Päev pärast maailmakoristuspäeva

Maailmakoristus sai läbi Eesti aja järgi täna kell 2 öösel. Pärast veidi lühikeseks jäänud und kesklinna hotellis jalutasin läbi vabaduse väljaku rongijaama jamind tabas kurbus. Topeltkurbus. Vabaduse väljakul on üleval 20.-21. septembril installatsioon „Pisarate paat“. Jah, ajaloos on kurbust ja meil on vaja mäletada ja mälestada, et suuta olla tänulikud. (Installatsioonist – „Mälestades Teise maailmasõja aegset põgenemist läände, anname au nendele riikidele, kogukondadele ja üksikisikutele, kes eestlasi vastu võtsid ja aitasid.“) Mind aga tabas õud nähes seda hulka õhupalle, mille puhul küsin, ega see ometi kõik taevasse ei lennutata? Ja veel küsin – miks me niimoodi teeme?

Maailmakoristuspäev oli fantastiline! Hoolimata koroona tingimustest on tänahommikuse seisuga raudselt koristanud 145 riiki, 12 riiki pidid maailmakoristuse eri põhjustel edasi lükkama ja peale selle on veel 34 riiki, kellelt saab andmed lähipäevil. Meeleolu oli terve aja lootusrikas ja rõõmu täis, kui koristus Aasias algas, päikesega koos läbi Euroopa ja Aafrika Ameerikasse jõudis. On näha ja tunda kui paljud tahavad täiesti vabatahtlikult aidata kaasa meie kõigi kodu puhtamaks muutmisele. Üks asi on ju prügi ära korjata, teine asi on aga luua süsteem, kus prügiga tegelemine on läbi mõeldud ja toimiv, kus suhtume prügisse kui ressurssi, kus tõstame meie kõigi teadlikkust prügist, vajadusest prügi tootmist vähendada ja jäätmete liigiti kogumise vajalikkusest (jah, ka Eestis on meil sellega probleeme, näiteks Viljandis, kus elan, pole siiani biolaguneva prügi kohtkogumist ja väga loodan, et see süsteem kiiresti luuakse).

Aga nüüd tagasi installatsiooni juurde – kas võin öelda, et see on justkui muistis tänasel päeval? On ju positiivne, et installatsiooni tehes on keskkonale mõeldud ja õhku õhupalle lubatakse mitte lennutada, samuti olla õhupallid tehtud biolagunevast materjalist. Kodulehel on kirjas nõnda: „Pisarate Paadi“ installatsiooni õhupalle mälestuspäeval lendu ei lasta. Juba idee algusaegadest peale oleme otsinud tagasidet ja konsultatsioone nii lennundus- kui keskkonnaspetsialistidelt, et olla kindel, et õhupallide lennutamine loodust ei reostaks. Tegemist on küll biolagunevast materjalidest õhupallidega, kuid sellegipoolest tahame käituda loodussõbralikult ning seetõttu võtame installatsiooni maha samal moel kui seda paigaldame.” Mu õud veidi vähenes, olukord ehk polegi nii halb, kui see alguses tundus. Oleksin palunud seda infot ka installatsiooni juurde kuhugi, et vaatajana kohe näeksin, et tegu pole tavaliste siniste õhupallidega.

Paar küsimus siiski jäi: 1. Kas tõesti on olemas biolagunevast materjalist õhupalle? (kiire otsing viis ühe artiklini ühest katsest, mille tulemusel leiti, et kahjuks on ikkagi tegu rohepesuga ja ei juhtu nende biolagunevate õhupallidega ka pärast 16 nädalat tööstuslikku komposteerimist mitte midagi. Seda uurin mõni teine päev veidi veel.). 2. Kas installatsiooni õhupallid visatakse biolagunevate jäätmete kasti ilusti, aga pärast arusaamist, et ega need vist tegelikult ei lagune, olen ma päris nõutu…

Kas me tõesti kuidagi teisiti ei saa austust ja hoolimist avaldada?
20. septembril Vabaduse väljakul Tallinnas.

Olen veendunud, et elame ajal, kus meil tuleb igal hetkel läbi mõelda, kuidas see, mida kavatseme, on võimalik teha väikseima prügi tootmise hinnaga. Ja meie mõistus on nii võimekas küll, et annab meile ka valikud. Pangem tähele, ma mitte ei küsinud kas on võimalik vähema prügi tootmisega hakkama saada, vaid kuidas on võimalik vähem prügi üleüldse toota. 

Minu isiklik soovitus on igal juhul kasutada korduvkasutatavaid asju. (Miks ei ole olemas näiteks korduvkasutatavaid õhupalle?) Eraelus on meil end võimalik ümbritseda vaid nende asjadega, mida päriselt vajame ja mis meid päriselt õnnelikuks teevad. Avalikus ruumis, kunstis ja loomingus on meil aga järjest olulisem läbi mõelda, mis sõnumeid (ka keskkonna) meie tegevus edasi annab.


Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga