Kas reisides võiks ka keskkonnale mõelda?

Käisin lühikesel reisil Peterburis ja jälgisin enda ja oma reisikaaslaste käitumist. Jagan mõningaid tähelepanekuid keskkonnasõbralikest käitumistest ja valikutest reisil. Praeguseks hetkeks olen emotsioonid läbi elanud ja läbi mõelnud, mistõttu kirjutan rahulikult ja konkreetselt. Kindlasti tekib meil kõigil mõne teemaga äratundmine. Ja kuna selleks, et üldse mingi muutus sünniks, tuleb muutuse vajalikkust teadvustada, ongi minu kogu blogi suurim eesmärk erinevatele teemadele tähelepanu pöörata ja teadvustada.

Kõige tihedamini jäi kriipima tõik, et reisil tundub igast poest kilekoti haaramine palju lihtsam, isegi asjadele, mida kodupoodides harva uude kilekotti pistame. Samuti tundub oma joogitops ja joogipudel reisile kaasa võtta keeruline, aga jalanõud, riided, rahakott, mobiil ja hügieenitarbed on meil ju ometi kaasas. Sama lihtsalt saaks ka korduvkasutatava joogitopsi ja -pudeli, lusikad, toidukarbi, vajadusel joogikõrre kaasas kanda. Tuleb vaid oma suhtumist muuta.

Reisil käime tihedamini väljas söömas ja sealhulgas ka kiirtoidukohtades, kus pole kasutusel pestavad nõud, vaid kogu söök tuleb ühekordsetel taldrikutel, topsides ja söögiriistadega. Teadlikult võiksime valida kohvikud ja restoranid, kus toitu naudime korduvkasutatavatelt nõudelt. Ja vee joomist planeerida, et ei tekiks mitu korda päevas vajadust osta plastpudeliga poest vett.

Välismaal ei pruugi olla võimalik jäätmeid sorteerida või peab hakkama õppima teistsugust süsteemi. On võimalik läbi mõelda oma tekkiv prügi, kuidas seda oleks võimalik vähendada või näiteks ka pakend kokku voltida ja kaasa võtta. Kui prügi tekib liiga palju, tuleks läbi mõelda, et miks seda tekib ja mida saaks selle vähendamiseks ette võtta. Hotellis viibides võib tekkida ka tunne, et tekkinud prügi pole nagu enam minu probleem, kuigi kodus sorteerime võib-olla korralikult. Samas kui tunneme, et iga meie enda tekitatud prügi on meie endi vastutus, siis ehk vähendame prügi tekitamist ja samas ka jälgime, kuhu prügi ära viskame. Üks näide on banaanid – võtsin bussireisile kodust kaasa banaane. Hakkasin aga mõtlema, kui palju koori mul tekib. Koorisin siis banaanid kodus ära, viskasin koored bioprügisse ja võtsin banaanid karbiga kaasa. Selline lahendus ei pruugi teistele üldse sobida. Samas illustreerib võimalusi, kuidas saame ette mõeldes jäätmed õigestesse konteineritesse sorteerida.

Kui soovime oma menüüs taimse toidu osakaalu suurendada, võib teises riigis tekkida probleeme sobiva toidu leidmisel. Mõnedes kohtades on täistaimsed valikud olematud, samas on taimset toitu juba üsna lihtne igal pool saada. Siis tekibki küsimus, et kui palju olen nõus pingutama selle nimel, et “õige” söök üles leida või on lihtsam mõneks päevaks alla anda.

Välismaal tekib tihti soov veeta aega osteldes suveniire, riideid, komme jne. Välismaal on kõik teistmoodi ja põnev ja emotsionaalselt on lihtsam raha välja anda. Aga selle ostlemise emotsiooni kõrval peame ka mõtlema, kas see hea enesetunne on hetkelini või naudime ostatud asja tõesti kauem. Sest iga asja tootmiseks on kulunud palju ressurssi ja toode ise ei pruugi üldse looduses laguneda, ja lõpetabki oma elu kiiresti prügimäel. Mõnusa emotsiooni saab ka muuseumis, pargis, teatris või niisama tänavatel käimine.

Reisimine ise võib olla suure CO2 jalajäljega. mõned märksõnad, mis mul pidevalt peas kerivad, kui reisimisele mõtlen: ühistransport vs rendiauto; kõndimine; lennukiga lendamine; rong… Kas ja kuidas oma CO2 jalajäge kompenseerid? Ehk hoopis eelistada lähemaid sihtkohti ja harvem reisida*.

Aga kingitused – tihti viime reisilt perele, lastele, sõpradele, vanematele kaasa kinke. Ja nii lihtne on osta pudi-padi. Hea oleks kingitused ka läbi mõelda ja kaasa osta midagi vajalikku või söödavat ning muidugi jälgida ka pakendamist.

Totaalne ülepakendamine ja ilmaasjata kilesse pakendamine. Sibulad, küüslaugud ja ingver imehästi ju oma koorega…
Vene luuletaja Puškini viimases elupaigas. Külaskäik sinna läks küll väga südamesse.

Jagan ka selle nädala podcasti, kus vestlesime ettevõtja Indrek Põldveega. Jutud liikusid ootamatuid ja põnevaid radu pidi! Aitäh vestlemast ja inspireerimast!

Kunstist, protestist ja kodanikuühiskonnast

Selle nädala podcastis vestlesime eksperimentaalpsühholoogi ja arvutiteadlase Madis Vasseriga Eestimaa Rohelisest Liikumisest. Kõige enam puudutas mind arutelu streikimisest kui vahvast ja mõnusast ajaveetmisviisist. Sest streikimine ei pea olema sünge ja kurb, vaid lõbus, miks mitte muusika- ja laulu- ja hea toiduga. Detsembrikuu Vegan ajakirjas kirjutas Tiiu Lausmaa streikimisest ja sellest, kuidas ta käis ise Berliinis streigil ning kui tore kogemus see oli. Madiski rääkis, et töö Eestis selle nimel käib, et streigid oleksid rõõmsad ja meeldivad ning et inimestele meeldiks neist osa võtta. Sest kuidas me muidu oma arvamustest märku anname kui me ei käi streikidel?

Streikimine aga ei ole ainus viis meelt avaldada. Võib artikleid kirjutada, koolis õpilastele rääkimas käia, sotsiaalmeedias postitada, kodus kaaslasele rääkida, luuletustesse ja lauludesse kirjutada…

Mina ise olen pianist ja vabaimprovisaator ja kirjutasin sada väikest klaveripala pühendatuna Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. EV 100ks sünnipäevaks loodigi Eestis tohutult palju kunsti. Ühtpidi pole see ehk sama, sest klassikalises mõttes polnud tegemist meeleavaldusega. Teistpidi aga oli ka, sest positiivse meele avaldus on samuti vajalik. Ühiskonna- ja sotsiaalkriitilise kunstiga ongi nii, et igaüks loob hetkel, mil “ei suuda vaiki olla.” Eestlastena on meil positiivne näide sellest, kuidas Eestimaa lauldi vabaks, paljud osalesid ise neil meeleavaldustel, näiteks balti ketis, kus rahvas tuli välja, avaldas meelt, ja laulis.

Film on üks efektiivne viis olulisi teemasid kajastada. Madis mainis podcastis filmi Eia jõulud Tondikakul, mille tegevus toimus keset eesti loodusest, eesti metsa, rääkis metsa kaitsmisest (selle teema juurde tulen veel tagasi),”oli armsaid loomi otsast otsani täis”, aga lõppes suure ilutulestikuga. Sest kuidas uue aasta saabumist muidu ära märkida? Uusaasta soovid on ka enamikus kaunistatud fotodega, millel kujutatud ilutulestikku. Ilutulestiku kahjulikkus loomadele ja lindudele oli sel aastavahetusel eriti suur teema, seetõttu oli see meilgi jutuks. Küsisime, kas uusaasta saabumist on võimalik kuidagi teisiti ka tähistada kui ilutulestikuga? Ja kui, siis mismoodi? Täitsa põnev väljakutse, kas pole?

Uue aasta esimesel päeval sattusingi luuletaja Veronika Kivisilla nukkerpoeetilistele ridadele:
Uue aasta esimene hommik ja seitse surnud siidisaba siruli siinsamas sillutisel. Esimene jalutuskäik ja päevapüüdmine ja seitse surnud siidisaba, inimeste uue aasta hind: bombycilla garrulus, pommitatud pihuks ja põrmuks. Ümber lahe kõndides on mõttes surnud siidisabad. Korjan pisut piduprügi, näe, Sampo tikud – mis jahu see veski küll saabuvail päevil jahvatab, millest, ja kuhu see kõik mahub? Metsatukk kihab rahutuist lindudest. Laulan: anna meile rahu, anna natukenegi, kui palju ei mahu. Maailm veel raskes piduunes pärast ränka ööd. Üks ema väikese pojaga vaid, too silmab kaljurünka: näe, see on ju saurus, tritseeratops! Korjan purke ja topse ja mõtlen – oleks ehk võinudki maailm jääda sauruste omaks või olemegi meie nüüd need – purkide ja topside saurused? Milline on õigupoolest me aju ja kehamassi suhe? On esimene päev ja päevapüüd, maailm ikka vana ja uus ja arusaamatu. Just nõnda vanast aastast uude lohiseb see sama juhe. Telekas on Viin, on kuld ja samet ja siid, lühtrisära, läikiv pillipuit ja triibuline tviid. Mina ent mõtlen seitsmele surnud siidisabale. Täna ja terve ülejäänud aasta.”

Läbi kunsti on ühiskonna valusid kuidagi lihtsam teadvustada, kunsti keelde tõlkimine annab neile tõdedele justkui õiguse olemas olla. Kunstnik kui sõnumitooja jäetakse ellu ja pigem mõeldakse kaasa. Kuidagi on nii, et kui miski ühiskondlik ja/või sotsiaalne probleem on esitatud kas luuletuses, laulus, maalis, siis see on miski, mida me suudame mitte võtta isikliku rünnakuna, suudame samastudagi ning oleme vahel nõus oma valikuidki elus muutma

Uue aasta esimesel päeval sattusin ka luuletaja Kristiina Ehini sotsiaalmeedias avaldatud ilusvalusatele ühiskonnakriitilistele luuleridadele:

Ma lille sideme võtaks
vöökirja ja kuulivesti
ja köidaks sellega ühte
Sind – ärevushäiretes Eesti

Erakonnade kudemise
suusiugude salvamistiik
armas ja melanhoolne
lõhestund arvamusriik

Ma jumala pisara võtaks
ja tumeda laukavee
ja niisutaks seda leiba
mida me haukame

Ma Greta Thunbergi võtaks
tõe truuduse õiguse ka
ning Elba saarele jätaks
paljud suurilma riigipead

Ma ema südame võtan
ja Krõõda heleda hääle
ja hüüan raieorgu
Munamäelt Lasnamäele:

Rõõmusta metsalind
et elad veel säutsud ja loodad
ja iga vaba hing –
Head uut aastat ja Snovõm godam!

Ja tagasi tulles – praegu arutatakse Eestis metsade lageraietega seoses metsade temaatikat järjest enam. Loomulikult on metsatöösturite, RMK, looduskaitsjate, kogukondade ja metsaskäijate seisukohad erinevad. Mina toetan ja usaldan looduskaitsjaid ja näiteks kodanikuliikumist Eesti Metsa Abiks (EMA), mis tekkis vastukaaluks Eesti riigi laastavale metsapoliitikale. Ma arvan, et nagu keelustas Norra esimese riigina maailmas lageraied, tuleks need ka meil lõpetada. Kuidas aga see praeguse teemaga seotud on? Kui RMK juht üritas õigustada lageraieid Carl Robert Jakobsoni ja talule uue laudpõranda tegemisega, leidsid aktiivsed inimesed kohe ühe Jakobsoni luuletuse, mis räägib hoopis vastupidist. Läbi kunsti kõnetame tulevasi põlvkondi ja meiega kõnelevad ammu elanud inimesed. Meie keskkond, elurikkus, ökosüsteemid ei ole lihtsalt niisama osale inimestele raha tegemiseks. Need on väärtused iseeneses ja peavad omama õigust olla olemas iseendas. Ja koos saame me selle mõtteviisi maailmas normaalsuseks muuta.

Käisin kirwest keelamas
Carl Robert Jakobson

Kõnd’sin metsa rada mööda,
Mööda leppiku leppast teeda,
Mööda pajusta padrikut.
Mis ma leidsin, mis ma peitsin?
Leidsin, peitsin sind kaunikene,
Kahel õiel lilleke.


Põues hoidsin, rüppes toitsin,
Kandsin alla armu hõlma,
Kandsin sügawal südames.
Toodi seal kibedaid sõnumida,
Rasket rahedesta teadust —
Jätsin kõik maha, mis kallis mul.

Jälle sõudsin, jälle jõudsin,
Sõudsin, jõudsin ma metsa maale,
Tagasi kase kaasiku.
Andke aru, sõbrukesed,
Kus mo põues peidetud kana,
Südamel soojendud sõstersilm?

Leppad nutsid, pajud kurtsid,
Lehte metsa kaebamaie,
Sõnu wasta mull’ sõnaldes:
„Miks sa läksid wiletsuseks,
Weer’sid waiba warju alta —
Enam ei leia sa kaunikest!”

Laulis lindu kõrgelt puusta,
Pajatas padriku ladwa-asta,
Kuulutas külma kuulutust:
„Oh, et jätsid õrnakese
Üksik’ põlwe leinamaie —
Närtsib nüüd tõiste rüppessa!”

Ära mõistsin metsa mõtted,
Linnu leina laulusõnad,
Kahewõrra kaebduse:
Käisin kirwest keelamaies,
Rasket wõitu wõitelemas,
Küttide soowi rikkumas!


Luuletus: Lauliku C. R. Linnutaja laulud. Esimene krantsikene. https://www.digar.ee/arhiiv/et/kollektsioonid/18460

Joonistame lapsega jõuluõhtul.

Ilus hetk, mil vaatan tagasi. Ja siis edasi…

Algas aasta 2020 ja on paras aeg mõtiskleda, mis sai lõppenud 2019. aastal hästi tehtud, mida tahaks uude aastasse kaasa võtta ja mida täitsa maha jätta.

Ma ise olen mõne aasta jooksul toimunud muutuse üle tohutult õnnelik. Esiteks kirjutati aasta viimases kohalikus lehes Sõnumitooja, et Anija vallavalitsus ja kõik valla allasutused nagu kool, lasteaiad, kultuurikeskused ja noortekeskused hakkavad sellest aastast prügi korrektselt sorteerima. Ettevalmistused nii väli- kui siselahenduseks tehti aasta lõpus. Osaliselt sorteeriti loomulikult siiani ka, näiteks koolis ja lasteaedades on biolagunev ja papp-paber minu teada ka seni eraldi kogutud, nüüd aga lisandub pakendite eraldi kogumine. Mõnel pool aga hakatakse kõike, nii biolagunevat, pappi-paberit kui ka pakendeid, esimest korda eraldi koguma.

Teine vahva uudis oli, et viimastel aastatel on Kehras tegutsev Horizon Tselluloosi ja Paberi AS intensiivselt investeerinud puhtamasse keskkonda. Samuti keskenduvad nad taastuvatest energiaallikatest energia tootmisele. Täna töötab investeerimisprogramm jätkusuutlike pakendilahenduste tootmiseks, mis on korduvkasutatavad, taastuvad, biolagunevad ja kompostitavad. Need tooted hakkaksid asendama loodust saastavat plastpakendit. Horizon osaleb keskkonnaministeeriumi korraldataval 2019. aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte konkursil. Mind rõõmustab, et pürgitakse keskkonnasõbralikuma tegutsemise poole ja oma ettevõtmistega inspireeritakse ka teisi. Ise hakkasin lugema Gunter Pauli raamatut “Sinine majandus” ja mõtlen, et kui vaid head muutused toimuksid kiiremini…

Mind ennast inspireerib blogi kirjutamine ja podcastides (Keskkonnaraadio) inimestega vestlemine ja üldse kogu Let’s have fun saving the planet ehk Keskkonnahoid on äge! mõtteviisi avamine (ka minu enda jaoks) ja levitamine. Iga nädal blogisse mõtete kirjutamine paneb mind süsteemsemalt jälgima, mida hästi tehakse, milliseid edasiviivaid lahendusi kasutatakse ja kes on need inspireerivad keskkonnahoidu lihtsamaks tegevad inimesed. Keskkonnaraadios erinevate inimestega vesteldes saan ise tohutult inspiratsiooni. Sest kõigil on midagi põnevat jagada ja kõigilt on midagi õppida. Tunnen, et keskkonnasõbralike ideede ja lahenduste jagamine Facebookis ja Instagramis panustab samuti meie paremasse keskkonnahoidlikku tulevikku.

Mõned konkreetsed väikesed muudatused meie peres sel aastal: 1. pabertaskurätikute ja majapidamispaberi asendamine olemasolevate riidest rätikute, kangaste ja taskurätikutega, 2. (pappkarbis) tahkele šampoonile ja seebile üleminek; 3. pähklite ja seemnete pakendivabalt ostmine, siiani ostsime ettepakendatuid; 4. biolagunev hambaniit täidetavas klaasanumas ühekordsetes pakendites tavaliste hambaniitide asemel; 5. kohvioad, kakao ja suhkru ostame erinevaid sertifikaate jälgides (õiglane kaubandus, CO2 compensated, ökoloogiline); 6. oleme veidi suurendanud oma annetusi looma- ja keskkonnakaitse organisatsioonidele.

Aasta 2020 plaanid: 1. loen läbi Bea Johnsoni raamatu “Jäätmeteta kodu”; 2. jätkame kodu korrastamist, et meil oleksid kodus tõesti ainult need asjad, mida vajame ja mis rõõmu teevad (pluss muidugi raamatud); 3. loen läbi Gunter Pauli raamatu “Sinine majandus”; 4. uurin täpsemalt digireostuse kohta, aga praeguste teadmiste baasil loon korra oma meilikastides, loobun kõigist uudiskirjadest, mida ei loe, vaatan üle, mis fotod kõik pilvel on.

Imeline on, kui tõstame oma teadlikkust ja teeme ise päriselt niipalju, kui meie võimuses. Ja imeteldav on, kui leiame endas jõudu ka väljapoole kommunikeerida muutuste vajalikkust. Sest koos tehes on keskkonnahoid veel eriti äge! Imetlen tohutult näiteks Extinction Rebellioni, kliimanoori (Fridays For Future), Eesti Metsa Abiks ja teisi aktiviste, sest nende tegevus on tulevikku suunatud ja tohutult suure väärtusega. Ja eriti, kuna väljapoole kommunikeerimine on tihti väga raske, sest nagu Valdur Mikita intervjuus Hedvig Hansonile ütles: “Inimesed tajuvad väga selgesti, et kui sa avalikult sõna võtad, siis varem või hiljem lömastatakse sind nagu lutikas. Miks? Sest läbi aegade on olnud tõel läbivalt üks ebasümpaatne tunnusjoon: selle maailma vägevate jaoks on tõde enamasti äärmiselt ebameeldiv. Mis siis üle jääb? – vaikida. Ja kuna targad ei räägi, täitub eeter vähehaaval aherainega – tigeduse, rumaluse ja käsitamatu mõttepudruga. Sealt ei tule enam midagi läbi ja maailm jätkab vanaviisi, mingit muutust ei tule. Sõnavabadusest on saanud täielik sõnast vabanemine ja keegi ei tea enam, mis sellise maailmaga õieti peale hakata.” Aga meie planeet Maa, meie keskkond on seda väärt, et isegi kui ei julge tähelepanu juhtida erinevate keskkonda hoidvate muutuste tegemise vajalikkusele, siis teeksime seda ikka. Kõik väikesed muutused kokku annavadki suure. “Me ise ei saa võib-olla teha ära kogu head, mida maailm vajab, aga maailm vajab kogu head, mida ise suudame ära teha.” Jana Stanfield

“Ma ei saa ise teha kõike head, mida maailm vajab, aga maailm vajab kõike head, mida ma ise saan teha.” Jana Stanfield

Jagan ka uut Keskkonnaraadio – Keskkonnahoid on äge! podcasti, mille külaliseks oli Kaia Tammekänd. Enda kohta ütleb Kaia niimoodi: “Olen Kaia Tammekänd. Rõõm Sinuga tutvuda. Nii põnev on see, kuidas meil on elu jooksul võimalus järjest enam teadlikuks saada maailmast ja iseendast, oma olemusest ning teistest inimestest ning nende olemusest ja seeläbi meie ühisest koosloomisest. Mina olen ääretult tänulik, et Fariša on minu teadlikkust keskkonnahoiust nii palju avardanud. Nii oluline on see, et keegi läheb ees ja näitab teed, et teised saaksid kergusega järgneda.” Kaia on imekaunis särav inimene, kes rõõmustab oma kohalolekuga kõiki ruumis viibijaid. Ka keskkonnasõbralikest valikutest rääkis Kaia just õppimise võtmes. Meie kõigi eesmärk on jõuda ebateadlikust ebakompetentsusest, kus me ei tea, et me ei tea, ebateadlikku kompetentsusesse, kus me teadlikult keskendumata teame ja oskame vajadusel oma harjumusi muutnud. Aitäh, Kaia, nii põneva vestluse ja inspireerivate mõtete eest! Uude aastasse on hea kaasa võtta teadmine, et me ise olemegi iseenda ja oma elu loojad ja me ise mõjutame iseenda keskkonda oma valikutega.

Keskkonnateadlik jõuluvana

Alustan inspireerituna ühe armsa tuttava kommentaarist minu eelmisele blogi postitusele ju seoses nähtava võimaluse puudumisega kodus tekkivat prügi sorteerida. Mõtisklesin selle üle, sest tõepoolest üksikisikuna meil võimalusi ju on, aga teatud hetkest on vaja ka toetavat süsteemi. Loomulikult on ka süsteemi muutmisele kaasa aitamine üks meie võimalusi, kasvõi oma mõtete teada andmine rahumeelsete protestide läbi, allkirjade kogumised, suhtlemised ametnikega. Aga meie seas on palju neid, kelle jaoks selline kodanikuaktiivsus ei tule kõne allagi. Mida siis need inimesed meie hulgast võiksid teha?

Jõudsin selleni, millest räägivad tegelikult väga paljud, ka suletudring blogija Liisa Aavik mainis seda Keskkonnahoid on äge! podcastis, et meie kõigi eesmärk võiks olla kõigepealt prügi tekitamise viimine miinimumini. Raamatus “Jäätmeteta kodu” kirjeldab Bea Johnson iseenda ja oma pere teekonda jäätmevaba eluviisi ja koduni, nende muresid ja rõõme, väljakutseid ja avastusi. Mida vähem prügi tekitame, seda vähem tuleb prügi ka sorteerituna ära visata. Palju räägitakse näiteks jõulupühade valguses kinkide pakendamisel tekkivast prügist. Ma ise avastasin, et meie koju maagiliselt aastatega kogunenud kinkekotid on täitsa tänuväärsed, sest nad on vastupidavad ning neid saab korduvalt kasutada. Kuni nad katki pole, ei pea neid ju ära viskama. Sel aastal ei ostnud ma ise mitte ühtki pakkimismaterjali, vaid kasutasime olemasolnud. Ära ei visanud samuti ühtki kingiümbrist, vaid kõik läks tagasi sahtlisse uute kinkide pakkimist ootama.

Kinkidest ka veidi – sel aastal õnnestus vist kõigile teha kingid, mis ei jää tolmu koguma, teevad (siiski?) rõõmu, ning vähemalt pooled süüakse ära või saavad elamustena nauditud. Ootamatult jäi mulle kinkidest sisse väga hea tunne, sest peale Elsa nuku, mida mu nelja-aastane tütar nii väga tahtis ja mille jõuluvana sai täiesti korralikuna ja isegi originaalpakendiga järelturult, polnud muud midagi “plastikust”. Tunnen, et meie jõuluvana hoolis lisaks meie rõõmustamisele ka keskkonnast. Olen talle selle eest tohutult tänulik!

Toon ühe näite veel. Mu mehevend tõi 22. detsembril tordi, mida müüdi nii 23nda kui ka 24nda kuupäevaga. Ta valis 23nda kuupäevaga vähendades nõnda teadlikult tõenäosust, et see tort ära visatakse. Ja viimased tükid sõime alles 26ndal. Kuna toidu raiskamine ja toidu äraviskamine on väga suur probleem, on hästi tänuväärne, kui saame teha nii, et vähem toitu raisku läheb. Muidugi oleks võinud ju torti ka ise teha, aga ma tegin ise jäätist seekord.

Saan aru küll, et kinkida tahame ju parimat ja ilusaimat ja kindlasti ei taha olla ega näida kitsi. Seega on uus asi ning võimalikult kauge kuupäevaga toit kindlasti parim! Või kas ikka on? Kõik oleneb valdkonnast, meie lähtepunktist ja kindlasti ka väärtushinnangutest. Podcastis Keskkonnahoid on äge! mainis ettevõtja Margus Kullerkupp, et ilmselt on meditsiin üks selline valdkond, kus vaid professionaalid saavad otsuseid teha. Samas kas riietusese või mänguasi peavad tingimata olema tuttuued? Ja kui ostan poest toitu tänaseks või homseks, kas see peab olema kuuajase säilivusajaga? Minu meelest on vahva niimoodi mõtiskleda ja vahel teadlikult näiteks mittešopata. See hoiab mõnusalt aega ja raha kokku ning annab võimaluse hoopis näiteks raamatut lugeda.

Illustreerivaks fotoks valisin pildi, mis tegi mulle tohutult nalja. Tunnen end väga tihti just selliselt, nagu on tüdruku ilme fotol. Tõlge: kloun küsib Gretalt (Thunberg), kas ta tahab õhupalli. Greta küsib vastu, kas see on plastikust. Ja siis klouni reaktsioon…. Minule selline huumor meeldib. See juhib tähelepanu miskile, mis tundub nii süütu ja pidudel, eriti laste sünnipäevadel, iseenesestmõistetavgi, ja paneb mõtlema, et kas see ikka on üks ja ainuke võimalus. Ja kas see peab nii jätkuvalt olema? Lõpuks on oluline ju ikka see, et tunneme end hästi! Ma ise mõtlen, et kui õhupall tõesti on “elu ja surma küsimus”, siis võib selle ühe ju osta ja seda päriselt nautida. Aga kui ei ole, siis leiame kindlasti väga palju teisi viise olemaks õnnelik nõnda, et hoiame ka oma keskkonda. Ja naudime sealjuures mõtteviisi, et keskkonnahoid on äge.

Mulle nii meeldib selline huumor! Tunnen end tihti “peo rikkujana” just niimoodi, nagu fotolgi kujutanud…

Jagan ka viimast podcasti Keskkonnaraadios – Keskkonnahoid on äge! Vestleme aasta vabatahtliku ja TLÜ bioloogiatudengi Kirke Raidmetsaga inimestest, loodusest, meie endi valikutest, võimest muutuda ja üldse kõigest, mis tundus sel hetkel põnev. Kirke on meeletult inspireeriv ja vahva inimene! Aitäh oma mõtteid meiega jagamast ning kõigile inspireerivat kuulamist!

On asju, millest ei tohiks nagu rääkida – aga ehk võib kirjutada

Ilmselt mõtleme kõik vahel, et küll oleks tore pigem mitte teada ja mitte näha kõiki neid halbu asju, mis planeediga toimuvad. Hiljuti sattusin fotole, mille siia postitusele ka lisan. Sellel on mees, kes on oma silmad kätega kinni katnud. Ta selja taga on kujutatud erinevaid olukordi, mis praeguses maailmas toimumas ja pildi pealkirjaks on “Maailma õnnelikeim mees”. Selleks, et praeguseid probleeme lahendada, tuleb meil neid kõigepealt endile teadvustada ja näha. Aga kuidas neid probleeme meie teadvusse tuua, panna meid neist aru saama ja neid nägema? Ja kas üldse tohib elada valides mitte näha ja teadlik olla sellest, mis maailmas toimub? Sest nägemine teeb õnnetuks, või on tüütu, või lihtsalt mugavam on mitte näha? Ehk saab ka nähes ja teadvustades olla oma elus õnnelik? Sest kindlasti ei ole keskkonnaprobleemid ületamatud, kui nendega tegeleda ja esimene samm on nende teadvustamine. Ja kui teadvustamise ja nägemisega samal ajal ka lahendustele keskenduda, võiks masendus ju mitte tekkida?

Esimene ja kõige olulisem muutus, mis võiks meie teadvuses toimuda: keskkonnaprobleemid on reaalsed ja me võime neist rääkida omavahel tülli minemata! Näiteks täna olin tõsiselt hämmingus, kui mul ei lastud ilma tülita seltskonnas tekkinud biolagunevat prügi eraldi sorteerida ja ise ära viia…

Minu jaoks on väga kummaline, et toiduvalikutest rääkimine on justkui tabu. Toidu raiskamisest rääkimine ja selle probleemiga tegelemine tundub juba olevat veidi valutum. Ometi teame praeguseks ilmselt kõik, kui palju kahju keskkonnale mõned meie toiduvalikud teevad võrreldes mõnede teiste valikutega. Miks me siis seda teemat justkui “ei julge” omavahel kiretult arutada ja oma valikuid ka vajadusel muuta? Näiteks selle asemel, et kurvastada, et midagi tuleb “ära jätta”, võiksime suhtuda nii, et “võtame teised valikud juurde”. Sellega seoses on veel teine küsimus ka, nimelt miks on kuulajatel tunne, et kui siiski keegi räägib neile sel teemal, siis ta justkui “vibutaks sõrmega, noomiks, tuleks teisi õpetama”? Kui ometi on tegemist teemaga, mis meid kõiki puudutab nii mitmel tasandil. Loomulikult räägin loomset päritolu toidu vähendamise vajalikkusest.

Teine suur teema on prügi. Lääne ühiskond on seatud nõnda, et keskkonnasõbralike valikute tegemine nõuab tarbijatepoolset pingutust. Mul sõber hiljuti kirjeldas kui keeruline tal oli lennujaamas teha valikuid nõnda, et ei tekiks ühekordseid nõusid, vajamatut prügi ja plasti. Saan aru, et see võib tunduda inimestele ületamatu probleemina, ongi raske… Aga on võimalik see enda jaoks lihtsaks ja isegi ägedaks mõelda: oma lahe joogipudel, oma iseloomuga toidukarp. Olengi oma sõbraga nõus, on vaja iseenda poolset panust, et saada teha keskkonnasõbralikke valikuid. Kasuks tuleb mõtteviis, et nõnda toimida on äge! Et on äge kanda kaasas oma kohvitopsi. Et on äge keelduda kõigest, mida ei vaja. Et on äge ette planeerida. Ja et iga iseenda parim ongi selle hetke parim. Ja et homme võin saada paremini. Kui piisavalt palju inimesi sellest hoolib ja räägib, siis muutub ka süsteem. Kui on nõudlus pakendivabade toodete järele, tuleb ka pakkumine järgi. On ka juba tulnud. Ja kõigile neile, kes valivad veel siiski proovida eitada kliimamuutusi, siis prügi teema on täiesti nähtav ja reaalne ja laastav meile kõigile!

Kolmas teema, mis pidevalt tänapäevase elukorralduse tõttu meeles mõlgub, on meie suhtumine loomadesse. Ühel hiljutisel peol öeldi mulle, et inimestena peame liha sööma, sest juba meie esivanemad tegid nii. Jah, olen täiesti teadlik, et see siin ongi just see teema, millest justkui ei tohi rääkida, sest see olla igaühe enda otsus, mida ta valib süüa. Loom aga ei ole ju “mida”, vaid on “keda”. Me peame liigutama loomad elusolendite kategooriasse ja ära asjade ja ressursi kategooriast. Valisin pikalt vaikida, aga siis tekkis selline seos, et kui näiteks kõnnin tänaval ja keegi lööb teist inimest, kes ilmselgelt on nõrgem, või lööb koera, kiusab kassi, siis ei eelda ju ühiskond, et astun vaikides edasi? Pigem oodatakse minult tegutsemist, et aidata. Sama tunnen mina keskkonna ja kõigi loomade suhtes. Ma ei saa vaikida, sest see tähendaks, et valin silmad kinni panna ja mitte reageerida. Kui ometi me inimestena ja ühiskonnana toimime just sel alusel, et reageerime ja aitame. Nüüd jõulude ajal on kogu see teema veel eriti aktuaalne. Veidi numbreid: maismaaloomi tapetakse aastas üle 74 miljardi selleks, et inimesed neid süüa saaksid (ja kolmandik toodetavast toidust visatakse inimkonna poolt ära ka…). Sellele numbrile lisanduvad triljonid veeloomad, kusjuures ca 40% veeloomadest toidetakse sisse maismaaloomadele, keda inimestele toiduks kasvatatakse. Peame neisse numbritesse süvenema ja mõtisklema, kui suure koormuse selline tegevus meie planeedile peale paneb. Põllumaast 83% kasutatakse loomasööda kasvatamiseks, samas läheb ca 90% energiast, mida kasvatatavatele loomadele sisse söödetakse, nö kaduma enne, kui loom inimese toidulauale jõuab. Ja jälle – kolmandik toodetavast toidust visatakse ära. Milline raiskamine! Kuidas me saame silmad kinni panna nende numbrite ees ja jõululauale mõtlematult rõõmu ja rahuga looma küpsetada? Ja miks me justkui ei tohi neist asjust rääkida omavahel päriselt?

Lõpetuseks teisest fotost, mida jagan inspireerituna oma sõbrannast. Ta tunneb end seltskonnas tihti kurvalt, sest tunneb, et teda rünnatakse tema valikute tõttu. Teda tundes võin öelda, et tema tõesti ei püüa teisi ümber veenda. Ta hea meelega ei räägikski oma valikutest, kuigi veganlus võiks tänaseks päevaks olla juba küsimustetagi aktsepteeritav. Tahangi siinkohal öelda välja kõigile, kes valivad veganite üle nalja teha või nende valikuid küsimärgi alla seda: “Inimesed, kes valivad olla nii vägivallatud kui on nende võimuses, on üliägedad! Nemad on need, kes viivad meid inimkonnana edasi vägivallatumasse tulevikku. Hoiame neid.” Ja kui keegi räägib loomadest ja eetikast või loomadest ja keskkonnast, siis võib ju näiteks sellest teemast huvituda?

Kas on ikka enam nii, et “õndsad on need, kes ei näe?”
Hiljuti oli mu sõbranna hästi kurb, sest ta tunneb pidevalt, et teda rünnatakse (kindlasti tahtmatult) tema enda sõprade poolt, sest ta on vegan. Mul oli endale see pilt telefoni salvestatud, saatsin siis tallegi. Pühendan selle foto kõigile, kes tunnevad, et nad ei leia mõistmist oma valikute tõttu.

Uus osa ka soundcloudis Keskkonnaraadios – Keskkonnahoid on äge!. Vestlesime ettevõtja ja Rohevalla töögrupi liikme Margus Kullerkupuga tema keskkonnasõbralikest valikutest ja rohelisest ettevõtlusest. Inspireerivat kuulamist!

Toit ei ole ära viskamiseks!

Eelmist arutelu kirjutades tundus seekord oluline mõtiskleda toidust ja toiduraiskamisest. Ja tuntud inimeste sõnavõttudest keskkonna teemadel. Ja sellest, kuidas need seotud on ja miks on tuntud inimeste sõnavõtud olulised. Hästi lühidalt öeldes on nii, et inimestena tunneme vajadust kuuluda oma hõimu. Selline ellujäämiseks ülioluline vajadus arenes meil välja juba väga ammu, sest meil oli oluline teha vahet enda hõimul ja võõrastel. Ja sotsiaalsete loomadena oli oluline järgneda hõimu juhile, et kogu hõim tegutseks ühtlaselt. Meil oli vaja aru saada, mida kogu hõim tahab ja sellega arvestada. Aga nüüd olukorras, kus me kõik peame tegema kõik endast oleneva, et keskkonnaga arvestada, on meil siiski alles vajadus kuuluda, vajadus mitte oma hõimust väga välja paista ja vajadus liidreid kuulata. Sellega seletaksin ära suunamudijate mõju meile, samuti tuntud inimeste mõju, ja nende inimeste mõju, keda austame ja kellest hoolime. Ja seetõttu olen alati tohutult õnnelik, kui keegi laiemale avalikkusele tuntum inimene, keegi kõrgemal sotsiaalsel redelil olev inimene, aga tegelikult ka kõik teised võtavad sõna ja väljendavad oma muret keskkonna pärast ning on oma tegudega eeskujuks. Sest kunagi ei tea, kes keda suudab inspireerida tegema oma harjumustes keskkonda arvestavamaid muutusi.

5. detsembril ilmus meedias Evelin Ilvese artikkel “Kas minu kodune toidu raiskamine õhutab tõesti kliimakatastroofe?” Vajalik lugemine kõigile, sest lisaks paljudele arvudele, uuringutele ja seaduste kitsaskohtade viidetele on seal igapäevaste olukordade kirjeldusi ja tavatarbija arutluskäike. Ja vastuseks oma pealkirjas esitatud küsimusele: “Jah, sina, mina, maavanatädi ja naabri beebi raiskavad kõik umbes 173 kg toidupoolist! Kusjuures suurim hulk toitu raisataksegi just kodumajapidamistes (53% kogu raisatud toidust), mitte ladustamisel, transportimisel või poodides. Selle hulluse ümberpööramine on meie oma kätes!” Ehk et jah, ikka ise saame maailma paremaks muuta juba sellega, et ei lase oma toidul raisku minna. Jõulude eel on toidu teema eriti aktuaalne, sest toimuvad peod, käime külas, meil käiakse külas, peame pühi. Ja kõikjal on laud kaetud, tihti on laud toidust looka kaetud. Laua looka katmine pole halb, kui teadvustame endile, et kogu toit tuleks lõpuks ära tarbida nii, et ei söö end üle. Seetõttu võime näiteks paluda kõigil külalistel oma karpidega tulla, et hiljem ülejäänud toit laiali jaotada ja seeläbi säästa aega ja raha ostes koju vähem toitu. Võime ülejäänud toidu teistele sõpradele-tuttavatele laiali jagada. Hea oleks enne mõnega kokku leppida, et vältida olukorda, kus teistelgi kodudes nii palju toitu, et enam ei mahu. Kindlasti on võimalusi veel väga palju, piiriks on vaid taevas, et tulla välja loominguliste lahendustega. Peame vaid tahtma toitu mitte ära visata. Poest toitu varudes võiksime ka vaadata, et võimalusel valiksime lähiajaks need toiduained, mille realiseerimiskuupäev on hästi lähedal, sest nõnda aitame ka toiduraiskamist vältida. Ja loomulikult, kui vähegi võimalik, eelistagem taimset, tehes nõnda head nii endale, loomadele kui ka keskkonnale. Sest eriti pühade ajal on loomse toidu osakaal väga väga suur, suurendades nõnda vajamatult meie keskkonnajalajälge.

Täitsa teise teemana jagan oma rõõmu sel nädalal toimunud kahe ürituse üle, kus õnnestus vältida ühekordseid nõusid. Esimene oli minu lapse lasteaias toimunud jõulukohvik. Otsustasime hoolekogus ja ka lastevanematega, et kogume ise nõusid ja ise peseme pärast ära. Ja saime hakkama. Väga hea tunne jäi sellest sisse, sest meil õnnestus päris suurt hulka prügi üldse mitte tekitada. Teine üritus toimus Anija mõisa ait-sündmuskeskuses, kus Anija Lions Klubi korraldas Puuluupi heategevusliku kontserdi. Külalistele pakuti piparkooke, šokolaadi ja ka kohvi. Anija mõisa poolt oleme teinud otsuse, et mõisaliku miljöö ja meeleoluga ei sobi ühekordsed nõud mitte kuidagi kokku, rääkimata keskkonna aspektist. Nõnda leidsimegi koos lahenduse kohvitasside kogumise näol ning iga külaline sai juua kohvi päris tassist, mille siis ära loputasime. Nüüd on meil mõisas päris palju jooginõusid ja edaspidi on jälle võimalik sellisel viisil kohvi pakkuda. Siinkohal tänan kõiki tasside annetajaid.

Hea on näha reaalseid muutusi meie mõttemaailmas, meie valikutes ja meie omavahelistes vestlustes. Peaasi, et keskkonnahoidliku eluviisi enda jaoks ägedaks mõtleme ja ägedaks teeme, et ka teisi inspireerime ja oma hääle selles valdkonnas kuuldavale toome.

Jagan ka viimast podcasti Let’s have fun saving the planet / Keskkonnahoid on äge! saadet, kus vestlen blogi Suletudring.ee autori ja koolitaja Liisa Aavikuga. Leian, et tihti on kuulata lihtsam, sest seda saab teha muude tegevuste taustaks. Kindlasti ootan kõigi mõtteid ja ettepanekuid, ägedaid ja inspireerivaid avastusi ja “ahhaa”-hetki. Sest ainult koos teeme ära suuri asju.

Millalgi netiavarustes jäi silma, pildi looja on veidi kaduma läinud alt ääres. Tõlge: “Me ei saa kedagi sundida kedagi kuulma sõnumit, milleks ta pole valmis, aga me ei tohi alahinnata “seemne istutamise” jõudu.”

Vaikuse võlu

Käes on ilus aeg, mil räägime palju hoolimisest, kallite inimestega koos olemisest, üksteise aitamisest. Samas on suurel osal tohutult palju pinget kogu “jõulutralliga”. Miks? Ja kuidas selle keskkonnast hoolimisega kogu selles “jõulumöllus” veel on?

Olen viimastel päevadel sattunud mitmeid jõululaule kuulma ja oma ette sõnade üle mõtisklema. Lauludes räägitakse palju kingimägedest, kinginimekirjast jõuluvanale, laste rõõmust kinkide üle, ootusärevusest kinke oodates… Miks füüsiliste kinkide (kingimägede) saamist ja kinkide tegemist nii oluliseks peetakse? Kas asjad teevad meid siis päriselt õnnelikuks? Kui minu käest küsida, mis mind õnnelikuks teeb, siis kõigepealt nimetaksin iseendaga veedetud kvaliteetaega, lähedastega koos olemist, matkamist, lugemist, sõpradega naermist, muusikat ja nõnda edasi. Kuid mitte ühtki füüsilist asja ma oma nimekirjast ei leia. Siiski – olin õnnelik, kui eelmisel aastal jõuluvanalt teise ringi suusad sain. Aga selle olin jõuluvanaga pikalt ette läbi rääkinud. Arvan, et asjad teevad päriselt rõõmu siis, kui neid tõesti tahame ja pikalt kasutame. Kui aga uus asi ainult saamise hetkel rõõmu teeb, siis on tegu endale emotsiooni ostmisega asja hinnaga. Ja sellisel juhul võiks läbi mõelda, ehk saab seda emotsiooni ka kuidagi teisiti endale tekitada asja endale ostmata. (Kindlasti ei räägi ma siin abivajajaist.)

Kindlasti on meil võimalik lahendada kõigi kinkimiste soovid kinkides näiteks kontserdipiletid, tehes sõbra nimel annetus südamelähedasele organisatsioonile, minnes koos matkale, või spasse, kokates koos head süüa. Võimalusi on väga palju erinevaid. Ja nõnda oleme kohe eos ka keskkonnasõbralikud, sest me ei tarbi asju ja ei tooda prügi. Ja tõsiselt kinke nautida loomulikult!

Mulle meeldis Merilin Tamme mõttekäik Keskkonnaraadios Keskkonnahoid on äge!, kus ta ütleb, et vaikus on ressurss. Ja et vaikuses on tema jaoks kõik vastused olemas. Ja et tegelikult on vaikuses meie kõigi jaoks vastused olemas. Peab vaid oskama kuulata. Ja seda soovingi meile kõigile jõulukuuks – oskust vaikus üles leida, vaikust kuulata, ja vaikust nautida. Ja lihtsalt olla. Terapeut Marisa Peeri loengust jäi meelde mõttekäis, et me oleme human beings, mitte human doings. Eesti keeles: oleme inimolijad, mitte inimtegutsejad. Laskem siis endal jõulukuul vahel lihtsalt olla. Ja nautigem iga oma keskkonnasõbralikku valikut! Ja nii on keskkonnahoid alati äge!

Vahepeal tuli Kehras imeilus kohev lumi maha. Ja sulas ära ka. Aga esimene advent ja päkapikud tulid valge lumevaibaga. Õnnelik olemiseks pole palju vaja.

Veel palju teisi ja erinevaid mõtteid, mida ja kuidas teha, et me kõik naudiksime keskkonnasõbralikku mõtteviisi, uurin ja arutlen vahvate külalistega podcastis Keskkonnaraadio – Keskkonnahoid on äge!. See on leitav aadressil: https://soundcloud.com/lethavefunsavingtheplanet/.

Jõulude ajal on lauad toidust lookas, jah? Järgmine kord sellest!

Annetamine ja keskkonnahoid – kas sarnased mõtteviisid?

Õige pea Eestis esmakordselt toimuvate annetamistalgute valguses mõtisklesin küll annetamisest, aga jõudsin ikka keskkonnahoiuni välja… Kohe jutustan, kuidas.

Annetamistalgutega sarnane algatus on saavutanud rahvusvahelise menu Giving Tuesday ehk andmise teisipäeva nime all. Annetamistalgutega tahetakse suurendada annetuste kogust, kuid laiem eesmärk on tuua annetamise teema suurema avalikkuse ette ning teadvustada, kui palju on meil erinevaid heategevuslikke organisatsioone ning kui palju on inimesi, kes tegelevad teiste aitamisega. Ja kui palju saab ise käed külge pannes teha meie kõigi keskkonna paremaks muutmiseks. Igaüks, kellel huvi täpsemalt uurida, kiigake palun nende kodulehele: www.annetamistalgud.ee või külastage nende FB lehte. Minult küsis arvamusartiklit annetamise kui mõtteviisi kohta meie kohalik viie valla leht Sõnumitooja. Ja kuna artikkel on veebis kõigile huvilistele olemas, siis kasutan julgelt lõike sealt ka siin, sest tahan sel teemal veel mõtiskleda. Huvi korral saab tervet artiklit lugeda siin: https://sonumitooja.ee/anne­ta­mi­ne-on-age/.

Pean tunnistama, et õppisin annetamise vajalikkust väärtustavat mõtteviisi aastaid. Ülikoolis õppides sattusid mulle kätte esimesed enesearengu raamatud ja plaadid. Ja minu mäletamist mööda ei olnud ühtki raamatut ega plaati, kus ei oleks räägitud annetamise kui mõtteviisi arendamise vajalikkusest. Ma ise annetasin pikka aega pisteliselt ja pigem harvem. Alles viimastel aastatel olen enda jaoks avastanud püsimaksekorraldused kui annetamisviisi. Seda selleks, et annetaksin regulaarselt olenemata, kas see mulle minu „olulises ja kiires“ elus meenub või mitte. Ja kui mingi ajani arvestasin põhjust „mul läks meelest ära“ kui täiesti adekvaatset, siis ühest hetkest ei tahtnud ma enam oma võimet ise vastutada oma otsuste eest ära anda.

Aga tagasi tulles ennist mainitud enesearengu raamatute juurde, miks seal annetamisele nii suurt rõhku oli pandud? Uuringud näitavad, et inimene on õnnelikum, kui tunneb end kasulikuna – saab midagi teistele anda selle eest vastu saamata. See ongi esimene ja ehk kõige olulisem põhjus, miks võiks annetada – et olla õnnelikum. Ja õnnelik inimene toimib oma elus ju palju paremini. Internetikeskkonnas „Ma armastan aidata“ nimetatakse lausa viis põhjust, miks annetada: saad tagasi positiivseid emotsioone, oled osa kellegi teise õnnest, saad aidata kaasa südamelähedase probleemi lahendamisse, oled eeskujuks lähedastele ja sõpradele ning tunned tänulikkust selle eest, mis on sinu elus hästi.

Aga kas annetama peaks ainult raha? Kindlasti mitte!. Ise annetasin üliõpilasena pikalt oma aega tasuta esinedes ja mõnda aega kooridirigent olles palka saamata. Viimasel aastal olen ka Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlik talgujuht, mis annab võimaluse oma aega annetades osaleda ökosüsteemide taastamise talgutel. Kui talgutel osaledes on mul lisaks võimalus looduse kohta õppida ja vahvate inimestega lõbusalt looduses aega veeta, siis esinemine ja koorijuhtimine andis palju väärt kogemusi mulle endale, eneseteostustunde ja võimaluse muusikat teha. Mulle tundubki, et vabatahtlik töö ja talgutel käimine hakkab vaikselt muutuma normaalsuseks. Samuti pole harv, et käiakse abiks loomade varjupaigas, supiköökides, kogutakse annetusi peredele, annetatakse toidupangale.

Kõige parem viis meil endil tulevikku ennustada on see ise luua. Ja annetamine enda jaoks olulise teemaga tegelevale organisatsioonile on üks võimas viis aidata maailma paremaks luua. Eestis annetab heategevuseks keskmiselt iga neljas inimene. Oleme sellega maailmas 66. kohal. Aga kui palju rohkem saaks ära teha, kui annetajaid oleks näiteks kaks korda rohkem? Näiteks eelarvest rääkides kõneldakse raha planeerimise vajalikkusest, kulude optimeerimisest, sissetuleku suurendamisest, säästmisest ja investeerimisest. Aga kas annetamine ei võiks samuti olla üks eelarverida?

Mida tervem ja tugevam on ühiskond, seda enam hoolitseme nõrgemate eest, teeme vabatahtlikku tööd, annetame nii oma raha kui ka aega. Jõulude ajal saab annetamine sisse väga suure hoo. Kuid kas annetamine peab jääma ainult jõuluaega? Võiksime annetamisest mõelda kui võimalusest teha head kogu aasta jooksul, et muuta maailma natukese haaval paremaks.

Viimastel päevadel olen leidnud palju sarnasusi mõtteviisis, mis toetab annetamist ja mis väärtustab keskkonnahoidu. Ka keskkonda hoides, oma valikuid üle vaadates, vajadusel sammhaaval oma harjumusi muutes astume endast heas mõttes välja ja võtame teadlikult vastutuse, et luua paremat maailma. Küll on hea, kui suudame sealjuures rõõmsad ja õnnelikud olla. Sest päriselt, miks mitte? Keskkonnahoid ja annetamine on ju täiega äge!

Foto: Judith Wegmann. Mõni aasta tagasi Baselis.

Kuidas jõudsin siia, kus olen?

Lõbus talguline. Klõpsu tegi Kirke Raidmets.

Olen muusikateadlasest pianisti ja kirjaniku tütar. Lapsena meeldis mulle endale kõike õppida ja pilli mängida. Ainult sporti ei meeldinud teha. Kuidagi läks nii, et jätkasin muusikaõpinguid, algul Eestis, siis Soomes, lõpuks ka Šveitsis. Pikalt nägingi end pianisti, õpetaja ja kontserdikorraldajana. Raamatuid ikka lugesin, vahelduva eduga proovisin sporti ka teha, ja järjest enam tekkis side loodusega. Lapsena väike kogemus maal olemisega siiski oli, viieaastasena elasin ühe suve maal, samuti oli meil mitu aastat Viljandis elades väike põllulapike, heina olen teinud, küülikutele võilillelehti korjanud, bussi pealt tädi juurde mitmeid kilomeetreid läbi metsa kõmpinud. Aga kõiges muus olin täiesti tavaline linnalaps.

Millalgi kahekümnendate alguses tekkis mu tutvusringkonda üks tütarlaps, kes “hakkas järsku” veganiks. See oli hetk, kui esimest korda tekkis minu vaatevälja mõtteviis, mis erines kardinaalselt kogu mu senisest elust. Kuulsin esimest korda loomaõiguslusest, täistaimse toitumise võimalikkusest, loomsete toodete mittekasutamisest. Tol hetkel minu füüsilises elus midagi ei muutunud. Kuid tagantjärele vaadates muutus kõik minu vaimses maailmas. Mõne aasta jooksul katsetasin taimetoitlust jättes välja kõik loomad-linnud-kalad oma menüüst. See periood kestis alguses poolteist aastat, hiljem jäi see mu põhiliseks kokkamisviisiks. Mõni aasta tagasi tuli minusse selge teadmine, et tahaksin väga tahta olla vegan, ehk siis mitte kasutada oma elutegevuseks ühtki loomset toodet.

Mäletan selgelt, et sealtpeale algas minu teekond täistaimse toidu maailma. Ja täpselt samal ajal keskkonnateemade maailma. Hakkasin teadlikult otsima infot vegan toidu kohta ja täiesti tahtmatult leidsin lisaks retseptidele tohutus koguses keskkonnaalast infot. Infot, millest mul aimugi polnud. Täiesti piinlik praegu tunnistada, ausalt. Olin kliima soojenemisest vaid veidi midagi kuulnud, loomade väljasuremisest ehk ka natuke, aga võib-olla ka mitte. Inimese rollist kogu selles mäsus – pole kindel.

Miks? Esiteks ilmselt sellepärast, et kogu mu tähelepanu oli mujal, õppisin, käisin tööl, olin pidevalt armunud… Teiseks tundub mulle, et sellest teemast meedias ehk ka räägiti vähem. Enese rahustuseks on hea nõnda mõelda ju, et keegi kusagil mujal oli jätnud midagi tegemata. Tõde on ilmselt see, et mind lihtsalt ei huvitanud. Samas – me kõik elame oma infomullis ja see mull on suuresti eri “küpsiste” tulemus, mis meie digiliikumist jälgivad. Seda teades reageerin teadlikult näiteks facebookis kõikidele postitustele, jagamistele, fotodele, mis mulle korda lähevad. Sest tahan oma infomulli valida nii palju, kui mulle tundub, et on võimalik.

Aga tagasi tulles – samm haaval sain teadlikuks minu enda võimalusest oma otsustega elu ja maailma kulgu pisihaaval mõjutada. Ja iga väike muutus on sünnitanud järgmise. Kõige olulisemaks pean mõtteviisi muutust: “Mina ise muudangi maailma.” Minu unistus on inspireerida meid kõiki oma jõudu tagasi võtma ellega, et otsime alati võimalusi, kuidas saab! Tallinna visioonikonverentsil kõlas mõte, et vaadakem otsa noortele, kes juba teavad, milline maailm peaks olema, milliseks muutuma. Mind ennast inspireerib teadmine, et saan endale julgelt otsa vaadata teadmises, et annan oma parima. Ja olen kindel, et inimestena koos suudame muutuse ära teha. Peaasi, et tunneme end hästi, lootusrikkalt ja inspireerituna, et oleme õnnelikud iga oma väiksemagi muudatuse üle oma elus ja valikutes.

Mis ma ise täpselt siiani teinud olen? Sellest juba järgmine kord. Seniks aga Let’s have fun saving the planet. Keskkonnahoid on äge!

Inspireeriv noor inimene, kes räägib sellest, kuidas igaüks meist saab igas elu hetkes olla väikest viisi keskkonnaaktivist lihtsalt oma eeskujuga, oma valikutega, oma teadmistega, oma mõjuga. Mitte midagi erilist ei peagi tegema, lihtsalt teadvustama oma valikuid.

Let’s have fun to save the planet?

Miks just selline pealkiri? Kohe räägin.

Mõni päev tagasi lugesin youtuber MrBeasti algatusest #teamtrees. Eesmärk on istutada üle maailma 20 miljonit puud, annetamine selleks kestab 1. jaanuarini 2020. Algas see nii, et internet kutsus youtuberi MrBeasti üles istutama 20 miljonit puud tähistamaks 20 miljoni jälgija täitumist tema lehel. Oma jälgijate soovitusel ühines ta youtuber Mark Roberiga, kellega koos ehitasid nad kampaaniat 5 kuud ja tulid avalikkuse ette 25.oktoobril. Nende eesmärk on istutada puud kõigile kontinentidele, mille nimi ei ole Antarktika! (Puud istutab The Arbor Tree Foundation umbes kahe aasta jooksul pärast annetuse lõppu.) Ja igaühel meist on võimalik aidata puid istutada annetades vastavalt oma soovile ja võimalustele.

Mu abikaasa Meelise nimel annetas tema vend sada puud, mispeale uurisime annetajate nimekirja. Ikka põnev, et kui palju on keegi annetanud, kas on kuulsaid nimesid. Elon Musk on annetanud 1 miljon puud! Mispeale Tobi Lutke tundus tahtvat härra Muski üle trumbata ning annetas 1 miljon ja 1 puud! See oli hetk, mil mõistsin, et muidugi, me ju tahame, et oleks lõbus, äge, vahva, mänguline, hea olla. Ja siin oli ehe näide, kuidas head tehes saab kildu visata.

Vaadeldes, mõtiskledes ja kirjutades suunan tähelepanu ainult lahendustele. Alati mõnd teemat vaadeldes küsin kuidas saab, sest meie aju annab vastuse täpselt sellele küsimusele, mille talle esitame. Ja mida asjalikumat vastust soovime, seda rohkem võiks oma küsimust lihvida. Samuti on iga katse mingit konkreetset olukorda lahendada ja parandada, tulla välja keskkonnasõbralikumate lahendustega, kiitust väärt. Isegi kui muutus tundub olevat esialgsel vaatlusel imepisike. Ja nii uskumatu kui see ka näib, meie igaühe iga panus loeb. Väikesed muutused kokku annavad suure muutuse. Teisalt on loomulikult ülioluline, et tekiksid suuremad ja süsteemsemad muutused. Aga kõiki muutusi, ka suurte korporatsioonide omi, juhivad inimesed. Kõik me oleme inimesed. Ja me kunagi ei tea, keda võime oma eeskujuga innustada ja inspireerida.

Minu unistus on mõtteviis, kus iga keskkonda arvestav valik, iga annetus, iga otsus, iga muutus meid ennast rõõmustab ja inspireerib. Eluviis, kus naudime oma panuse andmist selleks, et meie keskkonda hoida ja kaitsta ja muuta paremaks. Et saaksime Robin Sharma küsimusele: “Are you leaving the world a better place than you found it?” ehk tõlkes “Kas jätad maailma parema kohana kui see oli?” vastata igaüks jaatavalt.

Käisin laupäeval Pärnu rannas jooksmas ja seal jõudis minuni hästi selgelt, et inglisekeelne väljend “having fun” kirjeldab ellujäämise nimel mitte võitlema pidava inimese olemise soovi suurepäraselt. Sealsamas on kõikjal järjest enam häid, kasulikke ja ettevaatavaid maailmas paremaks kohaks muuta soovivaid algatusi. Algatusi, millega võimalus kaasa minna hea tundega. Ükskõik, kui halb on maailma/planeedi olukord, kurvastamine ja masendunud olek ei aita. Me inimestena toimime kordades paremini, kui tunneme end hästi.

See mõttekäik andiski tõuke Let’s have fun saving the planet ehk eesti keeles Teeme maailma paremaks rõõmsalt loomiseks! Minu soov on aidata levitada planeedi praegust olukorda paremaks tegevaid ideid, ettepanekuid, soovitusi, nõuandeid, algatusi ja projekte. Olukorra tõsidust oleme teadvustanud, nüüd on vaja tegutseda. Ja selleks, et tegutseda, on vaja teada, mida teha. Ja hea ning lootusrikas meeleolu aitab õnnestumisele kaasa. Tahangi ühendada inimese ürgse soovi mängida, olla õnnelik, nautida elu meie igapäevaste valikute keskkonnahoidlikuks tegemisega. Sest see on äge! See on fun!

Foto: Kirke Raidmets. Eestimaa Looduse Fondi talgud on üks viis anda oma panus ökosüsteemide kaitsesse.

Aga kes ma ise olen? Sellest juba järgmine kord.