Milline võiks olla naistepäev?

Rahvusvahelist naistepäeva tähistatakse üle maailma iga aasta 8. märtsil, nii ka meil. Aga kust on naistepäev alguse saanud?

ÜRO tähtpäevade nimistus olev naistepäev on päev, mil tuleb rääkida veelgi rohkem naiste muredest ja probleemidest üle maailma, korraldada näiteks vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid ja miks mitte aidata kriisikeskuseid.

Uurisin veidi aastaarve ja leidsin järgnevad: naistepäeva algust seostatakse 1848. aastaga, mil USAs said naised toimunud reformidega mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, mil New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. Ja samas hukkus tookord juhuslikult puhkenud tulekahjus 129 naist. 1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema eelnimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvaheliselt naiste solidaarsuse päevana. Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine kommunist Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil. 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, 1913. aastal ka Venemaal. Naistepäev integreeriti Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka ja pühitseti riikliku tähtpäeva ja koguni riigipühana peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Seal tähendas naistepäev koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. Kõigile naistele ja tüdrukutele kingiti lilli, naiste töö (niiöelda?) tegid sel päeval mehed, nauditi torti ja pühadejooki. Ma küsiks selle viimase lause peale, et mis need naiste tööd on? Et kui ma olin näiteks sekretär, kas võisin sel päeval oma mehe tööle saata? Aga see selleks.

Mulle tundub, et meil Eestis on levinud pigem just selline naistepäev, kus naistele kingitakse lilli ja süüakse kooki. Naistepäeva algtähendusega olen kokku puutunud varasematel aastatel ainult mõnes kirjutises, mille on avaldanud erinevate inimgruppide või loomade õigustega tegelevad organisatsioonid (sest tegeledes ühtede õigustega avanevad seosed kõigi õiguste eest võitlemises). Mu lapse lasteaias on naistepäevanädalal tüdrukute nädal, kuhu kuulub soengute päev, saiakeste küpsetamine, käevõrude tegemine ja printsesside pidu. Mu laps on teist aastat lasteaias ja teist aastat on selliste tegevustega nädal. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et lasteaias tehakse soenguid, küpsetatakse, tehakse käevõrusid ja peetakse printsesside pidu, aga kui need kõik tegevused on ühte punti pandud „tüdrukute nädala“ nime all, siis näen ma siin küll probleemi. Tüdrukute nädalal võib muidugi kõike seda teha, aga miks ainult need tegevused? Võiks ju teha miskit legodega või raamatutega seoses, matkata, teha hästi lihtsaid teaduslikke katseid – võimalusi on tohutult.

Aga selleks peame kõigepealt endale teadvustama, et võib ka teisiti. Ja naistepäev on hea päev selleks, et mõtiskleda just nendel teemadel. Eestis elades võib tunduda, et naistel polegi nii halb, on päris hea vanemahüvitiste süsteem, lapsega võib kodus olla kuni kolm aastat, karjääri saab teha, koolis ja ülikoolis käia, palgalõhe küll on, aga sellest vähemalt räägitakse. Ja mujal on ju veel halvem. Ongi palju halvem, aga kas sellepärast peaksime meie käed rüpes istuma?

Mida ma öelda tahan? Naised – olgem enesekindlad ja väärtustagem iseendid. Ja usaldagem teisi naisi: valimistel andkem ka naistele võimalus, toetagem ja olgem teiste naistega solidaarsed ja eelkõige – uskugem endisse. Kujutan ette, kuidas kogu eelneva jutu peale ütleb niimõnigi, et ühtede õiguste eest võideldes läheb ju kaalukauss teistpidi. Kasutan seda väljendit, sest hiljuti mulle nõnda öeldi. Jutuks olid siis LGBT kogukonna ja loomade õigused. Minu meelest on põhimõte üks, me peame arvestama kõigi õigustega ja allasurututele õiguste andmine ei tähenda, et teistelt õigused ära läheksid. See on omamoodi kummaline arusaam, et kui teised saavad õigused, siis mina kuidagi kannatan. Ei kannata! (Kui just keegi ei pea oma õiguseks teiste allasurumist.)

Näen järjest enam, et kuni kõva häälega (väga palju) ei räägita, seni ei mõelda, sest tundub, et pole oluline. Näiteks sattusin üleeile ühe noore emaga rääkima õhupallide kahjulikkusest (ka mul on väikesed lapsed, kes armastavad õhupalle, aga kellele ma neid sellegipoolest ei osta, sest pikas plaanis on õhupallid väga halvad, need ei lagune, on väikesed ja värvilised, loomad ja linnud ajavad need toiduga segamini ja söövad sisse) ja ta küsis minult suurte silmadega, et aga miks sellest ei räägita siis? Miks neid ikkagi müüakse? Kogu meie elu on praegu selline – räägitakse küll, aga kuna me kõik elame enda infomullis, siis väga paljude infomulli ei jõua see, mis on praegu nii oluline. Pean silmas infot selle kohta, et meil on ühiskonnana vaja vähendada tootmist, vähendada tarbimist, vähendada energia tarbimist, vähendada prügi tootmist, vähendada toidu raiskamist, võidelda ülemaailmse vaesusega, võidelda allasurutute õiguste eest…

Kuni probleem on kusagil kaugemal, mitte koduõuel, seni on inimestel raske end sellega seostada. Kuni „telekas“ ei räägita, seni pole justkui oluline, sest inimesed eeldavad, et otsused tehakse mujal, et poliitikud teavad, mis nad teevad, et seadused on head. Aga tegelikult peame me ise mõtlema, ise tegema nii eetilisi valikuid, kui oskame ja kui meil on see luksus, et meil on vabadus elada ja valida, siis seisma kõigi teiste õiguste eest, kel seda luksust pole. Et see kõik ei oleks luksus, vaid normaalsus. Sest demokraatliku ühiskonna inimese vastutus ei piirdu ainult valimistega, meelt peab avaldama (positiivses mõttes), kuuluma kodanikuühendustesse, andma allkirju ja end teemadega kursis hoidma. Need ajad, kus ainsad asjad, mida teati oma riigist ja maailmast tulid õhtul televiisorist uudistesaatest, on möödas. Kui need kunagi üldse olid.

Allpool jagan kollaaži, mille mõte on, et kõik naised, kel on võimalus oma äranägemise järgi armastada, abielluda, õppida, lugeda, peret planeerida, omada enda raha, saada laenu, juhtida oma äri, rääkida avalikult menstruatsioonist, valida oma keha näitamist või mittenäitamist, anda kohtus tunnistusi, olla sportlane, omada enda kinnisvara, kanda pükse, hääletada, käia tööl, õppida ülikoolis, imetada oma last avalikus kohas, seksuaalne väärkohtleja kohtusse anda – et me kõik oleme tänu võlgu aktivistidele, feministidele, kes võitlesid naiste õiguste eest. Aitäh! (Iga pilt algab sõnadega: If you are a woman… Tõlkes: Kui Sa oled naine, kel on võimalus… Ja need võimalused loetlesin üles eespool).

Tõlge: „Ükski naine burkas (või hijabis või burkinis) pole mulle iial midagi halba teinud. Aga ma olen selgitusteta vallandatud ülikonnas mehe poolt. Mehed ülikonnas on mulle valega müünud pensione ja aktsiaid, mis läheb mulle maksma tuhandeid eurosid. Mehed ülikonnas on põhjustanud meile illegaalsete sõdade katastroofe. Mehed ülikonnas on juhtinud panku ja viinud maailma majanduse katastroofini. Teised ülikondades mehed tegid miljonite elu veelgi raskemaks majanduslike kokkuhoiuplaanidega. Kui me hakkame inimestele ette kirjutama, mida selga panna, siis äkki peaksime keelustama ülikonnad?“ Henry Stuart London.
Tõlge: Täna on rahvusvaheline naistepäev ja me näeme jätkuvalt, et ka tänapäeva ühiskonnas ei ole naised kaugeltki meestega võrdsused. Me ei saavuta kliimaõiglust ilma sugude võrdsuseta. Ja pidagem meeles et see, mida naised täna ja iga päev tahavad, on õiglus, mitte õnnesoovid ja tähistamised.

Viimase foto mõte vajab kindlasti lahtimõtestamist. Väga paljud naised ütlevad kindlasti, et nii hea tunne on näiteks olla meeles peetud ja suur rõõm on saada lilli. Ja ma ei vaidle vastu, ongi. Üks ei välista teist. (Kuigi soovitan väga lugeda 6. märtsil Müürilehes Keskkonnakolumnis ilmunud Helen Puistaja artiklit Armastus ei peitu lilleõies.)

Lõpetuseks jagan ka viimast Keskkonnaraadio Keskkonnahoid on äge! saadet, mil vestlesime põneva naise Piret Räniga, kes samuti naiste õiguste eest seisab olles illustraator, lastekirjanik, keskkonnaaktivist ja veel väga palju muud. Ta ütleb suurepäraselt, et kõik, kes on nõrgemal positsioonil, peavad olema hoitud.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga