Puud linnaruumis – kas Viljandis läheb teisiti kui Haapsalus?

Arvamus ilmus Eesti Päevalehes 11. augustil 2021. aastal.

Kuidas õppida hindama looduslikku linnaruumi, selle asemel, et seda pidevalt hävitada ja siis taasluua?

Linn on linlase kodu. Ja põhimõtteliselt on linnavalitsus linlaste teenistuses justkui kodu hoidja. Linlastel olla kõik võimalused oma kodu hoida, sõna sekka öelda ning protsesse juhtida. Ja siis juhtub „Haapsalu“ ehk kohalike elanikega läbi arutamata kiirest toetuse kulutamise vajadusest sündiv otsus ja terve puudeallee võetakse teeremondi tõttu maha. Palju segadust ja küsimusi, kohalike vähene informeerimine ning ekspertarvamuse mittearvestamine. Samas harjub inimene pea­aegu alati oma uue reaalsusega ja hetkel, kui puid enam ei ole, saab ka teema oma lõpu ning inimene liigub edasi.

Kas on võimalik, et Viljandis, kus plaanitakse teeremondi nimel 49 puud maha raiuda, läheb kuidagi teisiti? Hetkel on näha, et Viljandi inimesed hindavad rohelust ja suuri puid ning võtavad aega mõelda, kuidas oma arvamus kuuldavaks teha. Näiteks võib tuua Rene Liivamägi banksyliku valgusinstallatsiooni, mis pühapäeva õhtul ootamatult mõneks tunniks Viljandis parajasti remondis olevale Uuele tänavale ning ka varsti remonti minevale Tartu tänavale ilmus, tõmbamaks tähelepanu puude olulisusele linnaruumis.

Kuidas õppida hindama looduslikku linnaruumi, selle asemel, et seda pidevalt hävitada ja siis taasluua?

Aga kas asi on pelgalt puude hoidmises? Mis üldse paneb osa inimesi oma vabast ajast panustama millessegi, mille õnnestumine on ebakindel ja mida tavaliselt väga ei oska? Sest ausalt – peaaegu igaüks, kes asub mõnd keskkonnaprobleemi lahendama, uurib ise, õpib ise, ja kui tekib vajadus kohtusse pöörduda, ka maksab kaasamõtlejate abiga kohtukulud. Samas kui näiteks linnavalitsus kohtusse kaevatakse, on neil võimalus maksumaksjate endi raha eest end kaitsta, esindades tihti plaani, mida linlased ei taha.

Kas praegu käima lükatud protsessi peatamine muudaks midagi sisuliselt? Oleks järgmistel läbimõtlemata ja linlastega läbi arutamata linnaruumi rohealasid hävitavatel plaanidel lõpp? Ega Tartugi ses küsimuses ­Ihaste või keskpargi näitel erine. Ja olukord, kus eri linnades võim isegi valimiste eel on valmis laskma maha raiuda terveid puudealleesid, milleta tänast linnaruumi tegelikult enam ette ei tohiks kujutadagi, tekitab hämmingut. Mõistmatust. Ja väga paljudes ängi ning frustratsiooni. Ei ole kerge hakkama saada tundega, et ma ju näen ja tahan arvamust avaldada, aga mu hääl ei jõua kuhugi.

Äsja avaldasid teadlased hoiatuse, mis on senistest kõige teravam ja otsekohesem: inimene on kliimamuutustes süüdi. ­ Kuidas aga peab end tundma linnakodanik, kelle kodulinna üks juhtidest ütleb välja, et kliimamuutust ehk ei olegi?

Inimloomus tahab muudkui luua, areneda, muuta ja arendada. Kuidas aga õppida ühiskonnana hindama olemasolevat looduslikku linnaruumi, selle asemel, et seda pidevalt hävitada ja siis taasluua? Linnaloodus parandab õhukvaliteeti, iga linnapuu pakub soojusregulatsiooni „teenust“. Kõrged puud meeldivad inimestele ja nad on linnaruumis vajalikud. Hoidkem siis neid!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga