Mis või kes on radikaalne?

Eestimaa Looduse Fond (edaspidi ELF) korraldab muude oma tegevuste kõrval igal aastal ka ökosüsteemide taastamise talguid. ELF on loonud süsteemi, kuhu kuuluvad vabatahtlikud talgujuhid (ja saeministrid), keda ELF ka koolitab. Talgutel on talgujuhid ja saeministrid ju need, kes esindavad ELF-i, kes loovad meeleolu, vaatavad, et talgutöö saaks tehtud ja et kõik talgulised ka rõõmsalt ja tervelt koju tagasi jõuavad. Sel nädalavahetusel üks koolitus oligi, koolitajateks coach Epp Adler ja talgukontorist Kadri Aller.

Foto: Kirke Raidmets. See aasta on soode teema-aasta,

Koolituse ühe osana rääkis ka ELF-i juhatuse liige Siim Kuresoo ELF-ist kui organisatsoonist ja küsis muuhulgas, kas meie meelest on ELF pigem radikaalne või mõõdukas. Arutasime seepeale eelkõige seda, et kes või mis on radikaalne. Üks definitsioon, mida pakuti: keegi, kes jääb rühmast väljaspoole, kes on eriarvamusel. Õigekeelsussõnaraamatust saab lugeda: radicalis – juurdunud, juurtesse puutuv; põhjalik, otsustav; juurteni, lähtekohani tungiv, põhjalikke ümberkorraldusi pooldav, käremeelne, äärmusesse kalduv.

Mulle on jäänud mulje, et sõna radikaalne kasutatakse meil ühiskonnas juhul, kui tahetakse kirjeldada kedagi, kes on käremeelne ja tundub mõtlevat teistmoodi, kui levinud arusaam on. Ja tavaliselt on radikaalne selline silt, mida justkui ei taheta, või kasutatakse seda inimeste vaigistamiseks. Radikaalne olla on seega justkui midagi halba, midagi ebasoovitavat ja radikaal on keegi, keda ei taheta sama laua tahagi, sest nagunii ei saa temaga asja arutada. Osaliselt see vist nii ongi. Meil on kindlasti kõigil näiteid olukordadest, mis on soovimatud, sest on liialt äärmuslikud.

Siim rääkis ka radikaalsusest seoses ELF-iga öeldes, et tema meelest on ELF vägagi radikaalne. Üldine seisukoht oli, et ELF on pigem mõõdukas ja seda seetõttu, et ELF-i väljaütlemised on läbikaalutletud, põhjendatud ja rahulikud. Siim aga ütleski, et tema meelest see, mida meie kirjeldasime, ongi just radikaalsus. Sest tema sõnul ei pea radikaalsus tingimata tähendama agressiivsust või ebaviisakust, vaid julgust seista muutuste ja lahenduste eest, mis ei ole hetkel ühiskonnas ja tavateadvuses veel aktsepteeritud. Viisakus ja radikaalsus ei ole tema sõnul vastandid ja on täiesti võimalik mõelda levinud arvamuse kohaselt radikaalselt olles sealsamas viisakas ja meeldiv inimene.

Minu küsimus on, et miks ühiskonnas looduskaitset kui radikaalsust nähakse? Kas pole siin tegemist püüdlusega aeglustada vajalikke, aga ebamugavaid muudatusi ühiskonnas „hirmutades“ radikaalse sildiga? Siim küsis umbes nii, et kas on mõtet olla radikaalne tähenduses seista mõtete, muutuste vajaduse ja maailmavaate eest, mis on objektiivselt võttes päriselt oluline? Ja vastas ise, et muidugi on. Kas inimene, kes leiab, et meil on vaja seista selle eest, et oleks puhas põhjavesi, et säiliks mulla viljakus, et liiguksime kliimaõigluse suunas, et ökosüsteemide kokkuvarisemine tuleks peatada, et liigid ei peaks välja surema inimeste ahnuse tõttu, et prügi ei tohi visata lihtsalt loodusesse, olgu see siis meri või jõgi või mets, et kõigil on õigus elule olenemata rassist, liigist, soost ja kõigest muust, on radikaalne? Kas need on radikaalsed mõtted? Ja kas selliseid väärtusi sisaldav maailmavaade on halb?

Või äkki võiks mõelda nõnda, et praegu üldiselt valitsev maailmavaade, kus on OK looduskeskkonda reostada, et SKT ei langeks, kus majanduskasvu säilitamiseks võib teha mida iganes, ka meie elukeskkonda mürgitada (mullad, põhjavesi, õhk), kas äkki see on hoopis see mõtteviis, mida võiks taunida kui meile liialt radikaalset?

Miks on nii, et looduskaitse on liialt radikaalne aga looduse reostamine mitte?

Ma ise arvan, et  radikaalsus võib olla nii „hea“ kui ka „halb“. Ehk oleks aeg mitte karta radikaalseid vaateid, vaid mõelda, mis on päriselt oluline ja uskuda meie kõigi võimesse oma iga valikuga maailma paremaks muuta. Ja oma käitumiselt on võimalik igas olukorras jääda viisakaks ning arvestavaks. Täiesti võimalik on seista muutuste ja lahenduste (leidmise) eest, mida päriselt vaja. Ma kutsungi ühelt poolt ümber mõtestama, mis on radikaalne just looduse ja keskkonnateemade seisukohalt – kuhu viib meid praegune mõtteviis. Ja teiselt poolt julgema vaadata ja näha ja mõtelda väljaspool majanduskasvu ülimuslikkust.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga