Miks ei saa?

Paljud meist on leidnud omale südamelähedase teema, millega tegeleda, et maailma paremaks paigaks muuta. Ja maailmas on väga väga palju teemasid, mida peame muutma. Nii võibki tekkida lootusetus. Samas võib tekkida tunne, et kui üht valdkonda juba parandan, siis ma ei saa ja ei jõua kõiki teisi valdkondi samal ajal ju oma valikutes arvestada. Aga miks ei saa? Miks ei saa võimaluste piires näha kogu oma elu tervikuna ja proovidagi teha nii häid valikuid kui võimalik? Näiteks olles kirglik metsakaitsja ei tähenda see, et ei võiks võimalusel metsast prügi üles korjata, võimalusel eelistada ühistransporti, oma toiduvalikud üle vaadata või eelistada kohalikku toodangut. Meie elu on väga paljude otsuste summa ja kui teame oma väärtushinnanguid, siis ei ole iga otsus keeruline teha, sest kõiki otsuseid juhib meie sisemine kompass. Eelpool mainitud näite puhul võib tunduda, et tegu on täiesti erinevate otsustega, samas on tegu ühe sisemise sooviga – hoida keskkonda.

Joaquin Phoenixi võidukõne Oscari galal (ta sai parima meespeaosatäitja Oscari filmi eest “Jokker”) meeldib mulle, sest ta lõi seosed. Ta ütles: “Ma arvan, et mõnikord tunneme või oleme sunnitud tundma, et me võitleme erinevate teemade nimel. Kuid mina näen ühtsust. Ma arvan, et kui me räägime soolisest ebavõrdsusest, rassismist, geide õigustest, põlisrahvaste õigustest või loomade õigustest, siis me räägime võitlusest ebaõigluse vastu. Me räägime võitlusest veendumuse vastu, et ühel riigil, ühel rahval, ühel rassil, ühel sool või ühel liigil on õigus teist karistamatult valitseda, kasutada ja kontrollida.” Kuidas elame maailmas, kus erinevate “kuuldamatute” õiguste eest seisjad mõjuvad radikaalsena? Miks defineerivad inimeste isiklikud valikud sotsiaalselt ja ühiskondlikult aktiivsete inimeste tegevust? See, kui mina ei oska teha paremat valikut, ei tee ju teist inimest radikaaliks kui ta võitleb näiteks loomade õiguste eest, või pärismaalaste õiguste eest, või ökosüsteemide säilimise eest.

Jah, maailmas elab järjest enam allpool vaesuse piiri inimesi, kel ei ole valikuid. Ja on veel väga palju teisi inimesi, kel ei ole häid valikuid. Aga see ei saa tähendada, et meie teised, et meie ei peaks tegema kõik endast oleneva, et teha nii head valikud kui võimalik. See, kui keegi kusagil kunagi arvab olevat end näinud, et keegi kogenematu prügiautojuht kallas kogu prügi mingil mõistetamatul põhjusel kokku ei ole põhjus enda prügi mitte sorteerimiseks. See, kui olen kasvanud üles kogukonnas, kus ainuke õige armastus oli vastassooga ei tähenda, et mina ei seisaks kõigi inimeste õiguse eest vabalt armastada. See, et alati on söödud loomi, ei tähenda, et ma ei peaks seisma loomade õiguse eest elada. See, et alati on mingites ühiskondades peetud normaalseks lapsi füüsiliselt karistada, ei tähenda, et ma ei peaks seisma laste õiguse eest füüsilisele puutumatusele. See, et väga paljud on õnnelikud, kui saavad riided odavalt, ei tähenda, et me ei peaks igal võimalikul juhul tegema eetilisi valikuid.

Ja täpselt samamoodi ei tähenda see, kui ma teen nüüd teistsuguse valiku, et teised, kes teevad keskkonna, teisi inimesi ja liike arvestades empaatilise otsuse, et nemad on kuidagi radikaalid või äärmuslikud. Ei ole! Mina lihtsalt sel hetkel ei osanud paremini! Ja ongi kõik! Mina ei osanud paremini. Ja kui ma tahan ja pean seda oluliseks, siis õpin ja harjutan, et teinekord teha hoolivam valik. Minu valikud defineerivad, kes olen mina, mitte kes on teised! Aga minu valikud ei tee mind hoolimatuks või halvaks inimeseks. Minu valikud on lihtsalt minu valikud. Ja oma valikuid saan ma muuta, kui ma tahan. Joaquin Phoenixi kõnest veel üks jupp: “Me pelgame mõtet isiklikust muutusest, sest arvame, et peame midagi ohverdama; millestki loobuma. Kuid inimesed on loovad ja leidlikud, me saame luua, arendada ja rakendada süsteeme, mis on kasulikud kõikidele tundlikele olenditele ja keskkonnale.”

Mõnus suvine hetk.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga