Autorid: Piret Räni, Farištamo Eller

Ilmus kõigepealt Äripäevas. Esitatud arvamuskonkursile Edukas Eesti 30. märtsil.

Me saame muuta kõik Eesti rohealad suureks üleriiklikuks süsinikufarmiks, mis aitavad rahastada kodanikupalka ning samal ajal on elukindluseks ja puhta keskkonna tagatiseks tulevastele põlvedele, kirjutavad Farištamo Eller ja Piret Räni arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

“Tiigrihüppe ajajärgul oli Eestis soov teha midagi erilist ja olla esirinnas. See soov pole kuhugi kadunud. Eesti Nokia tulutud otsingud on vältanud aastaid.

Kuidas olla edukalt teistele üleilmseks eeskujuks, tulla välja koroonakriisist, võimaldada kodanikele oma kutsumustele pühendumist ja samal ajal tagada hea elukeskkond tulevastele põlvedele? 

Kui on juba defineeritud küsimus, siis leiame kindlasti ka vastused!

Palju on räägitud kodanikupalgast kui kriisist väljumise ühest võimalusest ja vajalike, majandustmuutvate otsuste tegemisel olulisest faktorist. Näiteks võime tuua erinevad keskkonnavaenulikud tegevusharud, millest peame riigina väljuma, aga seda takistavad sotsiaalmajanduslikud aspektid. Kardetakse vastu võtta olulisi otsuseid, mis ähvardavad töökohtade kadumisega, kui teatud piirkonnas lõpetada ühe konkreetse saastava majandusharu tegevus. Kodanikupalk annaks aga võimaluse teha jätkusuutlikke valikuid majanduse muutmisel, hoolimata töökohtade olemasolust või kadumisest. Samuti annaks kodanikupalk kõigile inimestele baassissetuleku ja võtaks ära vajaduse keeruliste sotsiaalabi süsteemide järele. 

Alati on aga jäänud õhku küsimus: kust tuleb raha baassissetuleku võimaldamiseks ja mis meist edasi saab, kui me suures koguses raha juurde trükime?

Edasi arutlemiseks tuleme tagasi meie esialgse eesmärgi juurde — me soovime tagada hea elukeskkonna oma lastele ja lastelastele — ning vaatame, kuidas seda soovi saaks Eesti heaks tööle panna. 

Meil on veel alles loodust, boreaalseid metsi, mis suudavad puhastada keskkonda ning siduda rohkelt süsinikku. Miks siis mitte muuta Eesti Euroopa Kopsudeks nagu Amazonas on maailma kopsud?

Meie pakume kõikide probleemide ühiseks lahendajaks välja süsinikufarminduse. See on siinmail suhteliselt vähe arutatud idee, aga edukas olemine eeldabki ette vaatamist, ennustamist, kus suunas toimub lähiajal üleilmne areng. 

Lühidalt – kuna süsiniku sidumine on globaalne suur eesmärk, on kehtestatud süsinikukvoodid. Ja  kui üks piirkond suudab siduda rohkem, muutub see talle rahaliselt tasuvaks.

Me saame muuta kõik Eesti rohealad suureks üleriiklikuks süsinikufarmiks, mis aitavad rahastada kodanikupalka ning samal ajal on elukindluseks ning puhta keskkonna tagatiseks tulevastele põlvedele.

Eesti kontekstis võiks kogu riigimets minna üle püsimetsandusele, et ei tekiks süsinikuvõlga tekitavaid raielanke. Kaasnähtusena saaks ületatud metsasõda – kõik KAH-alad, rohevööndid ja -võrgustikud ning looduskaitsealade piiranguvööndid, mille alleshoidmissoov praegust metsasõda kütab, jääksid ilma eraldiseisva pingutuseta lagedaks raiumata. Püsimetsandus ei sega süsinikufarmindust ja puidusektor jääb ka alles, lihtsalt veidi väiksemas mahus. Saame keskenduda vaid meie endi vajadustele ning loobuda ülejäänud riikide pelletitega varistamisest. Kuna kogu riigimets suudab siduda arvestataval hulgal süsinikku ja süsiniku sidumine ongi eesmärk, võiks riigimetsa territooriumi pidevalt ka suurendada – lastelastele jääv Eesti oleks metsasem ja rohelisem.

Kui Eesti suudab samal ajal teha PÕXIT-i ning minna üle päikeseenergiale, eeskätt soodustades päikeseparke tööstus-, kaubandus- ja munitsipaalhoonete katustel, oleks kohe riiklik jalajälg väiksem. Kui metsandus ei ole enam emiteerija, nagu lageraiete ja soode kuivendamise korral, vaid tegeleb ainult süsiniku sidumisega, saabki süsinikufarmindusest üldrahvalik sissetulekuallikas. Niimoodi tekib finantsbaas kodanikupalga tekitamiseks.

Loomulikult on väljamõtlemistevajavaid detaile palju rohkem, aga iga idee algabki visioonist, mis põhineb selgelt väärtustel ja eesmärgil. 

Eduka Eesti eesmärk ei tohi olla väiksem kui  praegustele ja järgmistele põlvedele hea elukeskkonna tagamine. Looduskeskkonna kontrollimatu laastamine hetkelise majandusliku kasu nimel ei täida seda eesmärki. Praeguses majandusmudelis jääb arvudesse tõlkimata  kogu kahju, mida me looduskeskkonnale teeme ja mis teadlaste hinnangul on juba vormunud ökokatastroofiks ja elurikkuse kaoks. Meil on ehk veel võimalik hoida ära kõige hullem, siduda rohkem süsinikku kui me oma majandustegevustega juurde emiteerime ning kaitsta kogu seni alles olevat elurikkust. Süsinikufarmid aitavad teha mõlemat. 

Kodanikupalga kasuks räägib võimalus mõelda suurelt ja julgelt. Nii saame anda inimestele kindlustunde ja julguse tegeleda just nende tegevusvaldkondadega, mis on nende kutsumus ja mis neid õnnelikuks teeb. Samuti on sel moel võimalikud hooajalised tegevused ja sissetulekuallikad, mis ei taga aastaringselt kindlat sissetulekut. 

Inimeste õnnelikkuse tase suureneb ning rahva vaimne tervis paraneb.

Lisaks võime sel moel saada üle “rahvuslikust alaväärsuskompleksist”, sest looduskeskkonnaga arvestamine ja edukuse ülesehitamine sellele muudab meid üleilmseks imetlusobjektiks.

Kuna vajadus säilitada töökohad on tihti takistuseks vajalike arengute ja muutuste elluviimisel, aitaks kodanikupalk päriselt lahendustele keskenduda. 

Süsinikufarmindus on tulevikusuund, mis seob kõik metsanduse aspektid – puidutööstuse, püsimetsamajanduse ja, kõik muud metsale toetuvad tegevusalad ökoloogilise mitmekesisuse säilitamise ja meie kõigi elukeskkonna kaitsega.

P.S Sellises maailmas oleks ka looduskaitsjatel võimalik lõpuks ometi tegeleda oma tõeliste kutsumustega.”

Piret Räni. Foto: Heiki Laan
Farištamo Eller. Foto: Jaan Krivel

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga