Mis oleks kui kasutaks praegust hetke…

Praegune aeg on väga paljudele raske, harjumatu, osale isegi traagiline. Põnev on mõtiskleda, et mis on võimalik ja mis ei ole. Ja tundub, et seda, mis on võimalik, on kordades rohkem kui seda, mis ei ole. Näiteks on võimalik koostöö. On võimalik kiiresti otsustamine. On võimalik hoolimine ja empaatia. On võimalik teha otsuseid lähtuvalt kõigi, ka ühiskonna nõrgemate liikmete heaolust. Aga vastukaaluks – hoolida on võimalik ka valikuliselt, millest siiski avalikult justkui ei sobi rääkida. Näiteks inimese elu – kas elu on püha? Hariduspsühholoog ja TLÜ teadur Grete Arroga podcastis arutledes tuli just see küsimus üles. Praeguses olukorras tundub, et justkui oleks püha. Meie igapäevaelu on muutnud nii paljud piirangud, mille vajaduses me ei kahtle, sest tahame kaitsta iseend ja oma lähedasi ja ühiskonda tervikuna. Praeguseks on teadlased ja valitsused jõudnud veendumusele, et koroonaviirus on piisavalt ohtlik, et rakendada karme ettevaatusabinõusid.

See aga pole ju ainuke ohtlik olukord, millega tegeleda. Näiteks vaesus ja näljahäda on igapäevareaalsus väga suurel osal inimkonnast. Ja kuigi räägitakse vajadusest vähendada vaesust ja leevendada näljahäda, ei näe me sellist inimkonna aktiveerumist, nagu on praegu koroonaviiruse hirmus toimunud. Või keskkonnakriis (mis on vaesusega väga seotud) – tegemist on tohutu ohuga kogu inimkonna kestmajäämisele, aga jälle, ei ole näha ülemaailmset muret meedias. Meid ei külvata üle infoga, et tegu on kriisiga ja inimesed, palun tehke seda, seda ja seda, sest meil on kõigil vaja ühiselt tegutseda, et suuta säilitada oma elukvaliteet. Miks? Kas tõesti on osade elude kaitsmine prioriteetsem, kui teiste? Kas tõesti praegu, kui koroonaviirus ohustab ka rikkaid ja edukaid ja otsuste vastuvõtjaid, tuleb päriselt tegutseda, jättes lõpuks isegi majanduskasvu omapead nukrutema ja „paremaid aegu“ ootama? Ja see mõte kahjuks ei ole enam nii ilus.

Praegune olukord toob meis välja palju head, samuti nagu toob tavaliselt välja detsembrikuu. Kuid praegune hetk on hea selleks, et mõtiskleda, miks see hea meis üldse vahepeal peab peitu minema. Ja miks see headus meis nii valikuline on? Miks on osa elusid prioriteetsemad kui teised elud? Ja kuidas osa elusid justkui polekski elud? Eile panin üles sellenädala Keskkonnaraadio osa, milles vestlesin eesti ühe esimese loomakaitsja ja liikumise algataja Kadri Tapersoniga. Kadri juhib tähelepanu sellele, et praegu, kui väga paljude inimeste vabadus on piiratud, võiksime luua seose loomade olukorraga: „Me suudame koos tegutseda küll! See kriis, milles on inimesed, selline kriis on loomadel kogu aeg! Sellise kriisi ajal on näha, et kui on otsustatud, et on kriis, siis ühiskonna võimekus teha asju teisiti on täiesti olemas!“

Mis oleks kui keset praegust kriisi teeksime ära selle hüppe oma mõtlemises ja maailmatajus et hakata maailma, planeeti Maa tervikuna tajuma? Mis oleks, kui meie maailmavaate osaks saaks mõtteviis, et Kui midagi ära viskad, siis sellist kohta nagu „ära“ ei ole. Mis oleks, kui jälgiksime, et võtame kuulda ja usaldame eelkõige tegevteadlasi ja oma ala spetsialiste? Mis oleks kui kasutaks praegust hetke, kus tunneme empaatiat oma naabri suhtes, ja laiendaks seda tunnet kõigi inimesteni kõikjal maailmas? Mis oleks kui mõistaksime, et teiste inimeste heaolu kasv ei tähenda automaatselt meie heaolu vähenemist? Mis oleks, kui julgeksime silmad avada ja päriselt vaadata, mis toimub näiteks loomatööstuses ja teeksime oma otsused päriselt, mitte harjumuste ja lasteraamatureaalsuse pealt? Ja mis oleks, kui hakkaksime päriselt uskuma, et meie kõigi panus loeb ja on oluline?

“Pea meeles, et kui tegutseme koos, suudame olla tugev jõud looduse kaitseks.” Dr. Jane Goodall

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga