Väike armas prügine Viljandi

Kirjutasin arvamusartikli 5. märtsi Sakalasse, mida jagan ka siin. LINK. Suur tänu Sakala arvamustoimetajale Triin Loidele, kes arvamust küsis ja selle ka toimetas. Oma mõtteid kirjutades läbi mõelda on suur rõõm.

SOTSIAALMEEDIAS sattus hiljuti ette postitus sellest, kuidas lasteaialaps oli omal armsal kombel teinud emale ettepaneku: kingiks Eestile sünnipäevaks selle, et ei viska üldse prügi maha!

Viljandi on imetore koht elamiseks, imeilus koht olemiseks ja mu lapsel on siin vahva lasteaed. Lasteaeda kõnnime luksuslikult igal hommikul umbes viisteist minutit jalgsi. Ei möödu vaat et päevagi, kui me ei korjaks üles vähemalt väikese kotitäie jagu prügi. Kõike ei jõua, aga lohutuseks tuletan endale meelde, et on ka homne päev. Ja siis ülehomne. Sest ausalt: prügi, mille seas on eriti palju suitsukonisid, tundub neil tänavatel maa seest välja kasvavat. Mulle endale on need prügireidid filosofeerimisaeg, mille jooksul kõikvõimalikke mõtteid läbi mõelda ja arendada.

Ühel hommikul jõudsime lapsega nii hilja valmis, et prügireid lükkus edasi. Lasteaia juures tegi laps tähelepaneku: “Näed, emme, täna ei olnudki ühtki prügi maas.” “Appi,” mõtlesin, “kas ma olin just osalenud oma lapsele prügipimeduse õpetamises?”

Suur osa inimesi ongi nii harjunud prügiga enda ümber, et neil ei pruugi pähegi tulla viia ellu muudatusi, et olukord teistsugune oleks.

PRÜGIREIDIDEGA kaasneb tihti terav ebamugavustunne ning samal ajal ka püüd seda tunnet analüüsida ja võimalusel sellest vabaneda. Miks tunnen end imelikult ja ebamugavalt, võttes üles maas vedelevat, mind ennast tugevalt häirivat rämpsu?

Ebahügieeniliselt ma end prügi korjates ei tunne, sest mul on iga kord käes puhtad pestavad kindad. Samuti on mul kott, kuhu prügi koguda. Kas võib olla, et alateadvusest ujub üles mure selle pärast, mida minust arvatakse, kui mind niimoodi aina prügi korjamas nähakse? Äkki mõeldakse, et olengi mingi “prügikorjaja”?

Samas kas mulle tõesti on oluline, mida arvavad need inimesed, kelle meelest on okei jätta prügi maha vedelema või, veel hullem, kes selle sinna ise viskavad? Kust üldse tulevad sellised ühiskondlikud normid, et pigem jätame prügi vedelema kui et selle üles võtame? On see seotud meie põlgusega koristajaameti vastu? Võiksime ühiskonnana liikuda hoopiski selle poole, et iga prügikorjaja ja -sortija on väärtustatud ja hinnatud, sest ta teeb olulist ja rahas ilmselt ka mõõdetamatut (seejuures alamakstud) tööd.

Lasteaeda minnes näeme alatihti üht inimest teel seismas ja suitsu nautimas. Sealsamas on alati terve hulk konisid vedelemas olnud. Ühel päeval koju sammudes uurisin sellelt inimeselt seal kandis vedeleva prügi ja eriti suitsukonide kohta. Vastuseks sain, et tema koristab küll enda järelt kõik ära, aga eks seal käi igasugust rahvast. Tema koristavat küll enda järelt, ja mina koristan. Aga kes siis ometi on need, kes viskavad prügi maha? Tahan uskuda, et me kõik siiski hoolime oma ümbrusest ja hoiame puhtust. Aga äkki siiski on keegi, kes kirjutab mulle oma nime alt vastulause, et jah, tema ongi see, kes prügi maha loobib? Ootan huviga. Mu suitsetav vestluskaaslane ütles tol hommikul lootusetu häälega, et midagi pole teha. Keeldun seda uskumast.

TEAN ÜHT aktivisti, Miquel Garau Ginardi, kel on teiste üleskutsete hulgas ka “Chalk of Shame” (tõlkes umbes “Ringistatud häbi”), mis seisneb maas vedelevate suitsukonide ümber kriidiga ringi joonistamises, nende juurest nooltega prügikasti poole viitamises ja sinna kõrvale nukrate nägude joonistamises (iga algatusega liitunud aktivist läheneb sellele aktsioonile muidugi loominguliselt ja isikupäraselt). Suitsukonisid kotti korjates olen hakanud ootama kuivi kevadisi päevi, mil saaksin ka niimoodi tänavatele kriidiga ringe joonistada. Kui ma julgen. Sest suitsukonid on igal pool: matkaradadel, randades, parklates, aiaväravates…

Suitsukonid on põhimõtteliselt ühekorraplast, mis laguneb mikroplastiks. See sisaldab kuni 4000 kemikaali, millest umbes 50 on kantserogeensed. Iga koni suudab mürgitada kuni 1000 liitrit vett ja neid väikesi paharette aitavad inimesed loodusesse igal aastal hinnanguliselt 4,5 triljonit. Et seda ilusat trillerdavat sõna konteksti panna, ütlen: see on miljon miljonit. Seetõttu on ka üks maas vedelev koni liig.

Kummaline on tulla ütlema, et prügi ju vaat et peab maha viskama, sest prügikaste kas pole üldse või neid on vähe ja nendeni peab – oh õudust! – mõned sammud kõndima. Ka suitsupakke ei müüda tänavatel ju iga paari meetri järel, ometi inimesed suitsetavad. See tähendab, et suitsupakk on neil kaasas, samuti tulemasin või tikud. Miks siis mitte kanda kaasas ka topse, kuhu konid pärast suitsetamist pista, kui prügikasti läheduses pole? Paljud suitsetajad seda teevadki ning kiitus neile selle eest. Konitopsiks sobib ka tühjaks saanud sigaretipakk ja neid peaks suitsetajatel ometi leiduma.

Sama lugu on muu prahiga. Selle tekitamiseks on see ju vaja kõigepealt osta, siis kotti või taskusse lükata ja seejärel endaga kaasa võtta. Püüan oma lapsele kogu aeg seletada, et äkki kukkus prügi kogemata kellelgi taskust välja või tõi tuul selle kusagilt või lendas see prügikastist välja… Ma ei suuda justkui uskuda, et kellelgi tõuseb käsi lagastama sedasama keskkonda, kus ta ise elab ja tegutseb. Loogika ütleb, et kui inimene pargis piknikku peab ja järelejääva prügi enda ümber laiali loobib, tahab ta järelikult järgmisel korral piknikku pidada selle prügi keskel. Mõistusevastane.

MUUTUS PEAB tulema. Ei ole ju võimalik, et tahamegi elada prügipimedana väikeses prügises linnas. Muidugi, kui jalgsi üldse ei liigu, siis prügi ei märka. Nii lendabki koni autoaknast välja, selle järel burgeripaber ning lõpuks ka karastusjoogipudel. “Küllap keegi üles korjab!” näib mõtlevat viskaja. “Lisaks saavad vaesed taarat korjates raha teenida. Nii et põhimõtteliselt olen ma heategija!”

Tunnistan, et minule pakuvad prügi korjates vaimset tuge mu kindad. Need on maailmakoristuspäeva logo ja sõnumiga ning tekitavad tunde, et mul on justkui luba koristada ja kasida, ilma et saaksin külge silti “nupust nikastanud”. Kui kannan neid kindaid, laieneb see sõnum ka minu kõigile teistele päevadele. Ehk aitab see üritus niisugust tegevust normaliseerida ning mõne aja pärast lõpetatakse teiste järelt kasijate väikese muigega vaatamine. Ehk asendub see ebamugavustundega, mis ei pruugi küll väljenduda ise samalaadsetes üritustes osalemisena, aga ehk vähemalt ei visata siis midagi maha ja hakatakse ka igal pool vedelevat prahti märkama.

Ma ei taha kuidagi uskuda, et keegi meist, viljandlastest, hoiab meelega linna prügisena. Ma ei arva ka, et see on Linnahoolduse tegemata töö, et prügi maas vedeleb. Ka tema likvideerib tagajärge, mitte põhjust. Samuti ei tohiks teda tuua vabanduseks. Kas on siis ühele väärikale täiskasvanud inimesele kohane mõte “Lagastan, palju tahan, küll keegi ära koristab”?

Viljandi tänavatel, põõsastes, bussipeatustes, parkides, muruplatsidel, prügikastide ja pinkide ümbruses ning mänguväljakutel ringi vaadates tekib palju küsimusi, millele on raske vastata. Kultuurilinn peaks ju ometi igas mõttes kultuurne olema?

Toidujäätmetele kindel ei. Või siiski mitte?

Jagan Delfi Naistekas 1. märtsil ilmunud artiklit, mille kirjutasin inspireerituna ühest külaskäigust (LINK). Mu abikaasa lubas mind “ahastuses emaks” nimetada nädal aega

Käisin hiljuti lastega külas ühel armsal tuttaval, kelle juurde jäime ka lõunale. Seal tabas mind ahastus — serveeritud toit, mis toidukorra jooksul ära ei söödud, visati prügikasti. “Kas nii käibki?!” oli ainuke mõte, mis mul peas oli. Restoranides küll, aga kas ka kodus?” kirjutab loomade eestkoste organisatsiooni Loomus veganprogrammi Taimsed Valikud vabatahtlik Farištamo Eller.

Kui toitu jääb üle, kas poleks mõttekas panna see külmkappi ja järgmise toidukorra ajal üles soojendada? Mõtteviisi, kus taldrik tuleb igal juhul tühjaks süüa, me ilmselt ei taha keegi omale tagasi, aga toit lihtsalt otse prügikasti visata? Ja isegi mitte sorteerituna?

Tunnistan, et ma ei öelnud midagi, sest olin nii hämmingus. Hiljem tundus juba veider see teema üles võtta, niisiis otsustasin oma mõtteid jagada selles artiklis, et veidigi oma südametunnistust rahustada.

Olen kindel, et üks põhjus, miks oleme toiduraiskamisega seal, kus oleme, ongi tõik, et ei julge teiste tähelepanu sellele teemale juhtida. Nii ei olegi asi ainult toidu raiskamises, vaid sotsiaalsetes normides. Selleks, et meil ühiskonnana õnnestuks toidu raiskamine peatada, on vaja ühiskondlikku otsust, et toidu raiskamine ei ole aktsepteeritud. Toidu tootmine on ju energia ja ressursi kulu ning kui juba kulutame ressursse, siis võiks see toit pärast ka ära tarvitatud saada.

Loomulikult on iga äravisatud toit liiast, kuid kuidas on lood statistikaga? „ÜRO andmetel läheb iga-aastaselt 1/3 kogu inimestele mõeldud toidust raisku. Sealjuures viskab üks inimene arenenud riikides ära rohkem kui 100 kg toitu aastas, madalama sissetulekuga maades on see näitaja kuni kümme korda väiksem. Eesti jääb sinna vahepeale, sest 2015. aasta andmete põhjal oli see näitaja 54 kg inimese kohta,“ ütles keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt sügisel pressiteate vahendusel.

Kas üks kolmandik toitu ära visata on liiga palju? Kui arvame, et seda teeb keegi teine kusagil mujal, siis uuringud ütlevad, et kõige rohkem läheb toitu raisku just kodumajapidamistes. Seadusandlustest, mis soodustaks toidu raiskamisest hoiduda, oleks palju abi, sest lootus üksikisiku tasandil valmisolekule enda poolt kõik teha, et toitu mitte raisata, ei pruugi soovitud kiiret tulemust anda. Iseenesestmõistetavalt on oluline ühiskonna ja meie kõigi väärtushinnangud ning meie suhtumine toitu.

Võtmeküsimus ongi endale selgeks teha, miks on toidu raiskamine kindel “ei”, ning igal sammul võimalikult tähelepanelikult ja teadlikult teha otsuseid, mis toiduraiskamist vähendavad. Olukord, kus üks kolmandik toodetavast toidust ära visatakse ja samal ajal elab osa inimesi näljas, ei ole meie liigile väärikas viis elada. Pealegi viskame me kollektiivselt rohkem toitu ära, kui läheks vaja kõigi näljaste toitmiseks.

Et mitte jääda vaid jutu tasandile, jagan mõningaid enda nippe, kuidas toitu mitte raisata:

  1. Välja sööma minnes pane oma karp kotti, sest kui miskit üle jääb, saad selle koju kaasa võtta.
  2. Kodus säilita ülejäänud toitu külmkapis.
  3. Kui toitu on suurem kogus ning ei jaksa seda hommikust õhtuni süüa, siis sügavkülmas võib toit rahus säilida ka kuid.
  4. Kui toitu on palju ning seda enam endale ei soovi, jaga seda sõprade, tuttavate ja lähedastega.
  5. Planeeri toidupoe külastus ette ja pea koostatud menüüst kinni. Mõtle ka sellele, kas sul on aega väljavalitud toite valmistada ning mis kogus tegelikult ära süüakse.
  6. Kui plaanid toidu kohe ära süüa, eelista peatse realiseerimiskuupäevaga toite. Ka nii saad toidu raiskamise vastu võidelda ja poearvet vähendada.
  7. Võib tunduda, et mõned toiduained on millegipoolest “valed”, näiteks on juurviljad kas “vale” kuju, värvuse või suurusega. Tegelikult sobivad need söömiseks suurepäraselt.
  8. Hoia oma külmkapi, keldri, sahvri ja toidukappide sisul pideval silm pea, sest osa soetatud toiduaineid võivad olla lihtsalt ununenud ja kogemata vananeda. Mina isiklikult tunnen end tihti “toidupolitseina” ja võtangi seda lõbusa mänguna.
  9. Vii end kurssi erinevate nippidega, kuidas võimalikult suur osa toorainest tarbida. Paljude jaoks on ilmselt üks ekstreemsemaid nõuandeid keeta juurviljakoortest puljongit või valmistada maasikaotstest ja õunakoortest teed.
  10. Ja otseloomulikult — kõik toidujäätmed tuleb eraldi koguda, mitte olmejäätmete hulka panna, kuid see on juba omaette jutt.

Kuidas lapsevanemana väärtuste rägastikus toimetada? (Ilmunud ajakirjas Vegan)

Jagan enda mõtisklust “Kuidas vanemana väärtuste rägastikus toimetada”, mis ilmus ajakirjas Vegan 18. veebruaril. LINK. Tänan väga ajakirja peatoimetajat Anett Rannametsa, artiklit minult tellimast ja toimetamast, oli suur suur rõõm mõelda ja kirjutada.

Praeguses ajas ja ühiskonnas ei tundu veganina elamine lihtne. Või ehk ei olegi asi vegan olemises, vaid üleüldse hooliva elustiili võimalikkuses. Oleme ennast toonud ühiskonnakorraldusse, kus keskkonnasõbralik eluviis ning looduskeskkonna ja elurikkusega arvestamine on vabatahtlik. 

Põhimõtteliselt elame ajastul, kus progress ja areng on eesmärk, mis ei eelda meie planeedi ja eluslooduse heaoluga arvestamist. Liigagi tihti ei oodata isegi mitte teiste inimestega arvestamist. Sest kuidas muidu on võimalik, et äravisatava toidu hulk on suurem, kui näljas olevate inimeste jaoks vajalik oleks? Kuidas on võimalik, et maailmas elab nii palju inimesi allpool vaesuspiiri, tehes sellegipoolest täiskohaga tööd? Kuidas müüme-ostame odavalt riideid ja tehnikat, mille tootmine on toimunud meeletu keskkonna reostuse hinnaga? Ja ega sellistele küsimustele lõppu ei tule, kui juba kord küsimisega on alustatud. Kusagil tuleb aga mängu iseenda elu, mured ja küsimused. Mil määral ja kas üldse oma küsimustele lahendusi leides ka maailma aidata saab, on omaette asi.

Lood lastest, kes loomset ei tarbi

Minu elu igapäevane küsimus on toit, ilmselt ka paljudel teistel. Esiteks püüan endale teadvustada, et rõõm ja kohustus on olla siiralt tänulik, kui on katus pea kohal ja toit laual. Meie pere on veganperekond. Teen valikuid esimeses järjekorras eetilistel kaalutlustel, mu abikaasa keskkonda arvestades. Meie kummagi jaoks pole õigustust loomade ärakasutamisele ja eesmärk on oma eluga põhjustada loomadele nii vähe kannatusi kui võimalik.

Oma kogemusest ütleme, et ei ole lihtne veganina elada. Aga kui ise veel kuidagimoodi saab oma valikuid teha või tegemata jätta, siis oma laste maailma väljaspool kodu luua tundub veel kordades keerulisem. Näen, kuulen ja loen väikestest lastest, kes juba mõneaastaselt ütlevad, miks nad loomi ei söö. Nad uurivad, mida toit sisaldab, ja isegi keelduvad loomsetest koostisosadest. Mina oma laste puhul seda ei ole kogenud. Nemad tahavad süüa seda, mida teisedki ja mis näeb hea välja. Kui minu kodu on minu luua, otsused minu teha ja korraldada, siis ei tunne ma oma laste puhul, et nad oleksid ainult minu mõjutada. 

Seaduse järgi olen ma lapsevanemana vastutav oma lapse eest. Sealsamas tundub mulle, et ka näiteks lapse vanavanematel on õigus mu lapsi armastada ja neile parimat soovida. Täpselt sama on lasteaias ja huviringides õpetajatega. Aga nende maailm on ju minu maailmast erinev. Ja mittevegan. Minu küsimus ongi, kuidas väärtustepõhiselt luua maailm laste ümber koostöös teiste minu lapsest hoolivate ja talle parimat soovivate täiskasvanutega?

Mulle tundus, et ta ei tahtnud erineda ja soovis teha nii, nagu õpetajad ütlesid, jäädes samasuguseks kui teised lapsed.

Kõigepealt vaatasin otsa meie pere väärtustele. Olulisemad on usk iga inimese vabasse tahtesse, usk igaühe õigusele elada oma liigikohast elu ja usk igaühe võimesse oma valikutega maailma mõjutada. Laste puhul on loomulikult vaja arvestada ka nende vanust ja sellega seoses nende arenguastet. Näiteks mu vanem tütar läks lasteaeda 2-aastaselt. Seal ei näinud ma võimalust talle teistsugust toitu hankida. Mulle tundus, et ta ei tahtnud erineda ja soovis teha nii, nagu õpetajad ütlesid, jäädes samasuguseks kui teised lapsed. Nägin, kuidas mu lapse õpetajad mu lapsest hoolisid. Ma ei suutnud neile sellega lisakoormust panna, et nõuan eritoitu. Muidugi on võimalik, et „olin lihtsalt laisk“. Sellegipoolest arutasime teemat kodus palju ja püüdsime teha nii, nagu tundus parim lapse arengule sel hetkel. Aga mis siis, kui tal oleks allergia? Kusjuures ei sobinudki talle lehmapiim üldse – see pani kõhu kinni. Panin seetõttu iga päev talle taimepiima kaasa. Ja kuna allergia on ühiskonnas aktsepteeritud, siis pakuvad õpetajad allergia tõttu kergemeelsemalt lastele taimset varianti kui puhtalt vanemate erisoovist tingituna taimetoitu. Ja just siin jõuangi oma mõttearenduse tuumani – ühiskonnas on veganina keerukas elada. Eriti seetõttu, et minu jaoks on igaühe vaba tahe minu valikute alustala.

Ja kuna allergia on ühiskonnas aktsepteeritud, siis pakuvad õpetajad allergia tõttu kergemeelsemalt lastele taimset varianti kui puhtalt vanemate erisoovist tingituna taimetoitu.

Oma maailmavaadet selgitan lastele seal, kus sobilik. Neid olukordi on pidevalt: lasteraamatuid lugedes, pilte vaadates, täiesti tavalistes olukordades, mis teistele tunduvad igapäevased. Ka lasteaia menüüd arutades, õhtusööki planeerides, loomaaedadest rääkides, multikaid vaadates. Mu seisukoht on, et kui laps küsib, siis vastan. Paar aastat tagasi küsis ema, miks ma ütlen oma lapsele, et vorstis on liha ja liha loom – see ju kõlab halvasti. Aga just nii ongi, miks ma seda siis oma lapse eest varjama peaksin? Ja nii ma seda sõnastangi: me ei taha toetada maailma, kus loomadel on halb.

Paar aastat tagasi küsis ema, miks ma ütlen oma lapsele, et vorstis on liha ja liha loom – see ju kõlab halvasti.

Räägin täiesti otse ja ausalt, aga ei tee seda raskeks. Lisan alati, et inimesed ongi oma mõtlemise ja tõekspidamistega erinevas kohas. Räägin, et inimestel on erinevad maailmavaated. Kui meie ei taha loomi ära kasutada, siis nendin, et paljud lihtsalt ei tea, et loomad saavad haiget. Kui ma ise räägin oma mõtetest selgelt ja keerutamata ega tunne end oma tõekspidamiste pärast süüdi, siis laps võtab seda kõike lihtsalt infona. Hiljuti näiteks ütles ta, et lasteaias ta munapraadi ei söö, sest sealt tulevad tibud. Loomulikult ma ju ei näe oma lapse pähe ega tea, mil määral ta sellest kõigest aru saab, aga mul on hea meel, et ta mõtleb neile asjadele ja et ta teeb juba ise oma otsuseid.

Kui ma ise räägin oma mõtetest selgelt ja keerutamata ega tunne end oma tõekspidamiste pärast süüdi, siis laps võtab seda kõike lihtsalt infona.

Laiema ühiskonna väärtused vs lapsevanemate väärtused

Riskin kindlasti paljude pahameelega, kui ütlen, et mu lapsed ei ole veganid, sest väljaspool kodu nad alati taimselt ei söö. Minuga koos olles küll, aga näiteks külas mitte alati. See ei tähenda, et ma ei räägiks taimse toidu vajalikkusest, väärtustest, loomse negatiivsetest keskkonnaaspektidest jne. Kodus räägin lastele sellest, et liha on loom. Mu 5-aastane tihtipeale ütleb, et loomad on ta sõbrad. Mõtlen, et siis ta ilmselt liha ei taha süüa – kes ikka oma sõpru sööb. Viimati ütles ämm, et laps oli talle öelnud, et liha ta süüa ei taha. Teine vanaema oli talle kana pakkunud, kuid laps soovis vaid kartulit ja porgandit. Vanaema oli öelnud, et see kurvastab teda, kui laps tema valmistatud kana süüa ei soovi. Ja tõesti, toit ongi emotsionaalne teema. Aga veganina on küsimus selles, kas loom on üldse toit. 

Riskin kindlasti paljude pahameelega, kui ütlen, et mu lapsed ei ole veganid, sest väljaspool kodu nad alati taimselt ei söö.

Siinkohal riskin ilmselt teistmoodi mõtlevate vanemate pahameelega, aga kõik vanemad püüavad oma lapsi kasvatada oma väärtuste ruumis. Miks ma hoolivat maailmavaadet ei peaks tahtma lastele õpetada? Lapsed õpivad ühiskonnas toimetulekut, õpivad teisi mõistma, õpivad samastuma, õpivad ühiskonna reegleid, jälgivad täiskasvanuid selles osas, mida võib ja mida ei või. Minu huvides on, et nad usaldaksid ka teisi inimesi peale minu. Aga kuidas ma lasen neil vabalt kasvada keskkonnas, kus mind ei ole, kui ei lase olukordadel võimalikult vabalt kulgeda? Olen ju kindel, et täiskasvanud neis oludes on minu laste huvide eest väljas, küll oma maailmapildist lähtuvalt. 

Ja nii ma siis vaevlengi nende kahetiste mõtete ja tunnete käes. Ühest küljest tunnen, et peaksin ju suutma oma laste maailma kujundada selliselt, nagu õigeks pean. Teisest küljest jällegi tahan, et mu lastel oleks ka teiste nendest hoolivate inimestega sügavamad suhted ja säiliks õigus oma mõtteid valida. 

On ka vastuväiteid. Alkohol, suitsetamine ja narkootikumid – neid ei annaks ju oma lastele ega lubaks ka teistel. Sama on ka ekraaniaja ja suhkrusöömise piiramisega – meil on reeglid ja ka teised peavad neist kinni pidama. Erinevus seisneb selles, et eelnev on ühiskonnas vaikivalt või seadustega reguleeritud. Need ei tundu äärmuslikud. Pigem peetakse neid olulisteks ja vaadatakse halvakspanuga, kui oma lapsi neist eemale ei hoia.

Ütlen täiesti ausalt, et imetlen vanemaid, kes loovad oma lastele turvalise vegankeskkonna, sest see on lisaks tervislikkusele ka laste tulevikku arvestav, keskkonda hoidev ja eetiline. Küll oleks hea ja mugav, kui mu laps ise teataks lasteaias, et ta liha ei taha. Õpetajad teavad, et oleme veganid, ega sunni last sööma seda, mida ta ei taha. Lootus on, et äkki tal see julgus ka tekib – vanaemadele ta ju juba ütles. Ma lihtsalt ei suuda sundida teisi inimesi astuma vastu oma vabale tahtele. Olen kogu oma olemusega aktivist ja jään lootma, et see eeskuju on nakkav.

Kas ma julgen tahta mitte tahta, selles on küsimus.

Järgnev ilmus Sakalas arvamusküljel 16. detsembril 2020. aastal pealkirjaga “Tüütud rohelised ja nende tüütud raketijutud.” Aitäh Triin Loidele toimetamast.

“POLE VIST inimest, kellele ei meeldiks ilutulestik. Eriti kui see on võimas ja kunstiline. Meie hing naudib ilu – ilu, mis on suurem kui elu. Ja ilutulestikku imetledes võib just selline suurem-kui-elu-tunne tekkida. Laste põnevusest põlevad silmad ja täiskasvanute unistav pilk käivad ilutulestiku juurde ning seostame seda õnnetundega.

Pole vist palju neid, kellele uus aasta võiks üldse ilma ilutulestikuta saabuda. Isegi filmis “Eia jõulud Tondikakul”, kus lapsed avastavad habekaku pesitsuspaiga ning võitlevad selle eest, et see ala kaitse alla võetaks ja seal raietegevus keelataks, lendab sealsamas metsas aasta vahetudes taevasse ilutulestik. Uus aasta lihtsalt ei saa tulla ilma selleta!

MÕNELE SIISKI vist ilutulestik ei meeldi ja nad tahaksid ka teistel selle ilusa traditsiooni ära keeleta. Ei teagi, kas nimetada neid isehakanud maailmaparandajateks või lihtsalt jonnipunnideks.

Kuidas üldse saaks pürotehnika müüki reguleerida? Eestis seda kunagi küll tehti, aga õnneks enam mitte, sest ega keelud kellelegi eriti mõju. See näiteks, et suitsetamine on siseruumides keelatud, on hoopis teine teema, sest me oleme ühiskonnana võtnud omaks teadmise, et suitsetamine, ka passiivne, on kahjulik.

Kindlasti ei tahaks olla samas reas paljude Euroopa Liidu riikidega, kus pürotehniliste toodete kasutamine on piiratud märksa rangemalt kui meil. Täiskasvanud võivad Eestis ilutulestikku osta ja öörahu arvestades seda ka kasutada. Suuremateks üritusteks on küll vaja kohaliku omavalitsuse luba, aga ma pole kuulnud, et seda oleks keeruline saada. Ilutulestik on tore. See on nagu äike ja kõu ning ega keegi ometi neid keelata saa.

MUIDUGI, EKS ilutulestik jäta oma jälje. Esiteks praht, mida ilutulestiku tegija tihti ei märka endaga kaasa võtta. Ilutulestik lihtsalt on nii meeliülendav ja siis see keskkonda kahjustav praht… sellelt lihtsalt tasub pilk eemale juhtida ja ongi mure lahendatud. Küll keegi teine edaspidi koristab. Näiteks need hullukesed, kes prügijooksu teevad. Teate ju küll: plogging vist on selle asja nimi, olla Rootsist alguse saanud ja puha.

Suitsu tuleb, seda küll. Ja see lõhn. Aga see käib ilutulestikuga kaasas. Tasub lihtsalt see pool tunnikest hinge kinni pidada. Sest teadmine keskkonnaõiguse keskuse analüüsist ei puuduta kindlasti mind. See, et pärast ilutulestikke on välisõhu saastetasemed Euroopa Liidu soovitatud määrast ligikaudu 26 korda kõrgemad ning nende tahkete osakeste, lämmastikdioksiidi ja vääveldioksiidi sissehingamine võib põhjustada hingamisteede probleeme ja on seotud südame-veresoonkonna haigustega, on ju täielik liialdus!

Rasedad, lapsed ja astmahaiged ei pea ju üldse välja tulema, vaadaku aknast! Ja siis kõik need muud metallosakesed, näiteks vask, baarium, strontsium, mis on ilutulestikule värviefekti saavutamiseks lisatud. Kui need põhjavette ja veekogudesse ja sealtkaudu kalade ja meie organismi satuvad, siis… ausalt, ei viitsi mõelda kõigele sellele. Elu ongi ohtlik ja elu tulemus on nagunii surm. Ilutulestik on ja jääb, sest see on nii ilus ja see on traditsioon.

Müratasemest ei taha ma üldse rääkida, sest kuigi Maailma Terviseorganisatsioon soovitab müra hoida öösel maksimaalselt 40 detsibelli juures ja hirmutab, et suurem kui 85-detsibellise tugevusega müra võib (!) kahjustada kuulmist, siis see üks kord uusaasta ilutulestikku (pluss kõik need enne ja pärast seda ilutulestiku nautimised), kui müratase võib ületada 140 detsibelli, kannatame ära, sest me naudime ilu.

Ja jälle, väikelapsed ja haiged (epileptikud, posttraumaatilise stressihäire all kannatajad), kes on mürast ja valgussähvatustest enim ohustatud, püsigu kodus, pangu mängima rahustav muusika ning nautigu samuti õhtut. Ei maksa teiste rõõmu rikkuda sellega, et neil on keeruline.

ERITI TÜÜTUD on kõik need lemmikloomaomanikud, kes igal aastal kära tõstavad. Loomad kardavad seda paugutamist, ütlevad nad. Nojah, selge see, et koeral on inimesest palju teravam kuulmine, mille tõttu võib tugev heli ka tugevat füüsilist valu tekitada. Aga me ju ei tea seda kindlalt, eks

Selge on ka see, et need sunnikud jooksevad tihti ära ja osa neist jääb auto alla ja… siis hakkab see lõputu hala: “Ärge ometi laske terve detsembrikuu neid pauke!” Ometi on avaldatud nii palju soovitusi, kuidas oma lemmikutega käituda ja mida nendega teha, et nad ei kardaks ilutulestikku ning naudiks seda koos meiega. Sest ilutulestiku nautimine on meie kõigi õigus. Ja selle ärajätmine, kordan, jätab uue aasta tulemata.

Lindudest räägitakse ka – et neil vastikutel rohelistel ka otsa ei saa need teemad, millega ilutulestikurõõmu rikkuda! Linde häirivat juba 40-detsibelline mürareostus ning see mõjutavat siis nende arvukust, sest nad saavat häiritud. Nad ei saavat endale liigikohaselt toitu otsida, valvsad olla ja muud sellist, vaid lihtsalt lendavat ära ja maanduvat alles kolmveerand tunni pärast või midagi sellist. Kusagil olla valgusefektidest paanikasse sattunud tuhanded linnud isegi hukkunud. Aga kus see oli ja millal – kes seda enam mäletab. Igal juhul on see teema piisavalt segane, et sellele päriselt kaasa mõelda. Ilmselt on see mingi jama.

MEILE ON OLULISED väga erinevad teemad. Ilutulestiku üle on juba aastaid novembris-detsembris hambutuid lahinguid peetud ning seejärel on see aastakeseks varjusurma vajunud. Alati on olnud neid, kes tunnevad, et see debatt sõidab nende väärtushinnangutest üle, olgu need millised tahes. Viimsis olla eelmisel aastal noortevolikogu ja Viimsi gümnaasiumi väljaanne Hüpernool teinud üleskutse Viimsi poolsaarel ilutulestik ära jätta. Noh, eks noortele meeldi ikka sõdida. Naeratame, noogutame ja eirame neid.

Tekib üsna õigustatud küsimus: millest siis üldse võib rõõmu tunda kui ilutulestikust ka enam ei tohi?

Tegelikult ei ole ju asi selles, et ei tohi. Jah, mõned keelud on kehtestatud. Meenutame aastatetagust olukorda, kui pühad saabusid alati sellega, et lapsed viskasid tänavale “pauke”, mis hirmsa kõmaka tegid ja autosireene käivitasid. Küsimus on alati pigem valikutes. Teadmises, et teeme oma valikuid ise ja need on põhjendatud. Oskuses oma valikutesse haarata väiksemat või suuremat pilti vastavalt oma maailmatajule ja teadmistele.

Usun meie kõigi õigusesse teha vabalt oma otsus. Küsimus on aga, mida me otsust tehes arvestame. Kas me julgeme oma silmapiiri laiendada ning vaadata kaugemale sellest, mida me seni oleme harjunud ja õppinud nägema? Küsimus ei ole ju selles, et ma ei tohi, vaid selles, miks ja kas ma ühte või teist ka päriselt tahan. Kas ma tegelikult ka tahan põhjustada nii paljudele nii palju valu, segadust ja hirmu? Kas ma julgeksin öelda: “Mulle tõesti meeldib ilutulestik. See on kaunis ja pidulik. Aga ma lihtsalt otsustan rakette mitte lasta. Sest see on mu teadlik valik, mis arvestab teistega”?”

Tuttava linna tuled – Kehra maagia (Ilmus ajalehes Sirp)

Elasin Kehras peaaegu viis aastat ja sain võimaluse sellest ajast ka Sirpi kirjutada (ilmus 11. detsembril), suur suur tänu toimetajale Lea Larinile imelise koostöö eest. LINK.

Kehrast ei teadnud ma peaaegu midagi, enne kui 2014. aastal sinna kolisin. Koolipõlvest meenuvad Kehra paberivabriku vihikud kõrvuti Kohila paberivabriku omadega, ja ongi kõik. Sattusin Kehrasse juhuslikult. Õppisin kaks aastat Šveitsis ja pärast õpingute lõppu olin 30. juunil tagasi, sest tahtsin 1. juulil Eestis ärgata. Olin jõudnud äratundmisele, et tahan elada Eestis ja mitte mujal, aga plaani, mis edasi saab, ei olnud. Suvel mainis sõbranna juhuslikult, et Kehra kunstidekoolis jääb klaveriõpetaja koht vabaks ja mingi tunde ajel läksingi sinna klaveriõpetajaks. Nii olingi jõudnud oma Kehrasse.

Kõigepealt tuleb ära klaarida paberi­vabriku teema. Õigemini Kehra lõhn, millega minul ei olnud varem kokkupuudet olnud. Pärast kolimist küsisid kõik minult – aga see lõhn? Ausalt, on jah vahel lõhn, tehase taga pidevalt, linna peal harvem, aga mina tundsin seda korra kuus või harvemgi. Väidetavalt levis see loodetuulega.

Kehra on tohutult armas linnake, fantastiline koht elamiseks ja õnnelik olemiseks. Peaasi on ise tahta ja tegutseda. Ronge peatub vahetpidamata, mistõttu pole hirmu, et elatakse justkui perifeerias. Siin peatub rong nii Tartust kui ka Narvast, Rakverest ja Aegviidust ning Tallinnast sõidab kohale kõigest poole tunniga. Linnakesest läbi voolav Jägala jõgi, kaks romantilist sillakest, rannake, paat ja paadisild ja terviserajad on kulda väärt. Lapsevankriga jõe ääres jalutada ja looduse ringkäiku vaadelda on olnud mitme aasta võimalus ja rõõm.

Korraga avastasin, kui ägedad naised elavad Kehras. Mäletan teada saamise hetke: see on just see koht, kus saab kihvte asju teha! Ja küll sai palju algatatud ja korraldatud tugevate loominguliste naiste inspiratsiooni toel. Kehras saab kõike teha, ainukeseks piiriks on vaid enda kujutlusvõime. Ühest hilis­suvisest mõttest teha Kehras kontserdi­sari sündis muusikat ja keskkonda ühendav „Maailm. Muusika. Meie“, mille raames nautisime tippklassi muusikat, aga suurendasime ka oma keskkonnateadlikkust. Viimane kontsert oli 12. märtsil – viimasel õhtul enne eriolukorra tõttu kehtestatud avalike ürituste keeldu. Jään alatiseks meenutama Ralf Taali sellelt maagilis-müstiliselt õhtult Kehra gümnaasiumi saalis.

Ühel varakevadel oli meie jaoks hästi eriline heakorra reede algatus, mille hakkajad naised kutsusid ellu koostöös Anija vallavalitsusega. Kutsusime üles igal reedel õue minema ja maas vedelevat prügi korjama. Ühismeediat jälgides tundub justkui tehtaks prügi korjamise talguid kogu aeg ja kõikjal, väikelinnas ollakse aga kinni oma elus, tegeletakse kohalike teemadega ega lasta end globaalprobleemidest väga häirida. Kehras kogesin, et kõige mõistlikum on alustada väikestest asjadest, sest elu koosneb väikestest asjadest, aga väikestest asjadest saab suur. Kui kogu maailma probleeme vaadelda, võib tekkida tunne justkui miskit ei saakski teha ega parandada, sest kõike on liiga palju, probleemid on väga suured ja ühe inimese mõju märkamatu. Kehras jalutades ja mõttes otsustades, et jään sinna elama, sain aru, et on mõningaid asju, mis võiksid teisiti olla. Siis jõudsingi järsku arusaamale, et annan oma panuse, et Kehra oleks selline elukeskkond, nagu olen igatsenud. Kehra tundus parajalt suur selleks, et üldse julgesin oma mõju võimalust kaaluda.

Kehra on tohutult armas linnake, fantastiline koht elamiseks ja õnnelik olemiseks.

Kehra asutustes on paindlikud ja hakkajad juhid ning seepärast toimub ka järjest rohkem. Nii koolis, kunstide­koolis, noortekeskuses, vallamajas, kultuurikeskuses, lasteaedades … Ja inimesi on mitmesuguseid: Kehrasse kolinuna olin võlutud võimalusest viibida mitmekeelses keskkonnas ja omavahel eri keeli rääkida. Šveitsis oli täiesti tavaline, et seltskonnas räägiti nii kohalikku murrakut, saksa, inglise, prantsuse, itaalia ja veel ka mõnda muud keelt – just nii, nagu parasjagu end mugavalt tunti.

Mida kõike Kehras ei ole? Kehras on Kehra muuseum, mis on Anne Oruaasa ja MTÜ Kehra Raudteejaam restaureeritud raudteejaama hoones. Olin alati vaadanud rahvatantsijaid ja imetlenud rahvatantse ning mõelnud, et küll oleks mõnus ka ise tantsida. Kehras sain oma unistuse teoks teha. Kehra kultuurimajas on võimalik tegeleda paljude hobidega, esineda, käia teisi kuulamas-vaatamas ja oma elu põnevaks teha, kui vaid ise tahad ja viitsid.

Sportimisvõimalused on Kehras head, staadioni on uuendatud, talviti on uisuväli ja kelgumägi, on treeningrühmad ja jõusaalis treenimise võimalus. Kellele jalutada või joosta meeldib, sellel on Kehra lähedal tohutult võimalusi kõikjale minna, näiteks on Kehrast seitsme kilomeetri kaugusel asuv Anija mõis koos oma pargiga maagiline paik. Ei soovita ühelgi Kehra külalisel mõisa külastust edasi lükata. Ilmselt olete juba ära arvanud: jah, ka mõisa tegevust juhivad naised.

Kehra raamatukogu on meeletult sõbralik koht, uuendatud on tervisekeskust, korra nädalas saab soovija turule, alati ei pea ise ka süüa tegema, sest nii pubi- kui ka Gruusia toitu saab kohalikest söögikohtadest. Eraldi väärib märkimist Pääsukese toidupood – see on legendaarne! Poodi peab härra Kurik, kes kogu kauba valib ja kohale toob, ega paremat puu- ja juurvilja sealkandis vist kusagilt mujalt saa. Ise on ta klientidega sõbralik ja osavõtlik ning võlus ära minu ema ja ämmagi, kellele meeldis seal sisse­oste teha, sest kui oli midagi, mida kusagilt ei saanud, siis Kuriku juurest ikka sai.

Kehra kunstidekoolis töötades nägin päris tihti, kuidas järjest enam täis­kasvanuid võttis kätte mõne pilli, asus seda õppima ja musitseerima. Mitte kunagi pole hilja alustada millegi uuega ja pilli õppimine on igaühele igas vanuses väga hea.

Olen Kehrale väga tänulik, sest see on koht, kus minust sai aktiivne kodanik, kes peale probleemide nägemise julgeb neist ka rääkida ja seejärel midagi ette võtta. Kehras on julged, tegusad ja toredad inimesed, kellega kokku puutudes mõte lausa lendab. Miks mitte panna mõtted tegudesse. Peaasi ongi, et tahetaks panustada. Ja et antaks võimalus panustada, sest nõnda saab elukeskkond aina paremaks.

Mõtisklen inimeseks olemisest

Sel nädalal lahkus üks mulle armas inimene siinsest elust. Aga kas ta teadis, et ta oli minu jaoks oluline inimene? Olime alles mõni kuu tagasi tutvunud ja ikka on ju tunne, et aega on lõputult küsida-jutustada-arutleda…

Mu armas äsja siitilmast lahkunud sõber, (nimetagem ta Karliks) panustas kogu oma võimalustega maailma vägivallatumaks tegemisse. Ja tema mälestuseks kirjutan praegu nii, nagu ma muidu ehk ei julgekski. Mis sest, et veenan end pidevalt julgema rääkida. Isegi kui see tundub nii raske, sest on hirm, mida teised arvavad. Aga on palju neid, kel seda, mida ühel on öelda, oleks hea kuulda.

Karlile oli meie praeguse ühiskonna loomade ekspluateerimine ja spetsietsistlik mõtlemine raske taluda. On palju inimesi, kes tunnetavad loomade valu ja ei suuda end sellest eraldada, mistõttu kannatavad tohutult. Spetsietsism on õigustamatu eelarvamus mingi liigi suhtes. (Soovitan näiteks artiklit Sirbis neile, kel huvi veidi teemaga laiemalt tutvuda.) Näiteks pidada loomulikuks tarbida lehmapiima, aga mitte koerapiima, teha vorsti seast, aga mitte kassist, teha lambakotlette, aga mitte hobusekotlette. Samas on kultuuriruume, kus süüakse just koeri ja/või hobuseid. Lähemalt uurides on selge, et tegu on ühe liigi eelistamisega teisele teatud eesmärkidel. Ja üldse, miks oleme kindlad, et loomad on inimesele sama võrra kasutada kui näiteks klaver või seinamaal? Pean oluliseks rõhutada, et ma ei räägi praegu pärismaalastest ja neist inimestest, kes elavad sellistes elutingimustes, kus neil ühtki teist võimalust või oskust ellujäämiseks polegi, kui küttida ja kalastada. Karl tegi oma eluajal, mida oskas, et loomade heaolu parandada, ta mõtles isegi sellele, et luua päriselt farmiloomade varjupaik (umbes nagu kasside varjupaik, aga neile loomadele, kes on pääsenud farmidest, näiteks lehmad või sead või kanad). On raske, kui ei saa endale olulistel teemadel rääkida avalikult ja rahulikult, sest praeguses ühiskonnas pigem rünnatakse neid inimesi, kes teiste õiguste (k a loomade) eest seisavad. Ehk olekski esimene samm meil kõigil lihtsalt maailma vaadelda ja julgeda küsida ja uurida kas see, kuidas me siiani oleme teinud, on tõepoolest ainus ja parim viis?

Esitan siia (mõtisklusele kohaselt mõte veidi hüpleb) näiliselt hoopis kergema kaaluga küsimuse: kuidas mitte võtta südamesse seda, kui keegi teeb justkui üdini heatahtliku postituse fotoga, millel on kujutatud näiteks ühekordselt kasutatav kohvitops? See tundub ju nii väike asi? Eriti millegi sellise kõrval nagu kellegi siitilmast lahkumine. Ise aga hakkasin mõtlema, et iga pilt, mida jagame, kannab edasi meie endi mõtteviisi ja maailmavaadet. Eriti just mõnusad sõnavõtud tõmbavad inimesi kaasa tekitades soovi samastuda… Seetõttu on sõnumite visuaalne külg ülioluline märgata. Ja mida kuulsam inimene, seda suurem võiks olla vastutusetunne oma väljaütlemiste eest. Samas on meil Eestis hetkel osal inimestel raskusi mõista, et ka väljaütlemised võivad olla vägivald, just võimulolijate tasandil (LINK). Ja vaimne vägivalt pole ka kuigi lihtne taluda, tundugu see kõrvaltvaatajale nii tühine kui tahes.

Sel nädalal esines Viljandis Pärimusmuusika Aidas Zimbabwe muusik Stella Chiweshe. Aeg ja ruum kaotas oma tähenduse, jäi vaid olemine ja kõige enam õnnelik olemine. Juurdlesin tunde üle, mille muusik tekitas – lihtsalt olemine ja tunne, et kõik läheb iseenesest võimaluseta meil endil miskit muuta. Ei, ma polnud nõus – see ei ole enam see maailm, kus meie praegusel ajal elame. Meie ajal ja maailmas tuleb meil endil võtta vastutus oma mõtete ja tunnete ja valikute eest. Sest muidu panevad meid valikuid tegema suured korporatsioonid ja ettevõtted, kelle reklaamid meid kõikjal tähelepanematult ümbritsevad. Kuna meil on juba kord selline vaba turumajandus, siis kui me ise valikuid ei tee, pannakse meid teistele kasulikke valikuid tegema. Näide: kuna oleme miljonite aastate jooksul nõnda arenenud, et vajame teiste tähelepanu ja vajame teisi inimesi enda ümber, siis sotsiaalmeedia teeb kindlaks, et meil on tunne, et meie ümber on palju inimesi. Aga kas see on see sotsiaalsus, mis meid päriselt õnnelikuks teeb, või on see pelgalt näiline ja sealsamas teenib tegelikult hoopis kellegi teise huve?

Film “the social dilemma” on samuti sel nädalal olnud mu mõtete fookuses seoses sotsiaalmeediaga, aga veel enam mõeldes üksindusele ja elu kaduvusele. Film räägib sotsiaalmeedia kasutuse mõjust meie päris suhetele ja näitab, kuidas sotsiaalmeedias olles saab meie alateadlik vajadus teiste inimeste järgi justkui rahuldatud olles vaid näiline süvendades üksindustunnet ohtlikult kõrgele tasemele. Film kujutab, kui lihtne on inimest manipuleerida tegutsema viisil, mis ei vii pikemas perspektiivis õnneliku ja rahuldustpakkuva eluni. Aga tänane elu ongi ju nii tohutult erinev sellest, kui see oli varasematel aegadel? Ehk tulekski endilt küsida, kas elu, mille tänases maailmas omale olen valinud, on mulle päriselt ka hea või ainult tundub nõnda vaid praeguses hetkes? Kuidas üldse vahet teha, mis on pikk ja mis lühike perspektiiv elus?

On õnn elada inimeste keskel, kes märkavad, kui vajan abi ja kui mul läheb hästi. On vajalik, et märkan ise märkamist märgata ja lasen oma elul teiste märkamisest rikastuda ja endal õnnelik olla.

Olen tänulik, et kohtusime, olen tänulik, et märkasid, olen tänulik, et panid mind enam märkama.

“Meie töö ei ole aidata oma lapsed tugevaks saamaks hakkama julma ja südametu maailmaga. Meie töö on aidata kasvada lastel, kes muudavad maailma vähem julmaks ja südametuks.” L. R. Knost Allikas: internet.

Meid ähvardab viljakate muldade põud

Artikkel ilmus ajalehes Sakala 20. oktoobril 2020. aastal.

ET KÕIK AUSALT ära rääkida, pean alustama sellest, et kui ma veel Kehras elasin, oli seal ülimugav toidujäätmeid eraldi sortida, sest need sai panna oma kortermaja juurde biolagunevate jäätmete konteinerisse. Pidid vaid valima, kas poetad need kasti läbipaistvas plastkotis, biolagunevas kotis või kallad need sinna otse ämbrist. Meie pere jäi lõpuks viimase variandi juurde.

Elades nüüd Viljandis, olen juba pikemat aega mõelnud, kuidas pole siin ikka veel korraldatud biolagunevate jäätmete kogumist. Meeldetuletuseks: biolagunevad jäätmed on toidujäätmed. Kohtkogumine tähendab seda, et nii nagu prügifirma viib tasu eest ära meie majapidamises tekkiva olmeprügi, viib auto ära ka biolagunevad jäätmed. Et biojäätmed on ressurss, on see teenus enamasti tarbijatele tasuta. Eri jäätmeliikide kohtkogumise korraldab omavalitsus selleks, et kodanikel oleks lihtne sorditud jäätmeid ära anda ja järjest suurem osa jäätmetest jõuaks ringlusse.

Ausalt, olen eespool nimetatud küsimuse üle mõtisklenud aastast 2014 – ajast, mil lõpetasin õpingud Šveitsis ja kolisin Eestisse tagasi. Viljandisse ma kohe ei kolinud, aga lastega nende vanavanemate juures külas käisin aasta-aastalt aina enam. 2018. aastal küsisin siinselt keskkonnaspetsialistilt meili teel biolagunevate jäätmete eraldi sortimise võimaluste kohta. Lubati, et 2020. aastal võimaldab linn nende kohtkogumist, seni soovitati oma aias jäätmeid kompostida. Jäin ootele ning elasin kaasa turule tulnud kompostimist lihtsustavatele kiirkompostritele, mis on mugavad ja väikesed. Selliseid kompostreid võib kas või oma köögis hoida ning tootjad lubavad, et toidujäätmed saavad selles mullaks lausa mõne nädalaga.

ET AASTA 2020 ON KÄES, küsisin Viljandi linnavalitsuselt uuesti biolagunevate jäätmete kogumise kohta. Sain vastuseks, et selle võimaldamine on lükkunud aastasse 2023. Nüüd tekib küsimus, miks. Endiselt saavat igaüks ise jäätmeid kompostida. Ja osa kompostibki.

Ma ei arva, et üksikisiku kohustus on süsteemi parandama hakata, kuid seda probleemi tuleb teadvustada ja nõuda ühiskondlikul tasandil lahendust. Viljandi elaniku ja keskkonnast hooliva inimesena tuleb mul öelda, et biolagunevate jäätmete kohtkogumine tuleb ära korraldada. Kirjutan seetõttu, et suurel osal inimestest pole selge, miks üldse biojäätmeid eraldi sortida – toit tuleb ju poest ja elu on parem kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Ja kui poliitikud ei võta vastu otsust, mis lihtsustaks igal linnaelanikul jäätmete eraldi sortimist, jõuab inimesteni sõnum, et ju siis pole see nii oluline.

Toidujäätmeid on eestlane aegade algusest aianurka kogunud ja kompostinud, mistõttu selles tegevuses iseenesest midagi uut ei ole. On valitsenud looduse ringkäik: inimene kasvatab oma toidu mullas ja toidujäätmed kompostituna lähevad mulda väetiseks. Tänapäeval me aga justkui ei võta enam vastutust oma tegevuse või tegematajätmise eest. Eelmise aasta andmed näitavad, et Eesti elanik toodab aastas keskmiselt 400 kilogrammi jäätmeid, millest umbes 133 kilogrammi on toidujäätmed. Nii et teie kõik, kellel tekivad toidujäätmed ja kes te neid ei komposti: kas te teate, et ­uuringute järgi on inimkonnal koristada veel vaid 58 saaki ehk 58 aasta pärast ei suuda meie koduplaneet meid enam toita? Pärast seda ähvardab meid viljakate muldade põud, sest oleme Maa lihtlabaselt öelduna ära kurnanud.

Viljakate muldade hoidmisele saame aga kaasa aidata just sellega, kui ei viska biolagunevaid jäätmeid olmeprügi hulka, kust need lähevad kas põletamisele või prügimäele ladestamisele. Toidujäätmed tuleb sortida eraldi, et need oleks võimalik viia kompostimisjaama, kus need saavad uuesti mullaks.

Ma ei süüdista kedagi kui üksikisikut. Tahan hoopis küsida, miks me ei loo süsteemi, kus meil kõigil on lihtne sorditud biolagunevaid jäätmeid ära anda? Kõigil ei ole ju oma maja ja aeda ja aianurgas kompostihunnikut?

VIIMASEL AJAL tundub, et paljud ettevõtted jagavad infot, kuidas igaüks meie hulgast saab teha elus õiged valikud, anda oma panuse, et meie looduskeskkond oleks hoitud. Ja ise aktivistina ütlen, et jah, meil on palju valikuid ja võimalusi praeguse olukorra parandamiseks. Meie kõigi ülesanne on teadvustada endale keskkonda hoidvate valikute ja võimaluste vajadust. Seetõttu ongi vaja luua süsteemid, mis nügivad meid kõiki õiges suunas tegutsema. Pole ju võimalik, et me kogukonnana pole huvitatud sellest, et annaksime mullale ja Maale tagasi nii palju, kui suudame. Miks me siis ­ootame reegleid ja määrusi Euroopa Liidust ja Brüsselist? Miks me ei loo ise süsteemi, mille vajalikkus on paberil juba ammu tõestatud. Süsteemi, mida terve mõistus meile ette ütleb?

Juba palju aastaid oleme rääkinud, kui tähtis on sortida jäätmeid, aga ikka lonkab süsteem mõlemat jalga. Süsteem on hea siis, kui inimestel on võimalik käituda nii, nagu neilt oodatakse, tegemata seejuures väga suuri pingutusi. Olen teadlik kõikidest võimalustest, mis Viljandis on neil, kes tõesti tajuvad biolagunevate jäätmete sortimise olulisust. Aga meie seas on ka neid, kes viivad rahumeeli kõik enda tekitatud jäätmed maja kõrvale konteinerisse. Just neile tuleb luua süsteem, mis võimaldaks neil oma kodus biojäätmed eraldi sortida ja spetsiaalsesse konteinerisse viia. Ja alles sel juhul, kui nad ka siis toidujäätmeid eraldi ei sordi, võib hakata neid hurjutama, mitte enne.

NIIMOODI KÜSIDES jõudsin mõtteni, kas me siis ei hooli. Ringi vaadates ei saa seda justkui öelda. Tavaliselt hoolime südamest oma lastest, oma vanematest, oma tööst, oma sõpradest, oma hobidest, oma kodust, vahel oma kogukonnastki. Me teeme palju, et tuua rõõmu oma lähedastele, et võimaldada oma lastele seda, mida meile ei võimaldatud. Jälgime allahindlusi ja reklaame, tarbime meediat ja uudiseid, käime matkamas ja õues jalutamas, osaleme talgutel ja koristuspäevadel. Osa meist valutab südant meie metsades valitseva lokkava lageraie pärast …

Milles siis asi? Äkki me ei usu endasse ega mõista, et meie valikutel on kaalu? Äkki me ei teadvusta, et igal meie teol on tagajärg? Ka poliitikute meid esindama valimine ja siis neilt õigete otsuste langetamise nõudmine on valik koos tagajärgedega. Peaksime mõistma, et loome ise oma suhtumise ja otsustega süsteemi, mille osaks oleme. Isiklikult näen, et linna jäätmeveo hankes pole biolagunevate jäätmete kohtkogumine eraldi sees.

Neljaliikmeline pere toodab aastas umbes 532 kilogrammi biolagunevat jäädet, mis kompostimata ei saa mullaks ega aita sellel säilitada viljakust. Keemiliste väetiste kasutamine ei ole lahendus, vaid süvendab probleemi veelgi. Lisaks on selge, et taimekaitsemürke kasutades mürgitame ka iseenda toidu ja puhta joogivee.

Inimene moodustab maakera imetajatest umbes 36 protsenti (umbes 60 protsenti moodustavad meile toiduks peetavad kariloomad ja ainult neli protsenti metsikult elavad imetajad). Oleme põllumajandusmürkide ja väetiste kasutamise ning monokultuurse intensiivpõllumajandusega põhjustanud juba 45 protsendi põllumajanduseks sobivate muldade degradeerumise ja hävitanud neis elurikkuse.

Peame mõistma, et meie valikud on olulised. Peame looma süsteemid, mis toetavad tarku, hoolivaid valikuid. Üks selliseid süsteeme on biolagunevate jäätmete kohtkogumise korraldamine. Teeme ära, Viljandi!

Mis on ahnus ja mis on unistus?

Taban end väga tihti soovilt küsida inimestelt, et mida nad mõtlevad. Mõned näited: kui möödun kohvikust, kus keegi kohvikus istudes (!) naudib oma jooki ühekordsest joogitopsist; poes süüa ostes igasugu mitmekordseid pakendamisi uudistades; poes kohapealt kilekotte võtvatelt inimestelt küsida, kus on nende endi korduvkasutatavad kotid, või kuhu läheb see kolmandik osa toodetavast toidust, mis „jääb üle“. Pärast suitsukoni kampaaniat (loe SIIT) on tahtmine igalt suitsetajalt küsida, kas ta viskab oma koni prügikasti või poetab kuhugi maha… Tahaksin muudkui küsida ja küsida. Sest tahan teada, miks. (Simon Sineki raamat “Esmalt küsi miks?” on siinkohal hea ära soovitada…) Tahan teada miks elame ikka nõnda raiskavat elu kui me kõik ometi (teoreetiliselt) teame, et õnnelikuks teeb tavaliselt kõik see, mida justkui „ei saa raha eest osta“. Samas – mis on üldse raiskamine ja raiskav eluviis? Loomulikult ma ei arva, et raha pole vaja või et peaksime „kolima tagasi koobastesse elama“. Mind inspireerib hoopis Mohandas K. Gandhi, kes ütleb, et „Maa suudab rahuldada iga inimese vajaduse, aga mitte iga inimese ahnuse.“ Aga kuidas ise oma elus aru saada, mis on ahnus, aga mis on unistus?

Allikas: internet

Tahan nüüd mõni aeg mööda selliseid küsimusi edasi liikuda ja vastuseid otsida ja leida. Kõigepealt pöördun oma heade sõprade raamatute poole. Võtan siiski ka julguse kokku ja küsin ehk ka neilt inimestelt, keda oma teel kohtan. Aga kõigepealt küsin siin ja praegu endalt, miks see kõik mind huvitab? Ja püüan olla enda vastu päriselt aus. Sest niimoodi pidevalt enda ümber toimuvat jälgida pole vaimselt alati lihtne. Ja ometi just seda ma pidevalt teen. Miks? Kas kuidagi teisiti ei saa? Või kui peangi märkama, kas ma ei saaks oma märkamisi enda teada hoida, sest välja ütlemine tekitab tihti tülisid ja pahameelt.

Ma tahan end tunda õnnelikuna. Selleks olen end mitmel puhul jälginud ja analüüsinud ja leidnud, et mind teeb õnnelikuks minu enda väärtustel põhinev elu. Selleks vajan tunnet, et arenen, ja tunnet, et saan panustada. Olen jõudnud ka arusaamiseni, et me kõik tahame (ideaalis) elada võimalikult tervete ja õnnelikena võimalikult eluterves elu- ja looduskeskkonnas. Selle soovi ja päris elu vahel näen ilmatuma suuri kääre. Kuna neid kääre juba nagunii näen, siis pigem ma tehku midagi selleks, et neid kääre vähendada, sest muidu ma justkui eitaksin oma võimet tähele panna. Nii olengi jõudnud hetke, kus ei, ma ei saa oma märkamistest vaikida. Ja järelikult kui ma vaikida ei suuda, tuleb mul leida viis, kuidas neid märkamisi välja öelda võimalikult edasiviivalt ja efektiivselt. Sest ma päriselt usun, et igaühel on võim maailma muuta, tuleb vaid valida, mis suunas see muutus teha.

Meelisega Anija mõisas.

Mis teeb väljaütlemise keeruliseks on teadmine, et meie, inimesed, peame muutma oma mõtteviisi, et saaksime muuta oma käitumist meie elukeskkonna suhtes selleks, et muutuksid meie valikute tagajärjed. Selles oleme (peaaegu) kõik praeguseks hetkeks veendunud, et meie, inimeste, valikute tagajärjed peavad olema edaspidi teistsugused, et leevendada kliimakriisi ja kuuendat väljasuremislainet. Aga et tagajärjed oleksid teistsugused, peavad meie valikud muutuma, mis tähendab, et meie käitumine peab muutuma. Ja see omakorda tähendab, et meie mõtteviis peab muutuma. Aga muutumine ei ole kerge ja enamik meist seda väga ei tahagi, sest muutused on ebamugavad. Ja olla üks neist, kes ei suuda ütlemata jätta, et me kõik peaksime võtma aega ja muutuma, nõuab tegelikult tohutut tööd endaga. Sest on üks pisike hääleke, kes ütleb, et „kes sa üldse oled, et seda kõike arvata ja veel välja ka öelda?“ Ja siis hirmutab see pisike hääleke mind sellega, et „aga siis ma ju ei meeldi enam kellelegi ja keegi ei taha enam mu sõber olla.“

Olen jõudnud teele, mida mööda tahan edasi minna ja vaadelda kuidas käib see „väljaütlemine“. Ja kuna see väljaütlemine ei ole sugugi lihtne, siis huvitab mind kuidas tulla toime nende negatiivsete tagajärgedega, et jääks alles optimism ja energia, mis alguses loomulikult olemas on. Veel tahan õppida kuidas mitte läbi põleda ja mitte kurbusest ja masendusest lihtsalt käega lüüa. Ja tahan seda teekonda kindlasti jagada nii siin kirjutades kui ka oma podcasti Keskkonnahoid on äge! külalisi minuga arutlema kutsudes. Sest näen, et aktivismi on läbipõlemine omamoodi „sisse kirjutatud“, samas on aktivism vajalik. Miks? Just sellest kõigest kindlasti juba edaspidi.

Lõpetuseks jagan üht hullumeelset mõtteharjutust. Mis oleks, kui me võtaksime omaks arusaama, et keskkonnahoidlik käitumine ei tohi olla vabatahtlik? Sest mitte miski, mille kohta me teame, et see on teistele (ja iseendale) kahjulik, ei tohiks olla lubatud ja veel vähem ühiskondlikult toetatud. Millises maailmas me siis küll elaksime?

Ma tahaksin õigust hoolida.

Allolev arvamuslugu ilmus delfi naistekas 7. oktoobril pealkirjaga “Roheliselt mõtlev ema: väsitav on võidelda selle eest, et toit, mida peaksime kõik rohkem sööma, kättesaadav oleks” (LINK).

Kui imelik see ikka on, et ma ei taha süüa notsut (põrsas Peppa), hobust (kas mitte igale tüdrukule ei meeldi hobused?), koera (päriselt, Koreas sööte koeri?), lehma (vissi-vissi-vissi, kõlab kõrvus), kana (mul sõbrannal olid suvel kanad, ja päriselt ka, ei saa süüa kana pärast seda kui näed, millised isiksused nad on) või kitse (Bambi…)? Sellised on minu seosed. Ma ei osta oma lapsele ka õhupalle, sest olen lugenud artikleid ja näinud pilte, kuidas õhupallijäänused on lindudele kahjulikud. Mulle ei meeldi ilutulestik, sest olen kogenud kui väga osa inimesi ja enamik loomi nii maal kui linnas (näiteks koerad, linnud) seda kardavad. Ja perega populaarsetes restoranides, kus toit serveeritakse nii, et pärast kandikutäis prügi järgi jääb, pole ma mitte mingil juhul nõus käima. Olen kindel, et meil kõigil on palju, mida me ei tee, sest hoolime millestki veel enam. Ja ma arvan, et me võime hoolida küll.

Aga kuidas selle muret tundmisega on?

Tunnen tihti üllatust selle üle, et iga (õige) toit peab sisaldama kas mõnd looma või miskit loomadelt (piima, mune)? Mu lapsepõlves see nii ei olnud. Oma lapse lasteaia menüüd juba kolmas aasta jälgides ei ole ma siiani vist ühtki täistaimset toitu kohanud. Mind paneb see muretsema küll.  Miks suhtume täistaimsesse toitu kui millessegi poolikusse ja imelikku? Miks oleme nõus olukorraga, kus enamikes toidukohtades, kus menüüs on kõike alustades eelroast ja lõpetades magustoitude ja küpsetistega, pole ühtki täistaimset rooga valikus? Vegan (ehk täistaimne) toit ei pea ju olema midagi udupeent, teiselt poolt maakera kohale trasporditud toorainetest, ülivürtsikat, kallist ja vaid veganitele? Avastasin hiljuti kruubi-peeditoidu, mille peen nimi restoranis oleks peediorsotto, mu perele mitseb, minul on seda lihtne valmistada, see on tervislik, maitsev ja lihtsatest kohalikest toiduainetest. Arvestades seda, kui palju igal pool räägitakse loomse toidu jalajälje suurusest ja meie vajadusest oma jalajälge vähendada, siis mõtlengi, et täistaimse toidu eelistamine ükskõik kelle poolt on ju tegelikult teene meile kõigile? Eestis on ka juba mitmeid kohvikuid ja restorane, kelle terve menüü on täistaimne, mis julgustab ja näitab, et pole üldse keeruline maitsvalt ja täistaimselt kokata. Kui soovi on.

Veidigi introvertsemas tujus olles läheb meel mõruks küll, kui vegan toitu justkui letialust kaupa taga peab ajama kui ometi pasundatakse kõikjal kuidas eestlane ikka liiga vähe taimset sööb. Ma tegelikult ei taha endale erandit küsida, ei taha erikohtlemist. Tahaks miskit tavalist ja olla tavaline. Vastandumine on keeruline taluda, eriti kui see igapäevaselt elu saadab. Ma tean, et tahan oma taldrikult eemal hoida loomad ja loomadelt võetud saadused. Minu maailmas on see lihtne. Ja ausalt, ma näen, et see ei ole ühiskondlikul tasandil lihtne. Aga kas ei saa kuidagi nii, et kui me kõik saame aru, et täistaimne toit on hea, et me siis kõik anname oma panuse selleks, et täistaimne toit ei oleks midagi tavatut?

Vahel teen oma peas ekstreemseid mõtteharjutusi, siin on üks neist. Miks küsime veganitelt seletust nende valikule mitte loomi süüa aga mitte teistelt valikule loomi süüa? Eks ma saan aru ju küll, et alati on nii tehtud, aga kas see tegelikult on piisav põhjus? Ja teisest küljest miks küsime veganitelt kuidas ja kust nad kõik oma ained kätte saavad ja kuidas oma tervise eest hoolitsevad? Kas see on mure nende pärast? Miljoni euro küsimus on minu jaoks see, et miks vegan toit justkui ainult veganitele sobib? Ja kui tegelikult sobib siiski kõigile, miks me siis täistaimset toitu nii vähe kõikjal näeme? Päris väsitav on võidelda selle eest, et toit, mida teame, et peaksime kõik, ka meie lapsed, rohkem sööma, kättesaadav oleks. Selle nurga alt vaadatuna peaksid ju võitlema hoopis need, kes tahavad oma toidu lauale väga palju loomi ja loomadelt saadut? Jätkates seda ekstreemset mõtteharjutust mõtisklen ka selle üle, et miks vegan peab põhjendama miks ta ei taha toetada oma valikutega loomadele kannatuste põhjustamist? Mina näen seda valikut hoolimise väljendusena. Aga miks selline hoolimine nii keeruline on meie ühiskonnas?

Kui ma juba kirjutama hakkasin, siis mainin ääremärkusena ära, et päris keeruline on seletada, mis on täistaimne toit. Sest kuigi teoorias tundub see lihtne: täistaimne on see, mis pole loomne, siis praktikas on segadust väga palju. Kasvõi see sõna täistaimne – miks ma ei ütle lihtsalt taimne? Aga seepärast, et eesti keeles on kujunenud nii, et taimne toit tähendab lihata ja kalata toitu, aga võib sisaldada muna ja piimatooteid. Mõiste vegan on seetõttu selgem, vegan on sellise mõtteviisiga inimene, kes oma võimaluste piires väldib loomade ärakasutamist, mistõttu ka tema toidulaud koosneb ainult (täis)taimsetest toitudest.

Kokkuvõttes leian, et kõige kasulikum on veganitelt uurida, kuidas teha head täisväärtuslikku täistaimset toitu ja seda nautida.

Prügi pole minu, aga planeet on mu kodu

Kirjutasin Sakalasse arvamuse, jagan seda nüüd siia ka. Veebis on see leitav SIIT.

VILJANDI ON IMEILUS linn, imearmas linn, ligitõmbav linn, kultuurne linn, roheline linn, sõbralik linn ja enamasti ka puhas linn. Ja kes see muu ikka linna ilusaks teeb kui mitte selle elanikud ise.

Rõõmustasin, et Viljandissegi on siia-sinna kõnniteedele kanalisatsioonikaevude juurde ilmunud ühest Prantsusmaa väikelinnast alguse saanud ja mitmel pool maailmas juba mõnda aega populaarsust kogunud tänavajoonistused, millel on suitsukoniga keelumärk. Tegemist on kampaaniaga «Meri algab siit» ning siin on neil joonistustel tekst «Viljandi järv algab siit». Mõeldud on need pildid ikka selleks, et mõistaksime: koni koht ei ole tänaval ega kanalisatsioonikaevus, kuhu see vihmaga jõuab. Täpselt samuti pole koni koht tänaval, kõnniteel, parklas, rannas, välikohvikus ja kodumajade ees. Selle koht on prügikastis ja ainult seal.

MA ISE EI OLNUDKI suitsukonisid väga palju maas vedelemas näinud ja tundus, et see mure meid siin Viljandimaal ei puuduta. Siis aga võtsin ühel kaunil hommikul kätte ja lõin kaasa maailmakoristuspäeva tiimi üleskutses võtta veerand tundi oma ajast ja korjata selle jooksul maast üles konisid. Läksin oma kahe väikese lapsega õue ning kõndisin Paala järveni ja pärast tagasi koju. Uskumatu, aga selle ajaga kogusin 175 koni. Tunnistan üles, et osa konisid jäi minust maha, sest vahepeal tahtsid lapsed palju tähelepanu, vahepeal tulid töökõned …

Kui võtta eesmärgiks konisid näha, siis näeb ka. Neid oli tõepoolest kõikjal. Varem olin lihtsalt mõnusalt ja mugavalt prügipime olnud. Vähemalt sigaretikonide suhtes. Kes teab, mida ma veel ei märka.

Ja kui te nüüd küsite, kuidas neid konisid korjata, sest see on ju nii rõve, siis vastan: ikka kinnastega! Loomulikult sellistega, mille saab pärast ära pesta, mitte kummikinnastega. Konid saab panna mingisse kotikesse ja pärast selle kotikese prügikasti.

Aga mitte suvalisse prügikasti. Meie linnaruumis on palju niisuguseid prügikaste, millel pole kaant peal, ja nende puhul on võimalik, et see kerge kotike satub tagasi keskkonda reostama: linnud võivad selle välja kiskuda ja kellegi pahatahtlik käsi võib prügikasti ümber lükata.

TEINE OLULINE, võib-olla isegi veel olulisem küsimus on, miks. Miks pean mina, kes ma ju ei reosta loodust, minema välja koristama? Ja veel suitsukonisid?! Need ju haisevad! Ja pärast, kui ma need näiteks omaenda maja juurde konteinerisse panen, ma ju ise maksan prügiveo eest?

Selle peale on teadjamad inimesed minu eest öelnud: see pole küll minu prügi, aga see on minu kodu, minu planeet ja seetõttu on ka minu asi seda koristada. Sest ma ju tahan, et ma ise ja mu lapsed elaks puhtal planeedil. Ja tõesti, iga koni loeb ning asi pole ainult esteetikas.

Maailmakoristuse Eesti tiimi materjale lugedes ja teemat lähemalt uurides selgub mitu ehmatavat tõsiasja. Näiteks et maailma kõige suurem prügiprobleem ei ole mitte plastkõrred ja -pudelid, vaid just suitsukonid, mis bioloogiliselt ei lagune. Lisaks kurb fakt, et Tallinnast Läänemerre jõudvast prügist arvuliselt ligi poole moodustavad just need: need satuvad kanalisatsiooni ja sealt otse merre. Seejuures tuleb silmas pidada, et maailmas suitsetatakse igal aastal kuus triljonit sigaretti.

Peale vee reostamise (üks sigaretikoni võib mürgitada kuni 1000 liitrit vett) tuleb silmas pidada, et loomad ja linnud on valimatud sööjad ning see tähendab, et nad ei suuda vahet teha toidul ning plastjäätmetel ja suitsukonidel. Suitsukonid võivad nad kas lämmatada või mürgitada: üks sigaret sisaldab vähemalt 4000 erinevat kemikaali, neist umbes 50 on kantsero­geensed. Varem või hiljem jõuavad konid tagasi meie toiduahelasse, tagasi meie juurde, meie kehasse. Vee kaudu, mida joome, taimede ja loomade kaudu, keda sööme.

Seda kõike silmas pidades ei jäägi mul midagi muud üle kui minna konisid üles korjama. Mitte seepärast, et ma ise oleksin need maha visanud, vaid seepärast, et ma hoolin sellest, millises maailmas ma elan. Loomulikult oleks tore, kui suitsetajad mõtleks rohkem sellele, mida ja kus nad teevad, ega loobiks konisid maha, aga muuta saab üksnes iseennast ja iseenda käitumist. Ning küll siis ka maailm pisitasa muutub ja järele tuleb.

Järgmine maailmakoristuspäev on juba üsna varsti, 19. septembril, ning sellel osaleb üle 180 riigi. Seda pisikesest Eestist alguse saanud üht maailma suurimat kodanikualgatust juhitakse siitsamast meie koduriigist ning eelmisel aastal osales sellel kümneid tuhandeid eestlasi. Miks ei võiks sellel osaleda ka sina?