Mõtiskluste tähe all

Sel nädalal juhtus nõnda, et palju erinevaid teemasid justkui jalutasid mulle vastu ja panid enda peale mõtlema. Ja kirjutama.

Üks teema, mille kajastust meedias nägin, on seotud jäätmevabadusega meie restoranides. Kas jäätmevabadus toitlustusasutuses on üldse võimalik? Olen ise eelmisel aastal ka ühes üliägedas restoranis köögis praktikal olnud ning näinud jäätmete hulka, mis tekib. Seal mõtlesin palju võimaluste üle, mismoodi (ja kas üldse) saaks jäätmete hulka toitlustusasutuses vähendada. Ja suur rõõm oli juba mõni aeg tagasi kuulda, et Fotografiska hakkaski päriselt tegutsema nii jäätmevabalt kui võimalik. Seal veab jäätmevabaduse mõtteviisi Peeter Pihel väga edukalt ja inspireerivalt. Täpsemalt saab lugeda näiteks siit ja siit.

Olen juba mõnda aega teinud podcasti Keskkonnahoid on äge!, kus igal nädalal ühe külalisega vestlen. Sel nädalal tahaksin selle asemel jagada hoopis äripäeva raadio saadet Tallinna Ülikooli teaduri Mihkel Kanguriga. Intrigeeriva pealkirjaga saade Eesti on räpaseim riik maailmas jäi kuklasse tiksuma ja rongisõidul Tartusse tundus täpselt õige kuulamine. Mind rõõmustab, et järjest enam räägitakse ja mõeldakse meie elukeskkonnale. On nii oluline, et me kõik võimalikult igal pool erinevad keskkonnateemad tähelepanu alla toome. Sest vajalike muutuste tegemine on meie endi teha. Aga selleks, et teada, mida muuta, tuleb meie kõigi teadlikkust tõsta. Sest kui ei tea, mida muuta, siis ei saa ju ka muuta. Kirjutan ka mõned mulle eriti meeldinud Mihkel Kanguri väljaütlemised: „Ökosüsteemide kaitse on meie esmane kaitse meie kultuurile. / Kui meie jätame prügi metsa alla viimata, siis metsa all ei ole prügi! / Kui suitsetajad jätavad koni maha viskamata, siis ei ole maailmameredes konisid. Kõik on meie endi teha. / Eesti on räpaseim riik per capita, ehk siis inimese kohta.“ Aitäh Tallinna Ülikooli teadurile Mihkel Kangurile ja Äripäevaraadiole mõtlemapaneva ja hea kuulamise eest.

On selline keskkond nagu masterclass.com, millest sõbrad juba mõni aeg tagasi mulle rääkinud olid. Nüüd jõulude paiku tuli sõbranna jutuga, et ta kavatseb teha omale ligipääsu, et kas tahan ka. Tegemist on keskkonnaga, kuhu üles pandud kõikvõimalike elualade proffide meistriklasse. Ehk meile kõigile võimalus end lõbusalt harida, juurde õppida, kuulata inspireerivaid inimesi. Ise kuulasin viimati teadlase Jane Goodalli meistriklassi. Mind liigutas tema olemus ja mõtteviis väga. Ta alustas juttu oma teekonnast šimpansite uurijana, rääkis loomade maailmast, lõi seoseid inimeste maailmaga. Väga loogiliselt jõudis ta välja iseenda aktivistiks kujunemisse. Ta ütleb: „Sisenesin metsa teadlasena, väljusin metsast aktivistina.“ Palju räägib ta igaühe võimalusest teha loodust, keskkonda ja loomi hoidvaid valikuid. Ja teadlaste vajadusest olla ühenduses oma sisetundega. Oma pika sisuka ja liigutava jutu lõpetab ta mõttega, et me kõik muudame iga päev maailma! Ja et see on lihtsalt meie endi valik, milliseid muutusi me teeme! Tema sõnum on, et tehkem igaüks endast olenev, et heastada see halb, mida oleme Maale teinud. Sest me suudame seda.

Miks on need noored inimesed igal reedel streikimas? Miks ei ole teised streikimas? Ehk on streigil olijad veendunud, et nad peavad oma hääle kuuldavaks tegema selleks, et miskit muutuks. Ja need, kes ei ole (veel), ei ole veendunud, et midagi väga valesti oleks, et oleks vaja oma häält kasutada? Üks naisterahavas käib igal võimalikul reedel Elvast Tartus streikimas, sest tunneb nii suurt vastutust selle eest, mis on juba juhtunud ja mis edasi juhtub.

Lapsest peale olen liikunud ringkondades, kus on rohkem naisi kui mehi. Õppisin koolis muusikaklassis, seejärel muusikakeskkoolis, muusikaakadeemias, töötasin õpetajana, siis kultuurikorralduses, nüüd turunduses – igal pool on alati olnud peamiselt tüdrukud ja naised. Ja nüüd järjest enam keskkonnateemadega Eestis tegeledes tunnen sama, kliimastreikidel, koosolekutel, aruteludel, vestlusringides – ikka on suurem osa naised. Kus need mehed on, küsisin eile mõnelt sõbralt. Mulle öeldi, et poliitikas, äris ja IT-s. Sattusin paar päeva tagasi lugema üht inglisekeelset artiklit, mis püüdis avada, miks keskkonnateemad naistele rohkem korda lähevad. Üks ootamatu nurk oli, et kas pole keskkonnateemasid osavalt just naistele turundatud? Õnneks tundus ka artikli kirjutajatele, et noortel sellist soolist lõhet pole ja ka poisid-mehed julgevad ja/või tahavad teha keskkonnahoidlikke valikuid. Kas mehed arvestavad oma valikute tegemisel keskmiselt vähem keskkonnaaspekte kui naised? Ühest küljest võiks ju arvata, et see, kuhu oleme maailma korralduses jõudnud, on rohkem meeste loodud. Sest mehed on olnud, ja on mõnel pool siiani peamised ühiskonna suuna näitajad ja otsustajad. Aga kuna kogu meie ühiskonnas on keskkonda siiani nii vähe arvestatud, siis kas see on ikka “meeste süü”? Nüüd võiksime ühiskonnana olla nii palju edasi arenenud, et olgu mehed või naised võimul, oleme suutelised tegema keskkonda hoidvaid ja keskkonnaolusid lausa paremaks muutvaid otsuseid (ka majandusotsuseid!). Tagasi tulles naiste ja meeste keskkonnahoidlike valikute sarnasuste ja erinevuste juurde – meie kõige tähtsam ülesanne on sõnum võimalikult efektiivselt viia absoluutselt kõigini. Sest meie kõigi panus on oluline.

Ja nagu kõigest eelpool jutustatust veel vähe oleks, vaatasin Tootseni filmi „Fred Jüssi. Olemise ilu“. Filmis kujutatud maailm on see, kuhu läheksin elama, see on minu Narnija. Mõtisklen palju küsimuse üle, miks oleme jõudnud siia, kus oleme. Ja see film pani mind rändama mööda varem vähekäidud radu. Miks me muudkui midagi kogu aeg tegema peame? Miks tuleb kogu aeg oma eesmärgi poole liikuda, midagi saavutada, olla järjest parem? Miks mitte hoopis olla järjest parem olemises, logelemises, mõtlemises, iseendaga olemises? Ja siis kui mitte kuidagi enam ei saa, siis päriselt tegutseda. Ja ausalt – mina ei oska niimoodi niisama olla. Niimoodi iseendaga vaikuses olles, mittemidagi tehes. Mul on kogu aeg vaja midagi teha, oma olemist mõtestada, anda hinnang, panna sõnalisse raami. Aga kui võtaks teise eesmärgi? Ma ju tean, mida ma tahan. Tahan päriselt tahta lihtsalt olla, tahan tahta olla iseendaga olemises, olla iseendaga elavas vaikuses, olla iseendaga looduses, olla iseendaga pimeduses ja vaikuses ja üksinduses. Ja päriselt suuta niimoodi kõike olla. Mitte kogu aeg. Aga piisavalt. Ja kas kui me kõik suudaksime nautida rohkem niisama olemist, veedaksime vähem aega vajamatut tarbides?

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga