Kirjutasin arvamusartikli 5. märtsi Sakalasse, mida jagan ka siin. LINK. Suur tänu Sakala arvamustoimetajale Triin Loidele, kes arvamust küsis ja selle ka toimetas. Oma mõtteid kirjutades läbi mõelda on suur rõõm.

SOTSIAALMEEDIAS sattus hiljuti ette postitus sellest, kuidas lasteaialaps oli omal armsal kombel teinud emale ettepaneku: kingiks Eestile sünnipäevaks selle, et ei viska üldse prügi maha!

Viljandi on imetore koht elamiseks, imeilus koht olemiseks ja mu lapsel on siin vahva lasteaed. Lasteaeda kõnnime luksuslikult igal hommikul umbes viisteist minutit jalgsi. Ei möödu vaat et päevagi, kui me ei korjaks üles vähemalt väikese kotitäie jagu prügi. Kõike ei jõua, aga lohutuseks tuletan endale meelde, et on ka homne päev. Ja siis ülehomne. Sest ausalt: prügi, mille seas on eriti palju suitsukonisid, tundub neil tänavatel maa seest välja kasvavat. Mulle endale on need prügireidid filosofeerimisaeg, mille jooksul kõikvõimalikke mõtteid läbi mõelda ja arendada.

Ühel hommikul jõudsime lapsega nii hilja valmis, et prügireid lükkus edasi. Lasteaia juures tegi laps tähelepaneku: “Näed, emme, täna ei olnudki ühtki prügi maas.” “Appi,” mõtlesin, “kas ma olin just osalenud oma lapsele prügipimeduse õpetamises?”

Suur osa inimesi ongi nii harjunud prügiga enda ümber, et neil ei pruugi pähegi tulla viia ellu muudatusi, et olukord teistsugune oleks.

PRÜGIREIDIDEGA kaasneb tihti terav ebamugavustunne ning samal ajal ka püüd seda tunnet analüüsida ja võimalusel sellest vabaneda. Miks tunnen end imelikult ja ebamugavalt, võttes üles maas vedelevat, mind ennast tugevalt häirivat rämpsu?

Ebahügieeniliselt ma end prügi korjates ei tunne, sest mul on iga kord käes puhtad pestavad kindad. Samuti on mul kott, kuhu prügi koguda. Kas võib olla, et alateadvusest ujub üles mure selle pärast, mida minust arvatakse, kui mind niimoodi aina prügi korjamas nähakse? Äkki mõeldakse, et olengi mingi “prügikorjaja”?

Samas kas mulle tõesti on oluline, mida arvavad need inimesed, kelle meelest on okei jätta prügi maha vedelema või, veel hullem, kes selle sinna ise viskavad? Kust üldse tulevad sellised ühiskondlikud normid, et pigem jätame prügi vedelema kui et selle üles võtame? On see seotud meie põlgusega koristajaameti vastu? Võiksime ühiskonnana liikuda hoopiski selle poole, et iga prügikorjaja ja -sortija on väärtustatud ja hinnatud, sest ta teeb olulist ja rahas ilmselt ka mõõdetamatut (seejuures alamakstud) tööd.

Lasteaeda minnes näeme alatihti üht inimest teel seismas ja suitsu nautimas. Sealsamas on alati terve hulk konisid vedelemas olnud. Ühel päeval koju sammudes uurisin sellelt inimeselt seal kandis vedeleva prügi ja eriti suitsukonide kohta. Vastuseks sain, et tema koristab küll enda järelt kõik ära, aga eks seal käi igasugust rahvast. Tema koristavat küll enda järelt, ja mina koristan. Aga kes siis ometi on need, kes viskavad prügi maha? Tahan uskuda, et me kõik siiski hoolime oma ümbrusest ja hoiame puhtust. Aga äkki siiski on keegi, kes kirjutab mulle oma nime alt vastulause, et jah, tema ongi see, kes prügi maha loobib? Ootan huviga. Mu suitsetav vestluskaaslane ütles tol hommikul lootusetu häälega, et midagi pole teha. Keeldun seda uskumast.

TEAN ÜHT aktivisti, Miquel Garau Ginardi, kel on teiste üleskutsete hulgas ka “Chalk of Shame” (tõlkes umbes “Ringistatud häbi”), mis seisneb maas vedelevate suitsukonide ümber kriidiga ringi joonistamises, nende juurest nooltega prügikasti poole viitamises ja sinna kõrvale nukrate nägude joonistamises (iga algatusega liitunud aktivist läheneb sellele aktsioonile muidugi loominguliselt ja isikupäraselt). Suitsukonisid kotti korjates olen hakanud ootama kuivi kevadisi päevi, mil saaksin ka niimoodi tänavatele kriidiga ringe joonistada. Kui ma julgen. Sest suitsukonid on igal pool: matkaradadel, randades, parklates, aiaväravates…

Suitsukonid on põhimõtteliselt ühekorraplast, mis laguneb mikroplastiks. See sisaldab kuni 4000 kemikaali, millest umbes 50 on kantserogeensed. Iga koni suudab mürgitada kuni 1000 liitrit vett ja neid väikesi paharette aitavad inimesed loodusesse igal aastal hinnanguliselt 4,5 triljonit. Et seda ilusat trillerdavat sõna konteksti panna, ütlen: see on miljon miljonit. Seetõttu on ka üks maas vedelev koni liig.

Kummaline on tulla ütlema, et prügi ju vaat et peab maha viskama, sest prügikaste kas pole üldse või neid on vähe ja nendeni peab – oh õudust! – mõned sammud kõndima. Ka suitsupakke ei müüda tänavatel ju iga paari meetri järel, ometi inimesed suitsetavad. See tähendab, et suitsupakk on neil kaasas, samuti tulemasin või tikud. Miks siis mitte kanda kaasas ka topse, kuhu konid pärast suitsetamist pista, kui prügikasti läheduses pole? Paljud suitsetajad seda teevadki ning kiitus neile selle eest. Konitopsiks sobib ka tühjaks saanud sigaretipakk ja neid peaks suitsetajatel ometi leiduma.

Sama lugu on muu prahiga. Selle tekitamiseks on see ju vaja kõigepealt osta, siis kotti või taskusse lükata ja seejärel endaga kaasa võtta. Püüan oma lapsele kogu aeg seletada, et äkki kukkus prügi kogemata kellelgi taskust välja või tõi tuul selle kusagilt või lendas see prügikastist välja… Ma ei suuda justkui uskuda, et kellelgi tõuseb käsi lagastama sedasama keskkonda, kus ta ise elab ja tegutseb. Loogika ütleb, et kui inimene pargis piknikku peab ja järelejääva prügi enda ümber laiali loobib, tahab ta järelikult järgmisel korral piknikku pidada selle prügi keskel. Mõistusevastane.

MUUTUS PEAB tulema. Ei ole ju võimalik, et tahamegi elada prügipimedana väikeses prügises linnas. Muidugi, kui jalgsi üldse ei liigu, siis prügi ei märka. Nii lendabki koni autoaknast välja, selle järel burgeripaber ning lõpuks ka karastusjoogipudel. “Küllap keegi üles korjab!” näib mõtlevat viskaja. “Lisaks saavad vaesed taarat korjates raha teenida. Nii et põhimõtteliselt olen ma heategija!”

Tunnistan, et minule pakuvad prügi korjates vaimset tuge mu kindad. Need on maailmakoristuspäeva logo ja sõnumiga ning tekitavad tunde, et mul on justkui luba koristada ja kasida, ilma et saaksin külge silti “nupust nikastanud”. Kui kannan neid kindaid, laieneb see sõnum ka minu kõigile teistele päevadele. Ehk aitab see üritus niisugust tegevust normaliseerida ning mõne aja pärast lõpetatakse teiste järelt kasijate väikese muigega vaatamine. Ehk asendub see ebamugavustundega, mis ei pruugi küll väljenduda ise samalaadsetes üritustes osalemisena, aga ehk vähemalt ei visata siis midagi maha ja hakatakse ka igal pool vedelevat prahti märkama.

Ma ei taha kuidagi uskuda, et keegi meist, viljandlastest, hoiab meelega linna prügisena. Ma ei arva ka, et see on Linnahoolduse tegemata töö, et prügi maas vedeleb. Ka tema likvideerib tagajärge, mitte põhjust. Samuti ei tohiks teda tuua vabanduseks. Kas on siis ühele väärikale täiskasvanud inimesele kohane mõte “Lagastan, palju tahan, küll keegi ära koristab”?

Viljandi tänavatel, põõsastes, bussipeatustes, parkides, muruplatsidel, prügikastide ja pinkide ümbruses ning mänguväljakutel ringi vaadates tekib palju küsimusi, millele on raske vastata. Kultuurilinn peaks ju ometi igas mõttes kultuurne olema?

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga