Taban end väga tihti soovilt küsida inimestelt, et mida nad mõtlevad. Mõned näited: kui möödun kohvikust, kus keegi kohvikus istudes (!) naudib oma jooki ühekordsest joogitopsist; poes süüa ostes igasugu mitmekordseid pakendamisi uudistades; poes kohapealt kilekotte võtvatelt inimestelt küsida, kus on nende endi korduvkasutatavad kotid, või kuhu läheb see kolmandik osa toodetavast toidust, mis „jääb üle“. Pärast suitsukoni kampaaniat (loe SIIT) on tahtmine igalt suitsetajalt küsida, kas ta viskab oma koni prügikasti või poetab kuhugi maha… Tahaksin muudkui küsida ja küsida. Sest tahan teada, miks. (Simon Sineki raamat “Esmalt küsi miks?” on siinkohal hea ära soovitada…) Tahan teada miks elame ikka nõnda raiskavat elu kui me kõik ometi (teoreetiliselt) teame, et õnnelikuks teeb tavaliselt kõik see, mida justkui „ei saa raha eest osta“. Samas – mis on üldse raiskamine ja raiskav eluviis? Loomulikult ma ei arva, et raha pole vaja või et peaksime „kolima tagasi koobastesse elama“. Mind inspireerib hoopis Mohandas K. Gandhi, kes ütleb, et „Maa suudab rahuldada iga inimese vajaduse, aga mitte iga inimese ahnuse.“ Aga kuidas ise oma elus aru saada, mis on ahnus, aga mis on unistus?

Allikas: internet

Tahan nüüd mõni aeg mööda selliseid küsimusi edasi liikuda ja vastuseid otsida ja leida. Kõigepealt pöördun oma heade sõprade raamatute poole. Võtan siiski ka julguse kokku ja küsin ehk ka neilt inimestelt, keda oma teel kohtan. Aga kõigepealt küsin siin ja praegu endalt, miks see kõik mind huvitab? Ja püüan olla enda vastu päriselt aus. Sest niimoodi pidevalt enda ümber toimuvat jälgida pole vaimselt alati lihtne. Ja ometi just seda ma pidevalt teen. Miks? Kas kuidagi teisiti ei saa? Või kui peangi märkama, kas ma ei saaks oma märkamisi enda teada hoida, sest välja ütlemine tekitab tihti tülisid ja pahameelt.

Ma tahan end tunda õnnelikuna. Selleks olen end mitmel puhul jälginud ja analüüsinud ja leidnud, et mind teeb õnnelikuks minu enda väärtustel põhinev elu. Selleks vajan tunnet, et arenen, ja tunnet, et saan panustada. Olen jõudnud ka arusaamiseni, et me kõik tahame (ideaalis) elada võimalikult tervete ja õnnelikena võimalikult eluterves elu- ja looduskeskkonnas. Selle soovi ja päris elu vahel näen ilmatuma suuri kääre. Kuna neid kääre juba nagunii näen, siis pigem ma tehku midagi selleks, et neid kääre vähendada, sest muidu ma justkui eitaksin oma võimet tähele panna. Nii olengi jõudnud hetke, kus ei, ma ei saa oma märkamistest vaikida. Ja järelikult kui ma vaikida ei suuda, tuleb mul leida viis, kuidas neid märkamisi välja öelda võimalikult edasiviivalt ja efektiivselt. Sest ma päriselt usun, et igaühel on võim maailma muuta, tuleb vaid valida, mis suunas see muutus teha.

Meelisega Anija mõisas.

Mis teeb väljaütlemise keeruliseks on teadmine, et meie, inimesed, peame muutma oma mõtteviisi, et saaksime muuta oma käitumist meie elukeskkonna suhtes selleks, et muutuksid meie valikute tagajärjed. Selles oleme (peaaegu) kõik praeguseks hetkeks veendunud, et meie, inimeste, valikute tagajärjed peavad olema edaspidi teistsugused, et leevendada kliimakriisi ja kuuendat väljasuremislainet. Aga et tagajärjed oleksid teistsugused, peavad meie valikud muutuma, mis tähendab, et meie käitumine peab muutuma. Ja see omakorda tähendab, et meie mõtteviis peab muutuma. Aga muutumine ei ole kerge ja enamik meist seda väga ei tahagi, sest muutused on ebamugavad. Ja olla üks neist, kes ei suuda ütlemata jätta, et me kõik peaksime võtma aega ja muutuma, nõuab tegelikult tohutut tööd endaga. Sest on üks pisike hääleke, kes ütleb, et „kes sa üldse oled, et seda kõike arvata ja veel välja ka öelda?“ Ja siis hirmutab see pisike hääleke mind sellega, et „aga siis ma ju ei meeldi enam kellelegi ja keegi ei taha enam mu sõber olla.“

Olen jõudnud teele, mida mööda tahan edasi minna ja vaadelda kuidas käib see „väljaütlemine“. Ja kuna see väljaütlemine ei ole sugugi lihtne, siis huvitab mind kuidas tulla toime nende negatiivsete tagajärgedega, et jääks alles optimism ja energia, mis alguses loomulikult olemas on. Veel tahan õppida kuidas mitte läbi põleda ja mitte kurbusest ja masendusest lihtsalt käega lüüa. Ja tahan seda teekonda kindlasti jagada nii siin kirjutades kui ka oma podcasti Keskkonnahoid on äge! külalisi minuga arutlema kutsudes. Sest näen, et aktivismi on läbipõlemine omamoodi „sisse kirjutatud“, samas on aktivism vajalik. Miks? Just sellest kõigest kindlasti juba edaspidi.

Lõpetuseks jagan üht hullumeelset mõtteharjutust. Mis oleks, kui me võtaksime omaks arusaama, et keskkonnahoidlik käitumine ei tohi olla vabatahtlik? Sest mitte miski, mille kohta me teame, et see on teistele (ja iseendale) kahjulik, ei tohiks olla lubatud ja veel vähem ühiskondlikult toetatud. Millises maailmas me siis küll elaksime?

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga