvat.

Toona toimus ühinemine ühise eesmärgi nimel välisvaenlase vastu, mis on märksa lihtsam kui looduse (metsa) eest omade vastu välja astuda. Konflikt aga kestab ja metsade valimatu langetamine samuti.

Tööstuse võimendatud metsasõja kuvand on tehislik ja konflikt looduskaitsega tahtlik. Meie ametlikes kanalites ja ühiskonnas domineerib tööstusele kasulik segadust külvav infomüra, milles fakte ja tegelikkust keeruline või lausa võimatu üles leida. Tuleb ka teadvustada, et nn metsasõtta haaratakse inimesed läbi polariseerimise looduskaitse ja metsamajandamise vahel, justkui need on ja saaksid olla võrdsed sõdivad pooled.

“Siinkohal paneme etenduse pausile: kas tegu on üldse võimaliku konfliktiga?”

Metsasõja lavastuse ühele poolele on asetatud see osa inimestest, kelle soov on metsi hoida ja kaitsta ja ka püsimetsana majandada. Teisel poolel on need, kelle eesmärk on eelkõige raha, ehk kiirelt ja odavalt palju puitu võimsa tehnika ja intensiivse pideva lageraiega metsast välja vedada. Siinkohal paneme etenduse pausile: kas tegu on üldse võimaliku konfliktiga?

Iga aruteluga, milles eelpool kirjeldatud osapooled, nii säästjad kui ka raiujad, sõna saavad, kinnistub mulje, justkui oleks mõlemal poolel oma pädevad argumendid ja konflikt seetõttu lahendamatu.

Raiuja argument, et puu mädaneb metsa ära, kui teda maha ei võeta, ei ole looduskaitselisest seisukohast pädev argument, kuid mõjub loogiliselt puidutoormest sõltuvale kasumit tootvale ettevõttele.

Looduskaitsja argument, et puu on metsa elurikkuses oluline ka pärast tema surma, näiteks lamapuiduna, ei ole puidu kasutamise seisukohast ning eriti intensiivse metsatööstuse silmis pädev argument, sest metsas nähakse puidulaona, kus ükski puu ei tohi raisku minna.

Selline vastasseis on imaginaarne, kurb ja enam süvenedes omamoodi arulage. Ometi nii meile seda “metsasõda” etendust usutava tõena mängitakse. Päevast päeva, lõputult. Sellel ei ole midagi pistmist tegelikkusega, kus praegu püütakse looduslikke elupaiku kokku suruda ja ise loodust vormida ja rohekoridore luua, et tööstuslik puidumajandamine – olgu mistahes otstarbel, pelletiks, tselluloosiks, hakkeks või saelauaks – saaks vabalt looduskeskkonnaga mitte arvestades toimetada. 

Kindlasti väärib rõhutamist mõju, mida omab metsaomanikule teda ümbritsev (inim)keskkond. Paljude metsaomanike infoväli õhutab vaenu looduskaitse vastu, kihutab inimesi oma metsades kitsalt majandusskeemidele ja toetussüsteemidele keskenduma.

Arusaamine metsadest kui iseuuenevatest terviklikest ökosüsteemidest ja mõistmine, et metsade hoidmine on kõige esimene metsade majandamise viis ei mahu sellesse maailma.5 On ka loomulik, et inimesi, kelle sissetulek sõltub konkreetsest teemast (metsade hoidmise vajadus), mitte arusaamisest, neid ongi keerulisem ümber veenda. Olgu faktid kuitahes kõnekad.

Looduskaitsealade (LKA) puutumatusele on ühiskonnal pandud suured lootused, kuid nende majandamine vajab täiesti eraldi käsitlemist ja selgitamist. Väide, justkui oleks looduskaitsega üle piiri mindud, ei ole tõsiseltvõetav, arvestades majandamisse minevate looduskaitsealade kasvu nii riigimetsas kui ka erametsas.

Seejuures ei räägita mitte lihtsalt LKA säästlikust hooldamistööst, vaid taaskord “raieküpsete” või “äramädanevate” metsade majandamisest lageraietega. Erinevate alade teadlased ja keskkonnaanalüütikud kinnitavad, et meie looduskaitsealad ei ole kaitstud ja hooldatud, vaid üha enam intensiivselt majandatud.

Sõnumiagentuurid ehk PR-ettevõtted, mis nii RMK-le, keskkonnaministeeriumile, puidutööstuse erialaliitudele kui ka metsaühistutele kommunikatsiooniteenust pakuvad, esitavad puidutööstust teadusliku metsamajandamisena. Teaduslikena tunduvad sõnumid rahustavad ühiskonda nii palju, et küsimuste küsimise asemel hakatakse paljudes ringkondades isegi neid sõnumeid levitama nõnda metsasõjaga ühinedes, konflikti süvendades ja segadust külvates.

Metsanduspoliitikat ei olegi praeguse meediapildi järgi lihtne hinnata. Kes valdkonda ei süvene, sellele kergesti arusaadavaid selgitusi ei leidu. Arusaamatuks on aetud metsanduse olukorra kirjeldus peamiselt mainekujundusettevõtete abiga, eesmärgiga summutada ühiskonnas kerkivad küsimused kasvõi näiteks lageraiete üle looduskaitsealadel.

Ükskõik, milliseid argumente, kus ja kuidas esitatakse, fakte need ei muuda.

  • Ökoloogide hinnang meie looduskaitse olukorrale on järgmine:
  • Looduskaitsealad (sh Natura 2000 alad) ei ole kaitse all.
  • 30 protsenti Eesti maismaast ei ole kaitse all.5
  • KAH-alad (kõrgendatud avaliku huviga alad ehk kogukonna metsad) ei ole kaitse all.
  • VEP-id (vääriselupaigad) ei ole kaitstud.
  • Veekaitsealad (alad 10 m veepiirist) ei ole kaitstud.
  • Hiied ja ristimetsad ei ole kaitstud.
  • Allikad ei ole kaitstud.
  • Looduslikud sood ja rabad ei ole kaitstud.

Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.

Säästlike metsamajandajate ja looduskaitsjate seisukohast tööstusliku ideoloogia mõisted loodusteaduse mõistetega kokku ei sobi. Kuid rõhutades tulemuseni jõudmise vajadust, surutakse neid mõisteid jätkuvalt kokku. Tulemuseks on pidev konflikt, “metsasõja” jätkumine. Aga täpseid mõisteid kasutades paistaks looduse halb olukord välja ja metsatööstus just seda püüabki vältida.

Küsida tuleks sedagi, kellel üldse on huvi ja algatus poliitilisi otsuseid teha, seadusi muuta ja kelle huvid ja kuidas on motiveeritud. Praegu on kahjuks metsandus tööstuse poole kaldu: seadused ja otsused on võetud siiani ja võetakse praegugi vastu tööstuse huve esikohale pannes, viies nõnda inimeste soov ja võimalus oma metsi kaitsta tagaplaanile.”Looduskaitset eesmärgiks võttes tuleb kasutada argumente ja lahenduskäike, mis looduse hoidmist võimaldavad.”

Eesmärgid vajavad oma iseloomust lähtuvalt erinevaid argumente ja lahenduskäike. Looduskaitsest rääkides ei tohiks kunagi peamisteks argumentideks tõusta majanduse (lühiajaline) heaolu ega tööhõiveprobleemid. Looduskaitset eesmärgiks võttes tuleb kasutada argumente ja lahenduskäike, mis looduse hoidmist võimaldavad.

Praegusel suunal jätkates, ei ole siin kümne aasta pärast looduslikke metsi enam mujal alles kui osaliselt kaitsealadel. See suund ja metsanduse areng on halb ka tööstusettevõtetele endile, mis puidust sõltuvad. Kitsalt paarile suurettevõttele suunatud toorme tootmine ei tohiks üldse olla nähtudki kui metsandus. Metsanduse olemus saab säilida ainult koos metsade olemas olemisega, terve ökosüsteemina.

Kui ühiskondlikus lepingus, mis saavutatakse läbi sõltumatute demokraatlike protsesside, leitakse, et metsade intensiivse majandamise kõrval on oluline loodust hoida, tuleks praegust metsandust oluliselt muuta.

Poliitikutel tuleb loodusressursse majandavatele töösturitele seada väga selge piirid. Raiemahud, kaevanduspiirangud, veekasutusload jms peavad kõik lähtuma looduses toimivast tasakaalust, mitte tööstuse huvidest.

Ühiskonnale ilustatud ja uinutavad, aga segased ja ekslikud sõnumid kasuks ei tule. Ei ole keeruline mõista, et tööstus ja majandus sõltuvad tegelikult samadest ressurssidest, millest loodus (ja inimene) isegi. Intensiivse majandamisega hävitatud metsa ei saa raamatupidamisega taastada, väljasurnud liiki ega hävitatud elupaiku ei saa istutada.

Looduskeskkonna elusus on meie endi elu aluseks, looduslik rikkus on ühine rikkus nii inimese majandusele kui ka looduslikele protsessidele. Soov loodust hoida on hea soov.


1https://www.channel4.com/news/fears-biomass-green-revolution-could-be-fuelling-habitat-loss2 (Aastane raiemaht: 12,5 miljonit tihu / 365 päeva aastas/ 35 tihu veokikoormas = 978 koormat iga päev.) (https://ktu.ee/2021.06.16 Avalik kiri keskkonnaministeeriumile ja riigikogule 16.06.2021.pdf)3 Eestis kehtis juunikuu seisuga looduskaitsealadel 9832 metsateatist. 9832 metsateatist / 365 päeva aastas = 27 metsateatist iga päev (ka puhkepäevadel) Avalik kiri keskkonnaministeeriumile ja riigikogule 16.06.2021.4 Metsakaitse on üks viis metsa majandada, seda rõhutab ka Metsaseadus (§ 16).5 Kogu Euroopas, sh Eestis, on eesmärk võttagi rangema kaitse alla 30 protsenti maast.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga