On asju, millest ei tohiks nagu rääkida – aga ehk võib kirjutada

Ilmselt mõtleme kõik vahel, et küll oleks tore pigem mitte teada ja mitte näha kõiki neid halbu asju, mis planeediga toimuvad. Hiljuti sattusin fotole, mille siia postitusele ka lisan. Sellel on mees, kes on oma silmad kätega kinni katnud. Ta selja taga on kujutatud erinevaid olukordi, mis praeguses maailmas toimumas ja pildi pealkirjaks on “Maailma õnnelikeim mees”. Selleks, et praeguseid probleeme lahendada, tuleb meil neid kõigepealt endile teadvustada ja näha. Aga kuidas neid probleeme meie teadvusse tuua, panna meid neist aru saama ja neid nägema? Ja kas üldse tohib elada valides mitte näha ja teadlik olla sellest, mis maailmas toimub? Sest nägemine teeb õnnetuks, või on tüütu, või lihtsalt mugavam on mitte näha? Ehk saab ka nähes ja teadvustades olla oma elus õnnelik? Sest kindlasti ei ole keskkonnaprobleemid ületamatud, kui nendega tegeleda ja esimene samm on nende teadvustamine. Ja kui teadvustamise ja nägemisega samal ajal ka lahendustele keskenduda, võiks masendus ju mitte tekkida?

Esimene ja kõige olulisem muutus, mis võiks meie teadvuses toimuda: keskkonnaprobleemid on reaalsed ja me võime neist rääkida omavahel tülli minemata! Näiteks täna olin tõsiselt hämmingus, kui mul ei lastud ilma tülita seltskonnas tekkinud biolagunevat prügi eraldi sorteerida ja ise ära viia…

Minu jaoks on väga kummaline, et toiduvalikutest rääkimine on justkui tabu. Toidu raiskamisest rääkimine ja selle probleemiga tegelemine tundub juba olevat veidi valutum. Ometi teame praeguseks ilmselt kõik, kui palju kahju keskkonnale mõned meie toiduvalikud teevad võrreldes mõnede teiste valikutega. Miks me siis seda teemat justkui “ei julge” omavahel kiretult arutada ja oma valikuid ka vajadusel muuta? Näiteks selle asemel, et kurvastada, et midagi tuleb “ära jätta”, võiksime suhtuda nii, et “võtame teised valikud juurde”. Sellega seoses on veel teine küsimus ka, nimelt miks on kuulajatel tunne, et kui siiski keegi räägib neile sel teemal, siis ta justkui “vibutaks sõrmega, noomiks, tuleks teisi õpetama”? Kui ometi on tegemist teemaga, mis meid kõiki puudutab nii mitmel tasandil. Loomulikult räägin loomset päritolu toidu vähendamise vajalikkusest.

Teine suur teema on prügi. Lääne ühiskond on seatud nõnda, et keskkonnasõbralike valikute tegemine nõuab tarbijatepoolset pingutust. Mul sõber hiljuti kirjeldas kui keeruline tal oli lennujaamas teha valikuid nõnda, et ei tekiks ühekordseid nõusid, vajamatut prügi ja plasti. Saan aru, et see võib tunduda inimestele ületamatu probleemina, ongi raske… Aga on võimalik see enda jaoks lihtsaks ja isegi ägedaks mõelda: oma lahe joogipudel, oma iseloomuga toidukarp. Olengi oma sõbraga nõus, on vaja iseenda poolset panust, et saada teha keskkonnasõbralikke valikuid. Kasuks tuleb mõtteviis, et nõnda toimida on äge! Et on äge kanda kaasas oma kohvitopsi. Et on äge keelduda kõigest, mida ei vaja. Et on äge ette planeerida. Ja et iga iseenda parim ongi selle hetke parim. Ja et homme võin saada paremini. Kui piisavalt palju inimesi sellest hoolib ja räägib, siis muutub ka süsteem. Kui on nõudlus pakendivabade toodete järele, tuleb ka pakkumine järgi. On ka juba tulnud. Ja kõigile neile, kes valivad veel siiski proovida eitada kliimamuutusi, siis prügi teema on täiesti nähtav ja reaalne ja laastav meile kõigile!

Kolmas teema, mis pidevalt tänapäevase elukorralduse tõttu meeles mõlgub, on meie suhtumine loomadesse. Ühel hiljutisel peol öeldi mulle, et inimestena peame liha sööma, sest juba meie esivanemad tegid nii. Jah, olen täiesti teadlik, et see siin ongi just see teema, millest justkui ei tohi rääkida, sest see olla igaühe enda otsus, mida ta valib süüa. Loom aga ei ole ju “mida”, vaid on “keda”. Me peame liigutama loomad elusolendite kategooriasse ja ära asjade ja ressursi kategooriast. Valisin pikalt vaikida, aga siis tekkis selline seos, et kui näiteks kõnnin tänaval ja keegi lööb teist inimest, kes ilmselgelt on nõrgem, või lööb koera, kiusab kassi, siis ei eelda ju ühiskond, et astun vaikides edasi? Pigem oodatakse minult tegutsemist, et aidata. Sama tunnen mina keskkonna ja kõigi loomade suhtes. Ma ei saa vaikida, sest see tähendaks, et valin silmad kinni panna ja mitte reageerida. Kui ometi me inimestena ja ühiskonnana toimime just sel alusel, et reageerime ja aitame. Nüüd jõulude ajal on kogu see teema veel eriti aktuaalne. Veidi numbreid: maismaaloomi tapetakse aastas üle 74 miljardi selleks, et inimesed neid süüa saaksid (ja kolmandik toodetavast toidust visatakse inimkonna poolt ära ka…). Sellele numbrile lisanduvad triljonid veeloomad, kusjuures ca 40% veeloomadest toidetakse sisse maismaaloomadele, keda inimestele toiduks kasvatatakse. Peame neisse numbritesse süvenema ja mõtisklema, kui suure koormuse selline tegevus meie planeedile peale paneb. Põllumaast 83% kasutatakse loomasööda kasvatamiseks, samas läheb ca 90% energiast, mida kasvatatavatele loomadele sisse söödetakse, nö kaduma enne, kui loom inimese toidulauale jõuab. Ja jälle – kolmandik toodetavast toidust visatakse ära. Milline raiskamine! Kuidas me saame silmad kinni panna nende numbrite ees ja jõululauale mõtlematult rõõmu ja rahuga looma küpsetada? Ja miks me justkui ei tohi neist asjust rääkida omavahel päriselt?

Lõpetuseks teisest fotost, mida jagan inspireerituna oma sõbrannast. Ta tunneb end seltskonnas tihti kurvalt, sest tunneb, et teda rünnatakse tema valikute tõttu. Teda tundes võin öelda, et tema tõesti ei püüa teisi ümber veenda. Ta hea meelega ei räägikski oma valikutest, kuigi veganlus võiks tänaseks päevaks olla juba küsimustetagi aktsepteeritav. Tahangi siinkohal öelda välja kõigile, kes valivad veganite üle nalja teha või nende valikuid küsimärgi alla seda: “Inimesed, kes valivad olla nii vägivallatud kui on nende võimuses, on üliägedad! Nemad on need, kes viivad meid inimkonnana edasi vägivallatumasse tulevikku. Hoiame neid.” Ja kui keegi räägib loomadest ja eetikast või loomadest ja keskkonnast, siis võib ju näiteks sellest teemast huvituda?

Kas on ikka enam nii, et “õndsad on need, kes ei näe?”
Hiljuti oli mu sõbranna hästi kurb, sest ta tunneb pidevalt, et teda rünnatakse (kindlasti tahtmatult) tema enda sõprade poolt, sest ta on vegan. Mul oli endale see pilt telefoni salvestatud, saatsin siis tallegi. Pühendan selle foto kõigile, kes tunnevad, et nad ei leia mõistmist oma valikute tõttu.

Uus osa ka soundcloudis Keskkonnaraadios – Keskkonnahoid on äge!. Vestlesime ettevõtja ja Rohevalla töögrupi liikme Margus Kullerkupuga tema keskkonnasõbralikest valikutest ja rohelisest ettevõtlusest. Inspireerivat kuulamist!

Avaldas Farišta

Olen Farištamo Eller. Minu kirg on olnud pikka aega muusika. Nüüd on sellele lisandunud keskkonna teemad. Alustasin blogi ja podcasti, et inspireerida meid kõiki tegema keskkonnasõbralikumaid valikuid iga päev! Ja olema enda parimaga rahul. Sest parim muutub iga päevaga paremaks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga