Mis saab edasi?

Blogi kirjutamisega on mul juba kord nii, et hakkan kirjutama justkui aiast, aga siis satun läbi aiaaugu kuhugi aasale, sealt edasi metsarajale ja järve äärde ja lõpuks ei mäletagi enam, kus see aed oli. Nii ka seekord.

Jagan kõigepealt 17. märtsil Matt Prindiville blogis avaldatud väga sisuka artikli eestikeelse kokkuvõtte selle kohta, kas ja kuidas koroonaviirus mõjutab meie kõigi prügivaba elu poole püüdlemist. Kokkuvõtte tegin ise, tõlke ka. Kes soovib, klikib artiklile ja loeb täpsemalt kõik järgi! Matt vastab viiele neilt enimküsitus küsimusele.

1. Kas korduvkasutatavad tooted on ohutud? – Jah, seep ja kuum vesi tapavad nii koroonaviiruse kui ka teised viirused ja bakterid väga tõhusalt. Kodused ja kaubanduslikud nõudepesumasinad on aga kõrge temperatuuri ja pika pesu tõttu veelgi tõhusamad.

2. Kas ühekordselt kasutatavad asjad on ohutumad? – Ei, neid ei saa võrrelda korralikult pestud korduvkasutatavate materjalidega.

3. Kas ma tohin jätkuvalt kasutada korduvkasutatavat veepudelit ja kohvitassi? – Absoluutselt. Koroonaviirus levib peamiselt köha ja aevastamise, mitte korduvkasutatava veepudeli või kohvitopsi kaudu. Pudelit või kohvitopsi ei tohi puutuda kraaniga või kohvikannuga, ja peab pesema käsi. Samuti tuleb pesta tassi ja pudelit, soovitavalt vee ja seebiga või nõudepesumasinas.

4. Suured kohvikuketid (nagu Starbucks ja Dunkin Donuts) teatasid hiljuti, et nad ei luba enam klientidel tuua oma tasse oma poodidesse kasutamiseks ja nende täitmiseks. Mida sellest arvata? – Täna keskenduvad Starbucksi-sugused ettevõtted õigustatult sellele, kuidas meid kõiki tervena hoida. Kuid kui koroonaviirus möödub, on plastireostus endiselt tohutu keskkonnaprobleem. Koroonaviiruse kriis näitab meile, et meil puuduvad süsteemid, mida oleks vaja nõude korduvkasutamiseks, väljas kasutamiseks ja toidu kohaletoimetamiseks. Seetõttu võib aset leida ühekordseks kasutamiseks mõeldud toodete plahvatus. Siiski tahame luua tuleviku, kus toiduainete kohaletoimetamise süsteemid on ehitatud puhastele, desinfitseeritud korduvkasutatavatele nõudele ja tassidele. Kui palju vähem jäätmeid selles maailmas tekiks, kui meil see kõik juba täna olemas oleks!

5. Kas koroonaviirus tapab kasvava jäätmeteta elustiili? – Ei, jäätmevaba elustiil on selleks, et jääda ja muutub iga päev järjest populaarsemaks. Kuigi koronaviirus muudab meie elus vägagi paljut, ei muuda see meie põhiväärtusi nagu terved inimesed, terve planeet ja jätkusuutlik majandus.

Leheküljel forbes.com on (inglisekeelne) artikkel „Kui koroonaviirus möödub, peame me siiski tegelema keskkonnakriisiga“. Bill Gates ütleb avalikult, et on otsustanud veelgi enam aega panustada keskkonnakriisi lahendamisega tegelemisele. Kuigi tundub, et keskkonnateemat on justkui palju, siis nagu hiljuti Piret Räniga (artikkel) vesteldes (link podcastile) tõdesime, ei ole liiga palju. Eriti praegu, kui oleme kõik tohutult mures iseendi ja kogu ühiskonna tervise pärast, ja kui uudised on suuremalt jaolt ainult koroonaviirusest. Kuid keskkonnakriis ja plastireostus ei kao kuhugi! On viirus või ei ole viirus – mina tunnen küll, et keskkonnahoidliku mõtteviisi populariseerimist tuleb jätkata.

Jõudsin eile sõbrannaga vesteldes enda jaoks huvitava küsimuseni: miks (ja kas) on vaja aktiviste? Me kõik ju mõtleme erinevalt, aga samas on meie mõtted suuresti ümbritseva keskkonna tulemus. Ja seetõttu on minu meelest oluline, et oleks inimesi, keda ühiskond nimetab aktivistideks. Oma särk on ikka kõige lähem, mistõttu iseenda probleemidega tegelemine toimub tavaliselt iseenesestmõistetavalt. Ja kes meist ei tahaks elada õnnelikult ja rahulikult saades keskenduda endale, oma perele, enese teostamisele. Iseendaga rahujalal elamine on siiski raske ja iseendas sügava sisemise rahu leidmine pole mingi lihtne ülesanne. Eriti praeguse kriisiolukorra valguses on väga paljudel meist ikkagi väga väga raske. Valitsev teadmatus ei tee olukorda lihtsamaks ja tulevik tundub väga tume. Sealsamas – kui kellegi teise õiguseid hakatakse järjest rohkem aktsepteerima, ei tee see ju teiste elu halvemaks? Meil pole ju aktsepteerimise pott kusagil, kust siis jaopärast võtta ja jagada? Samas kellegi teise õiguste aktsepteerimine ei võta ju otseselt aega ka? Ja kui mõned inimesed veel võtavad oma aega, et piltlikult öeldes kisada ja tähelepanu juhtida kõigile rõhututele, kellest osad ei saa mitte kuidagi enda elu eest seista, siis mis selles halba on? Paljudes maailma piirkondades riskivad need „kisajad“ üpris paljuga, meil lääne ühiskonnas õnneks enamasti ainult oma sotsiaalse staatusega, et koputada meie kõigi südametunnistusele ja eetikale. Tihtipeale, nagu ütles hariduspsühholoog Grete Arro suvel Paide arvamusfestivalil ja nüüd Keskkonnaraadio podcastis, ei kutsuta neid enam kuskile, sest jälle hakkavad nad jaurama. Olen kuulnud, et ka sõbrad võivad eemale tõmbuda, osal võib tekkida tööl probleeme või ebamugavusi. Vähim, mida ma ise tavalise kodanikuna saan teha, on olla neile tänulik. Samuti, nagu olen praegu tänulik kõigile meedikutele ja teenindajatele, kes käivad tööl ja teevad võimalikuks meil kõigil teistel püsida kodus. Aktivistid teevad võimalikuks kõigil teistel tegeleda iseenda eludega.

Mille üle veel olen mõelnud? Olen sotsiaalmeedias näinud erinevaid meeme seosest: viirus covid-19 tuli loomalt inimesele – inimkond jätkuvalt sööb loomi. Aga miks siis ometi? Teaduslikud uuringud ja väga paljude maade toitumissoovitused ju juba ütlevad, et täistaimne toitumine sobib kõigile inimestele, miks me siis seda ei tee ja riskime järjest uute viirustega, mis loomadelt inimestele üle tulevad? Omapärane on mõelda, et ega viirused ise ei taha meile üle tulla, sest neile pole kasulik oma peremeesloom ära tappa, neile oleks palju parem, et me ellu jääme ja nad meie sees elada saavad. See on mu mõttekäigu üks küsimus. Teine küsimus, mida endalt küsisin, on: kust jookseb aktsepteerimise piir? Kas aktsepteerides kedagi, kes aktsepteerib vägivalda, aktsepteerin ka mina vägivalda? (Hetkel pean silmas loomade vastu suunatud vägivalda.) Ja seda rada mööda minnes jõuan küsimuseni, et miks osade vastu suunatud vägivald on ühiskonnas aktsepteeritud ja osa ei ole? Ja küsimuste küsimus on: millal jõuame ühiskonnana sinna hetke, kus võin neid küsimusi küsida igas seltskonnas ilma, et mind äärmuslaseks, eneseotsijaks, hipiks, trendile kaasajooksjaks ei peetaks, vaid tõesti kaasa mõeldaks?

Täna, 21. märtsil on rahvusvaheline metsapäev ja e-meeleavaldus näitamaks poliitikutele, et me hoolime meie metsadest, et oleme metsarahvas, et tahame hoida ja säilitada eesti metsi kui rikkalikku ökosüsteemi, mitte ainult kui puupõldu. Meiegi käisime abikaasaga metsas matkamas, pidasime pärast väikese pikniku järve ääres ja soovime kõigile jõudu ja tugevat tervist. Hoidkem end ja hoidkem oma lähedasi.

e-meeleavaldus. Armastan eesti metsi!


Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga