Kuidas olla ikkagi rõõmus?

Umbes samal ajal, kui alustasin siin blogis keskkonnateemadel mõtisklemisega, hakkasin ka taskuhäälingut (podcasti) Keskkonnaraadio tegema. Iseendale paika pandud graafik näeb ette üht blogipostitust ja üht Keskkonnaraadio saadet nädalas. Elame ajahetkes, kus on järjest olulisem osata infot kriitiliselt hinnata. Kas meile seda aga koolis õpetati? Mida üldse koolis tehakse, kui mõelda keskkonnahoiu aspektist? Vestlesin sel nädalal noorsootöö taustaga Kehra gümnaasiumi õpetaja Kätlin Takkiga valikutest, kooli keskkonnast, Noored Kooli programmist, tarbimisest koolis, koolitoidust, usust muutustesse ja paljust muust. Paar inspireerivat mõtet Kätlinilt: „Kui tahad, et kasvaksid lilled, siis kasta neid! / Igaüks on võimeline muutust esile kutsuma. Kui ise sellesse usume, oleme võimelised liigutama mägesid!“ Olen tõesti tänulik, et võtate aega vestelda! Ma naudin inimestega arutlemist ja iga kord märkan kui imeilus on maailm ning kui imeilusad on inimesed. Olen tänulik, et võtate aega kuulata ja aega mõelda, kõik koos loomegi ju parema maailma. Ning veendun ikka ja jälle, et tahame kõik üldiselt head, aga alati ei tea, kuidas seda head teha, või mis see hea siis ikkagi on. Ja kuidas iseend mitte ära kaotada ja ikka motivatsiooni leida head teha.

Sel nädalal on palju erinevaid teemasid ette sattunud, millest mõningad ka siia kokku olen kogunud. Kõigepealt julgen avaldada arvamust, et meil tuleb hoolimata pandeemiast siiski alati silmas pidada ka oma keskkonda ja loodust, sest keskkonnamuutused on juba mõjutamas miljonite inimeste elu üle maailma ja olukord läheb ainult hullemaks. (Näiteks võib lugeda sel teemal Müürilehest viimast keskkonnakolumni.) Veel juhin tähelepanu mõttele, mis muuhulgas ka BBC-st silma jäi: „Kõige ohtlikum viirus Maal on inimene.“ Mis siis, et on kriis, ka kriisi ajal ei tohi prügi maha loopida, olgugi et tegemist on maskide ja kummikinnastega! Kui aga kogu maailma pärast pead valutada ei jaksa, võib vabalt mõtiskleda olukorra üle eesti metsades. Üllatusin, et teemat on juba kajastada võtnud ka Äripäev. Lühidalt öeldes: loodusesõpru vapustas käesoleva nädala alguses RMK otsus – ja Keskkonnaametilt saadud luba – saagida kooreüraski vastase võitluse tähe all kevadisel lindude pesitsusajal (ehk praegu) maha 1000 ha kuusemetsa. Sellele järgnes uudis Keskkonnaministeeriumi laiemast tegevuskavast, sealhulgas plaanist muuta metsaseadust. Ministeeriumi kodulehelt: “Lähiajal lepitakse kokku, kuidas kaitstavates metsades kahjustuste ennetamise ja likvideerimisega tegelema hakatakse.” Teisisõnu – tulevikus ei pruugi sellest võitlusest jääda puutumata ka kaitsealad. Ja seda kõike olukorras, kus Eestis on vahemikus 1983-2018 vähenenud metsalindude arvukus lausa 26% ja kehvemas seisus on eelkõige paiksed ja okasmetsaliigid. Euroopa Liidu riikidest langeb just Eestis lindude arvukus kõige kiiremini!

Või siis koroona – küll vaadatakse olukorda siitpoolt ja sealtpoolt, uuritakse nahkhiiri leidmaks veel viiruseid, otsitakse vaktsiini, kästakse olla kodus, luuakse äppe ja seadmeid, aga algpõhjus – inimeste käitumine, see oleks justkui läbipaistev, seda ei nähta. Jagan siinkohal üht petitsiooni, mis tahab just juurpõhjuse välja juurida, mis on covid-19 valla päästnud. Petitsiooni loojad Novid-50 on Eestist tuule tiibadesse saanud 12 vabatahtliku (sh Loomuse liikmete) tiim, mis sai alguse The Global Hackil – 48 tundi kestnud online häkatonil, kus loodi globaalseid lahendusi koroonaviirusest põhjustatud kriisile. Petitsiooni saab allkirjastada siin: https://novid50.com, et saata ÜROle palve koostada aastaks 2050 väljumisstrateegia:
✔️ intensiivsest loomakasvatusest,
✔️ metsloomakaubandusest ja
✔️ nn märgadelt turgudelt, kus kaubeldakse loomsete toodetega. Need on kohad, mille kaudu levivad vaheperemeestest loomade kaudu inimestele viirused nagu COVID-19. Eesmärk on koguda MILJON allkirja. Hiljuti tunnustas ja allkirjastas petitsiooni ka kuulus filosoof Peter Singer

Tahan siinkohal välja öelda oma igapäevased tavalised küsimused: miks me oleme nõus toetama loomadevastast vägivalda sisaldavat süsteemi? Miks oleme sellest süsteemist vaimselt nii sõltuvad, et pole isegi valmis end selle teemaga kurssi viima? Miks tituleerime need inimesed, kes pingutavad selle nimel, et lõpeks loomade julm kohtlemine, äärmuslikeks ja hulludeks? Kuidas me siia oleme jõudnud? Meie elusolemine ei sõltu ju sellest loomsest, mida sisse sööme ja joome! See, mida ikka veel räägitakse, et inimene vajab loomset, ei ole ju õige, vähemalt mitte meil, kes me pole pärismaalased ega koopainimesed. Maailmas on ka tohutult riike, kus JUBA on ametlikud toitumissoovitused, mis ütlevad, et täistaimne toit sobib kõigile inimestele. Millal ometi jõuame mõtteviisini, et loomse tarbimine on valik, mitte vajadus? Ja et loomad on elusolendid, mitte ressurss inimeste vajaduste rahuldamiseks. Me ei ole siin heaolu- ja raiskamisühiskonnas ei pärismaalased ega ela ka koopas, kus meie elu sõltub ja sõltus reaalselt sellest, kas saime mõne looma kätte või ei saanud. Meie käime poes ja poes on kõik vajalik olemas. Kõigele lisaks on praegune tööstuslik loomakasvatus ka keskkonnamõjude tõttu jätkusuutmatu ja varem või hiljem peame me oma tarbimisharjumusi muutma nagunii.

Mida sellest kõigest nüüd mõelda? Mina võtan sellest nädalast kaasa kaks mõtet. Esimene on Paul Farmeri ütlus: „The idea that some lives matter less is the root of all that is wrong with the world.“ („Arusaam, et mõned elud on väärt vähem kui teised, on see, mis on valesti meie maailmaga.“)

Minu vabatõlge: “Arusaam, et mõned elud on väärt vähem kui teised, on see, mis on valesti meie maailmaga.”

Ja teiseks: enda eest peab hoolitsema! Ole siis, kes Sa oled. Igal juhul on vaja hoolitseda ja hoolida iseendast ja uskuda, et iseendana olemegi piisavad. Nagu ütleb psühhoterapeut Marisa Peer: „Inimeste suurim probleem on see, et nad ei tunne end piisavana.“ Põhiline on teha endaga rahu, öelda endale, et ma olen piisav iseendana (I am enough), piisavalt magada, teha eetilisi valikuid (üleüldse oma valikuid mõtestada), liikuda, hoolida, olla tänulik, ja üle kõige uskuda, et iga meie tegu loeb, et iga oma valikuga muudamegi maailma.

Tagasi tulles lageraiete teema juurde eesti metsades jagan Rene Raadiku (autori loal) postitust Eesti Metsa Abiks FB grupist (lühendatud kujul). Tegemist on mõnusalt tundliku ja omamoodi maagilise alatooniga jutuga, mis viib lugeja müütilisse maailma, kus on kõik võimalik. Samas, kui lugu läbi, tabab justkui puuhalg vastu pead ja küsib, mis see nüüd oli, mida lugesin. „Kujutame ette, et karud saabuvad koosolekule, kus kõneletakse metsanduse tähtsusest ja vajadusest seda aina enam majandada (kole ja võlts sõna). Karud tahaks teada, mis neist saab, nad tahaks kõneleda, kuidas nemad ja nende esivanemad aastatuhandeid meie ja meie esivanematega läbi on saanud. Nad tahaks kõneleda metsast, kus nad elavad ja kuidas seal asjad käivad nii, et nii meie kui nemad saaks olla, süüa, kasvatada lapsi ja omada õiguseid, sest Maa on meil ühine. Nad tahaks teada, mis õigused on neil ja nendesarnastel, sest ka nemad elavad meie riigis, meie riigi territooriumil. Miks on linnas jalutavatel loomadel õigused, aga neil ei ole? Nad tahaks ka metsanduse teemal kaasa rääkida, öelda, et see, mis vaevalt üle karu turja ulatub, ei ole mets, kus saab elada, sest seda ju pakutakse talle aseaineks. Siis pööraks tähtsad inimesed oma silmad karude poole ja küsiks, vabandage, mis haridus teil on? Te ei ole ju koolitust saanud ega jaga metsandusest midagi…. No aga meie ja meie esivanemad oleme siin elanud ja olnud…. Ärge laskuge emotsioonidesse, tooge fakte, tõestusi, nagu näete, siin on koos need, kes teavad metsast ja metsandusest paremini kui teie, uhhuutegelased! Nii see umbes toimuks. Muide, me näeme metsloomi aina enam, sest ruumi jääb neil vähemaks, samas kui meie vajame aina enam. Majandus peab ju tõusma… Me oleme jõudnud teelahkmele, valikute ette, kas pöörata nägu sinna, kus kõnelevad karud või? Kus räägib raha, seal õiglus vaikib. Hüvasti karud, koosolek on läbi, teil ei ole veenvaid argumete, miks me ei peaks teid tapma!“

Kas tasub?

Sel nädalal on pikk nädalavahetus, on ülestõusmispühad või paasapühad või munadepühad või lihavõtted või kevadpühad, kes kuidas ütleb. Pühad on ikka miskit rõõmsat ja toredat, aga kas kõigi jaoks?

Tulevastel pühadel on traditsiooniliselt keskne tegevus värvida, kinkida ja koksida kanamune. Samas oleme praeguseks hetkeks kindlasti kõik teadlikud munatööstuse julmusest ja sellest, et meil pole ellujäämiseks linnumune tarvis, miks me siis ikka kanamune ostame ja oma rahaga seda tööstust elus hoiame? Sest see on traditsioon?

Traditsioonid, lood, laulud, vanaemade õpetused on need, mis on meile kõigile tavaliselt väga olulised. Need seovad meid meie esivanemate ja tihti oma kodukohaga. Kas aga iga traditsioon on väärt hoidmist? Kas traditsioon, mis meid enam tegelikult ei teeni, võiks ehk minna aegade raamatusse kui üks peatükk meie arengus ilma, et peaksime seda iga hinna eest elus hoidma?

Mina olin laps siis, kui lapse füüsilist karistamist peeti paljudes peredes õigeks, on ju praegugi veel peresid, kus lapsed saavad vähemal või rohkemal määral vitsu pedagoogilisel eesmärgil, või sest ei osata teisiti. Aga ometi ei kiida me ühiskonnana sellist laste kohtlemist enam heaks ja teeme kõik endist oleneva, et lastel oleks kehaline puutumatus.

Mina olin laps siis, kui suitsetada võis siseruumides, paljud suitsetasid oma laste juures ja seltskondades oli suitsetamine täiesti normaalne. Praegu aga elame ühiskonnas, kus suitsetamine tehakse järjest ebamugavamaks, pakkidel on hoiatused suitsetamise tervistkahjustavast mõjust ning laste juures ei suitseta vist küll enam eriti keegi.

Mina olin laps peres ja ühiskonnas, kus tulevaid pühi nimetati ülestõusmispühadeks või munadepühadeks ja mune värvisime sibulakoortega. Olen lapsena tädi juures maal näinud nii vabu rõõmsaid kanu, parte kui ka hanesid õue peal ringi siblimas ja paterdamas, olen korjanud võilillelehti küülikutele, joonud lüpsisooja lehmapiima, peljanud täkku, kes põllutöid aitas teha, teinud loomadele suvel heina ja lakas möllanud, sigu ja lambaid vahtinud ja ketis lõrisevat koera normaalseks pidanud. Loomi peeti enda tarbeks ja valitses suures osas naturaalmajandus. See oli täiesti tavaline taluelu. Aga kas selline on maailm praegu ?

Mingi hetkeni ei tulnud mul endal küll pähe kahelda selles normaalsuses ja reaalsuses. See iseenda reaalsuse küsimärgi alla seadmine tekkis kahekümnendate alguses mu sõbra teismelise õe mõjul, kes loomaõiguslusse ja veganlusse jõudes minu reaalsuse esimest korda kahtluse alla seadis. Ja see oli esimene hetk, kui täiesti teistsugune maailm minu maailmapilti justkui koputas ja näitas, et tegelikult saab ka teisiti.

Täna teavad paljud, et meil siin heaoluühiskonnas on võimalik elada tervislikult loomi ära kasutamata. Täna küsingi meilt, kes me teame, et saab teisiti, miks me seda teadmist oma otsustesse ei lase? Miks me seda teadmist ignoreerime ja hoiame kinni traditsioonist oma rahaga loomade ärakasutamist toetada? Kas lihtsalt seetõttu, et tegemist on traditsiooniga? Me ju ei hoia traditsioonidest valimatult kinni, vaid valime neid? Oleme valinud laste kehalise puutumatuse, oleme valinud avalikes kohtades ja üritustel mittesuitsetamise, miks me ei vali enese teadlikkuse tõstmist, et olla empaatilisem? Siit edasi jõuamegi küsimuseni, et kas tasub teha miskit, mis pole vajalik. Ja vastust otsides võime leida end tegemas järkjärgult hoolivamaid otsuseid, mis viivad meid eemale vägivalla toetamisest, samuti hoiavad nii meie endi tervist kui ka lõppkokkuvõttes on meie keskkonnale kordades paremad. Lähenevad pühad võib aga katsetada veeta munavabalt. Kel huvi, siis mõtteid ja retsepte saab näiteks siit.

Väike spikker katsetamiseks.

Kolimisest ja asjadest.

Endalegi ootamatult kolime perega majja. Oleme küll juba paar aastat mõlgutanud mõtteid maal elamisest, aiakesest ja taimede kasvatamisest, aga tegudeni pole siiani jõudnud. Nüüd aga, kui kogu maailm justkui seisma jäi, viis üks asi teiseni ja nüüd olemegi omadega majas koos vanavanematega. Olen lapsest peale endamisi mõelnud, et mitu põlvkonda koos elamine on loogiline, nüüd siis saan järgi katsetada. Majal on väike aed, kus saame hakata taimi kasvatama, seegi hästi.

Kuidas meil aga sissekolimine edeneb? Ülipõnevalt! Maja teine korrus, kuhu omale pesa oleme sisse seadmas, tuleb enne ära koristada kõigest, mida eelmised elanikud sinna kogemata või meelega jätsid. Seal nimelt elas enne sees vanapaar, kellest mees suri, misjärel naine välja kolis, aga ilma oma asjadeta. Sellest on nüüd kaks aastat möödas, aga asjad on ikka veel seal. Või siin, sest töötoa oleme mõne päevaga suutnud omale sisse seada, kus mõnus arvutis klõbistada, päikese liikumist taevas jälgida ja toataimi nautida.

Uskumatult põnev enesesse vaatamine on see koristamine ikka! Miks ma ei suuda näiteks kõike mittevajalikku lihtsalt kottidesse pista ja ära visata? Sõnastan küsimuse ringi, sest peame kõik ju kodus püsima. Niisiis – miks ma ei suuda asju suvaliselt kottidesse laduda ja kotid garaaži peale ritta laduda? Leidsin näiteks 2015 aasta parim enne šokolaadid, võtsin need lahti, šokolaad läks biolagunevasse ja šokolaadiümbris pakendisse. Ja tõesti tahaks nõnda teha kõigega niipalju kui võimalik. Kõik riidehunnikud näiteks – osa, mis on puhas ja korralik, see uuskasutuskeskusesse, muu olmesse. Loomulikult jätame kõik asjad sügiseni veel ootama, sest äkki naine ikkagi pärast eriolukorra lõppu tuleb ja vaatab asjad läbi. Teiseks – isegi, kui keegi teine pistaks kõik asjad järjest kottidesse ja tahaks ära visata, siis sellist kohta nagu ära ju ei ole. Kõik jääb ikka kuhugi alles. Need on need hunnikud fotosid ja meeme keskkonnahoiust…

Sorteerisime ka riideid ja raamatuid. Armastan raamatuid, igasuguseid raamatuid. Aga seoses minimalismi taotlusega oma elus olen teadlikult oma mõtlemist muutnud. Tahan kõike võimalikult vähe, välja arvatud raamatuid. Raamatuid tundub, et peab olema. Enda meelest ostan raamatuid vähe, aga neid tekib muudkui juurde. Ja ma ei panegi seda enam üldse pahaks. Mäletan, kuidas lapsena muudkui otsisin oma vanemate riiulitest raamatuid, mida oleks põnev lugeda. Neil oli küll igasuguseid raamatuid, kuid mitte seiklusjutte ega muud eelteismelisele põnevat. Raamatukogust sain palju lugemist ja midagi katki tegelikult ei olnudki. Aga endale tahaks riiulit, kust igaüks leiab midagi ägedat lugeda. Mäletan, et lapsena sünnipäevadel käies veetsin ka kogu aja raamaturiiulite juures midagi sel hetkel põnevat lugedes. Ja tänaseni usun, miski ei asenda head raamaturiiulit.

Aga asjad üldiselt, neid võiks olla pigem vähe, saan nüüd järjest selgemalt aru. Esiteks pole asju tegelikult üldse palju vaja. Ja mida vähem asju, seda parem ka koristada. Keegi meist ei taha ju elada segamini kodus. Ja mida vähem asju, seda parem ülevaade on meil kõigest, mis meil on. Ning samuti seda rohkem aega on meil lihtsalt olla. Ja mina olen leidnud, et tahaks aega. Aega päriselt olla koos oma perega, aega teha seda tööd, mis on minu jaoks oluline, aega teha muusikat, aega olla, aega käia jooksmas, võimelda, aega rahulikult aias mütata. Aega. Aga selleks, et oleks aega, on vaja väljuda vajadusest pidevalt kuhugi tormata, pidevalt raha teenida, et siis seda millelegi kulutada. On vaja jääda seisma, olla, vaadelda, mõtiskleda, liikuda vaid siis, kui teisiti ei saa. Mitte jääda seisma vaid siis, kui teisiti ei saa.

Asju sorteerides jõudis minuni täiesti uuel tasandil teadmine, et iga asi on oma olemuses kellelegi teisele koorem, on probleem. Sest selle minu asjaga peab keegi lõpuks miskit peale hakkama. Seetõttu on veel eriti hea, kui asju on vaid nii palju, kui päriselt vaja on. Tahangi nüüd kogu selle koristamise ja kolimise käigus võtta aega kõik oma asjad kriitiliselt üle vaadata ja jätta alles vaid selle, mida mul ja mu perel päriselt vaja on. Mõtlen jälle eelmisel aastal loetud Marie Kondo raamatule Jaapani korrastamise kunst, mida lugedes mõistsin, et selleks, et ma ei ostaks vajamatuid asju, pean ma teadma, mis mul olemas on. Ja selleks peab mul olema piisavalt vähe asju, et suudaksin neid kõiki hoomata.

Siin keldris on ka hästi palju hoidiseid, küll on marineeritud kurki, tomateid ja seeni, erinevaid salateid, letšot, tomatipastat, moose, kompotte, mahlu… Ühesõnaga kõike. Põnev on vaadelda, et kuidas varem elati ja mida kõike sisse tehti. Nüüd uuringi, et mis kõik siis süüa veel kõlbab ja viin järgmisele tasemele poeskäigu edasilükkamise! 1. aprillil alustas Arengukoostöö Ümarlaud kampaaniat #väärtvana, mille raames kutsutakse inimesi üles oma veel kasutusel olevat ja tänase maailmaga ühilduvat tarbeeset läbi nende esemete loo ka teistele tutvustama. Lähemalt saab kampaaniast lugeda näiteks siit. Minu jaoks on see kampaania saanud täiesti uue tähenduse just praeguse eluolu tõttu, kus kõike vaatlengi selle pilguga, et kas on tegemist väärt vana asjaga või mitte, et kas ühildub minu eluga või mitte, kas võiks kellegi teise eluga ühilduda või tuleks lihtsalt püüda ära visata uskumata, et selline koht nagu ära on üldse olemas.

Minu enda jaoks on siin palju sellist, mida raske mõistuse tasandil seletada. Näiteks on siin kõik need raamatud, mida lapsepõlves olen tahtnud või mis mul olid, aga vahepeal ära on kadunud. Samuti on siin tohutult palju toataimi, minul aga on lapsest peale olnud unistus kodust, milles üks tuba on täis rohelisi toataimi. Ämm aga ütles, et tema vend rääkis juba mitu aastat enne surma, et peaks ikka kõik ära koristama, et peaks tellima suurema konteineri. Ja äkki tema hing saatis meid siia majja nüüd elama, et aitaksime kõik korda ja puhtaks teha. Kes teab? Maailm on praegu nii suuri imesid täis, et asi see siis ühel hingel meid maja koristama saata ei ole.

Mis oleks kui kasutaks praegust hetke…

Praegune aeg on väga paljudele raske, harjumatu, osale isegi traagiline. Põnev on mõtiskleda, et mis on võimalik ja mis ei ole. Ja tundub, et seda, mis on võimalik, on kordades rohkem kui seda, mis ei ole. Näiteks on võimalik koostöö. On võimalik kiiresti otsustamine. On võimalik hoolimine ja empaatia. On võimalik teha otsuseid lähtuvalt kõigi, ka ühiskonna nõrgemate liikmete heaolust. Aga vastukaaluks – hoolida on võimalik ka valikuliselt, millest siiski avalikult justkui ei sobi rääkida. Näiteks inimese elu – kas elu on püha? Hariduspsühholoog ja TLÜ teadur Grete Arroga podcastis arutledes tuli just see küsimus üles. Praeguses olukorras tundub, et justkui oleks püha. Meie igapäevaelu on muutnud nii paljud piirangud, mille vajaduses me ei kahtle, sest tahame kaitsta iseend ja oma lähedasi ja ühiskonda tervikuna. Praeguseks on teadlased ja valitsused jõudnud veendumusele, et koroonaviirus on piisavalt ohtlik, et rakendada karme ettevaatusabinõusid.

See aga pole ju ainuke ohtlik olukord, millega tegeleda. Näiteks vaesus ja näljahäda on igapäevareaalsus väga suurel osal inimkonnast. Ja kuigi räägitakse vajadusest vähendada vaesust ja leevendada näljahäda, ei näe me sellist inimkonna aktiveerumist, nagu on praegu koroonaviiruse hirmus toimunud. Või keskkonnakriis (mis on vaesusega väga seotud) – tegemist on tohutu ohuga kogu inimkonna kestmajäämisele, aga jälle, ei ole näha ülemaailmset muret meedias. Meid ei külvata üle infoga, et tegu on kriisiga ja inimesed, palun tehke seda, seda ja seda, sest meil on kõigil vaja ühiselt tegutseda, et suuta säilitada oma elukvaliteet. Miks? Kas tõesti on osade elude kaitsmine prioriteetsem, kui teiste? Kas tõesti praegu, kui koroonaviirus ohustab ka rikkaid ja edukaid ja otsuste vastuvõtjaid, tuleb päriselt tegutseda, jättes lõpuks isegi majanduskasvu omapead nukrutema ja „paremaid aegu“ ootama? Ja see mõte kahjuks ei ole enam nii ilus.

Praegune olukord toob meis välja palju head, samuti nagu toob tavaliselt välja detsembrikuu. Kuid praegune hetk on hea selleks, et mõtiskleda, miks see hea meis üldse vahepeal peab peitu minema. Ja miks see headus meis nii valikuline on? Miks on osa elusid prioriteetsemad kui teised elud? Ja kuidas osa elusid justkui polekski elud? Eile panin üles sellenädala Keskkonnaraadio osa, milles vestlesin eesti ühe esimese loomakaitsja ja liikumise algataja Kadri Tapersoniga. Kadri juhib tähelepanu sellele, et praegu, kui väga paljude inimeste vabadus on piiratud, võiksime luua seose loomade olukorraga: „Me suudame koos tegutseda küll! See kriis, milles on inimesed, selline kriis on loomadel kogu aeg! Sellise kriisi ajal on näha, et kui on otsustatud, et on kriis, siis ühiskonna võimekus teha asju teisiti on täiesti olemas!“

Mis oleks kui keset praegust kriisi teeksime ära selle hüppe oma mõtlemises ja maailmatajus et hakata maailma, planeeti Maa tervikuna tajuma? Mis oleks, kui meie maailmavaate osaks saaks mõtteviis, et Kui midagi ära viskad, siis sellist kohta nagu „ära“ ei ole. Mis oleks, kui jälgiksime, et võtame kuulda ja usaldame eelkõige tegevteadlasi ja oma ala spetsialiste? Mis oleks kui kasutaks praegust hetke, kus tunneme empaatiat oma naabri suhtes, ja laiendaks seda tunnet kõigi inimesteni kõikjal maailmas? Mis oleks kui mõistaksime, et teiste inimeste heaolu kasv ei tähenda automaatselt meie heaolu vähenemist? Mis oleks, kui julgeksime silmad avada ja päriselt vaadata, mis toimub näiteks loomatööstuses ja teeksime oma otsused päriselt, mitte harjumuste ja lasteraamatureaalsuse pealt? Ja mis oleks, kui hakkaksime päriselt uskuma, et meie kõigi panus loeb ja on oluline?

“Pea meeles, et kui tegutseme koos, suudame olla tugev jõud looduse kaitseks.” Dr. Jane Goodall

Mis saab edasi?

Blogi kirjutamisega on mul juba kord nii, et hakkan kirjutama justkui aiast, aga siis satun läbi aiaaugu kuhugi aasale, sealt edasi metsarajale ja järve äärde ja lõpuks ei mäletagi enam, kus see aed oli. Nii ka seekord.

Jagan kõigepealt 17. märtsil Matt Prindiville blogis avaldatud väga sisuka artikli eestikeelse kokkuvõtte selle kohta, kas ja kuidas koroonaviirus mõjutab meie kõigi prügivaba elu poole püüdlemist. Kokkuvõtte tegin ise, tõlke ka. Kes soovib, klikib artiklile ja loeb täpsemalt kõik järgi! Matt vastab viiele neilt enimküsitus küsimusele.

1. Kas korduvkasutatavad tooted on ohutud? – Jah, seep ja kuum vesi tapavad nii koroonaviiruse kui ka teised viirused ja bakterid väga tõhusalt. Kodused ja kaubanduslikud nõudepesumasinad on aga kõrge temperatuuri ja pika pesu tõttu veelgi tõhusamad.

2. Kas ühekordselt kasutatavad asjad on ohutumad? – Ei, neid ei saa võrrelda korralikult pestud korduvkasutatavate materjalidega.

3. Kas ma tohin jätkuvalt kasutada korduvkasutatavat veepudelit ja kohvitassi? – Absoluutselt. Koroonaviirus levib peamiselt köha ja aevastamise, mitte korduvkasutatava veepudeli või kohvitopsi kaudu. Pudelit või kohvitopsi ei tohi puutuda kraaniga või kohvikannuga, ja peab pesema käsi. Samuti tuleb pesta tassi ja pudelit, soovitavalt vee ja seebiga või nõudepesumasinas.

4. Suured kohvikuketid (nagu Starbucks ja Dunkin Donuts) teatasid hiljuti, et nad ei luba enam klientidel tuua oma tasse oma poodidesse kasutamiseks ja nende täitmiseks. Mida sellest arvata? – Täna keskenduvad Starbucksi-sugused ettevõtted õigustatult sellele, kuidas meid kõiki tervena hoida. Kuid kui koroonaviirus möödub, on plastireostus endiselt tohutu keskkonnaprobleem. Koroonaviiruse kriis näitab meile, et meil puuduvad süsteemid, mida oleks vaja nõude korduvkasutamiseks, väljas kasutamiseks ja toidu kohaletoimetamiseks. Seetõttu võib aset leida ühekordseks kasutamiseks mõeldud toodete plahvatus. Siiski tahame luua tuleviku, kus toiduainete kohaletoimetamise süsteemid on ehitatud puhastele, desinfitseeritud korduvkasutatavatele nõudele ja tassidele. Kui palju vähem jäätmeid selles maailmas tekiks, kui meil see kõik juba täna olemas oleks!

5. Kas koroonaviirus tapab kasvava jäätmeteta elustiili? – Ei, jäätmevaba elustiil on selleks, et jääda ja muutub iga päev järjest populaarsemaks. Kuigi koronaviirus muudab meie elus vägagi paljut, ei muuda see meie põhiväärtusi nagu terved inimesed, terve planeet ja jätkusuutlik majandus.

Leheküljel forbes.com on (inglisekeelne) artikkel „Kui koroonaviirus möödub, peame me siiski tegelema keskkonnakriisiga“. Bill Gates ütleb avalikult, et on otsustanud veelgi enam aega panustada keskkonnakriisi lahendamisega tegelemisele. Kuigi tundub, et keskkonnateemat on justkui palju, siis nagu hiljuti Piret Räniga (artikkel) vesteldes (link podcastile) tõdesime, ei ole liiga palju. Eriti praegu, kui oleme kõik tohutult mures iseendi ja kogu ühiskonna tervise pärast, ja kui uudised on suuremalt jaolt ainult koroonaviirusest. Kuid keskkonnakriis ja plastireostus ei kao kuhugi! On viirus või ei ole viirus – mina tunnen küll, et keskkonnahoidliku mõtteviisi populariseerimist tuleb jätkata.

Jõudsin eile sõbrannaga vesteldes enda jaoks huvitava küsimuseni: miks (ja kas) on vaja aktiviste? Me kõik ju mõtleme erinevalt, aga samas on meie mõtted suuresti ümbritseva keskkonna tulemus. Ja seetõttu on minu meelest oluline, et oleks inimesi, keda ühiskond nimetab aktivistideks. Oma särk on ikka kõige lähem, mistõttu iseenda probleemidega tegelemine toimub tavaliselt iseenesestmõistetavalt. Ja kes meist ei tahaks elada õnnelikult ja rahulikult saades keskenduda endale, oma perele, enese teostamisele. Iseendaga rahujalal elamine on siiski raske ja iseendas sügava sisemise rahu leidmine pole mingi lihtne ülesanne. Eriti praeguse kriisiolukorra valguses on väga paljudel meist ikkagi väga väga raske. Valitsev teadmatus ei tee olukorda lihtsamaks ja tulevik tundub väga tume. Sealsamas – kui kellegi teise õiguseid hakatakse järjest rohkem aktsepteerima, ei tee see ju teiste elu halvemaks? Meil pole ju aktsepteerimise pott kusagil, kust siis jaopärast võtta ja jagada? Samas kellegi teise õiguste aktsepteerimine ei võta ju otseselt aega ka? Ja kui mõned inimesed veel võtavad oma aega, et piltlikult öeldes kisada ja tähelepanu juhtida kõigile rõhututele, kellest osad ei saa mitte kuidagi enda elu eest seista, siis mis selles halba on? Paljudes maailma piirkondades riskivad need „kisajad“ üpris paljuga, meil lääne ühiskonnas õnneks enamasti ainult oma sotsiaalse staatusega, et koputada meie kõigi südametunnistusele ja eetikale. Tihtipeale, nagu ütles hariduspsühholoog Grete Arro suvel Paide arvamusfestivalil ja nüüd Keskkonnaraadio podcastis, ei kutsuta neid enam kuskile, sest jälle hakkavad nad jaurama. Olen kuulnud, et ka sõbrad võivad eemale tõmbuda, osal võib tekkida tööl probleeme või ebamugavusi. Vähim, mida ma ise tavalise kodanikuna saan teha, on olla neile tänulik. Samuti, nagu olen praegu tänulik kõigile meedikutele ja teenindajatele, kes käivad tööl ja teevad võimalikuks meil kõigil teistel püsida kodus. Aktivistid teevad võimalikuks kõigil teistel tegeleda iseenda eludega.

Mille üle veel olen mõelnud? Olen sotsiaalmeedias näinud erinevaid meeme seosest: viirus covid-19 tuli loomalt inimesele – inimkond jätkuvalt sööb loomi. Aga miks siis ometi? Teaduslikud uuringud ja väga paljude maade toitumissoovitused ju juba ütlevad, et täistaimne toitumine sobib kõigile inimestele, miks me siis seda ei tee ja riskime järjest uute viirustega, mis loomadelt inimestele üle tulevad? Omapärane on mõelda, et ega viirused ise ei taha meile üle tulla, sest neile pole kasulik oma peremeesloom ära tappa, neile oleks palju parem, et me ellu jääme ja nad meie sees elada saavad. See on mu mõttekäigu üks küsimus. Teine küsimus, mida endalt küsisin, on: kust jookseb aktsepteerimise piir? Kas aktsepteerides kedagi, kes aktsepteerib vägivalda, aktsepteerin ka mina vägivalda? (Hetkel pean silmas loomade vastu suunatud vägivalda.) Ja seda rada mööda minnes jõuan küsimuseni, et miks osade vastu suunatud vägivald on ühiskonnas aktsepteeritud ja osa ei ole? Ja küsimuste küsimus on: millal jõuame ühiskonnana sinna hetke, kus võin neid küsimusi küsida igas seltskonnas ilma, et mind äärmuslaseks, eneseotsijaks, hipiks, trendile kaasajooksjaks ei peetaks, vaid tõesti kaasa mõeldaks?

Täna, 21. märtsil on rahvusvaheline metsapäev ja e-meeleavaldus näitamaks poliitikutele, et me hoolime meie metsadest, et oleme metsarahvas, et tahame hoida ja säilitada eesti metsi kui rikkalikku ökosüsteemi, mitte ainult kui puupõldu. Meiegi käisime abikaasaga metsas matkamas, pidasime pärast väikese pikniku järve ääres ja soovime kõigile jõudu ja tugevat tervist. Hoidkem end ja hoidkem oma lähedasi.

e-meeleavaldus. Armastan eesti metsi!


Maailm enne ja nüüd

Uskumatu, kui palju jõuab maailmataju muutuda ühe nädalaga. Eelmisel reedel, ehk täpselt nädal tagasi täpselt samal ajal Lahemaal tegime ahjuköögivilju sõbranna mõnusas köögis, ja nentisime vajadust muutuste järele. Täna olen üksi kodus, ahjuköögiviljad auravad, ja maailm on tohutult muutunud. Aga praeguses hetkes ei tunne ma end sugugi halvemini kui eelmisel reedel. (Loomulikult olen siiralt tänulik, et olen jätkuvalt terve. Praegusel ajahetkel polegi see enam nii iseenesestmõistetav.)

Eile õhtupoolikul (12.03), natuke enne eriolukorra väljakuulutamist, esines Kehras tipp-pianist Ralf Taal kahe Beethoveni sonaadiga (sel aastal tähistame 250 aasta möödumist suure helilooja sünnist). Nädal tagasi oleks tegu olnud heas mõttes täiesti tavalise õhtuga (v.a et Kehras kuuleb klassikalist muusikat ja eesti tippmuusikuid harva, mis oleks selle õhtu teinud selles aspektis siiski väga eriliseks). Aga eile tuli terve päeva jooksul muudkui sõnumeid sellest, mis toimub ja mil määral me kõik karantiini peaksime jääma. Ja avalike ürituste rangelt soovituslik ärajäämine jõudis meie kõigi teadvusse väga selgelt. Tänaseks on sellest saanud keeld, mis muudab eilse kontserdi veel erilisemaks. Ja kuigi loomulikult võib nüüd öelda, et appi, kui vastutustundetu, miks te kontserti ära ei jätnud, sest (…põhjused), siis sellel mitte peatudes olen lihtsalt eilse õhtu eest tohutult tänulik. Mulle tundub, et olime kontserdil ka mitmete järgnevate kontsertide eest, mis nüüdseks edasi lükatud või päris ära jäävad.

Olen palju mõtisklenud selle üle, et mis siis saab, kui praegune süsteem peaks kokku kukkuma. Erinevad filmid ja raamatud aegadest, mil inimestel on väga raske ja ressursse eriti pole ning mu enda mõtisklemised on toonud mulle teadmise, et rasketel aegadel on kõige olulisemad just inimesed meie ümber. Ja kuigi Eestis on eriolukord alles esimest päeva, on paljudes juba tohutu äng, mure, rahutus. Info kiire levik ei tee olukorda lihtsamaks. Samas – kui olla lihtsalt kodus või looduses, olla hetkes ja mitte mõelda, mis kõik saada võib, siis on väga lihtne olla õnnelik. Täna ahjuköögivilju tehes olin mõttes korraga eelmises reedes ja tänasesse hetke tagasi rännates ei tundnud ma end sugugi õnnetumana kui siis. Loomulikult mõistan, et vahepeal on paljud inimesed haigestunud, olukord on halvenenud ja me ühiskonnana oleme pidanud reageerima. Iseenesestmõistetavalt olen õnnelik, et reaktsioonid on tulnud kiiresti ka poliitilisel tasandil, et tehakse koostööd. Järelikult me suudame! Mul oli tekkinud juba tunne, et ei suuda. Miks? Sest keskkonnamuutustega toimetulemiseks, ökosüsteemide kokkukukkumise vältimiseks, liikide väljasuremislaine takistamiseks on meil ka ju juba mõnda aega vaja olnud koostööd teha. Aga see on siiani õnnestunud meil siiski väga harva. (Head näited: CFC-de keelustamine osooni kaitsmiseks, mitmete liikide päästmine väljasuremisest). Aga nagu ütles hariduspsühholoog Grete Arro sel suvel Paide Arvamusfestivalil, elame me mitte tarbimisühiskonnas, vaid raiskamisühiskonnas! Ja lõppu ei paistnud siiani küll kusagilt. Kuid nüüd järsku on viirus vajutanud pidurit (vähemalt osaliselt) meie ressursside mõttetult ülemääraasele tarbimisele. (Täpsustan igaks juhuks, et pean silmas meid siin lääne ühiskonnas). Miks me oleme nii passiivsed võtmaks vastu otsuseid tegemaks seda, mida peame tegema, et elu Maal võimatuks ei muutuks? Miks me ei pinguta tegemaks seda, mida teadlased ütlevad, et peab tegema olemaks keskkonnasäästlikud?

Tõlge: “Me peame lõpetama rahast kui Jumalast mõtlemise.” Jane Goodall

Aga tagasi tulles hetkes olemisse, siis hetkes on alati hea. See aga ei vabasta kohustusest hoolida. Ja siis ka tegutseda vastavalt. Maailm on praeguseks väga kiiresti muutunud väga palju. Meie mõttemaailmad on kindlasti muutumas, meie väärtushinnangudki saavad üle vaadatud. Ja muidugi on tõsi, et me ei tea, mis päriselt saab. Aga paanikaks pole kindlasti põhjust, sest paanikas inimene toimib halvasti, ebaefektiivselt ja mõtlematult. Samas pole kindlasti põhjust ükskõiksuseks, praegune olukord nõuab meilt tegutsemist, mingites aspektides eriti mittetegutsemise näol. Ja praegu näeme, et me suudame! Hoiame end, hoiame oma lähedasi, ja hoiame ka oma elukeskkonda, hoiame planeeti Maa, sest see on hoidmist väärt.

Mida teha kui oled kodus: kokka loominguliselt, mängi lauamänge, loe, kuula, treeni, joonista, korista, arenda ideid, õpi midagi uut, mediteeri.
Nägin seda joonist täna sotsiaalmeedias ringlemas. Mis toimub? Kas me ei veedagi enam aega kodus, et meelest läinud, kuidas vaba aeg kodus välja näeb?

Täna avaldas Rohegeenius artikli, kus rääkis kuuest taskuringhäälingust, milles keskkonnateemasid kajastatakse ja mida nüüd karantiinis olles inspiratsiooni ammutamiseks kuulata. Keskkonnaraadio – Keskkonnahoid on äge! sai ka nimetatud. Aitäh kõigile kuulajatele ja kõigile, kellega juba vestelnud oleme ja kõigile, kellega vahva ja inspireeriv mõtetevahetus ees!

Milline võiks olla naistepäev?

Rahvusvahelist naistepäeva tähistatakse üle maailma iga aasta 8. märtsil, nii ka meil. Aga kust on naistepäev alguse saanud?

ÜRO tähtpäevade nimistus olev naistepäev on päev, mil tuleb rääkida veelgi rohkem naiste muredest ja probleemidest üle maailma, korraldada näiteks vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid ja miks mitte aidata kriisikeskuseid.

Uurisin veidi aastaarve ja leidsin järgnevad: naistepäeva algust seostatakse 1848. aastaga, mil USAs said naised toimunud reformidega mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, mil New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. Ja samas hukkus tookord juhuslikult puhkenud tulekahjus 129 naist. 1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema eelnimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvaheliselt naiste solidaarsuse päevana. Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine kommunist Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil. 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, 1913. aastal ka Venemaal. Naistepäev integreeriti Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka ja pühitseti riikliku tähtpäeva ja koguni riigipühana peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Seal tähendas naistepäev koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. Kõigile naistele ja tüdrukutele kingiti lilli, naiste töö (niiöelda?) tegid sel päeval mehed, nauditi torti ja pühadejooki. Ma küsiks selle viimase lause peale, et mis need naiste tööd on? Et kui ma olin näiteks sekretär, kas võisin sel päeval oma mehe tööle saata? Aga see selleks.

Mulle tundub, et meil Eestis on levinud pigem just selline naistepäev, kus naistele kingitakse lilli ja süüakse kooki. Naistepäeva algtähendusega olen kokku puutunud varasematel aastatel ainult mõnes kirjutises, mille on avaldanud erinevate inimgruppide või loomade õigustega tegelevad organisatsioonid (sest tegeledes ühtede õigustega avanevad seosed kõigi õiguste eest võitlemises). Mu lapse lasteaias on naistepäevanädalal tüdrukute nädal, kuhu kuulub soengute päev, saiakeste küpsetamine, käevõrude tegemine ja printsesside pidu. Mu laps on teist aastat lasteaias ja teist aastat on selliste tegevustega nädal. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et lasteaias tehakse soenguid, küpsetatakse, tehakse käevõrusid ja peetakse printsesside pidu, aga kui need kõik tegevused on ühte punti pandud „tüdrukute nädala“ nime all, siis näen ma siin küll probleemi. Tüdrukute nädalal võib muidugi kõike seda teha, aga miks ainult need tegevused? Võiks ju teha miskit legodega või raamatutega seoses, matkata, teha hästi lihtsaid teaduslikke katseid – võimalusi on tohutult.

Aga selleks peame kõigepealt endale teadvustama, et võib ka teisiti. Ja naistepäev on hea päev selleks, et mõtiskleda just nendel teemadel. Eestis elades võib tunduda, et naistel polegi nii halb, on päris hea vanemahüvitiste süsteem, lapsega võib kodus olla kuni kolm aastat, karjääri saab teha, koolis ja ülikoolis käia, palgalõhe küll on, aga sellest vähemalt räägitakse. Ja mujal on ju veel halvem. Ongi palju halvem, aga kas sellepärast peaksime meie käed rüpes istuma?

Mida ma öelda tahan? Naised – olgem enesekindlad ja väärtustagem iseendid. Ja usaldagem teisi naisi: valimistel andkem ka naistele võimalus, toetagem ja olgem teiste naistega solidaarsed ja eelkõige – uskugem endisse. Kujutan ette, kuidas kogu eelneva jutu peale ütleb niimõnigi, et ühtede õiguste eest võideldes läheb ju kaalukauss teistpidi. Kasutan seda väljendit, sest hiljuti mulle nõnda öeldi. Jutuks olid siis LGBT kogukonna ja loomade õigused. Minu meelest on põhimõte üks, me peame arvestama kõigi õigustega ja allasurututele õiguste andmine ei tähenda, et teistelt õigused ära läheksid. See on omamoodi kummaline arusaam, et kui teised saavad õigused, siis mina kuidagi kannatan. Ei kannata! (Kui just keegi ei pea oma õiguseks teiste allasurumist.)

Näen järjest enam, et kuni kõva häälega (väga palju) ei räägita, seni ei mõelda, sest tundub, et pole oluline. Näiteks sattusin üleeile ühe noore emaga rääkima õhupallide kahjulikkusest (ka mul on väikesed lapsed, kes armastavad õhupalle, aga kellele ma neid sellegipoolest ei osta, sest pikas plaanis on õhupallid väga halvad, need ei lagune, on väikesed ja värvilised, loomad ja linnud ajavad need toiduga segamini ja söövad sisse) ja ta küsis minult suurte silmadega, et aga miks sellest ei räägita siis? Miks neid ikkagi müüakse? Kogu meie elu on praegu selline – räägitakse küll, aga kuna me kõik elame enda infomullis, siis väga paljude infomulli ei jõua see, mis on praegu nii oluline. Pean silmas infot selle kohta, et meil on ühiskonnana vaja vähendada tootmist, vähendada tarbimist, vähendada energia tarbimist, vähendada prügi tootmist, vähendada toidu raiskamist, võidelda ülemaailmse vaesusega, võidelda allasurutute õiguste eest…

Kuni probleem on kusagil kaugemal, mitte koduõuel, seni on inimestel raske end sellega seostada. Kuni „telekas“ ei räägita, seni pole justkui oluline, sest inimesed eeldavad, et otsused tehakse mujal, et poliitikud teavad, mis nad teevad, et seadused on head. Aga tegelikult peame me ise mõtlema, ise tegema nii eetilisi valikuid, kui oskame ja kui meil on see luksus, et meil on vabadus elada ja valida, siis seisma kõigi teiste õiguste eest, kel seda luksust pole. Et see kõik ei oleks luksus, vaid normaalsus. Sest demokraatliku ühiskonna inimese vastutus ei piirdu ainult valimistega, meelt peab avaldama (positiivses mõttes), kuuluma kodanikuühendustesse, andma allkirju ja end teemadega kursis hoidma. Need ajad, kus ainsad asjad, mida teati oma riigist ja maailmast tulid õhtul televiisorist uudistesaatest, on möödas. Kui need kunagi üldse olid.

Allpool jagan kollaaži, mille mõte on, et kõik naised, kel on võimalus oma äranägemise järgi armastada, abielluda, õppida, lugeda, peret planeerida, omada enda raha, saada laenu, juhtida oma äri, rääkida avalikult menstruatsioonist, valida oma keha näitamist või mittenäitamist, anda kohtus tunnistusi, olla sportlane, omada enda kinnisvara, kanda pükse, hääletada, käia tööl, õppida ülikoolis, imetada oma last avalikus kohas, seksuaalne väärkohtleja kohtusse anda – et me kõik oleme tänu võlgu aktivistidele, feministidele, kes võitlesid naiste õiguste eest. Aitäh! (Iga pilt algab sõnadega: If you are a woman… Tõlkes: Kui Sa oled naine, kel on võimalus… Ja need võimalused loetlesin üles eespool).

Tõlge: „Ükski naine burkas (või hijabis või burkinis) pole mulle iial midagi halba teinud. Aga ma olen selgitusteta vallandatud ülikonnas mehe poolt. Mehed ülikonnas on mulle valega müünud pensione ja aktsiaid, mis läheb mulle maksma tuhandeid eurosid. Mehed ülikonnas on põhjustanud meile illegaalsete sõdade katastroofe. Mehed ülikonnas on juhtinud panku ja viinud maailma majanduse katastroofini. Teised ülikondades mehed tegid miljonite elu veelgi raskemaks majanduslike kokkuhoiuplaanidega. Kui me hakkame inimestele ette kirjutama, mida selga panna, siis äkki peaksime keelustama ülikonnad?“ Henry Stuart London.
Tõlge: Täna on rahvusvaheline naistepäev ja me näeme jätkuvalt, et ka tänapäeva ühiskonnas ei ole naised kaugeltki meestega võrdsused. Me ei saavuta kliimaõiglust ilma sugude võrdsuseta. Ja pidagem meeles et see, mida naised täna ja iga päev tahavad, on õiglus, mitte õnnesoovid ja tähistamised.

Viimase foto mõte vajab kindlasti lahtimõtestamist. Väga paljud naised ütlevad kindlasti, et nii hea tunne on näiteks olla meeles peetud ja suur rõõm on saada lilli. Ja ma ei vaidle vastu, ongi. Üks ei välista teist. (Kuigi soovitan väga lugeda 6. märtsil Müürilehes Keskkonnakolumnis ilmunud Helen Puistaja artiklit Armastus ei peitu lilleõies.)

Lõpetuseks jagan ka viimast Keskkonnaraadio Keskkonnahoid on äge! saadet, mil vestlesime põneva naise Piret Räniga, kes samuti naiste õiguste eest seisab olles illustraator, lastekirjanik, keskkonnaaktivist ja veel väga palju muud. Ta ütleb suurepäraselt, et kõik, kes on nõrgemal positsioonil, peavad olema hoitud.

“Iga kodaniku tüütu kohustus on hoolida sellest, mis toimub tema ümber.”*

Eelmisel nädalal kirjutasin meeleavaldusest Päästame eesti metsad, seekord võtan teemaks meeleavalduse Eesti Rahvaluule Arhiivi toetuseks. Facebookis saab lugeda, et “4. märtsil toimub Eesti Rahva Muuseumi Jakob Hurda saalis kontsert Eesti Rahvaluule Arhiivi toetuseks. Kontserdil esinevad pärimusmuusikud ja muusikalised koosseisud, kes on pärimusmuusikast inspiratsiooni ning Eesti Rahvaluule Arhiivist abi saanud.

Kontserdil esinevad näiteks Trad.Attack, Mari Kalkun, Sander Mölder, Vabariigi pillimees Juhan Uppin, Maarja Nuut, Zetod, jutuvestja Piret Päär, Margus Põldsepp ja Lõõtsavägilased, Cätlin Mägi, Curly Strings, Lauri Õunapuu ja Johansonid.” Toetuskontsert on viis väljendada oma seisukohta poliitikutele ja teadusrahade jagajatele.

Hetkel on Eesti Kirjandusmuuseum ja sealne pärimuse varaait Eesti Rahvaluule Arhiiv väga keerulises olukorras. Kirjandusmuuseumi rahastus on aastaid olnud peamiselt projektipõhine, kus teadlased on pidanud visalt võitlema, et lisaks akadeemiliselt kõrgetasemelisele teadustööle tagada ka rahvaluule arhiivi järjepidev toimimine Eesti ühiskonna huvides – kultuuripärandi kogumine, hoidmine ja avalikkusele vahendamine uurimuste, andmebaaside ja väljaannete kaudu. 2020. aastal jäid toetuseta paljud Eesti teadusele olulised uurimissuunad, sealhulgas kõik Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi teadusprojektid. Juhtimaks tähelepanu Eesti teaduses tekkinud ummikseisule, tegi Eesti Kirjandusmuuseum koos teiste kultuurivaldkonna teadus- ja haridusasutustega jaanuari lõpus avaliku pöördumise Eesti teaduse ja Eesti uuringute rahastamise asjus. Pöördumist toetas 122 organisatsiooni ja kollektiivi. Eesti president tõi teaduse rahastamise väga halba olukorda välja ka oma aastapäevakõnes.

Meie kõik saame anda oma panuse sellega, et lähme 4. märtsil Tartusse ERM-i kontserdile!

Ma ei saa teha kõike head, mida maailm vajab, aga maailm vajab kõike head, mida ma suudan teha!
Ma ei saa teha kõike head, mida maailm vajab, aga maailm vajab kõike head, mida ma suudan teha!

Sel nädalal jagan laupäeval peetud Eesti Laulu valguses podcasti Keskkonnahoid on äge! osa nr 10, kus vestleme stilisti, laulukirjutaja ja disaineri Jana Hallasega. Teemade ring on väga lai alustades otse loomulikult moodsalt riietumisest lõpetades filosoofiliste inimeseks olemiste teemadega. Kirgliku inimesena ütleb Jana välja, mis ta mõtleb ja eks ju ainult niimoodi me maailma muudamegi, oma arvamust avaldades ja välja astudes ebaõigluse vastu. Mul on siiralt hea meel, et me õpime streikima ja oleme kodanikena järjest enam intelligentselt aktiivsed.

* Pealkirjaks on tsitaat kliima- ja energeetikaekspert Madis Vasseri videost, kus ta kutsub kõiki 21. märtsil kell 12:00 Tallinnasse Vabaduse väljakule ühismeeleavaldus “Päästame Eesti metsad!”, mille eesmärgiks on nõuda senise metsapoliitika muutmist.

#21märtsnäeme

Inimesed on erinevad ja selles ongi ehk ühiskonnas elamise üks võlusid. Me ei pea kõik kõiges ühtmoodi head olema. Nii on ka sotsiaalse aktiivsusega. On vaja inimesi, kes julgeksid ja tahaksid võtta sõna selleks, et ühiskonnana hoolivamaks muutuksime. Jagangi nüüd üht aktiivsete inimeste üleskutset, et anda oma panus.

MTÜ Päästame Eesti Metsad kutsub rahvusvahelisel metsade päeval kõnekoosoleku ja muusikaliste etteastetega peresõbralikule meeleavaldusele. Üritus on FB-s nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Kindlasti tasub end minejaks märkida, et võimalikult palju informatsiooni levitada. Loomulikult tasub minna koos perega, sest meeleavaldus on võimalus näidata oma arvamust ja mida rohkem inimesi kohale läheb, seda enam on poliitikutel võimalust inimeste tahte ja arvamusega arvestada.

Milles aga see meeleavaldus seisneb? Toon siin ära põhilise, mida manifestile 21. märtsiks allakirjutanud ja kohaleminejad kommunikeerivad. “Nõuame Riigikogult ja Vabariigi Valitsuselt Eesti senise metsapoliitika kiiret ja sügavuti muutmist – metsade kultuuriline, sotsiaalne, majanduslik ja ökoloogiline väärtus peavad olema võrdselt arvesse võetud.

Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas:
§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.
§ 53. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.

Paraku Metsaseadus, Looduskaitseseadus, Muinsuskaitseseadus, Säästva arengu seadus jt. seadused, mis peaksid tagama põhiseaduse mõtte realiseerumise praktikas, seda ei tee.
Sellele on juhtinud tähelepanu Riigikontroll juba oma 2007. ja 2010. aasta aruannetes.
Selged põhjendused ja ettepanekud on toodud välja ka näiteks 2016. aastal koostatud 101 kultuuritegelase avalikus pöördumises Eesti metsa kaitseks ja samal ajal üle 5000 allkirja saanud petisioonis, samuti 2017. aastal koostatud kollektiivses pöördumises “Lageraied ajalukku”.
2018. aastast võib välja tuua turismiettevõtete avaliku pöördumise ning 2019. aasta suvel võtsid sel samal teemal sõna ka 50 tuntumat loodusfotograafi.

Need endiselt väga aktuaalsed pöördumised on tõstnud küll kindlasti inimeste teadlikkust, aga pole veel suutnud piisavat poliitilist mõju avaldada. Seega tuleme kokku ning näitame otsustajatele Riigikogus ja Vabariigi Valitsuses, et me ei lepi olukorraga!”

Nii lihtne see ongi! Allpool jagan manifesti ka, aga siin kolm kutset meeleavaldusele: kutsuvad Peeter Laurits, Rob Ormerod ja Roy Strider. Kui ka Sina leiad, et tahad kaasa aidata, et vähemalt 10 000 inimest Vabaduse väljakule 21. märtsil tulevad meie metsade kaitseks välja, tee ka väike video ja jaga teemaviidetega: #meiemets #21märtsnäeme #päästameeestimetsad #savetheforest. Meeleavaldusele on lubanud tulla ka trummibänd meeleolu looma, oodatud on kõikvõimalikud kunstiinstallatsioonid linnaruumi, et veelgi enam tähelepanu meie metsade raiumise liigsele intensiivsusele juhtida. Ehk nagu üks korraldajatest ütles – teeme peo, sest miks peab meeleavaldus olema morn ja sünge, ikka tore peab olema, pealegi tulevad inimesed välja õige asja eest!

FLAIKU. KES TAHAB JAGADA, KÜSIB KORRALDAJAILT.

EESTI METSA MANIFEST
Metsal on inimese jaoks neli peamist väärtust:
ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline. Nende
vahel peab valitsema tasakaal.
Eesti Vabariigis kui arenenud riigis peaks see tasakaal olema
tagatud seaduste ja muude õigusaktide ning nende asjakohase
rakendamisega. Selle manifesti koostajate arvates peituvad Eesti
metsanduse tasakaalutuse juured ja praeguse nn kolmanda
metsasõja põhjused selles, et tasakaal nende väärtuste vahel on
kirjas vaid paberil. Tegelikkuses
domineerib see osa metsandussektorist, mis toetab intensiivset
metsamajandamist, propageerib seda tugeva lobi- ja
suhtekorraldustööga ning võrdleb avalikult puude langetamist
metsas saagikoristusega põllumaal.
Selleks, et tasakaal taastada, esitame oma arusaama ja
nõudmised.

  1. METS ON KODU, MITTE PÕLD
    Selle manifesti ja ühismeeleavaldusega 21. märtsil tahame teha
    kuuldavamaks ka nende inimeste hääle, kes soovivad säilitada
    kodulähedasi kogukonnametsi, kaitsta vanu loodusmetsi,
    vääriselupaiku ja rohekoridore, hoida elurikkust ja muistseid
    pühapaiku, saada abi metsa ravitoimest, korjata marju, seeni ja
    ravimtaimi, käia mööda matka- ja terviseradu ning nautida
    metsavaikust.
    Kultuurilisi, sotsiaalseid ja ökoloogilisi väärtusi ei saa mõõta rahas.
    Tegemist on lahutamatu osaga meie identiteedist.
  2. LAGERAIETELE JA METSAMASINATELE RANGEMAD
    PIIRANGUD
    Eesti metsapoliitikas tehtud otsuste tagajärjel on lageraietest ja
    rasketest metsamasinatest saanud metsade majandamise peamine
    meetod. Selle tulemusel lõhutakse ära pinnas ja alustaimestik,
    hävib lugematul hulgal putukaid ja pisiimetajaid. Loomad ja linnud
    kaotavad kodupaiga aastakümneteks. Rikutud saab veerežiim.
    Järjest soojemad talved ja külmumata pinnas võimendavad
    probleeme veelgi.
    Metsamasinate liisingumaksed ei tohiks suunata riiklikku
    metsapoliitikat. Selle kujundajad peavad aru saama, et me ei või
    jätkata muutunud oludes senise elurikkust hävitava praktikaga. Meil
    on vaja tõsta uuesti ausse juba varasemast tuttavad
    loodushoidlikumad majandamisviisid ning toetada riiklikul tasandil
    uute innovaatiliste lahenduste leidmist.
  3. RAIEMAHU VÄHENDAMINE JÄTKUSUUTLIKULE
    TASEMELE
    Eesti metsade mitmekesisus, elurikkus ja kultuuriline väärtus on
    ohus, kuna metsanduses domineerib raiemaht, mitte lisaväärtuse
    loomine. Selmet toota kohapeal rohkem hinnalisi ja innovaatilisi
    täispuidust kestvustooteid, raiuda õigel ajal, valikuliselt ja vähem
    ning saada metsadest kõrgema kvaliteediga ja väärtuslikumat puitu
    kauem, saetakse meil eriti just riigimetsas turuhinnast hoolimata
    aastaringselt ja ohtralt. Märkimisväärne osa meie väärtuslikest
    metsadest läheb lõpuks välismaale kütteks.
    Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) raporti kohaselt ei tohiks
    raiemaht Eestis ületada 8 miljonit tihumeetrit aastas. Kuna oleme
    juba aastaid üle selle piiri oma laste ja lastelaste arvelt ette raiunud,
    tuleks meil nii neile kui ka loodusele tehtud kahju korvamiseks viia
    maht alla 8 miljoni tihumeetri aastas.
    Vastasel juhul olgu otsustajatel vähemalt julgust tõde välja öelda –
    sellise tempoga jätkates väheneb raiekõlbulike metsade pindala
    paarikümne aasta jooksul väga suurel määral.
    Juba praegu toimuvad suuremahulised raied ka kaitsealadel ja
    piiranguvööndites.
    Metsa kui taastuva loodusvara kriitiline varu tuleb kindlaks määrata,
    nii nagu seda näeb ette Säästva arengu seadus, ja kaitsealad tuleb
    võtta ka päriselt kaitse alla, mitte võimaldada elupaiku hävitavate
    JOKK-skeemide kasutamist nii era- kui ka riigimetsades.
  4. METSARAHU KÕIKIDESSE METSADESSE
    Praegu kehtib metsarahu 15. aprillist 15. juunini ainult riigimetsas ja
    sedagi osaliselt. Intensiivsed lageraied pole küll lubatud, aga
    hädapäraseid metsa- ja raietöid võib siiski teha.
    Kõikides Eesti metsades kolm kuud kestev kevadsuvine rahuaeg
    on miinimum, mida peaksime meid ümbritsevale elusloodusele uue
    eluringi alustamiseks võimaldama. See on südametunnistuse ja
    kultuuri küsimus, aga ka arvudes vaadeldav. Metsalindude arvukus
    on viimastel aastakümnetel vähenenud veerandi võrra. Samas oli
  5. aasta turismisektorile rekordiline aasta – teenuste eksport
    tõusis 2 miljardi euroni, millest 700 miljonit moodustas loodusega
    seotud turism. Jätkates suuremahuliste lageraietega, sealhulgas
    kevad-suvisel lindude pesitsemise ja loomade poegimise ajal, saab
    Eesti turismisektor aina ulatuslikuma mainekahju.
  6. EESTI METSANDUSE JUHTIMISE TULEVIK
    Võttes arvesse kõikjal maailmas tehtavaid pingutusi kliima- ja
    elurikkuse kaitse valdkonnas, sh Euroopa Liidu rohelist kokkulepet ja
    siin manifestis mainitud riigisiseseid eesmärke, on vaja muuta Eesti
    praegune metsanduse juhtimise süsteem kitsa ringi põhisest
    laiapõhjaliseks ning panna see möödapääsmatute muutustega
    kohanema, vanadest dogmadest loobuma, uuenema ning kõikide
    sidusrühmadega avatult ja tõeliselt kaasavalt koostööd tegema.
    Ajal, mil maailmas on kiirenenud kuues massiline liikide
    väljasuremine, peab uuendatud RMK olema majandamise
    asemel metsa kaitsest lähtuv asutus – RMK 2.0 ehk Riigi Metsa
    Kaitsekeskus.
    21.03.2020 toimuva ühismeeleavalduse „Päästame Eesti metsad!“
    korraldajad
    Liina Steinberg, 5160146, steinbergliina@gmail.com ; Merlin Tamm,
    53508045, merilintamm455@gmail.com; Aivar Ruukel, 5061896,
    aivar.ruukel@gmail.com; Ekaterina Kordas, 5546718,
    katja.kordas@gmail.com

Aitäh, kes Sa siia oled jõudnud. Jagan siinkohal veel üht sündmust: raamatu “Teejuht püsimetsandusse” esitlus tuleb 3. märtsil kl 18 Vabamus. Kõigepealt arutletakse raamatu koostajate Tartu Ülikooli teaduri Liina Remmi ning Eestimaa Looduse Fondi metsaeksperdi Liis Kuresooga püsimetsanduse teemal, loomulikult räägitakse ka ahjusoojast raamatust. Arutelu järel saab vaadata dokumentaalfilmi “Metsade aeg”, mis räägib Prantsusmaa metsade majandamisest, sh püsimetsandusest. Filmis näeb paljut, millega ka Eestis paralleele tõmmata. Oma tulekust palutakse teada anda hiljemalt 2. märtsil kl 14 siin.

Miks mina seda blogi ja podcasti teen ja miks üldse oma võimaluste piires olla aktivist? Sellest lähemalt üks teine kord, praegu jagan üht pilti.

Tõlge: Aktivism on minu viis maksta renti võimaluse eest elada sel planeedil.

Miks ei saa?

Paljud meist on leidnud omale südamelähedase teema, millega tegeleda, et maailma paremaks paigaks muuta. Ja maailmas on väga väga palju teemasid, mida peame muutma. Nii võibki tekkida lootusetus. Samas võib tekkida tunne, et kui üht valdkonda juba parandan, siis ma ei saa ja ei jõua kõiki teisi valdkondi samal ajal ju oma valikutes arvestada. Aga miks ei saa? Miks ei saa võimaluste piires näha kogu oma elu tervikuna ja proovidagi teha nii häid valikuid kui võimalik? Näiteks olles kirglik metsakaitsja ei tähenda see, et ei võiks võimalusel metsast prügi üles korjata, võimalusel eelistada ühistransporti, oma toiduvalikud üle vaadata või eelistada kohalikku toodangut. Meie elu on väga paljude otsuste summa ja kui teame oma väärtushinnanguid, siis ei ole iga otsus keeruline teha, sest kõiki otsuseid juhib meie sisemine kompass. Eelpool mainitud näite puhul võib tunduda, et tegu on täiesti erinevate otsustega, samas on tegu ühe sisemise sooviga – hoida keskkonda.

Joaquin Phoenixi võidukõne Oscari galal (ta sai parima meespeaosatäitja Oscari filmi eest “Jokker”) meeldib mulle, sest ta lõi seosed. Ta ütles: “Ma arvan, et mõnikord tunneme või oleme sunnitud tundma, et me võitleme erinevate teemade nimel. Kuid mina näen ühtsust. Ma arvan, et kui me räägime soolisest ebavõrdsusest, rassismist, geide õigustest, põlisrahvaste õigustest või loomade õigustest, siis me räägime võitlusest ebaõigluse vastu. Me räägime võitlusest veendumuse vastu, et ühel riigil, ühel rahval, ühel rassil, ühel sool või ühel liigil on õigus teist karistamatult valitseda, kasutada ja kontrollida.” Kuidas elame maailmas, kus erinevate “kuuldamatute” õiguste eest seisjad mõjuvad radikaalsena? Miks defineerivad inimeste isiklikud valikud sotsiaalselt ja ühiskondlikult aktiivsete inimeste tegevust? See, kui mina ei oska teha paremat valikut, ei tee ju teist inimest radikaaliks kui ta võitleb näiteks loomade õiguste eest, või pärismaalaste õiguste eest, või ökosüsteemide säilimise eest.

Jah, maailmas elab järjest enam allpool vaesuse piiri inimesi, kel ei ole valikuid. Ja on veel väga palju teisi inimesi, kel ei ole häid valikuid. Aga see ei saa tähendada, et meie teised, et meie ei peaks tegema kõik endast oleneva, et teha nii head valikud kui võimalik. See, kui keegi kusagil kunagi arvab olevat end näinud, et keegi kogenematu prügiautojuht kallas kogu prügi mingil mõistetamatul põhjusel kokku ei ole põhjus enda prügi mitte sorteerimiseks. See, kui olen kasvanud üles kogukonnas, kus ainuke õige armastus oli vastassooga ei tähenda, et mina ei seisaks kõigi inimeste õiguse eest vabalt armastada. See, et alati on söödud loomi, ei tähenda, et ma ei peaks seisma loomade õiguse eest elada. See, et alati on mingites ühiskondades peetud normaalseks lapsi füüsiliselt karistada, ei tähenda, et ma ei peaks seisma laste õiguse eest füüsilisele puutumatusele. See, et väga paljud on õnnelikud, kui saavad riided odavalt, ei tähenda, et me ei peaks igal võimalikul juhul tegema eetilisi valikuid.

Ja täpselt samamoodi ei tähenda see, kui ma teen nüüd teistsuguse valiku, et teised, kes teevad keskkonna, teisi inimesi ja liike arvestades empaatilise otsuse, et nemad on kuidagi radikaalid või äärmuslikud. Ei ole! Mina lihtsalt sel hetkel ei osanud paremini! Ja ongi kõik! Mina ei osanud paremini. Ja kui ma tahan ja pean seda oluliseks, siis õpin ja harjutan, et teinekord teha hoolivam valik. Minu valikud defineerivad, kes olen mina, mitte kes on teised! Aga minu valikud ei tee mind hoolimatuks või halvaks inimeseks. Minu valikud on lihtsalt minu valikud. Ja oma valikuid saan ma muuta, kui ma tahan. Joaquin Phoenixi kõnest veel üks jupp: “Me pelgame mõtet isiklikust muutusest, sest arvame, et peame midagi ohverdama; millestki loobuma. Kuid inimesed on loovad ja leidlikud, me saame luua, arendada ja rakendada süsteeme, mis on kasulikud kõikidele tundlikele olenditele ja keskkonnale.”

Mõnus suvine hetk.