Artikkel ilmus ajalehes Sakala 21. juulil 2021.

MILLINE ON see maailm, kus me elada tahame? Millised on need väärtused, mis meie valikuid dikteerivad? Kas oleme enda elu juhtivatele väärtustele üldse tõsiselt otsa vaadanud?

Võiksime mõista, et vajame enda ümber hästi toimivaid ökosüsteeme. Kuid mis on hästi toimiv ökosüsteem ja miks seda vaja on?

Kõik, mis me inimkonnana eluks vajame, on ökosüsteemide loodud. Näiteks puhas õhk, puhas vesi, viljakas muld ja puhas toit. Ja kuigi taastamine kõlab kangesti uhkelt, on kahtlemata efektiivsem, kindlam ja odavam ökosüsteeme hoida, selle asemel et neid intensiivselt majandada ja hiljem püüda suure raha ja töövaevaga taastada. Toimivad ökosüsteemid on looduslikud elurikkad kooslused, näiteks looduslikus seisundis rabad ja metsad.

KUI SAAME aru, et toimivate ökosüsteemide hoidmine on iseenesestmõistetav, siis muudab see meie väärtushinnanguid ja valikuid. Üks silmanähtavamaid valdkondi meie elutegevuses on reostus, jäätmed. Meil on vaja mõista, et mitte midagi ei saa päriselt ära visata. Kogu planeet Maa on üks tervik ja kuhugi see meie tekitatud prügi ikka läheb, isegi kui me seda enam ei näe. Nii omandavad ehk ka meie emotsionaalsed ja hoolivad ostud (näiteks ühekordse kasutusega tooted nagu lõbusad õhupallid ja mugavad plastnõud) hoopis teise tähenduse. Väärtustades puhast elukeskkonda ja loodust, hakkame nägema, et paljud siira rõõmuga sooritatud ostud ongi sõna otseses mõttes prügi, samas on võimalik heategu jätta need asjad ostmata.

Oleme Eestis oma õhukvaliteediga endiselt väga rahul, kuid liigume järjepidevalt suunas, kuhu tegelikult jõuda ei tahaks. Toon näitena minu läheduses Viljandi maakonnas asuva Niilusoo raba. Eesti turbaliidu ametlik seisukoht on, et looduslikus seisus rabasid kuivendama ja freesima ei hakata. Samas aktsiaselts Mikskaar, kes turbaliitu ei kuulu, on saanud keskkonnaametilt kaevandamisload ​Niilusoo rabas tegutsemiseks aastatest 2004 ja 2012, load kehtivad 25 aastat. Maailm muutub 2029. ja 2037. aastani tohutult ja kahjuks ei saada ikka aru, et kui meil on veel midagi hoidmist väärivat, siis tuleb seda ka säilitada.

Näiteks kasvab turvas looduses nõnda aeglaselt, et seda ei saa kuidagi taastuvaks loodusvaraks lugeda. Samuti emiteerivad freesturbaväljad nii turba kaevandamise käigus kui ka pärast kaevandamise lõppu tohutult kasvuhoonegaase. Ja kuigi nende koguste kohta on erinevaid hinnanguid, on leitud, et liikluses eralduvat CO2 kogust võivad need Eestis ületada ligi üheksa korda. Maksutulust võime rääkida palju tahes, aga kui ühel hetkel ei jagu enam puhast õhku ega vett, on maksutulu ilmselt unustatud.

Imestan, kuidas on tark Eesti inimene pandud uskuma, nagu lageraie oleks ainuke viis metsa majandada. Kuidas on ühiskond pandud uskuma, justkui oleks ainuke viis metsa kasvatada seda täielikult ära kaotades? On teadlased, on (vanad) metsamehed, on püsimetsaühistu – kõik nad räägivad, et metsi saab ja tuleb majandada nii, et ökosüsteem säilib, mets kasvab ja uueneb ning on terve. Mida aga räägib riigimetsa majandamise keskus (RMK) ja metsatööstus oma mõjuvate kommunikatsioonisõnumitega? Mets mädanevat ära, kui seda maha ei võeta, ometi me imetleme fotodelt metsi, mille vanust saab mõõta sajandites. Lageraie olevat metsa uuendamine, kuigi iga inimene näeb, et lageraie on justkui tagurpidi kübaratrikk, kus mets lihtsalt ära kaotatakse, lisaks hävitatakse metsamullastik ning alles jäävad sügavad harvesteriroopad.

On hulk inimesi, kes usuvad tõsimeeli seda retoorikat ja levitavad «tõde», mis on pikas plaanis kahjulik meile kõigile. Metsatööstuse ja RMK huvides ega väärtushinnangutes ei ole meie elukeskkonda hoida. Siinkohal on meie asi otsa vaadata oma väärtustele ja vajadustele ning kui hindame kasvavaid metsi, metsaõhku ja korilust, metsa kui ökosüsteemiga arvestavat metsamajandamist, tuleb meil sellele vastavalt oma valikuid teha. Olgu selleks siis puudega oma sauna kütmine, seenelkäimine või erametsaomanik olemine.

SÖÖMISETA KA ei saa. Öeldakse, et inimkond ja ühiskond on mõne toidukorra kaugusel anarhiast. Mõni ütleb, et kahe toidukorra, mõni, et üheksa, aga selge on see, et nälg lagundab meie ühiskonnakorralduse väga kiiresti. See on hästi emotsionaalne ja justkui ka isiklik teema, kus tavaliselt ei soovita ettekirjutusi, mida võib ja mida ei või. Söön, mida tahan ja kui palju tahan! Viimasel ajal aga kuuleb üha sagedamini, et toit ei olevat isiklik asi. Kuna toidu tootmine kulutab Maa piiratud ressursse, tunduvad väited neilt, kes kutsuvad kõiki üles oma söögi päritolule ja iseloomule mõtlema, õigustatud. Aga kindlasti mitte ainult üksiktarbija, vaid ka tootjate, subsideerijate, poliitikakujundajate ja toitlustajate tasandil. Meil kõigil lasub vastutus, mida ei pruugi osata võttagi, kui väärtused on selles valdkonnas läbi mõtlemata. Väärtused, mis toetaksid meie kõigi elukeskkonna ja ressursside säästlikku kasutust puhta elukeskkonna hoidmisel.

Mis aga paneks meid oma väärtushinnanguid ümber mõtestama? Osalesin koolitusel, kus räägiti «nügimisest» kui ühest viisist poliitikat ja inimeste käitumisotsuseid mõjutada. Jõudsin koolituse käigus mõistmiseni, et praegu valitsev majanduse esiplaanile seadmine ning tööstustel keskkonnaga mittearvestavalt toimetada laskmine ei ole eetiline ehk siis ei arvesta meie kõigi huve. Samuti ei ole eetiline lasta toimida seadusandlusel, mis ei arvesta ökosüsteemide hoidmise vajadust. Puhas elukeskkond – puhas õhk, puhas joogivesi, puhas toit – need on meie kõigi põhiõigus. Ja mitte ainult õigus, vaid vajadus. Kuid me ei oska neid teisiti kui taastuvate loodusvaradena näha, sest seni on nad alati olemas olnud.

Meil on vaja hakata seostama meie vajadusi nagu puhas õhk, puhas joogivesi, puhas toit hästi toimivate ökosüsteemidega ja ökosüsteeme kaitsta. On lubamatu lasta kõiki, kes loodust hoida püüavad, tembeldada rumalateks, mõttetult emotsionaalseteks, majandust ja elu mittemõistvateks inimesteks. Miks ei suhtu poliitika kujundajad looduskaitsjatesse kui liitlastesse? Kas sellepärast, et looduskaitsjad ei too raha sisse?

MEIE ÜHISKOND on kahjuks uskuma pandud, et looduse intensiivne majandamine toob maksutulu ja palgad. Toobki, aga peamine osa kasumist läheb muidugi ettevõtete omanikele. Teadmistepõhised ärid looksid rohkem kõrgepalgalisi töökohti, mistõttu palju suurem osa kasumist jaotuks õiglasemalt laiali. Aga see selleks, tõsi on see, et ka madalapalgaline töökoht on parem kui töötus. Ent kuigi valitsev retoorika tähtsustab enim raha teenimist ja ettevõtlust, investeerimist, majanduse kasvamist, maksude laekumist, siis unustatakse see, et raha väärtus puhta elukeskkonna kadumisel haihtub. Mida sa selle raha eest siis saad, kui sul kaev kuivaks jääb? Kui toidu hind lakke kerkib?

Puhas elukeskkond, normaalne põhjavesi ja õhu kvaliteet on aga hästi toimivate ökosüsteemide tulemus. Meil tuleb nende eest teadlikult seisma hakata. Ka üksikisiku algatusega saab palju muuta! Ka Niilusoo raba kaitseb üsna väike mittetulundusühing, mille liikmed toimetavad oma vabast ajast. Juriidiliste vaidluste kulud kaetakse seejuures annetajate toel. Pikemas perspektiivis teenivad hoitud sood ja rabad meid kõiki paremini kui turbatoodete kasutamisest saadud ajutised tulud. Loobumine turbatoodetest tähendab aga jällegi muudatusi näiteks meie aianduskultuuris. On selge, et muutus ei pruugi tulla lihtsalt, kuid kui mõistame oma väärtushinnangud üle vaadata, on see võibolla lihtsalt kättevõtmise asi. Ja ega loodus oota, vaid laseb vihmal kallata ja päikesel kõrvetada, kui me muidu aru ei saa.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga