Kuidas mitte olla üks rändrohutirts rändrohutirtsuparves?

Järgneva mõttearenduse tegin kirjalikult kõigepealt sotsiaalmeedias ühe artikli jagamisele kommentaariks. Artikkel ise on minu meelest küll kõigil vaja läbi lugeda, see rääkis üldiselt sellest, et inimestena võiksime oma valikuid teha targemalt kui rändrohutirtsude parv. Mina aga muudkui mõtlen, et mis meid siis segab olemas targem kui rändrohutirtsude parv? Mis mind segab? On ju nii palju, milles saab muuta end ja oma valikuid, et olla keskkonnasõbralikum. Ja paljud neist ei ole tegelikult üldsegi objektiivselt vaadatuna keerulised või rasked, samuti ei tee nad minu elu halvemaks. Aga on ehk ebamugavad. Paljud on ka justkui vastuolus sotsiaalsete normidega.

Inimesel olla kuus põhivajadust: kindlustunne (security), põnevustunne (drama), sotsiaalne tunnustus ja heakskiit (social significance), kuuluvustunne (love and connection); arengutunne (development), võimalus anda ja panustada (possibility to give). Ja kui me neid oma vajadusi endale teadlikult ei teadvusta, siis leiame sellegipoolest viisid, kuidas neid vajadusi rahuldada, väidetavalt eriti nelja esimest, olen aru saanud. (Minu info pärineb Tony Robbinsilt, Eric Edmeadesilt ja Epp Adlerilt). Kas võib olla nii, et kuigi näiteks loomade söömine on üldiselt planeedile meeletu koorem ja eriti meie, lääne inimeste ellujäämine enam loomade söömisest ei sõltu, pigem läheb järjest halvemaks, siis juhul, kui looma söömine (sööja jaoks steik, hakkliha, šnitsel, kotlet, pihv jne) tekitab sööjas sotsiaalset kuuluvustunnet, tekitab turvatunde traditsiooni ja/või kultuuri järgimine), ehk veidi ka põnevusetunnet (sest ei tea, kas siis päriselt on see loomade söömine nii halb tervisele ja keskkonnale), siis selle inimese enda seisukohast järgib ta enda vajadusi ja hoolitseb enda eest? Teisest küljest hoiab meie alateadvus meid kinni tuttavlikus, sest kuna oleme jätkuvalt elus, siis on valikud, mis on meid praegusesse hetke toonud, ju piisavalt head, sest ära ju ei surnud. Alateadvus tahtvatki jätkata nii, nagu alati, sest miskit muutes on ju oht ära surra (näiteks Marisa Peer räägib sellest siin).

Aga kui ikka tahaks end muuta? Kas iga muutus on raske? Kas ikka peab oma tahtejõudu pidevalt koormama? Iseenda jaoks mõtestatud muutumine kasutab mõtestamise jõudu (miks-jõud). Tagasi tulles iseenda kuue vajaduse rahuldamise juurde, võiks ehk töötada see, et vaatame vajadustele otsa ja otsime enda- ja keskkonnasõbralikud viisid nende rahuldamiseks? Miks? Sest me päriselt tahame armastada ja hoida ennast ja ühtlasi ka oma elukeskkonda. Sest me väärtustame looduskeskkonda ja saame aru, et meie looduslik keskkond on põhimõtteliselt meie ise. Aga jah, ma loomulikult ei arva, et kõik ongi nii lihtne, et üks-kaks ja valmis, muututud ja muudetud!

Sest ikka jalutab vastu mõni järjekordne ühiskondlik norm, kultuuritava, mõni oma elu keerdkäik, vajadus raha teenida (turvatunne), soov kindlustada oma lastele tulevik, vahel tüütu vajadus teiste arvamusest hoolida (see on ju sotsiaalne heakskiit, kindlus, et maha ei jäeta), vajadus minna reisima (sest see on põnev oma turvalisel viisil ja annab võimaluse areneda), soov süüa ikka nii, nagu alati on söödud mõtlemata, et meid on maailmas väga väga palju rohkem ja kel võimalik, peame muutma oma toitumisharjumusi (näiteks turvalisus), vajadus sõita autoga igale poole ja miks mitte järjest ägedama autoga (sest me väärime ägedat autot, samas on nii palju tüüpe, kes ei pea liiklusreeglitest kinni (põnevus, eks), et suurem auto on meile päriselt ka turvalisem)… Jne. Jne. Jne.

Edasi mõtlen, et kui mu eelnev mõttekäik vale pole, kas praegu neil, kes peavad ja saavad teha otsuseid poliitilisel tasandil, on oma isiklikud vajadused nii hästi ära kaetud, et saavad otsuseid teha pidades silmas teadlaste soovitusi, meie kõigi pikaajalist heaolu ja ka kõiki teisi elusolendeid meie riigis (peale „õige“ inimese)? Ja kas meie teised kõik, kes me saame oma kodukandis ja kodu ringis muutusi esile kutsuda, kas ka meie võtame selle vastutuse ja teeme kõik endast oleneva, et ise iga oma valikuga lisaks endale ka oma keskkonda hoida?

See arukam kui rändrohutirts olemine polegi nii lihtne?

Pilt on pärit internetiavarustest. Pilt rääkivat rohkem kui tuhat sõna…

Kes see ikka maailma muudab kui mitte ise?

Sel korral on keskkonnahoid päriselt ka äge! Sest MIHUS-e (noorsootöö ajakiri) uus number on nii põnev! Otsast otsani keskkonna teemasid täis. Muud ei saa teha, kui vaid läbi lugeda. Jagasin oma artikli linki, aga väga soovitan alustada algusest ja lugeda kõik artiklid ilusti läbi. Ja võimalusel neid ka teistele jagada. Sest me kõik saame maailma muuta, ja muudamegi. Meie valida on aga, milliseid muutusi ellu kutsume.

Artiklit kirjutada oli ülipõnev. Olen tohutult tänulik, et mulle see võimalus anti, et nii häid ettepanekuid artikliloome käigus tehti, ja suur tänu kõigile, kes minu küsimustele vastasid ja keda artiklis tsiteerisin. Minu artikli sisuks oligi, et kuidas me ise ikka neid muutuseid siis teeme.

Vestlust Kätliniga jagan seetõttu, et temagi on noorsootöö taustaga inimene ja tohutult inspireeriv pealegi.

Emadest. Lastest. Ja ikka asjadest.

Tänasel päiksepaistelisel emadepäeval ma oma laste juures polegi, aga leppisime kokku, et homme, esmaspäeval on meil emadepäev. Minu jaoks on sellised tähtpäevad alati olnud olulised, sest mulle meeldib tähistada ja erilisi päevi pidada. Ja kuigi loomulikult on iga päev emade- ja isade- ja lastepäev, on tähtpäeva meelespidamises miskit ilusat minu jaoks. Täna ei ole mind kodus seetõttu, et muudkui kolin asju, vahepeal sõidan esinema Maardusse (FB live), et siis jälle asju kolida. Ja aega mõtiskleda on palju.

Esiteks muidugi asjadele – no mille pärast on vaja nii palju asju? Täitsa tõsiselt kohe! Asju kolides aega järgi mõelda pole, aga lahti pakkides tahan küll vähemalt pooled asjad annetada, maha müüa või ära visata. Küll see inimeseks olemine on kummaline. Selle kolimisega olen kogenud, et enamikku asju meil tegelikult vaja pole. Sest elasime kuu aega ämma-äia juures nõnda, et ei tundnud millestki otseselt puudust. Ilmselt aitas kaasa see, et ämmal-äial on ka palju asju. Nüüd aga oma elamist uuesti sättides tahan uuesti püüda minimalismile lähemale jõuda. Muuhulgas avastasin, et mulle väga meeldib koristada. Aga koristada saab siis, kui asjad ei vedele kõikjal. Minu sünnipäevasoov on siis sel aastal see, et juhul, kui mul endal ei tule päriselt välja see asjade sorteerimine, siis keegi mind selles aitaks.

Mõtlen ka sellele, kuidas lapsed on mind muutnud. Ise laps olles arvasin, et ema-isa õpetavad ju loomulikult mind. Aga praegu küsin endalt, et kumba pidi see siis ikkagi on? Mulle tundub, et minu lapsed õpivad küll kõike ise, minu ülesanne on veidi suunata, aidata ja võimalikult rahulikuks jääda. Nemad aga õpetavad mind küll väga palju. Näiteks avastasin, et empaatia loomade suhtes on tulnud vaadeldes laste kasvamist. Minu jaoks on laps sünnist peale samaväärne inimene kui täiskasvanugi, ta on lihtsalt veel väga väikeses kehas. Aga ta on ka väga teistmoodi. Näiteks ei mõista ma nende keelt eriti hästi seni, kui nad minu keele ära õpivad. Ja ühel hetkel avastasin, et aga loomadega on ju sama moodi. Erinevus on ehk see, et loomad ei õpi minu keelt tavaliselt ära. Aga see, et mina nende keelt ei oska, ei ole mitte kuidagi loomade (ega beebide) süü. Ja see, et nemad ei oska minu keelt, ei tee mind kuidagi targemaks ega anna õigust nende elude üle otsustada. Sama moodi, nagu soovin parimat oma lapsele ja teen kõik, mida suudan, et aidata temal leida oma tee ja oma viis elamiseks, täpselt samuti on minu ülesanne suhtuda kõigesse muusse elavasse. Austusega. Oma pisikeste laste olemist jälgides hakkasin kogu maailma tajuma nõnda, et ma ka emotsionaalselt enam ei taha mitte ühtki looma ära kasutada. Minuni on jõudnud teadmine, et igal elusolendil on õigus oma elu elada nii, nagu ta tahab. Ja täpselt samuti, nagu olen mina ema, on ka teistel loomalastel emad, kelle jaoks nad on nii armsad ja kallid ja kelle eest loomaemmed tahavad hoolitseda.

Seetõttu soovingi täna, et me jõuaksime maailma, kus igaüks saab olla niisugune ema, nagu ta tahab. Olgu ta sugu, nahavärv või liik mis tahes. Meid seob sügav hoolimine oma järglaste suhtes.

Jagan viimast taskuhäälingu saadet ka, mis läks seekord eriti põnevatele radadele uitama. Ruthiga plaanisime vestlust juba aasta alguses, mistõttu olen eriti rõõmus, et see teoks sai. Aga kes Ruth Mägi on, jah? “Blogija ja vabakutseline ajakirjanik Ruth Mägi leiab, et väga lihtne on teisi õpetada, kuidas peab elama. “Näidake aga mõni, kes päriselt ka teistele antud käsulaudade järgi elab,” nendib ta ja lisab, et tema jaoks on ka näiteks roheteemade omaksvõtul orientiiriks pigem tajumine, et ta teeb seda, mille pointist ta ise lõpuni aru saab ja mis on lihtsasti elluviidav. Praeguses olukorras on Ruth avastanud, et üks võimalus vähem prügi toota on lõpetada ülemuretsemine ja pidev eneseoptimeerimine. Kõik tahavad olla saledamad, targemad, rikkamad, mõni ka rohelisem. Ja kui see ei tule välja, siis peame end ju kuidagi lohutama – nii ostamegi omale mõne mõttetu asja või “midagi head”. Kõige selle vastu aitab Ruthi meelest aga õues sportimine, pikad jalutuskäigud, jooksutiirud, olgu või mitu korda päevas. “Paljude probleemide lahendused on lihtsad ning meie nina all olemas. See on nagu teretamisega – lihtne, kuid võimas “tere!” näitab, et sa märkad. Kui oled aga inimene, kes ei ütle koridori peal teisele tere, ju siis sind lihtsalt ei huvitagi, mis nina all toimub, ning otsidki lahendusi kaugelt, ajades asju keeruliseks, mis omakorda kulutab ressursse,” võtab Ruth kokku. Inspireeritud kuulamist

Loomadest ja lindudest

Huvitav on mõtiskleda, kuidas mõni mõte (või tegu) on objektiivselt täiesti hea, aga suhtumine sellesse mitte, samas mõni teine mõte (või tegu) ei ole objektiivselt kohe üldse hea, suhtumine sellesse aga on. Selle nädala taskuhäälingu saates Keskkonnaraadio on Loomuse kommunikatsioonijuht Annika Lepp ja seda kuulates saab mu alguse mõte selgeks. Või siiski ei saa? Toon oma esialgse väite illustreerimiseks mõne näite saatest: “Ideaalis võiks maailm olla selline, kus me ei ekspluateeri loomi ja lähtume sellest, et iga loom on isiksus. / Meil on raske mõista, et see, mis on olnud normiks sajandeid, peaks muutuma. / Ma ei söö liha, sest loomad on mu sõbrad. / Toitumine ei ole enam ammu isiklik teema. Võiksime sellest avatult konkreetsete faktidega rääkida.” (Annika Lepp)

Kasutan nüüd juhust ja teen reklaami olulisele omamoodi streigile. Aga väike eellugu ka. Ma ei ole veel kohanud ega kuulnud inimesest, kes ei sooviks lindudele pesitsusrahu. Praegu Eesti metsades toimuv on aga kõike muud kui lindudele pesitsusrahu jätmine. Üldse on praegu meeletu üleraiumine, mida erinevad uuringud, teadlased ja keskkonnaorganisatsioonid paluvad lõpetada, aga raiumine käib järjest hoogsamalt edasi. 21. märtsil pidi tulema meeleavaldus, aga siis tuli eriolukord, kõik üritused keelati ära ja keegi välja tulla oma meelsust näitama ei saanud. Nüüd aga on üks võimalus lindude pesitsusrahu teema osas oma suhtumist näidata juba sel teisipäeval, 5.mail kell 17.00 kui Extinction Rebellion korraldab lindude pesitsusajale tähelepanu pööramiseks mitmes Eesti linnas autodega lindude pulmarongi. Miks?

Sest Eestis on metsalindude arvukus vähenenud vahemikus 1983-2018 26% ja Eesti on oma haudelinnupopulatsioonide langustrendiga Euroopa Liidu esiviisikus. Metsalindude arvukus Eestis väheneb keskmiselt 101 400 linnu võrra aastas. On täiesti mõistetamatu, et 2020. aasta kevadel teeb RMK lindude pesitsusajal üraskitõrje sildi all Eesti metsades raiet tuhandel hektaril. Õnneks on teadlased kirjutanud ja seletanud miks see pole hea plaan, toon mõned ära ka: Tartu Ülikooli maastikuökoloog Anneli Palo, ELFi metsaekspert Liis Kuresoo, diplomeeritud metsamajandaja ja looduskaitsja Rainer Kuuba.

Kus võiks siis autorongi teha? TALLINNAS minnakse teele Linnahalli parklast kell 17:00, VILJANDIS aga Grand Hotell Viljandi ees olevast parklast kell 17:00, sealt sõidetakse mööda linna tuututades nagu õige pulmarong. Erinevus on vaid autode “kaunistuses”. Nõuded autole sel korral on nähtaval kohal kiri: #NõuanPesitsusrahu. Vahva mõte on kaunistada autot näiteks enda meisterdatud linnupesadega ja pista pessa laste pehmed linde kujutavad mänguasjad, või muu asjakohasega. Kindlasti ei ole soovitav kasutada õhupalle olgu nad nii vahvad kui tahes, sest õhupallid reostavad loodust. FB ürituse all on üleskutse teha selliseid autoronge oma kodukohtades ja võimalusel jagada infot ette ka teistele näiteks ürituse all, sest kas poleks tore, kui üle Eesti vuraksid korraks ringi autod nõudes pesitsusrahu?

Mida teha aga teisipäevani? Kõigepealt kuula taskuhäälingut, seejärel kui oled FB-s, siis saab kasutada FB raami #NõuanPesitsusrahu. Samuti tuleks end pane osalejaks üritusele Nõuan pesitsusrahu! . Kõik ikka selleks, et näidata, et meid on palju, kes me hoolime ja nõuame lindudele pesitsusrahu.

Digiprügi – mis see veel on?

Sel nädalal oli 50ndat korda Earth Day, eesti keeles Maapäev. Let’s Do It World kutsus sel päeval kõiki üles oma tekitatud digiprügi kustutama Digitaalsel maailmakoristuspäeval nii:

„Maailmakoristus kutsub kõiki üles leidma täna, 22. aprillil, kas või pool tundi, et kustutada oma nutiseadmetest kasutud failid.

  1. Vaata üle oma e-postkast, telefon ja/või arvuti.
  2. Kustuta kasutuks muutunud failid, korduvad või udused pildid, seisma jäänud rakendused ning programmid.
  3. Registreeri kustutatud kogused (100MB, 10GB jne) ülemaailmse digikoristuse veebilehel digital.worldcleanupday.org/registration
  4. Naudi kiiremaid seadmeid ja korrastatud infovälju! Suur tänu!

Esimene ülemaailmne digitaalne koristuspäev tähistab keskkonnaliikumise Earth Day juubelit. Loe lähemalt digisaastest ja digikoristuspäevast siit.

Aga siis saabuski kolmapäev ja tahtsin ise ka kustutama asuda. Aga mida siis? Ja sel hetkel tabasingi end küsimuselt, et aga mis see digiprügi ikkagi on?

Esimene loogiline mõte on e-kirjakast, kindlasti seal kord luua! Mina jõudsin ainult selleni, et likvideerisin kõik lugemata kirjad need avades ja kustutades. Küll aga ootab mind ees põhjalik postkasti revideerimine, et jätta alles vaid need kirjad, mida vaja. Miks? Sest kirjad on serverites ja mida rohkem asju me pilvel hoiame, seda rohkem servereid vaja on. Aga serverid võtavad energiat ja energia kulutamine on see, mida me tahame vähendada.

Teine loogiline mõte on arvuti tervikuna. Mina ise selleni kolmapäeval ei jõudnudki, küll aga tegin seda märtsi lõpus, kui oma tööarvuti tööandjale tagasi andsin – kustutasin kõik vajamatu ära. See arvuti aga, millega praegu töötan, on mu abikaasa vana läpakas, mis mulle tohutult meeldib. Mulle väga meeldib touch-padi kasutada ja sellel läpakal on lisaks ka puutetundlik ekraan, pluss tegemist on elektroonika mõttes vana asjaga, mis lisab minu silmis eriti väärtust. Sellega olen tegutsenud meie kooselu algusest, mistõttu on mul siin revideerimist küllaga. Seega on minu teine suur digipuhastus praeguse arvuti kraamimine. Miks? Osa dokumente ja fotosid on samuti pilvel ehk serverites, need tuleb kõik üle vaadata, et alles jätta ainult vajalikud. Põhjus on jälle seesama – serveriruumi kokku hoidmine. Aga arvutit ennast tuleb ka puhastada, ja mitte ainult tolmuimejaga, sest nõnda on arvuti kauem töökorras pluss endal ka lihtsam, kui ei ole kogu arvuti igasugu vana trääni täis, mille vahelt vajalikke dokumente ja fotosid otsides hulluda.

Kolmandaks tuli minu nutitelefon. Mõni nädal tagasi ma natuke juba telefonist vajamatuid äppe kustutasin, aga ikka ütleb telefon, et ruum on täis. Selle võtsin kolmapäeva pärastlõunal ette. Aga siis sattusin ootamatu tõdemuseni, et ega ma väga täpselt ei tea, mida siis kustutada. Olen võib-olla keskmisest inimesest ses osas vähem teadlik, sest kasutan telefoni eelkõige suhtlusvahendina, aga sellegipoolest on seal tohutult „midagi“. Aga mida?

Kogu nädal ongi möödunud mõtisklemise tähe all – mida peaks kustutama, kuidas peaks kustutama, ja mis veel olulisem, mida üldse võiksin digimaailmas toota, et peaksin vähem kustutama. Esiteks võiksin kindlasti läbi mõelda, mis fotosid teen. Kui teen hunniku pilte telefoniga, võiksin ju kasvõi kohe läbi vaadata ja osa ära kustutada, kindlasti on osa udused, osa korduvad, osal ei meeldi ma ise endale… Keegi ei ütle ju, et fotosid ei tohi olla, ikka tohib, lausa peab ilmselt, sest ilusaid mälestusi on ju tore mäletada. Ja mida õnnelikumad me inimestena oleme, seda vähem me loodetavasti tarbime ja sellega oleme kohe palju paremad maailmaelanikud. Teise nurga alt jälle – mida on keskkonna mõttes kasulikum ära kustutada, kui mul ei ole palju aega, kas pigem miskit pilvelt või oma arvutist? Ja ilmselt võiksin kustutamisest teha oma iganädalase harjumuse?

Kogu kolmapäeva jälgisin ka erinevaid vestlusi sotsiaalmeedias digikoristuse kohta. Ilmselge on, et see teema on vajalik meil inimestena läbi hekseldada, läbi uurida ja läbi mõelda. Ja oma käitumist digimaailmas tuleb meil ka selle nurga alt analüüsida, et kui palju see keskkonda koormab. Ja ausalt – minul on seda küll keeruline tajuda. Istun ju oma arvutis ja töötan, guugeldan, uurin, ja siis öeldakse mulle, et sel tegevusel on keskkonnajalajälg? Ja on ju mõnus, kui fotode tegemise süsteem on selline, et pildid lähevad kohe pilvele, siis ei kao midagi ära, kui telefoniga peaks midagi juhtuma. Kusjuures mul on arvuti ühel korral ära varastatud ja sellega seoses läksid mitme aasta ägedad fotod kõik kaotsi! Ja nüüd siis saan teada, et tegelikult pole see keskkonnahoidlikkuse seisukohast üldsegi tark tegu? Et tegelikult võiks pilv olla vaid neile dokumentidele ja fotodele, milleta ma tõesti kuidagi elatud ei saa?

Palju informatsiooni sai üles Let’s Do It Worldi kodukale, seal erinevaid numbreid digitegevuse keskkonnamõjust, samuti lingid artiklitele, kus digiprügi temaatikat käsitletud. Palju on erinevad meediaväljaanded ning raadio- ja telekanalid digikoristust käsitlenud. Jagan intervjuud Anneli Ohvriliga Kuku taskuhäälingus.

Jõudsin järeldusele, et kogu koristamise asi tuleb koristades endale selgeks teha ja edaspidi lähtuda põhimõttest oma tegevus ka digimaailmas läbi mõelda ja mõtestada. Ja alustuseks teen digikoristuse endale iganädalaseks tegevuseks, olgu siis veidi arvutis, telefonis või kusagil pilveruumis oma asjade kustutamine-korrastamine. Ja kuigi see on kasulik keskkonnale, on see hea mulle ja minu olemisele, mistõttu võiksin hakkama saada küll.

Kuidas olla ikkagi rõõmus?

Umbes samal ajal, kui alustasin siin blogis keskkonnateemadel mõtisklemisega, hakkasin ka taskuhäälingut (podcasti) Keskkonnaraadio tegema. Iseendale paika pandud graafik näeb ette üht blogipostitust ja üht Keskkonnaraadio saadet nädalas. Elame ajahetkes, kus on järjest olulisem osata infot kriitiliselt hinnata. Kas meile seda aga koolis õpetati? Mida üldse koolis tehakse, kui mõelda keskkonnahoiu aspektist? Vestlesin sel nädalal noorsootöö taustaga Kehra gümnaasiumi õpetaja Kätlin Takkiga valikutest, kooli keskkonnast, Noored Kooli programmist, tarbimisest koolis, koolitoidust, usust muutustesse ja paljust muust. Paar inspireerivat mõtet Kätlinilt: „Kui tahad, et kasvaksid lilled, siis kasta neid! / Igaüks on võimeline muutust esile kutsuma. Kui ise sellesse usume, oleme võimelised liigutama mägesid!“ Olen tõesti tänulik, et võtate aega vestelda! Ma naudin inimestega arutlemist ja iga kord märkan kui imeilus on maailm ning kui imeilusad on inimesed. Olen tänulik, et võtate aega kuulata ja aega mõelda, kõik koos loomegi ju parema maailma. Ning veendun ikka ja jälle, et tahame kõik üldiselt head, aga alati ei tea, kuidas seda head teha, või mis see hea siis ikkagi on. Ja kuidas iseend mitte ära kaotada ja ikka motivatsiooni leida head teha.

Sel nädalal on palju erinevaid teemasid ette sattunud, millest mõningad ka siia kokku olen kogunud. Kõigepealt julgen avaldada arvamust, et meil tuleb hoolimata pandeemiast siiski alati silmas pidada ka oma keskkonda ja loodust, sest keskkonnamuutused on juba mõjutamas miljonite inimeste elu üle maailma ja olukord läheb ainult hullemaks. (Näiteks võib lugeda sel teemal Müürilehest viimast keskkonnakolumni.) Veel juhin tähelepanu mõttele, mis muuhulgas ka BBC-st silma jäi: „Kõige ohtlikum viirus Maal on inimene.“ Mis siis, et on kriis, ka kriisi ajal ei tohi prügi maha loopida, olgugi et tegemist on maskide ja kummikinnastega! Kui aga kogu maailma pärast pead valutada ei jaksa, võib vabalt mõtiskleda olukorra üle eesti metsades. Üllatusin, et teemat on juba kajastada võtnud ka Äripäev. Lühidalt öeldes: loodusesõpru vapustas käesoleva nädala alguses RMK otsus – ja Keskkonnaametilt saadud luba – saagida kooreüraski vastase võitluse tähe all kevadisel lindude pesitsusajal (ehk praegu) maha 1000 ha kuusemetsa. Sellele järgnes uudis Keskkonnaministeeriumi laiemast tegevuskavast, sealhulgas plaanist muuta metsaseadust. Ministeeriumi kodulehelt: “Lähiajal lepitakse kokku, kuidas kaitstavates metsades kahjustuste ennetamise ja likvideerimisega tegelema hakatakse.” Teisisõnu – tulevikus ei pruugi sellest võitlusest jääda puutumata ka kaitsealad. Ja seda kõike olukorras, kus Eestis on vahemikus 1983-2018 vähenenud metsalindude arvukus lausa 26% ja kehvemas seisus on eelkõige paiksed ja okasmetsaliigid. Euroopa Liidu riikidest langeb just Eestis lindude arvukus kõige kiiremini!

Või siis koroona – küll vaadatakse olukorda siitpoolt ja sealtpoolt, uuritakse nahkhiiri leidmaks veel viiruseid, otsitakse vaktsiini, kästakse olla kodus, luuakse äppe ja seadmeid, aga algpõhjus – inimeste käitumine, see oleks justkui läbipaistev, seda ei nähta. Jagan siinkohal üht petitsiooni, mis tahab just juurpõhjuse välja juurida, mis on covid-19 valla päästnud. Petitsiooni loojad Novid-50 on Eestist tuule tiibadesse saanud 12 vabatahtliku (sh Loomuse liikmete) tiim, mis sai alguse The Global Hackil – 48 tundi kestnud online häkatonil, kus loodi globaalseid lahendusi koroonaviirusest põhjustatud kriisile. Petitsiooni saab allkirjastada siin: https://novid50.com, et saata ÜROle palve koostada aastaks 2050 väljumisstrateegia:
✔️ intensiivsest loomakasvatusest,
✔️ metsloomakaubandusest ja
✔️ nn märgadelt turgudelt, kus kaubeldakse loomsete toodetega. Need on kohad, mille kaudu levivad vaheperemeestest loomade kaudu inimestele viirused nagu COVID-19. Eesmärk on koguda MILJON allkirja. Hiljuti tunnustas ja allkirjastas petitsiooni ka kuulus filosoof Peter Singer

Tahan siinkohal välja öelda oma igapäevased tavalised küsimused: miks me oleme nõus toetama loomadevastast vägivalda sisaldavat süsteemi? Miks oleme sellest süsteemist vaimselt nii sõltuvad, et pole isegi valmis end selle teemaga kurssi viima? Miks tituleerime need inimesed, kes pingutavad selle nimel, et lõpeks loomade julm kohtlemine, äärmuslikeks ja hulludeks? Kuidas me siia oleme jõudnud? Meie elusolemine ei sõltu ju sellest loomsest, mida sisse sööme ja joome! See, mida ikka veel räägitakse, et inimene vajab loomset, ei ole ju õige, vähemalt mitte meil, kes me pole pärismaalased ega koopainimesed. Maailmas on ka tohutult riike, kus JUBA on ametlikud toitumissoovitused, mis ütlevad, et täistaimne toit sobib kõigile inimestele. Millal ometi jõuame mõtteviisini, et loomse tarbimine on valik, mitte vajadus? Ja et loomad on elusolendid, mitte ressurss inimeste vajaduste rahuldamiseks. Me ei ole siin heaolu- ja raiskamisühiskonnas ei pärismaalased ega ela ka koopas, kus meie elu sõltub ja sõltus reaalselt sellest, kas saime mõne looma kätte või ei saanud. Meie käime poes ja poes on kõik vajalik olemas. Kõigele lisaks on praegune tööstuslik loomakasvatus ka keskkonnamõjude tõttu jätkusuutmatu ja varem või hiljem peame me oma tarbimisharjumusi muutma nagunii.

Mida sellest kõigest nüüd mõelda? Mina võtan sellest nädalast kaasa kaks mõtet. Esimene on Paul Farmeri ütlus: „The idea that some lives matter less is the root of all that is wrong with the world.“ („Arusaam, et mõned elud on väärt vähem kui teised, on see, mis on valesti meie maailmaga.“)

Minu vabatõlge: “Arusaam, et mõned elud on väärt vähem kui teised, on see, mis on valesti meie maailmaga.”

Ja teiseks: enda eest peab hoolitsema! Ole siis, kes Sa oled. Igal juhul on vaja hoolitseda ja hoolida iseendast ja uskuda, et iseendana olemegi piisavad. Nagu ütleb psühhoterapeut Marisa Peer: „Inimeste suurim probleem on see, et nad ei tunne end piisavana.“ Põhiline on teha endaga rahu, öelda endale, et ma olen piisav iseendana (I am enough), piisavalt magada, teha eetilisi valikuid (üleüldse oma valikuid mõtestada), liikuda, hoolida, olla tänulik, ja üle kõige uskuda, et iga meie tegu loeb, et iga oma valikuga muudamegi maailma.

Tagasi tulles lageraiete teema juurde eesti metsades jagan Rene Raadiku (autori loal) postitust Eesti Metsa Abiks FB grupist (lühendatud kujul). Tegemist on mõnusalt tundliku ja omamoodi maagilise alatooniga jutuga, mis viib lugeja müütilisse maailma, kus on kõik võimalik. Samas, kui lugu läbi, tabab justkui puuhalg vastu pead ja küsib, mis see nüüd oli, mida lugesin. „Kujutame ette, et karud saabuvad koosolekule, kus kõneletakse metsanduse tähtsusest ja vajadusest seda aina enam majandada (kole ja võlts sõna). Karud tahaks teada, mis neist saab, nad tahaks kõneleda, kuidas nemad ja nende esivanemad aastatuhandeid meie ja meie esivanematega läbi on saanud. Nad tahaks kõneleda metsast, kus nad elavad ja kuidas seal asjad käivad nii, et nii meie kui nemad saaks olla, süüa, kasvatada lapsi ja omada õiguseid, sest Maa on meil ühine. Nad tahaks teada, mis õigused on neil ja nendesarnastel, sest ka nemad elavad meie riigis, meie riigi territooriumil. Miks on linnas jalutavatel loomadel õigused, aga neil ei ole? Nad tahaks ka metsanduse teemal kaasa rääkida, öelda, et see, mis vaevalt üle karu turja ulatub, ei ole mets, kus saab elada, sest seda ju pakutakse talle aseaineks. Siis pööraks tähtsad inimesed oma silmad karude poole ja küsiks, vabandage, mis haridus teil on? Te ei ole ju koolitust saanud ega jaga metsandusest midagi…. No aga meie ja meie esivanemad oleme siin elanud ja olnud…. Ärge laskuge emotsioonidesse, tooge fakte, tõestusi, nagu näete, siin on koos need, kes teavad metsast ja metsandusest paremini kui teie, uhhuutegelased! Nii see umbes toimuks. Muide, me näeme metsloomi aina enam, sest ruumi jääb neil vähemaks, samas kui meie vajame aina enam. Majandus peab ju tõusma… Me oleme jõudnud teelahkmele, valikute ette, kas pöörata nägu sinna, kus kõnelevad karud või? Kus räägib raha, seal õiglus vaikib. Hüvasti karud, koosolek on läbi, teil ei ole veenvaid argumete, miks me ei peaks teid tapma!“

Kas tasub?

Sel nädalal on pikk nädalavahetus, on ülestõusmispühad või paasapühad või munadepühad või lihavõtted või kevadpühad, kes kuidas ütleb. Pühad on ikka miskit rõõmsat ja toredat, aga kas kõigi jaoks?

Tulevastel pühadel on traditsiooniliselt keskne tegevus värvida, kinkida ja koksida kanamune. Samas oleme praeguseks hetkeks kindlasti kõik teadlikud munatööstuse julmusest ja sellest, et meil pole ellujäämiseks linnumune tarvis, miks me siis ikka kanamune ostame ja oma rahaga seda tööstust elus hoiame? Sest see on traditsioon?

Traditsioonid, lood, laulud, vanaemade õpetused on need, mis on meile kõigile tavaliselt väga olulised. Need seovad meid meie esivanemate ja tihti oma kodukohaga. Kas aga iga traditsioon on väärt hoidmist? Kas traditsioon, mis meid enam tegelikult ei teeni, võiks ehk minna aegade raamatusse kui üks peatükk meie arengus ilma, et peaksime seda iga hinna eest elus hoidma?

Mina olin laps siis, kui lapse füüsilist karistamist peeti paljudes peredes õigeks, on ju praegugi veel peresid, kus lapsed saavad vähemal või rohkemal määral vitsu pedagoogilisel eesmärgil, või sest ei osata teisiti. Aga ometi ei kiida me ühiskonnana sellist laste kohtlemist enam heaks ja teeme kõik endist oleneva, et lastel oleks kehaline puutumatus.

Mina olin laps siis, kui suitsetada võis siseruumides, paljud suitsetasid oma laste juures ja seltskondades oli suitsetamine täiesti normaalne. Praegu aga elame ühiskonnas, kus suitsetamine tehakse järjest ebamugavamaks, pakkidel on hoiatused suitsetamise tervistkahjustavast mõjust ning laste juures ei suitseta vist küll enam eriti keegi.

Mina olin laps peres ja ühiskonnas, kus tulevaid pühi nimetati ülestõusmispühadeks või munadepühadeks ja mune värvisime sibulakoortega. Olen lapsena tädi juures maal näinud nii vabu rõõmsaid kanu, parte kui ka hanesid õue peal ringi siblimas ja paterdamas, olen korjanud võilillelehti küülikutele, joonud lüpsisooja lehmapiima, peljanud täkku, kes põllutöid aitas teha, teinud loomadele suvel heina ja lakas möllanud, sigu ja lambaid vahtinud ja ketis lõrisevat koera normaalseks pidanud. Loomi peeti enda tarbeks ja valitses suures osas naturaalmajandus. See oli täiesti tavaline taluelu. Aga kas selline on maailm praegu ?

Mingi hetkeni ei tulnud mul endal küll pähe kahelda selles normaalsuses ja reaalsuses. See iseenda reaalsuse küsimärgi alla seadmine tekkis kahekümnendate alguses mu sõbra teismelise õe mõjul, kes loomaõiguslusse ja veganlusse jõudes minu reaalsuse esimest korda kahtluse alla seadis. Ja see oli esimene hetk, kui täiesti teistsugune maailm minu maailmapilti justkui koputas ja näitas, et tegelikult saab ka teisiti.

Täna teavad paljud, et meil siin heaoluühiskonnas on võimalik elada tervislikult loomi ära kasutamata. Täna küsingi meilt, kes me teame, et saab teisiti, miks me seda teadmist oma otsustesse ei lase? Miks me seda teadmist ignoreerime ja hoiame kinni traditsioonist oma rahaga loomade ärakasutamist toetada? Kas lihtsalt seetõttu, et tegemist on traditsiooniga? Me ju ei hoia traditsioonidest valimatult kinni, vaid valime neid? Oleme valinud laste kehalise puutumatuse, oleme valinud avalikes kohtades ja üritustel mittesuitsetamise, miks me ei vali enese teadlikkuse tõstmist, et olla empaatilisem? Siit edasi jõuamegi küsimuseni, et kas tasub teha miskit, mis pole vajalik. Ja vastust otsides võime leida end tegemas järkjärgult hoolivamaid otsuseid, mis viivad meid eemale vägivalla toetamisest, samuti hoiavad nii meie endi tervist kui ka lõppkokkuvõttes on meie keskkonnale kordades paremad. Lähenevad pühad võib aga katsetada veeta munavabalt. Kel huvi, siis mõtteid ja retsepte saab näiteks siit.

Väike spikker katsetamiseks.

Kolimisest ja asjadest.

Endalegi ootamatult kolime perega majja. Oleme küll juba paar aastat mõlgutanud mõtteid maal elamisest, aiakesest ja taimede kasvatamisest, aga tegudeni pole siiani jõudnud. Nüüd aga, kui kogu maailm justkui seisma jäi, viis üks asi teiseni ja nüüd olemegi omadega majas koos vanavanematega. Olen lapsest peale endamisi mõelnud, et mitu põlvkonda koos elamine on loogiline, nüüd siis saan järgi katsetada. Majal on väike aed, kus saame hakata taimi kasvatama, seegi hästi.

Kuidas meil aga sissekolimine edeneb? Ülipõnevalt! Maja teine korrus, kuhu omale pesa oleme sisse seadmas, tuleb enne ära koristada kõigest, mida eelmised elanikud sinna kogemata või meelega jätsid. Seal nimelt elas enne sees vanapaar, kellest mees suri, misjärel naine välja kolis, aga ilma oma asjadeta. Sellest on nüüd kaks aastat möödas, aga asjad on ikka veel seal. Või siin, sest töötoa oleme mõne päevaga suutnud omale sisse seada, kus mõnus arvutis klõbistada, päikese liikumist taevas jälgida ja toataimi nautida.

Uskumatult põnev enesesse vaatamine on see koristamine ikka! Miks ma ei suuda näiteks kõike mittevajalikku lihtsalt kottidesse pista ja ära visata? Sõnastan küsimuse ringi, sest peame kõik ju kodus püsima. Niisiis – miks ma ei suuda asju suvaliselt kottidesse laduda ja kotid garaaži peale ritta laduda? Leidsin näiteks 2015 aasta parim enne šokolaadid, võtsin need lahti, šokolaad läks biolagunevasse ja šokolaadiümbris pakendisse. Ja tõesti tahaks nõnda teha kõigega niipalju kui võimalik. Kõik riidehunnikud näiteks – osa, mis on puhas ja korralik, see uuskasutuskeskusesse, muu olmesse. Loomulikult jätame kõik asjad sügiseni veel ootama, sest äkki naine ikkagi pärast eriolukorra lõppu tuleb ja vaatab asjad läbi. Teiseks – isegi, kui keegi teine pistaks kõik asjad järjest kottidesse ja tahaks ära visata, siis sellist kohta nagu ära ju ei ole. Kõik jääb ikka kuhugi alles. Need on need hunnikud fotosid ja meeme keskkonnahoiust…

Sorteerisime ka riideid ja raamatuid. Armastan raamatuid, igasuguseid raamatuid. Aga seoses minimalismi taotlusega oma elus olen teadlikult oma mõtlemist muutnud. Tahan kõike võimalikult vähe, välja arvatud raamatuid. Raamatuid tundub, et peab olema. Enda meelest ostan raamatuid vähe, aga neid tekib muudkui juurde. Ja ma ei panegi seda enam üldse pahaks. Mäletan, kuidas lapsena muudkui otsisin oma vanemate riiulitest raamatuid, mida oleks põnev lugeda. Neil oli küll igasuguseid raamatuid, kuid mitte seiklusjutte ega muud eelteismelisele põnevat. Raamatukogust sain palju lugemist ja midagi katki tegelikult ei olnudki. Aga endale tahaks riiulit, kust igaüks leiab midagi ägedat lugeda. Mäletan, et lapsena sünnipäevadel käies veetsin ka kogu aja raamaturiiulite juures midagi sel hetkel põnevat lugedes. Ja tänaseni usun, miski ei asenda head raamaturiiulit.

Aga asjad üldiselt, neid võiks olla pigem vähe, saan nüüd järjest selgemalt aru. Esiteks pole asju tegelikult üldse palju vaja. Ja mida vähem asju, seda parem ka koristada. Keegi meist ei taha ju elada segamini kodus. Ja mida vähem asju, seda parem ülevaade on meil kõigest, mis meil on. Ning samuti seda rohkem aega on meil lihtsalt olla. Ja mina olen leidnud, et tahaks aega. Aega päriselt olla koos oma perega, aega teha seda tööd, mis on minu jaoks oluline, aega teha muusikat, aega olla, aega käia jooksmas, võimelda, aega rahulikult aias mütata. Aega. Aga selleks, et oleks aega, on vaja väljuda vajadusest pidevalt kuhugi tormata, pidevalt raha teenida, et siis seda millelegi kulutada. On vaja jääda seisma, olla, vaadelda, mõtiskleda, liikuda vaid siis, kui teisiti ei saa. Mitte jääda seisma vaid siis, kui teisiti ei saa.

Asju sorteerides jõudis minuni täiesti uuel tasandil teadmine, et iga asi on oma olemuses kellelegi teisele koorem, on probleem. Sest selle minu asjaga peab keegi lõpuks miskit peale hakkama. Seetõttu on veel eriti hea, kui asju on vaid nii palju, kui päriselt vaja on. Tahangi nüüd kogu selle koristamise ja kolimise käigus võtta aega kõik oma asjad kriitiliselt üle vaadata ja jätta alles vaid selle, mida mul ja mu perel päriselt vaja on. Mõtlen jälle eelmisel aastal loetud Marie Kondo raamatule Jaapani korrastamise kunst, mida lugedes mõistsin, et selleks, et ma ei ostaks vajamatuid asju, pean ma teadma, mis mul olemas on. Ja selleks peab mul olema piisavalt vähe asju, et suudaksin neid kõiki hoomata.

Siin keldris on ka hästi palju hoidiseid, küll on marineeritud kurki, tomateid ja seeni, erinevaid salateid, letšot, tomatipastat, moose, kompotte, mahlu… Ühesõnaga kõike. Põnev on vaadelda, et kuidas varem elati ja mida kõike sisse tehti. Nüüd uuringi, et mis kõik siis süüa veel kõlbab ja viin järgmisele tasemele poeskäigu edasilükkamise! 1. aprillil alustas Arengukoostöö Ümarlaud kampaaniat #väärtvana, mille raames kutsutakse inimesi üles oma veel kasutusel olevat ja tänase maailmaga ühilduvat tarbeeset läbi nende esemete loo ka teistele tutvustama. Lähemalt saab kampaaniast lugeda näiteks siit. Minu jaoks on see kampaania saanud täiesti uue tähenduse just praeguse eluolu tõttu, kus kõike vaatlengi selle pilguga, et kas on tegemist väärt vana asjaga või mitte, et kas ühildub minu eluga või mitte, kas võiks kellegi teise eluga ühilduda või tuleks lihtsalt püüda ära visata uskumata, et selline koht nagu ära on üldse olemas.

Minu enda jaoks on siin palju sellist, mida raske mõistuse tasandil seletada. Näiteks on siin kõik need raamatud, mida lapsepõlves olen tahtnud või mis mul olid, aga vahepeal ära on kadunud. Samuti on siin tohutult palju toataimi, minul aga on lapsest peale olnud unistus kodust, milles üks tuba on täis rohelisi toataimi. Ämm aga ütles, et tema vend rääkis juba mitu aastat enne surma, et peaks ikka kõik ära koristama, et peaks tellima suurema konteineri. Ja äkki tema hing saatis meid siia majja nüüd elama, et aitaksime kõik korda ja puhtaks teha. Kes teab? Maailm on praegu nii suuri imesid täis, et asi see siis ühel hingel meid maja koristama saata ei ole.

Mis oleks kui kasutaks praegust hetke…

Praegune aeg on väga paljudele raske, harjumatu, osale isegi traagiline. Põnev on mõtiskleda, et mis on võimalik ja mis ei ole. Ja tundub, et seda, mis on võimalik, on kordades rohkem kui seda, mis ei ole. Näiteks on võimalik koostöö. On võimalik kiiresti otsustamine. On võimalik hoolimine ja empaatia. On võimalik teha otsuseid lähtuvalt kõigi, ka ühiskonna nõrgemate liikmete heaolust. Aga vastukaaluks – hoolida on võimalik ka valikuliselt, millest siiski avalikult justkui ei sobi rääkida. Näiteks inimese elu – kas elu on püha? Hariduspsühholoog ja TLÜ teadur Grete Arroga podcastis arutledes tuli just see küsimus üles. Praeguses olukorras tundub, et justkui oleks püha. Meie igapäevaelu on muutnud nii paljud piirangud, mille vajaduses me ei kahtle, sest tahame kaitsta iseend ja oma lähedasi ja ühiskonda tervikuna. Praeguseks on teadlased ja valitsused jõudnud veendumusele, et koroonaviirus on piisavalt ohtlik, et rakendada karme ettevaatusabinõusid.

See aga pole ju ainuke ohtlik olukord, millega tegeleda. Näiteks vaesus ja näljahäda on igapäevareaalsus väga suurel osal inimkonnast. Ja kuigi räägitakse vajadusest vähendada vaesust ja leevendada näljahäda, ei näe me sellist inimkonna aktiveerumist, nagu on praegu koroonaviiruse hirmus toimunud. Või keskkonnakriis (mis on vaesusega väga seotud) – tegemist on tohutu ohuga kogu inimkonna kestmajäämisele, aga jälle, ei ole näha ülemaailmset muret meedias. Meid ei külvata üle infoga, et tegu on kriisiga ja inimesed, palun tehke seda, seda ja seda, sest meil on kõigil vaja ühiselt tegutseda, et suuta säilitada oma elukvaliteet. Miks? Kas tõesti on osade elude kaitsmine prioriteetsem, kui teiste? Kas tõesti praegu, kui koroonaviirus ohustab ka rikkaid ja edukaid ja otsuste vastuvõtjaid, tuleb päriselt tegutseda, jättes lõpuks isegi majanduskasvu omapead nukrutema ja „paremaid aegu“ ootama? Ja see mõte kahjuks ei ole enam nii ilus.

Praegune olukord toob meis välja palju head, samuti nagu toob tavaliselt välja detsembrikuu. Kuid praegune hetk on hea selleks, et mõtiskleda, miks see hea meis üldse vahepeal peab peitu minema. Ja miks see headus meis nii valikuline on? Miks on osa elusid prioriteetsemad kui teised elud? Ja kuidas osa elusid justkui polekski elud? Eile panin üles sellenädala Keskkonnaraadio osa, milles vestlesin eesti ühe esimese loomakaitsja ja liikumise algataja Kadri Tapersoniga. Kadri juhib tähelepanu sellele, et praegu, kui väga paljude inimeste vabadus on piiratud, võiksime luua seose loomade olukorraga: „Me suudame koos tegutseda küll! See kriis, milles on inimesed, selline kriis on loomadel kogu aeg! Sellise kriisi ajal on näha, et kui on otsustatud, et on kriis, siis ühiskonna võimekus teha asju teisiti on täiesti olemas!“

Mis oleks kui keset praegust kriisi teeksime ära selle hüppe oma mõtlemises ja maailmatajus et hakata maailma, planeeti Maa tervikuna tajuma? Mis oleks, kui meie maailmavaate osaks saaks mõtteviis, et Kui midagi ära viskad, siis sellist kohta nagu „ära“ ei ole. Mis oleks, kui jälgiksime, et võtame kuulda ja usaldame eelkõige tegevteadlasi ja oma ala spetsialiste? Mis oleks kui kasutaks praegust hetke, kus tunneme empaatiat oma naabri suhtes, ja laiendaks seda tunnet kõigi inimesteni kõikjal maailmas? Mis oleks kui mõistaksime, et teiste inimeste heaolu kasv ei tähenda automaatselt meie heaolu vähenemist? Mis oleks, kui julgeksime silmad avada ja päriselt vaadata, mis toimub näiteks loomatööstuses ja teeksime oma otsused päriselt, mitte harjumuste ja lasteraamatureaalsuse pealt? Ja mis oleks, kui hakkaksime päriselt uskuma, et meie kõigi panus loeb ja on oluline?

“Pea meeles, et kui tegutseme koos, suudame olla tugev jõud looduse kaitseks.” Dr. Jane Goodall

Mis saab edasi?

Blogi kirjutamisega on mul juba kord nii, et hakkan kirjutama justkui aiast, aga siis satun läbi aiaaugu kuhugi aasale, sealt edasi metsarajale ja järve äärde ja lõpuks ei mäletagi enam, kus see aed oli. Nii ka seekord.

Jagan kõigepealt 17. märtsil Matt Prindiville blogis avaldatud väga sisuka artikli eestikeelse kokkuvõtte selle kohta, kas ja kuidas koroonaviirus mõjutab meie kõigi prügivaba elu poole püüdlemist. Kokkuvõtte tegin ise, tõlke ka. Kes soovib, klikib artiklile ja loeb täpsemalt kõik järgi! Matt vastab viiele neilt enimküsitus küsimusele.

1. Kas korduvkasutatavad tooted on ohutud? – Jah, seep ja kuum vesi tapavad nii koroonaviiruse kui ka teised viirused ja bakterid väga tõhusalt. Kodused ja kaubanduslikud nõudepesumasinad on aga kõrge temperatuuri ja pika pesu tõttu veelgi tõhusamad.

2. Kas ühekordselt kasutatavad asjad on ohutumad? – Ei, neid ei saa võrrelda korralikult pestud korduvkasutatavate materjalidega.

3. Kas ma tohin jätkuvalt kasutada korduvkasutatavat veepudelit ja kohvitassi? – Absoluutselt. Koroonaviirus levib peamiselt köha ja aevastamise, mitte korduvkasutatava veepudeli või kohvitopsi kaudu. Pudelit või kohvitopsi ei tohi puutuda kraaniga või kohvikannuga, ja peab pesema käsi. Samuti tuleb pesta tassi ja pudelit, soovitavalt vee ja seebiga või nõudepesumasinas.

4. Suured kohvikuketid (nagu Starbucks ja Dunkin Donuts) teatasid hiljuti, et nad ei luba enam klientidel tuua oma tasse oma poodidesse kasutamiseks ja nende täitmiseks. Mida sellest arvata? – Täna keskenduvad Starbucksi-sugused ettevõtted õigustatult sellele, kuidas meid kõiki tervena hoida. Kuid kui koroonaviirus möödub, on plastireostus endiselt tohutu keskkonnaprobleem. Koroonaviiruse kriis näitab meile, et meil puuduvad süsteemid, mida oleks vaja nõude korduvkasutamiseks, väljas kasutamiseks ja toidu kohaletoimetamiseks. Seetõttu võib aset leida ühekordseks kasutamiseks mõeldud toodete plahvatus. Siiski tahame luua tuleviku, kus toiduainete kohaletoimetamise süsteemid on ehitatud puhastele, desinfitseeritud korduvkasutatavatele nõudele ja tassidele. Kui palju vähem jäätmeid selles maailmas tekiks, kui meil see kõik juba täna olemas oleks!

5. Kas koroonaviirus tapab kasvava jäätmeteta elustiili? – Ei, jäätmevaba elustiil on selleks, et jääda ja muutub iga päev järjest populaarsemaks. Kuigi koronaviirus muudab meie elus vägagi paljut, ei muuda see meie põhiväärtusi nagu terved inimesed, terve planeet ja jätkusuutlik majandus.

Leheküljel forbes.com on (inglisekeelne) artikkel „Kui koroonaviirus möödub, peame me siiski tegelema keskkonnakriisiga“. Bill Gates ütleb avalikult, et on otsustanud veelgi enam aega panustada keskkonnakriisi lahendamisega tegelemisele. Kuigi tundub, et keskkonnateemat on justkui palju, siis nagu hiljuti Piret Räniga (artikkel) vesteldes (link podcastile) tõdesime, ei ole liiga palju. Eriti praegu, kui oleme kõik tohutult mures iseendi ja kogu ühiskonna tervise pärast, ja kui uudised on suuremalt jaolt ainult koroonaviirusest. Kuid keskkonnakriis ja plastireostus ei kao kuhugi! On viirus või ei ole viirus – mina tunnen küll, et keskkonnahoidliku mõtteviisi populariseerimist tuleb jätkata.

Jõudsin eile sõbrannaga vesteldes enda jaoks huvitava küsimuseni: miks (ja kas) on vaja aktiviste? Me kõik ju mõtleme erinevalt, aga samas on meie mõtted suuresti ümbritseva keskkonna tulemus. Ja seetõttu on minu meelest oluline, et oleks inimesi, keda ühiskond nimetab aktivistideks. Oma särk on ikka kõige lähem, mistõttu iseenda probleemidega tegelemine toimub tavaliselt iseenesestmõistetavalt. Ja kes meist ei tahaks elada õnnelikult ja rahulikult saades keskenduda endale, oma perele, enese teostamisele. Iseendaga rahujalal elamine on siiski raske ja iseendas sügava sisemise rahu leidmine pole mingi lihtne ülesanne. Eriti praeguse kriisiolukorra valguses on väga paljudel meist ikkagi väga väga raske. Valitsev teadmatus ei tee olukorda lihtsamaks ja tulevik tundub väga tume. Sealsamas – kui kellegi teise õiguseid hakatakse järjest rohkem aktsepteerima, ei tee see ju teiste elu halvemaks? Meil pole ju aktsepteerimise pott kusagil, kust siis jaopärast võtta ja jagada? Samas kellegi teise õiguste aktsepteerimine ei võta ju otseselt aega ka? Ja kui mõned inimesed veel võtavad oma aega, et piltlikult öeldes kisada ja tähelepanu juhtida kõigile rõhututele, kellest osad ei saa mitte kuidagi enda elu eest seista, siis mis selles halba on? Paljudes maailma piirkondades riskivad need „kisajad“ üpris paljuga, meil lääne ühiskonnas õnneks enamasti ainult oma sotsiaalse staatusega, et koputada meie kõigi südametunnistusele ja eetikale. Tihtipeale, nagu ütles hariduspsühholoog Grete Arro suvel Paide arvamusfestivalil ja nüüd Keskkonnaraadio podcastis, ei kutsuta neid enam kuskile, sest jälle hakkavad nad jaurama. Olen kuulnud, et ka sõbrad võivad eemale tõmbuda, osal võib tekkida tööl probleeme või ebamugavusi. Vähim, mida ma ise tavalise kodanikuna saan teha, on olla neile tänulik. Samuti, nagu olen praegu tänulik kõigile meedikutele ja teenindajatele, kes käivad tööl ja teevad võimalikuks meil kõigil teistel püsida kodus. Aktivistid teevad võimalikuks kõigil teistel tegeleda iseenda eludega.

Mille üle veel olen mõelnud? Olen sotsiaalmeedias näinud erinevaid meeme seosest: viirus covid-19 tuli loomalt inimesele – inimkond jätkuvalt sööb loomi. Aga miks siis ometi? Teaduslikud uuringud ja väga paljude maade toitumissoovitused ju juba ütlevad, et täistaimne toitumine sobib kõigile inimestele, miks me siis seda ei tee ja riskime järjest uute viirustega, mis loomadelt inimestele üle tulevad? Omapärane on mõelda, et ega viirused ise ei taha meile üle tulla, sest neile pole kasulik oma peremeesloom ära tappa, neile oleks palju parem, et me ellu jääme ja nad meie sees elada saavad. See on mu mõttekäigu üks küsimus. Teine küsimus, mida endalt küsisin, on: kust jookseb aktsepteerimise piir? Kas aktsepteerides kedagi, kes aktsepteerib vägivalda, aktsepteerin ka mina vägivalda? (Hetkel pean silmas loomade vastu suunatud vägivalda.) Ja seda rada mööda minnes jõuan küsimuseni, et miks osade vastu suunatud vägivald on ühiskonnas aktsepteeritud ja osa ei ole? Ja küsimuste küsimus on: millal jõuame ühiskonnana sinna hetke, kus võin neid küsimusi küsida igas seltskonnas ilma, et mind äärmuslaseks, eneseotsijaks, hipiks, trendile kaasajooksjaks ei peetaks, vaid tõesti kaasa mõeldaks?

Täna, 21. märtsil on rahvusvaheline metsapäev ja e-meeleavaldus näitamaks poliitikutele, et me hoolime meie metsadest, et oleme metsarahvas, et tahame hoida ja säilitada eesti metsi kui rikkalikku ökosüsteemi, mitte ainult kui puupõldu. Meiegi käisime abikaasaga metsas matkamas, pidasime pärast väikese pikniku järve ääres ja soovime kõigile jõudu ja tugevat tervist. Hoidkem end ja hoidkem oma lähedasi.

e-meeleavaldus. Armastan eesti metsi!