Mõtisklen inimeseks olemisest

Sel nädalal lahkus üks mulle armas inimene siinsest elust. Aga kas ta teadis, et ta oli minu jaoks oluline inimene? Olime alles mõni kuu tagasi tutvunud ja ikka on ju tunne, et aega on lõputult küsida-jutustada-arutleda…

Mu armas äsja siitilmast lahkunud sõber, (nimetagem ta Karliks) panustas kogu oma võimalustega maailma vägivallatumaks tegemisse. Ja tema mälestuseks kirjutan praegu nii, nagu ma muidu ehk ei julgekski. Mis sest, et veenan end pidevalt julgema rääkida. Isegi kui see tundub nii raske, sest on hirm, mida teised arvavad. Aga on palju neid, kel seda, mida ühel on öelda, oleks hea kuulda.

Karlile oli meie praeguse ühiskonna loomade ekspluateerimine ja spetsietsistlik mõtlemine raske taluda. On palju inimesi, kes tunnetavad loomade valu ja ei suuda end sellest eraldada, mistõttu kannatavad tohutult. Spetsietsism on õigustamatu eelarvamus mingi liigi suhtes. (Soovitan näiteks artiklit Sirbis neile, kel huvi veidi teemaga laiemalt tutvuda.) Näiteks pidada loomulikuks tarbida lehmapiima, aga mitte koerapiima, teha vorsti seast, aga mitte kassist, teha lambakotlette, aga mitte hobusekotlette. Samas on kultuuriruume, kus süüakse just koeri ja/või hobuseid. Lähemalt uurides on selge, et tegu on ühe liigi eelistamisega teisele teatud eesmärkidel. Ja üldse, miks oleme kindlad, et loomad on inimesele sama võrra kasutada kui näiteks klaver või seinamaal? Pean oluliseks rõhutada, et ma ei räägi praegu pärismaalastest ja neist inimestest, kes elavad sellistes elutingimustes, kus neil ühtki teist võimalust või oskust ellujäämiseks polegi, kui küttida ja kalastada. Karl tegi oma eluajal, mida oskas, et loomade heaolu parandada, ta mõtles isegi sellele, et luua päriselt farmiloomade varjupaik (umbes nagu kasside varjupaik, aga neile loomadele, kes on pääsenud farmidest, näiteks lehmad või sead või kanad). On raske, kui ei saa endale olulistel teemadel rääkida avalikult ja rahulikult, sest praeguses ühiskonnas pigem rünnatakse neid inimesi, kes teiste õiguste (k a loomade) eest seisavad. Ehk olekski esimene samm meil kõigil lihtsalt maailma vaadelda ja julgeda küsida ja uurida kas see, kuidas me siiani oleme teinud, on tõepoolest ainus ja parim viis?

Esitan siia (mõtisklusele kohaselt mõte veidi hüpleb) näiliselt hoopis kergema kaaluga küsimuse: kuidas mitte võtta südamesse seda, kui keegi teeb justkui üdini heatahtliku postituse fotoga, millel on kujutatud näiteks ühekordselt kasutatav kohvitops? See tundub ju nii väike asi? Eriti millegi sellise kõrval nagu kellegi siitilmast lahkumine. Ise aga hakkasin mõtlema, et iga pilt, mida jagame, kannab edasi meie endi mõtteviisi ja maailmavaadet. Eriti just mõnusad sõnavõtud tõmbavad inimesi kaasa tekitades soovi samastuda… Seetõttu on sõnumite visuaalne külg ülioluline märgata. Ja mida kuulsam inimene, seda suurem võiks olla vastutusetunne oma väljaütlemiste eest. Samas on meil Eestis hetkel osal inimestel raskusi mõista, et ka väljaütlemised võivad olla vägivald, just võimulolijate tasandil (LINK). Ja vaimne vägivalt pole ka kuigi lihtne taluda, tundugu see kõrvaltvaatajale nii tühine kui tahes.

Sel nädalal esines Viljandis Pärimusmuusika Aidas Zimbabwe muusik Stella Chiweshe. Aeg ja ruum kaotas oma tähenduse, jäi vaid olemine ja kõige enam õnnelik olemine. Juurdlesin tunde üle, mille muusik tekitas – lihtsalt olemine ja tunne, et kõik läheb iseenesest võimaluseta meil endil miskit muuta. Ei, ma polnud nõus – see ei ole enam see maailm, kus meie praegusel ajal elame. Meie ajal ja maailmas tuleb meil endil võtta vastutus oma mõtete ja tunnete ja valikute eest. Sest muidu panevad meid valikuid tegema suured korporatsioonid ja ettevõtted, kelle reklaamid meid kõikjal tähelepanematult ümbritsevad. Kuna meil on juba kord selline vaba turumajandus, siis kui me ise valikuid ei tee, pannakse meid teistele kasulikke valikuid tegema. Näide: kuna oleme miljonite aastate jooksul nõnda arenenud, et vajame teiste tähelepanu ja vajame teisi inimesi enda ümber, siis sotsiaalmeedia teeb kindlaks, et meil on tunne, et meie ümber on palju inimesi. Aga kas see on see sotsiaalsus, mis meid päriselt õnnelikuks teeb, või on see pelgalt näiline ja sealsamas teenib tegelikult hoopis kellegi teise huve?

Film “the social dilemma” on samuti sel nädalal olnud mu mõtete fookuses seoses sotsiaalmeediaga, aga veel enam mõeldes üksindusele ja elu kaduvusele. Film räägib sotsiaalmeedia kasutuse mõjust meie päris suhetele ja näitab, kuidas sotsiaalmeedias olles saab meie alateadlik vajadus teiste inimeste järgi justkui rahuldatud olles vaid näiline süvendades üksindustunnet ohtlikult kõrgele tasemele. Film kujutab, kui lihtne on inimest manipuleerida tegutsema viisil, mis ei vii pikemas perspektiivis õnneliku ja rahuldustpakkuva eluni. Aga tänane elu ongi ju nii tohutult erinev sellest, kui see oli varasematel aegadel? Ehk tulekski endilt küsida, kas elu, mille tänases maailmas omale olen valinud, on mulle päriselt ka hea või ainult tundub nõnda vaid praeguses hetkes? Kuidas üldse vahet teha, mis on pikk ja mis lühike perspektiiv elus?

On õnn elada inimeste keskel, kes märkavad, kui vajan abi ja kui mul läheb hästi. On vajalik, et märkan ise märkamist märgata ja lasen oma elul teiste märkamisest rikastuda ja endal õnnelik olla.

Olen tänulik, et kohtusime, olen tänulik, et märkasid, olen tänulik, et panid mind enam märkama.

“Meie töö ei ole aidata oma lapsed tugevaks saamaks hakkama julma ja südametu maailmaga. Meie töö on aidata kasvada lastel, kes muudavad maailma vähem julmaks ja südametuks.” L. R. Knost Allikas: internet.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga