Mõtiskluste tähe all

Sel nädalal juhtus nõnda, et palju erinevaid teemasid justkui jalutasid mulle vastu ja panid enda peale mõtlema. Ja kirjutama.

Üks teema, mille kajastust meedias nägin, on seotud jäätmevabadusega meie restoranides. Kas jäätmevabadus toitlustusasutuses on üldse võimalik? Olen ise eelmisel aastal ka ühes üliägedas restoranis köögis praktikal olnud ning näinud jäätmete hulka, mis tekib. Seal mõtlesin palju võimaluste üle, mismoodi (ja kas üldse) saaks jäätmete hulka toitlustusasutuses vähendada. Ja suur rõõm oli juba mõni aeg tagasi kuulda, et Fotografiska hakkaski päriselt tegutsema nii jäätmevabalt kui võimalik. Seal veab jäätmevabaduse mõtteviisi Peeter Pihel väga edukalt ja inspireerivalt. Täpsemalt saab lugeda näiteks siit ja siit.

Olen juba mõnda aega teinud podcasti Keskkonnahoid on äge!, kus igal nädalal ühe külalisega vestlen. Sel nädalal tahaksin selle asemel jagada hoopis äripäeva raadio saadet Tallinna Ülikooli teaduri Mihkel Kanguriga. Intrigeeriva pealkirjaga saade Eesti on räpaseim riik maailmas jäi kuklasse tiksuma ja rongisõidul Tartusse tundus täpselt õige kuulamine. Mind rõõmustab, et järjest enam räägitakse ja mõeldakse meie elukeskkonnale. On nii oluline, et me kõik võimalikult igal pool erinevad keskkonnateemad tähelepanu alla toome. Sest vajalike muutuste tegemine on meie endi teha. Aga selleks, et teada, mida muuta, tuleb meie kõigi teadlikkust tõsta. Sest kui ei tea, mida muuta, siis ei saa ju ka muuta. Kirjutan ka mõned mulle eriti meeldinud Mihkel Kanguri väljaütlemised: „Ökosüsteemide kaitse on meie esmane kaitse meie kultuurile. / Kui meie jätame prügi metsa alla viimata, siis metsa all ei ole prügi! / Kui suitsetajad jätavad koni maha viskamata, siis ei ole maailmameredes konisid. Kõik on meie endi teha. / Eesti on räpaseim riik per capita, ehk siis inimese kohta.“ Aitäh Tallinna Ülikooli teadurile Mihkel Kangurile ja Äripäevaraadiole mõtlemapaneva ja hea kuulamise eest.

On selline keskkond nagu masterclass.com, millest sõbrad juba mõni aeg tagasi mulle rääkinud olid. Nüüd jõulude paiku tuli sõbranna jutuga, et ta kavatseb teha omale ligipääsu, et kas tahan ka. Tegemist on keskkonnaga, kuhu üles pandud kõikvõimalike elualade proffide meistriklasse. Ehk meile kõigile võimalus end lõbusalt harida, juurde õppida, kuulata inspireerivaid inimesi. Ise kuulasin viimati teadlase Jane Goodalli meistriklassi. Mind liigutas tema olemus ja mõtteviis väga. Ta alustas juttu oma teekonnast šimpansite uurijana, rääkis loomade maailmast, lõi seoseid inimeste maailmaga. Väga loogiliselt jõudis ta välja iseenda aktivistiks kujunemisse. Ta ütleb: „Sisenesin metsa teadlasena, väljusin metsast aktivistina.“ Palju räägib ta igaühe võimalusest teha loodust, keskkonda ja loomi hoidvaid valikuid. Ja teadlaste vajadusest olla ühenduses oma sisetundega. Oma pika sisuka ja liigutava jutu lõpetab ta mõttega, et me kõik muudame iga päev maailma! Ja et see on lihtsalt meie endi valik, milliseid muutusi me teeme! Tema sõnum on, et tehkem igaüks endast olenev, et heastada see halb, mida oleme Maale teinud. Sest me suudame seda.

Miks on need noored inimesed igal reedel streikimas? Miks ei ole teised streikimas? Ehk on streigil olijad veendunud, et nad peavad oma hääle kuuldavaks tegema selleks, et miskit muutuks. Ja need, kes ei ole (veel), ei ole veendunud, et midagi väga valesti oleks, et oleks vaja oma häält kasutada? Üks naisterahavas käib igal võimalikul reedel Elvast Tartus streikimas, sest tunneb nii suurt vastutust selle eest, mis on juba juhtunud ja mis edasi juhtub.

Lapsest peale olen liikunud ringkondades, kus on rohkem naisi kui mehi. Õppisin koolis muusikaklassis, seejärel muusikakeskkoolis, muusikaakadeemias, töötasin õpetajana, siis kultuurikorralduses, nüüd turunduses – igal pool on alati olnud peamiselt tüdrukud ja naised. Ja nüüd järjest enam keskkonnateemadega Eestis tegeledes tunnen sama, kliimastreikidel, koosolekutel, aruteludel, vestlusringides – ikka on suurem osa naised. Kus need mehed on, küsisin eile mõnelt sõbralt. Mulle öeldi, et poliitikas, äris ja IT-s. Sattusin paar päeva tagasi lugema üht inglisekeelset artiklit, mis püüdis avada, miks keskkonnateemad naistele rohkem korda lähevad. Üks ootamatu nurk oli, et kas pole keskkonnateemasid osavalt just naistele turundatud? Õnneks tundus ka artikli kirjutajatele, et noortel sellist soolist lõhet pole ja ka poisid-mehed julgevad ja/või tahavad teha keskkonnahoidlikke valikuid. Kas mehed arvestavad oma valikute tegemisel keskmiselt vähem keskkonnaaspekte kui naised? Ühest küljest võiks ju arvata, et see, kuhu oleme maailma korralduses jõudnud, on rohkem meeste loodud. Sest mehed on olnud, ja on mõnel pool siiani peamised ühiskonna suuna näitajad ja otsustajad. Aga kuna kogu meie ühiskonnas on keskkonda siiani nii vähe arvestatud, siis kas see on ikka “meeste süü”? Nüüd võiksime ühiskonnana olla nii palju edasi arenenud, et olgu mehed või naised võimul, oleme suutelised tegema keskkonda hoidvaid ja keskkonnaolusid lausa paremaks muutvaid otsuseid (ka majandusotsuseid!). Tagasi tulles naiste ja meeste keskkonnahoidlike valikute sarnasuste ja erinevuste juurde – meie kõige tähtsam ülesanne on sõnum võimalikult efektiivselt viia absoluutselt kõigini. Sest meie kõigi panus on oluline.

Ja nagu kõigest eelpool jutustatust veel vähe oleks, vaatasin Tootseni filmi „Fred Jüssi. Olemise ilu“. Filmis kujutatud maailm on see, kuhu läheksin elama, see on minu Narnija. Mõtisklen palju küsimuse üle, miks oleme jõudnud siia, kus oleme. Ja see film pani mind rändama mööda varem vähekäidud radu. Miks me muudkui midagi kogu aeg tegema peame? Miks tuleb kogu aeg oma eesmärgi poole liikuda, midagi saavutada, olla järjest parem? Miks mitte hoopis olla järjest parem olemises, logelemises, mõtlemises, iseendaga olemises? Ja siis kui mitte kuidagi enam ei saa, siis päriselt tegutseda. Ja ausalt – mina ei oska niimoodi niisama olla. Niimoodi iseendaga vaikuses olles, mittemidagi tehes. Mul on kogu aeg vaja midagi teha, oma olemist mõtestada, anda hinnang, panna sõnalisse raami. Aga kui võtaks teise eesmärgi? Ma ju tean, mida ma tahan. Tahan päriselt tahta lihtsalt olla, tahan tahta olla iseendaga olemises, olla iseendaga elavas vaikuses, olla iseendaga looduses, olla iseendaga pimeduses ja vaikuses ja üksinduses. Ja päriselt suuta niimoodi kõike olla. Mitte kogu aeg. Aga piisavalt. Ja kas kui me kõik suudaksime nautida rohkem niisama olemist, veedaksime vähem aega vajamatut tarbides?

Kehras avati jäätmejaam

Eelmisel nädalal tuli teade, et kõik vajalikud dokumendid ja load on olemas ja võib avada. Veebruarikuu esimesel päeval saidki kõik huvilised jäätmejaama avamisele minna ja oma silmaga järgi vaadata, kuhu mis käib.

Kehra jäätmejaama avamine 1. veebruaril. Kõnedes jäi kõlama lootus puhtamatele metsaalustele.

Anija eit pistis kõigile pihku lehe küsimustega, ehk toimus viktoriin. Panen küsimused korraldajate nõusolekul ka lõppu üles. Täitsa põnev on oma teadmisi proovile panna ja vaadata, kui paljut tegelikult teab.

Külalistele pakuti ka kringlit ja kuuma teed. Nii tore, et teetermoste kõrval olid pestavad kruusid! See võib tunduda küll tähtsusetu detail, aga tegelikult on hea, et korraldajad ühekordsetel nõudel tekkida ei lasknud. Kasutan juhust ja mainin ära, et olen ise vahvate inimeste abiga Kehrasse loonud nõude kogu Ühiskondlik nõu, kuhu kõik, kel nõusid üle, on väga teretulnud nõusid juurde ka annetama. Olen tänulik Kehra Aidale (ja MTÜ-le IngVer), et nad on aidas eraldanud ühe nurga nõude hoiustamiseks. Samuti olen tänulik kõigile nõude annetajatele, üks annetaja tõi meile ka kapi, et nõud lihtsalt hunnikus ei seisaks. Ja sealt osa jäätmejaama avamisel kasutusel olnud nõusid päriseski. Minu tookordne mõte lähikonna üritustele pestavaid nõusid laenata, toimis hästi. Loodan, et edaspidigi leiavad nõud rakendust, sest nõud puhtana tagastada ei ole ju keeruline. Ja palju prügi jääb tootmata.

Reedel vestlesime väga põneva naise Jana Hallasega, kellega tutvusin LDIW (Let’s Do It World ehk Maailmakoristuspäev) konverentsi korraldustiimis vabatahtlikuna veidi kaasa aidates. Ja siit tulebki sellenädala podcasti Keskkonnahoid on äge! Paljude jaoks ei vaja stilist, disainer ja laulukirjutaja Jana tutvustamist. Viimasel ajal on ta end aga sidunud heategevusega, näiteks on ta tegev fondis nimega Igavene Heategu, kuna soovib panustada oma tuntust moe-ja popmuusika valdkonnas millessegi suuremasse. Stilisti ja moeloojana on ta võtnud missiooniks tõsta noorte keskkonnateadlikkust,  olles ise oma jätkusuutlike ideede ja leidlike lahendustega eeskujuks. 

1. KORISTAD PARAJASTI AEDA, TEKIB SUUREM HUNNIK JÄÄTMEID. MÄRGI JÄÄTMED, MIS SOBIVAD BIOLAGUNEVATE JÄÄTMETE KONTEINERITESSE?
a) puulehed b) tühi limonaadipudel c) ussitanud kõrvits d) poolik plastikust rehavars e ) lahtise tallaga vana töösaabas
2. MILLISED JÄRGNEVATEST PABER- JA KARTONGTOODETEST EI SOBI PABERI- JA KARTONGI KONTEINERISSE?
a) puhtad ajalehed b) kasutatud määrdunud ja vettinud paber ja papp c) majapidamispaber d) kirja- ja joonistuspaberid e) puhtad pappkastid f) kartongist joogipakend
3. MILLISED JÄÄTMETE SEAS ON OHTLIKUD JÄÄTMED?
a) juukselakk b) hallitanud porgand c) vana seinavärv d) elavhõbedaga kraadiklaas e) 7. klassi matemaatilka õpik
4. KUIDAS KÄITUD VASTAVATUD KEHRA JÄÄTMEJAAMAS JÄÄTMETEGA SAABUDES?
a) viskan jäätmed aia taha maha, küll operaator ise vaatab, kuhu mis käib b) peatun, ootan operaatori juhiseid, toimetan jäätmed vastavalt suunistele ettenähtud konteineritesse c) viskan jäätmed esimesse ettejuhtuvasse konteinerisse
5. MILLISEID ALLOLEVAID JÄÄTMEID KEHRA JÄÄTMEJAAMAS VASTU VÕETAKSE?
a) luminofoorlambi torud b) lehtklaas c) vanarehvid d) autoakud e) tuumajäätmed f) tekstiilipakend g) vana nurgadiivan h) kasutatud mootoriõli

Kui isiklikud meie toidulaua valikud ikkagi on?

Toit on ülioluline osa meie elust, millest ei saa üle ega ümber. Ja meil kipub olema arvamus, et toidu valik on igaühe isiklik asi, ja et kui poes müüakse, ju siis on kõik hästi ja võin osta, mida hing ihaldab. Aga praeguses, just eriti lääne ühiskonnas, see kindlasti enam nii ei ole.

Võtan aluseks kaks allikat, ühes on ära toodud erinevate toiduainete süsinikujalajäljed ja teine on teadlaste pöördumisest inimkonna poole üleskutsega oma toitumine üle vaadata.

Öeldakse, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Seetõttu jagan siin osaliselt ära tõlgitud graafikut. Igaüks saab ise numbreid vaadates mõtiskleda ja otsustada, kas ja kui palju toidulaud muutmist vajab.

Aga lühidalt, millest graafik siis räägib? Sellest, et loomsed toiduained on üldiselt väga palju suurema keskkonnamõjuga kui taimsed toiduained. (On ka erandeid nagu näiteks šokolaad ja kohv, aga need pole ka meie põhisöök.) Ja veel sellest, et toiduainete transpordi keskkonnamõju osakaal kogu toidutootmise ahelas on väga väike. Näiteks veiseliha kogu süsiniku jalajäljest moodustab transport ca 1%.

Ülal jagatud artikkel aga kajastab Maailma Teadlaste Kogu (The Allience of World Scientists) (ca 15 000 teadlast 184 riigist) pöördumist 2017. aastal, milles ka meie toitumise valikute olulisus välja toodud. Kuna loomatööstus põhjustab rohkem kasvuhoonegaase kui kogu maailma transport kokku, siis soovitavad nad kõigil loomsete toiduainete tarbimist nii palju vähendada kui võimalik. Nad ütlevad, et loobudes loomsetest toiduainetest, vähendame oma süsiniku jalajälge poole võrra. Ja kõigile neile, kes räägivad „kellegi tagahoovis jalutavast veisest või lambast“ ütlevad nad, et „keskkonnasõbralikku“ liha pole olemas. Nad rõhutavad, et kõigepealt tuleb jälgida, mida me sööme, ja seejärel, kust see pärit on. Kohalikku võiksime eelistada alati, kui võimalik.

Tahan veidi peatuda ka mõtteviisil, mille järgi veganid on liialt äärmuslikud ja fanaatilised. Ma ei mõista, mis on „fanaatilist“ mõtteviisis, et teistel liikidel on samasugune õigus elule nagu meil (inimestel)? Ja mis nurga alt on see „lihtsalt erinev arvamus“ kas teistel liikidel on samasugune õigus elada ja olla mitte toode/toodang/asi, nagu meil, inimestel? Mida enam sellele teemale mõtlen, seda enam hämmingus olen. Kuidas oleme suutnud loomad-linnud-kalad liigitada asjade ja enda ressursi kategooriasse? Kuidas suudame leppida ja oma rahaga toetada süsteemi, mis põhjustab iga päev ca 3 miljardi looma tapmise üle maailma? (Ma ei pea hetkel silmas väga väikest osa inimkonnast, kes elavad jätkuvalt keset loodust ja kelle toit ei tule poest.)

Et kogu eelnev ainult „jutuks“ ei jääks, siis panen siia ka faktid arvude näol. Panen järgmisse lõiku mõned arvud, sest nii tulevad paljud asjad selgemalt välja. Ja palun juba ette vabandust, et need faktid niimoodi mustvalgelt välja kirjutan. Meil ühiskonnana oleks justkui kirjutamata seadus, et sellistest asjadest avalikult heas seltskonnas ei räägi. (Loomulikult jagavad ja on jaganud neid arve väga paljud teisedki, näiteks siin.)

FAO andmetel tapeti 2010. aastal maailmas toiduks 62,8 miljardit maismaalooma. Raskem on hinnata tapetud mereloomade arvu, sest püüginumbrite üle peetakse arvestust tonnides. Kuna umbkaudu on siiski teada erinevat liiki mereloomade kaalud, saab seda statistikat kasutada tapetud indiviidide arvu hindamiseks. Fishcount.org.uk analüüsist selgus, et 2010. aastal tapeti maailmas 0,97 kuni 2,7 triljonit (triljon = miljon x miljon) merelooma. Kokkuvõttes võib öelda, et aastas maailmas toiduks tapetavate loomade arv on vähemasti 1,03 triljonit. Arvutame: iga päev tapetakse vähemasti 2,8 miljardit looma (172 mln maismaalooma ja 2,65 mld merelooma), igas tunnis 118 mln (7,2 ja 110,7 mln), igas minutis 1,96 mln (119 tuhat ja 1,84 mln), igas sekundis 33 tuhat (2 tuhat ja 31 tuhat). Nüüd võrdluseks veidi teisi numbreid – kõigis sõdades ja genotsiidides on inimkonna ajaloo vältel kokku tapetud umbes 600 miljonit inimest. Sama arvu loomi tapavad inimesed toiduks umbes viie tunni jooksul. Kui aga lähtuda ainult maismaaloomadest, kulub umbes kolm ja pool päeva. Kas me päriselt ka elame sellises maailmas?

Sealsamas on huvitav, kui palju liigub ringi müüte õigustamaks loomse toidu söömist. Ja kui visad on need kaduma. Eile kuulasin Aleksei Turovski ettekannet, kus ta mainis, et müütilistele tõdedele teaduslike tõdedega vastu astuda on võimatu. Sest müütilised tõed on ju kogu aeg olnud. Aga samas tundub, et müüdid siiski veidi muutuvad põlvkondade muutumisega. Üks võimalus sellele kaasa aidata, on faktidest rääkida ikka ja jälle. Ja küll need müüdid ka üks hetk oma müütilise olemuse paljastavad.

Jagan ka sellenädala podcasti Keskkonnahoid on äge! Jutustame Mihkli ja Gretega, kes on tohutult armsad ja inspireerivad inimesed ja kes muudavad maailma! Nad said auhinnad Eesti Disainiauhindade rahvalemmik ja ELUMUUTEV DISAIN 2 kuud ja 3 päeva pärast esimest valmis kõrt. Nad ise on öelnud: “Tegelikult ju suht uskumatu, kui kiiresti võib elu muutuda, kui otsustada teha midagi, mis läheb meile endile niivõrd palju korda. Puhas loodus ja maailm, kus ei ole ruumi ühekordsele plastikule. Me ei ole teinud seda auhindade pärast, vaid ainult seetõttu, et juhtida tähelepanu meid ümbritsevale probleemile.”

Kas reisides võiks ka keskkonnale mõelda?

Käisin lühikesel reisil Peterburis ja jälgisin enda ja oma reisikaaslaste käitumist. Jagan mõningaid tähelepanekuid keskkonnasõbralikest käitumistest ja valikutest reisil. Praeguseks hetkeks olen emotsioonid läbi elanud ja läbi mõelnud, mistõttu kirjutan rahulikult ja konkreetselt. Kindlasti tekib meil kõigil mõne teemaga äratundmine. Ja kuna selleks, et üldse mingi muutus sünniks, tuleb muutuse vajalikkust teadvustada, ongi minu kogu blogi suurim eesmärk erinevatele teemadele tähelepanu pöörata ja teadvustada.

Kõige tihedamini jäi kriipima tõik, et reisil tundub igast poest kilekoti haaramine palju lihtsam, isegi asjadele, mida kodupoodides harva uude kilekotti pistame. Samuti tundub oma joogitops ja joogipudel reisile kaasa võtta keeruline, aga jalanõud, riided, rahakott, mobiil ja hügieenitarbed on meil ju ometi kaasas. Sama lihtsalt saaks ka korduvkasutatava joogitopsi ja -pudeli, lusikad, toidukarbi, vajadusel joogikõrre kaasas kanda. Tuleb vaid oma suhtumist muuta.

Reisil käime tihedamini väljas söömas ja sealhulgas ka kiirtoidukohtades, kus pole kasutusel pestavad nõud, vaid kogu söök tuleb ühekordsetel taldrikutel, topsides ja söögiriistadega. Teadlikult võiksime valida kohvikud ja restoranid, kus toitu naudime korduvkasutatavatelt nõudelt. Ja vee joomist planeerida, et ei tekiks mitu korda päevas vajadust osta plastpudeliga poest vett.

Välismaal ei pruugi olla võimalik jäätmeid sorteerida või peab hakkama õppima teistsugust süsteemi. On võimalik läbi mõelda oma tekkiv prügi, kuidas seda oleks võimalik vähendada või näiteks ka pakend kokku voltida ja kaasa võtta. Kui prügi tekib liiga palju, tuleks läbi mõelda, et miks seda tekib ja mida saaks selle vähendamiseks ette võtta. Hotellis viibides võib tekkida ka tunne, et tekkinud prügi pole nagu enam minu probleem, kuigi kodus sorteerime võib-olla korralikult. Samas kui tunneme, et iga meie enda tekitatud prügi on meie endi vastutus, siis ehk vähendame prügi tekitamist ja samas ka jälgime, kuhu prügi ära viskame. Üks näide on banaanid – võtsin bussireisile kodust kaasa banaane. Hakkasin aga mõtlema, kui palju koori mul tekib. Koorisin siis banaanid kodus ära, viskasin koored bioprügisse ja võtsin banaanid karbiga kaasa. Selline lahendus ei pruugi teistele üldse sobida. Samas illustreerib võimalusi, kuidas saame ette mõeldes jäätmed õigestesse konteineritesse sorteerida.

Kui soovime oma menüüs taimse toidu osakaalu suurendada, võib teises riigis tekkida probleeme sobiva toidu leidmisel. Mõnedes kohtades on täistaimsed valikud olematud, samas on taimset toitu juba üsna lihtne igal pool saada. Siis tekibki küsimus, et kui palju olen nõus pingutama selle nimel, et “õige” söök üles leida või on lihtsam mõneks päevaks alla anda.

Välismaal tekib tihti soov veeta aega osteldes suveniire, riideid, komme jne. Välismaal on kõik teistmoodi ja põnev ja emotsionaalselt on lihtsam raha välja anda. Aga selle ostlemise emotsiooni kõrval peame ka mõtlema, kas see hea enesetunne on hetkelini või naudime ostatud asja tõesti kauem. Sest iga asja tootmiseks on kulunud palju ressurssi ja toode ise ei pruugi üldse looduses laguneda, ja lõpetabki oma elu kiiresti prügimäel. Mõnusa emotsiooni saab ka muuseumis, pargis, teatris või niisama tänavatel käimine.

Reisimine ise võib olla suure CO2 jalajäljega. mõned märksõnad, mis mul pidevalt peas kerivad, kui reisimisele mõtlen: ühistransport vs rendiauto; kõndimine; lennukiga lendamine; rong… Kas ja kuidas oma CO2 jalajäge kompenseerid? Ehk hoopis eelistada lähemaid sihtkohti ja harvem reisida*.

Aga kingitused – tihti viime reisilt perele, lastele, sõpradele, vanematele kaasa kinke. Ja nii lihtne on osta pudi-padi. Hea oleks kingitused ka läbi mõelda ja kaasa osta midagi vajalikku või söödavat ning muidugi jälgida ka pakendamist.

Totaalne ülepakendamine ja ilmaasjata kilesse pakendamine. Sibulad, küüslaugud ja ingver imehästi ju oma koorega…
Vene luuletaja Puškini viimases elupaigas. Külaskäik sinna läks küll väga südamesse.

Jagan ka selle nädala podcasti, kus vestlesime ettevõtja Indrek Põldveega. Jutud liikusid ootamatuid ja põnevaid radu pidi! Aitäh vestlemast ja inspireerimast!

Kunstist, protestist ja kodanikuühiskonnast

Selle nädala podcastis vestlesime eksperimentaalpsühholoogi ja arvutiteadlase Madis Vasseriga Eestimaa Rohelisest Liikumisest. Kõige enam puudutas mind arutelu streikimisest kui vahvast ja mõnusast ajaveetmisviisist. Sest streikimine ei pea olema sünge ja kurb, vaid lõbus, miks mitte muusika- ja laulu- ja hea toiduga. Detsembrikuu Vegan ajakirjas kirjutas Tiiu Lausmaa streikimisest ja sellest, kuidas ta käis ise Berliinis streigil ning kui tore kogemus see oli. Madiski rääkis, et töö Eestis selle nimel käib, et streigid oleksid rõõmsad ja meeldivad ning et inimestele meeldiks neist osa võtta. Sest kuidas me muidu oma arvamustest märku anname kui me ei käi streikidel?

Streikimine aga ei ole ainus viis meelt avaldada. Võib artikleid kirjutada, koolis õpilastele rääkimas käia, sotsiaalmeedias postitada, kodus kaaslasele rääkida, luuletustesse ja lauludesse kirjutada…

Mina ise olen pianist ja vabaimprovisaator ja kirjutasin sada väikest klaveripala pühendatuna Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. EV 100ks sünnipäevaks loodigi Eestis tohutult palju kunsti. Ühtpidi pole see ehk sama, sest klassikalises mõttes polnud tegemist meeleavaldusega. Teistpidi aga oli ka, sest positiivse meele avaldus on samuti vajalik. Ühiskonna- ja sotsiaalkriitilise kunstiga ongi nii, et igaüks loob hetkel, mil “ei suuda vaiki olla.” Eestlastena on meil positiivne näide sellest, kuidas Eestimaa lauldi vabaks, paljud osalesid ise neil meeleavaldustel, näiteks balti ketis, kus rahvas tuli välja, avaldas meelt, ja laulis.

Film on üks efektiivne viis olulisi teemasid kajastada. Madis mainis podcastis filmi Eia jõulud Tondikakul, mille tegevus toimus keset eesti loodusest, eesti metsa, rääkis metsa kaitsmisest (selle teema juurde tulen veel tagasi),”oli armsaid loomi otsast otsani täis”, aga lõppes suure ilutulestikuga. Sest kuidas uue aasta saabumist muidu ära märkida? Uusaasta soovid on ka enamikus kaunistatud fotodega, millel kujutatud ilutulestikku. Ilutulestiku kahjulikkus loomadele ja lindudele oli sel aastavahetusel eriti suur teema, seetõttu oli see meilgi jutuks. Küsisime, kas uusaasta saabumist on võimalik kuidagi teisiti ka tähistada kui ilutulestikuga? Ja kui, siis mismoodi? Täitsa põnev väljakutse, kas pole?

Uue aasta esimesel päeval sattusingi luuletaja Veronika Kivisilla nukkerpoeetilistele ridadele:
Uue aasta esimene hommik ja seitse surnud siidisaba siruli siinsamas sillutisel. Esimene jalutuskäik ja päevapüüdmine ja seitse surnud siidisaba, inimeste uue aasta hind: bombycilla garrulus, pommitatud pihuks ja põrmuks. Ümber lahe kõndides on mõttes surnud siidisabad. Korjan pisut piduprügi, näe, Sampo tikud – mis jahu see veski küll saabuvail päevil jahvatab, millest, ja kuhu see kõik mahub? Metsatukk kihab rahutuist lindudest. Laulan: anna meile rahu, anna natukenegi, kui palju ei mahu. Maailm veel raskes piduunes pärast ränka ööd. Üks ema väikese pojaga vaid, too silmab kaljurünka: näe, see on ju saurus, tritseeratops! Korjan purke ja topse ja mõtlen – oleks ehk võinudki maailm jääda sauruste omaks või olemegi meie nüüd need – purkide ja topside saurused? Milline on õigupoolest me aju ja kehamassi suhe? On esimene päev ja päevapüüd, maailm ikka vana ja uus ja arusaamatu. Just nõnda vanast aastast uude lohiseb see sama juhe. Telekas on Viin, on kuld ja samet ja siid, lühtrisära, läikiv pillipuit ja triibuline tviid. Mina ent mõtlen seitsmele surnud siidisabale. Täna ja terve ülejäänud aasta.”

Läbi kunsti on ühiskonna valusid kuidagi lihtsam teadvustada, kunsti keelde tõlkimine annab neile tõdedele justkui õiguse olemas olla. Kunstnik kui sõnumitooja jäetakse ellu ja pigem mõeldakse kaasa. Kuidagi on nii, et kui miski ühiskondlik ja/või sotsiaalne probleem on esitatud kas luuletuses, laulus, maalis, siis see on miski, mida me suudame mitte võtta isikliku rünnakuna, suudame samastudagi ning oleme vahel nõus oma valikuidki elus muutma

Uue aasta esimesel päeval sattusin ka luuletaja Kristiina Ehini sotsiaalmeedias avaldatud ilusvalusatele ühiskonnakriitilistele luuleridadele:

Ma lille sideme võtaks
vöökirja ja kuulivesti
ja köidaks sellega ühte
Sind – ärevushäiretes Eesti

Erakonnade kudemise
suusiugude salvamistiik
armas ja melanhoolne
lõhestund arvamusriik

Ma jumala pisara võtaks
ja tumeda laukavee
ja niisutaks seda leiba
mida me haukame

Ma Greta Thunbergi võtaks
tõe truuduse õiguse ka
ning Elba saarele jätaks
paljud suurilma riigipead

Ma ema südame võtan
ja Krõõda heleda hääle
ja hüüan raieorgu
Munamäelt Lasnamäele:

Rõõmusta metsalind
et elad veel säutsud ja loodad
ja iga vaba hing –
Head uut aastat ja Snovõm godam!

Ja tagasi tulles – praegu arutatakse Eestis metsade lageraietega seoses metsade temaatikat järjest enam. Loomulikult on metsatöösturite, RMK, looduskaitsjate, kogukondade ja metsaskäijate seisukohad erinevad. Mina toetan ja usaldan looduskaitsjaid ja näiteks kodanikuliikumist Eesti Metsa Abiks (EMA), mis tekkis vastukaaluks Eesti riigi laastavale metsapoliitikale. Ma arvan, et nagu keelustas Norra esimese riigina maailmas lageraied, tuleks need ka meil lõpetada. Kuidas aga see praeguse teemaga seotud on? Kui RMK juht üritas õigustada lageraieid Carl Robert Jakobsoni ja talule uue laudpõranda tegemisega, leidsid aktiivsed inimesed kohe ühe Jakobsoni luuletuse, mis räägib hoopis vastupidist. Läbi kunsti kõnetame tulevasi põlvkondi ja meiega kõnelevad ammu elanud inimesed. Meie keskkond, elurikkus, ökosüsteemid ei ole lihtsalt niisama osale inimestele raha tegemiseks. Need on väärtused iseeneses ja peavad omama õigust olla olemas iseendas. Ja koos saame me selle mõtteviisi maailmas normaalsuseks muuta.

Käisin kirwest keelamas
Carl Robert Jakobson

Kõnd’sin metsa rada mööda,
Mööda leppiku leppast teeda,
Mööda pajusta padrikut.
Mis ma leidsin, mis ma peitsin?
Leidsin, peitsin sind kaunikene,
Kahel õiel lilleke.


Põues hoidsin, rüppes toitsin,
Kandsin alla armu hõlma,
Kandsin sügawal südames.
Toodi seal kibedaid sõnumida,
Rasket rahedesta teadust —
Jätsin kõik maha, mis kallis mul.

Jälle sõudsin, jälle jõudsin,
Sõudsin, jõudsin ma metsa maale,
Tagasi kase kaasiku.
Andke aru, sõbrukesed,
Kus mo põues peidetud kana,
Südamel soojendud sõstersilm?

Leppad nutsid, pajud kurtsid,
Lehte metsa kaebamaie,
Sõnu wasta mull’ sõnaldes:
„Miks sa läksid wiletsuseks,
Weer’sid waiba warju alta —
Enam ei leia sa kaunikest!”

Laulis lindu kõrgelt puusta,
Pajatas padriku ladwa-asta,
Kuulutas külma kuulutust:
„Oh, et jätsid õrnakese
Üksik’ põlwe leinamaie —
Närtsib nüüd tõiste rüppessa!”

Ära mõistsin metsa mõtted,
Linnu leina laulusõnad,
Kahewõrra kaebduse:
Käisin kirwest keelamaies,
Rasket wõitu wõitelemas,
Küttide soowi rikkumas!


Luuletus: Lauliku C. R. Linnutaja laulud. Esimene krantsikene. https://www.digar.ee/arhiiv/et/kollektsioonid/18460

Joonistame lapsega jõuluõhtul.

Ilus hetk, mil vaatan tagasi. Ja siis edasi…

Algas aasta 2020 ja on paras aeg mõtiskleda, mis sai lõppenud 2019. aastal hästi tehtud, mida tahaks uude aastasse kaasa võtta ja mida täitsa maha jätta.

Ma ise olen mõne aasta jooksul toimunud muutuse üle tohutult õnnelik. Esiteks kirjutati aasta viimases kohalikus lehes Sõnumitooja, et Anija vallavalitsus ja kõik valla allasutused nagu kool, lasteaiad, kultuurikeskused ja noortekeskused hakkavad sellest aastast prügi korrektselt sorteerima. Ettevalmistused nii väli- kui siselahenduseks tehti aasta lõpus. Osaliselt sorteeriti loomulikult siiani ka, näiteks koolis ja lasteaedades on biolagunev ja papp-paber minu teada ka seni eraldi kogutud, nüüd aga lisandub pakendite eraldi kogumine. Mõnel pool aga hakatakse kõike, nii biolagunevat, pappi-paberit kui ka pakendeid, esimest korda eraldi koguma.

Teine vahva uudis oli, et viimastel aastatel on Kehras tegutsev Horizon Tselluloosi ja Paberi AS intensiivselt investeerinud puhtamasse keskkonda. Samuti keskenduvad nad taastuvatest energiaallikatest energia tootmisele. Täna töötab investeerimisprogramm jätkusuutlike pakendilahenduste tootmiseks, mis on korduvkasutatavad, taastuvad, biolagunevad ja kompostitavad. Need tooted hakkaksid asendama loodust saastavat plastpakendit. Horizon osaleb keskkonnaministeeriumi korraldataval 2019. aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte konkursil. Mind rõõmustab, et pürgitakse keskkonnasõbralikuma tegutsemise poole ja oma ettevõtmistega inspireeritakse ka teisi. Ise hakkasin lugema Gunter Pauli raamatut “Sinine majandus” ja mõtlen, et kui vaid head muutused toimuksid kiiremini…

Mind ennast inspireerib blogi kirjutamine ja podcastides (Keskkonnaraadio) inimestega vestlemine ja üldse kogu Let’s have fun saving the planet ehk Keskkonnahoid on äge! mõtteviisi avamine (ka minu enda jaoks) ja levitamine. Iga nädal blogisse mõtete kirjutamine paneb mind süsteemsemalt jälgima, mida hästi tehakse, milliseid edasiviivaid lahendusi kasutatakse ja kes on need inspireerivad keskkonnahoidu lihtsamaks tegevad inimesed. Keskkonnaraadios erinevate inimestega vesteldes saan ise tohutult inspiratsiooni. Sest kõigil on midagi põnevat jagada ja kõigilt on midagi õppida. Tunnen, et keskkonnasõbralike ideede ja lahenduste jagamine Facebookis ja Instagramis panustab samuti meie paremasse keskkonnahoidlikku tulevikku.

Mõned konkreetsed väikesed muudatused meie peres sel aastal: 1. pabertaskurätikute ja majapidamispaberi asendamine olemasolevate riidest rätikute, kangaste ja taskurätikutega, 2. (pappkarbis) tahkele šampoonile ja seebile üleminek; 3. pähklite ja seemnete pakendivabalt ostmine, siiani ostsime ettepakendatuid; 4. biolagunev hambaniit täidetavas klaasanumas ühekordsetes pakendites tavaliste hambaniitide asemel; 5. kohvioad, kakao ja suhkru ostame erinevaid sertifikaate jälgides (õiglane kaubandus, CO2 compensated, ökoloogiline); 6. oleme veidi suurendanud oma annetusi looma- ja keskkonnakaitse organisatsioonidele.

Aasta 2020 plaanid: 1. loen läbi Bea Johnsoni raamatu “Jäätmeteta kodu”; 2. jätkame kodu korrastamist, et meil oleksid kodus tõesti ainult need asjad, mida vajame ja mis rõõmu teevad (pluss muidugi raamatud); 3. loen läbi Gunter Pauli raamatu “Sinine majandus”; 4. uurin täpsemalt digireostuse kohta, aga praeguste teadmiste baasil loon korra oma meilikastides, loobun kõigist uudiskirjadest, mida ei loe, vaatan üle, mis fotod kõik pilvel on.

Imeline on, kui tõstame oma teadlikkust ja teeme ise päriselt niipalju, kui meie võimuses. Ja imeteldav on, kui leiame endas jõudu ka väljapoole kommunikeerida muutuste vajalikkust. Sest koos tehes on keskkonnahoid veel eriti äge! Imetlen tohutult näiteks Extinction Rebellioni, kliimanoori (Fridays For Future), Eesti Metsa Abiks ja teisi aktiviste, sest nende tegevus on tulevikku suunatud ja tohutult suure väärtusega. Ja eriti, kuna väljapoole kommunikeerimine on tihti väga raske, sest nagu Valdur Mikita intervjuus Hedvig Hansonile ütles: “Inimesed tajuvad väga selgesti, et kui sa avalikult sõna võtad, siis varem või hiljem lömastatakse sind nagu lutikas. Miks? Sest läbi aegade on olnud tõel läbivalt üks ebasümpaatne tunnusjoon: selle maailma vägevate jaoks on tõde enamasti äärmiselt ebameeldiv. Mis siis üle jääb? – vaikida. Ja kuna targad ei räägi, täitub eeter vähehaaval aherainega – tigeduse, rumaluse ja käsitamatu mõttepudruga. Sealt ei tule enam midagi läbi ja maailm jätkab vanaviisi, mingit muutust ei tule. Sõnavabadusest on saanud täielik sõnast vabanemine ja keegi ei tea enam, mis sellise maailmaga õieti peale hakata.” Aga meie planeet Maa, meie keskkond on seda väärt, et isegi kui ei julge tähelepanu juhtida erinevate keskkonda hoidvate muutuste tegemise vajalikkusele, siis teeksime seda ikka. Kõik väikesed muutused kokku annavadki suure. “Me ise ei saa võib-olla teha ära kogu head, mida maailm vajab, aga maailm vajab kogu head, mida ise suudame ära teha.” Jana Stanfield

“Ma ei saa ise teha kõike head, mida maailm vajab, aga maailm vajab kõike head, mida ma ise saan teha.” Jana Stanfield

Jagan ka uut Keskkonnaraadio – Keskkonnahoid on äge! podcasti, mille külaliseks oli Kaia Tammekänd. Enda kohta ütleb Kaia niimoodi: “Olen Kaia Tammekänd. Rõõm Sinuga tutvuda. Nii põnev on see, kuidas meil on elu jooksul võimalus järjest enam teadlikuks saada maailmast ja iseendast, oma olemusest ning teistest inimestest ning nende olemusest ja seeläbi meie ühisest koosloomisest. Mina olen ääretult tänulik, et Fariša on minu teadlikkust keskkonnahoiust nii palju avardanud. Nii oluline on see, et keegi läheb ees ja näitab teed, et teised saaksid kergusega järgneda.” Kaia on imekaunis särav inimene, kes rõõmustab oma kohalolekuga kõiki ruumis viibijaid. Ka keskkonnasõbralikest valikutest rääkis Kaia just õppimise võtmes. Meie kõigi eesmärk on jõuda ebateadlikust ebakompetentsusest, kus me ei tea, et me ei tea, ebateadlikku kompetentsusesse, kus me teadlikult keskendumata teame ja oskame vajadusel oma harjumusi muutnud. Aitäh, Kaia, nii põneva vestluse ja inspireerivate mõtete eest! Uude aastasse on hea kaasa võtta teadmine, et me ise olemegi iseenda ja oma elu loojad ja me ise mõjutame iseenda keskkonda oma valikutega.

Keskkonnateadlik jõuluvana

Alustan inspireerituna ühe armsa tuttava kommentaarist minu eelmisele blogi postitusele ju seoses nähtava võimaluse puudumisega kodus tekkivat prügi sorteerida. Mõtisklesin selle üle, sest tõepoolest üksikisikuna meil võimalusi ju on, aga teatud hetkest on vaja ka toetavat süsteemi. Loomulikult on ka süsteemi muutmisele kaasa aitamine üks meie võimalusi, kasvõi oma mõtete teada andmine rahumeelsete protestide läbi, allkirjade kogumised, suhtlemised ametnikega. Aga meie seas on palju neid, kelle jaoks selline kodanikuaktiivsus ei tule kõne allagi. Mida siis need inimesed meie hulgast võiksid teha?

Jõudsin selleni, millest räägivad tegelikult väga paljud, ka suletudring blogija Liisa Aavik mainis seda Keskkonnahoid on äge! podcastis, et meie kõigi eesmärk võiks olla kõigepealt prügi tekitamise viimine miinimumini. Raamatus “Jäätmeteta kodu” kirjeldab Bea Johnson iseenda ja oma pere teekonda jäätmevaba eluviisi ja koduni, nende muresid ja rõõme, väljakutseid ja avastusi. Mida vähem prügi tekitame, seda vähem tuleb prügi ka sorteerituna ära visata. Palju räägitakse näiteks jõulupühade valguses kinkide pakendamisel tekkivast prügist. Ma ise avastasin, et meie koju maagiliselt aastatega kogunenud kinkekotid on täitsa tänuväärsed, sest nad on vastupidavad ning neid saab korduvalt kasutada. Kuni nad katki pole, ei pea neid ju ära viskama. Sel aastal ei ostnud ma ise mitte ühtki pakkimismaterjali, vaid kasutasime olemasolnud. Ära ei visanud samuti ühtki kingiümbrist, vaid kõik läks tagasi sahtlisse uute kinkide pakkimist ootama.

Kinkidest ka veidi – sel aastal õnnestus vist kõigile teha kingid, mis ei jää tolmu koguma, teevad (siiski?) rõõmu, ning vähemalt pooled süüakse ära või saavad elamustena nauditud. Ootamatult jäi mulle kinkidest sisse väga hea tunne, sest peale Elsa nuku, mida mu nelja-aastane tütar nii väga tahtis ja mille jõuluvana sai täiesti korralikuna ja isegi originaalpakendiga järelturult, polnud muud midagi “plastikust”. Tunnen, et meie jõuluvana hoolis lisaks meie rõõmustamisele ka keskkonnast. Olen talle selle eest tohutult tänulik!

Toon ühe näite veel. Mu mehevend tõi 22. detsembril tordi, mida müüdi nii 23nda kui ka 24nda kuupäevaga. Ta valis 23nda kuupäevaga vähendades nõnda teadlikult tõenäosust, et see tort ära visatakse. Ja viimased tükid sõime alles 26ndal. Kuna toidu raiskamine ja toidu äraviskamine on väga suur probleem, on hästi tänuväärne, kui saame teha nii, et vähem toitu raisku läheb. Muidugi oleks võinud ju torti ka ise teha, aga ma tegin ise jäätist seekord.

Saan aru küll, et kinkida tahame ju parimat ja ilusaimat ja kindlasti ei taha olla ega näida kitsi. Seega on uus asi ning võimalikult kauge kuupäevaga toit kindlasti parim! Või kas ikka on? Kõik oleneb valdkonnast, meie lähtepunktist ja kindlasti ka väärtushinnangutest. Podcastis Keskkonnahoid on äge! mainis ettevõtja Margus Kullerkupp, et ilmselt on meditsiin üks selline valdkond, kus vaid professionaalid saavad otsuseid teha. Samas kas riietusese või mänguasi peavad tingimata olema tuttuued? Ja kui ostan poest toitu tänaseks või homseks, kas see peab olema kuuajase säilivusajaga? Minu meelest on vahva niimoodi mõtiskleda ja vahel teadlikult näiteks mittešopata. See hoiab mõnusalt aega ja raha kokku ning annab võimaluse hoopis näiteks raamatut lugeda.

Illustreerivaks fotoks valisin pildi, mis tegi mulle tohutult nalja. Tunnen end väga tihti just selliselt, nagu on tüdruku ilme fotol. Tõlge: kloun küsib Gretalt (Thunberg), kas ta tahab õhupalli. Greta küsib vastu, kas see on plastikust. Ja siis klouni reaktsioon…. Minule selline huumor meeldib. See juhib tähelepanu miskile, mis tundub nii süütu ja pidudel, eriti laste sünnipäevadel, iseenesestmõistetavgi, ja paneb mõtlema, et kas see ikka on üks ja ainuke võimalus. Ja kas see peab nii jätkuvalt olema? Lõpuks on oluline ju ikka see, et tunneme end hästi! Ma ise mõtlen, et kui õhupall tõesti on “elu ja surma küsimus”, siis võib selle ühe ju osta ja seda päriselt nautida. Aga kui ei ole, siis leiame kindlasti väga palju teisi viise olemaks õnnelik nõnda, et hoiame ka oma keskkonda. Ja naudime sealjuures mõtteviisi, et keskkonnahoid on äge.

Mulle nii meeldib selline huumor! Tunnen end tihti “peo rikkujana” just niimoodi, nagu fotolgi kujutanud…

Jagan ka viimast podcasti Keskkonnaraadios – Keskkonnahoid on äge! Vestleme aasta vabatahtliku ja TLÜ bioloogiatudengi Kirke Raidmetsaga inimestest, loodusest, meie endi valikutest, võimest muutuda ja üldse kõigest, mis tundus sel hetkel põnev. Kirke on meeletult inspireeriv ja vahva inimene! Aitäh oma mõtteid meiega jagamast ning kõigile inspireerivat kuulamist!

On asju, millest ei tohiks nagu rääkida – aga ehk võib kirjutada

Ilmselt mõtleme kõik vahel, et küll oleks tore pigem mitte teada ja mitte näha kõiki neid halbu asju, mis planeediga toimuvad. Hiljuti sattusin fotole, mille siia postitusele ka lisan. Sellel on mees, kes on oma silmad kätega kinni katnud. Ta selja taga on kujutatud erinevaid olukordi, mis praeguses maailmas toimumas ja pildi pealkirjaks on “Maailma õnnelikeim mees”. Selleks, et praeguseid probleeme lahendada, tuleb meil neid kõigepealt endile teadvustada ja näha. Aga kuidas neid probleeme meie teadvusse tuua, panna meid neist aru saama ja neid nägema? Ja kas üldse tohib elada valides mitte näha ja teadlik olla sellest, mis maailmas toimub? Sest nägemine teeb õnnetuks, või on tüütu, või lihtsalt mugavam on mitte näha? Ehk saab ka nähes ja teadvustades olla oma elus õnnelik? Sest kindlasti ei ole keskkonnaprobleemid ületamatud, kui nendega tegeleda ja esimene samm on nende teadvustamine. Ja kui teadvustamise ja nägemisega samal ajal ka lahendustele keskenduda, võiks masendus ju mitte tekkida?

Esimene ja kõige olulisem muutus, mis võiks meie teadvuses toimuda: keskkonnaprobleemid on reaalsed ja me võime neist rääkida omavahel tülli minemata! Näiteks täna olin tõsiselt hämmingus, kui mul ei lastud ilma tülita seltskonnas tekkinud biolagunevat prügi eraldi sorteerida ja ise ära viia…

Minu jaoks on väga kummaline, et toiduvalikutest rääkimine on justkui tabu. Toidu raiskamisest rääkimine ja selle probleemiga tegelemine tundub juba olevat veidi valutum. Ometi teame praeguseks ilmselt kõik, kui palju kahju keskkonnale mõned meie toiduvalikud teevad võrreldes mõnede teiste valikutega. Miks me siis seda teemat justkui “ei julge” omavahel kiretult arutada ja oma valikuid ka vajadusel muuta? Näiteks selle asemel, et kurvastada, et midagi tuleb “ära jätta”, võiksime suhtuda nii, et “võtame teised valikud juurde”. Sellega seoses on veel teine küsimus ka, nimelt miks on kuulajatel tunne, et kui siiski keegi räägib neile sel teemal, siis ta justkui “vibutaks sõrmega, noomiks, tuleks teisi õpetama”? Kui ometi on tegemist teemaga, mis meid kõiki puudutab nii mitmel tasandil. Loomulikult räägin loomset päritolu toidu vähendamise vajalikkusest.

Teine suur teema on prügi. Lääne ühiskond on seatud nõnda, et keskkonnasõbralike valikute tegemine nõuab tarbijatepoolset pingutust. Mul sõber hiljuti kirjeldas kui keeruline tal oli lennujaamas teha valikuid nõnda, et ei tekiks ühekordseid nõusid, vajamatut prügi ja plasti. Saan aru, et see võib tunduda inimestele ületamatu probleemina, ongi raske… Aga on võimalik see enda jaoks lihtsaks ja isegi ägedaks mõelda: oma lahe joogipudel, oma iseloomuga toidukarp. Olengi oma sõbraga nõus, on vaja iseenda poolset panust, et saada teha keskkonnasõbralikke valikuid. Kasuks tuleb mõtteviis, et nõnda toimida on äge! Et on äge kanda kaasas oma kohvitopsi. Et on äge keelduda kõigest, mida ei vaja. Et on äge ette planeerida. Ja et iga iseenda parim ongi selle hetke parim. Ja et homme võin saada paremini. Kui piisavalt palju inimesi sellest hoolib ja räägib, siis muutub ka süsteem. Kui on nõudlus pakendivabade toodete järele, tuleb ka pakkumine järgi. On ka juba tulnud. Ja kõigile neile, kes valivad veel siiski proovida eitada kliimamuutusi, siis prügi teema on täiesti nähtav ja reaalne ja laastav meile kõigile!

Kolmas teema, mis pidevalt tänapäevase elukorralduse tõttu meeles mõlgub, on meie suhtumine loomadesse. Ühel hiljutisel peol öeldi mulle, et inimestena peame liha sööma, sest juba meie esivanemad tegid nii. Jah, olen täiesti teadlik, et see siin ongi just see teema, millest justkui ei tohi rääkida, sest see olla igaühe enda otsus, mida ta valib süüa. Loom aga ei ole ju “mida”, vaid on “keda”. Me peame liigutama loomad elusolendite kategooriasse ja ära asjade ja ressursi kategooriast. Valisin pikalt vaikida, aga siis tekkis selline seos, et kui näiteks kõnnin tänaval ja keegi lööb teist inimest, kes ilmselgelt on nõrgem, või lööb koera, kiusab kassi, siis ei eelda ju ühiskond, et astun vaikides edasi? Pigem oodatakse minult tegutsemist, et aidata. Sama tunnen mina keskkonna ja kõigi loomade suhtes. Ma ei saa vaikida, sest see tähendaks, et valin silmad kinni panna ja mitte reageerida. Kui ometi me inimestena ja ühiskonnana toimime just sel alusel, et reageerime ja aitame. Nüüd jõulude ajal on kogu see teema veel eriti aktuaalne. Veidi numbreid: maismaaloomi tapetakse aastas üle 74 miljardi selleks, et inimesed neid süüa saaksid (ja kolmandik toodetavast toidust visatakse inimkonna poolt ära ka…). Sellele numbrile lisanduvad triljonid veeloomad, kusjuures ca 40% veeloomadest toidetakse sisse maismaaloomadele, keda inimestele toiduks kasvatatakse. Peame neisse numbritesse süvenema ja mõtisklema, kui suure koormuse selline tegevus meie planeedile peale paneb. Põllumaast 83% kasutatakse loomasööda kasvatamiseks, samas läheb ca 90% energiast, mida kasvatatavatele loomadele sisse söödetakse, nö kaduma enne, kui loom inimese toidulauale jõuab. Ja jälle – kolmandik toodetavast toidust visatakse ära. Milline raiskamine! Kuidas me saame silmad kinni panna nende numbrite ees ja jõululauale mõtlematult rõõmu ja rahuga looma küpsetada? Ja miks me justkui ei tohi neist asjust rääkida omavahel päriselt?

Lõpetuseks teisest fotost, mida jagan inspireerituna oma sõbrannast. Ta tunneb end seltskonnas tihti kurvalt, sest tunneb, et teda rünnatakse tema valikute tõttu. Teda tundes võin öelda, et tema tõesti ei püüa teisi ümber veenda. Ta hea meelega ei räägikski oma valikutest, kuigi veganlus võiks tänaseks päevaks olla juba küsimustetagi aktsepteeritav. Tahangi siinkohal öelda välja kõigile, kes valivad veganite üle nalja teha või nende valikuid küsimärgi alla seda: “Inimesed, kes valivad olla nii vägivallatud kui on nende võimuses, on üliägedad! Nemad on need, kes viivad meid inimkonnana edasi vägivallatumasse tulevikku. Hoiame neid.” Ja kui keegi räägib loomadest ja eetikast või loomadest ja keskkonnast, siis võib ju näiteks sellest teemast huvituda?

Kas on ikka enam nii, et “õndsad on need, kes ei näe?”
Hiljuti oli mu sõbranna hästi kurb, sest ta tunneb pidevalt, et teda rünnatakse (kindlasti tahtmatult) tema enda sõprade poolt, sest ta on vegan. Mul oli endale see pilt telefoni salvestatud, saatsin siis tallegi. Pühendan selle foto kõigile, kes tunnevad, et nad ei leia mõistmist oma valikute tõttu.

Uus osa ka soundcloudis Keskkonnaraadios – Keskkonnahoid on äge!. Vestlesime ettevõtja ja Rohevalla töögrupi liikme Margus Kullerkupuga tema keskkonnasõbralikest valikutest ja rohelisest ettevõtlusest. Inspireerivat kuulamist!

Toit ei ole ära viskamiseks!

Eelmist arutelu kirjutades tundus seekord oluline mõtiskleda toidust ja toiduraiskamisest. Ja tuntud inimeste sõnavõttudest keskkonna teemadel. Ja sellest, kuidas need seotud on ja miks on tuntud inimeste sõnavõtud olulised. Hästi lühidalt öeldes on nii, et inimestena tunneme vajadust kuuluda oma hõimu. Selline ellujäämiseks ülioluline vajadus arenes meil välja juba väga ammu, sest meil oli oluline teha vahet enda hõimul ja võõrastel. Ja sotsiaalsete loomadena oli oluline järgneda hõimu juhile, et kogu hõim tegutseks ühtlaselt. Meil oli vaja aru saada, mida kogu hõim tahab ja sellega arvestada. Aga nüüd olukorras, kus me kõik peame tegema kõik endast oleneva, et keskkonnaga arvestada, on meil siiski alles vajadus kuuluda, vajadus mitte oma hõimust väga välja paista ja vajadus liidreid kuulata. Sellega seletaksin ära suunamudijate mõju meile, samuti tuntud inimeste mõju, ja nende inimeste mõju, keda austame ja kellest hoolime. Ja seetõttu olen alati tohutult õnnelik, kui keegi laiemale avalikkusele tuntum inimene, keegi kõrgemal sotsiaalsel redelil olev inimene, aga tegelikult ka kõik teised võtavad sõna ja väljendavad oma muret keskkonna pärast ning on oma tegudega eeskujuks. Sest kunagi ei tea, kes keda suudab inspireerida tegema oma harjumustes keskkonda arvestavamaid muutusi.

5. detsembril ilmus meedias Evelin Ilvese artikkel “Kas minu kodune toidu raiskamine õhutab tõesti kliimakatastroofe?” Vajalik lugemine kõigile, sest lisaks paljudele arvudele, uuringutele ja seaduste kitsaskohtade viidetele on seal igapäevaste olukordade kirjeldusi ja tavatarbija arutluskäike. Ja vastuseks oma pealkirjas esitatud küsimusele: “Jah, sina, mina, maavanatädi ja naabri beebi raiskavad kõik umbes 173 kg toidupoolist! Kusjuures suurim hulk toitu raisataksegi just kodumajapidamistes (53% kogu raisatud toidust), mitte ladustamisel, transportimisel või poodides. Selle hulluse ümberpööramine on meie oma kätes!” Ehk et jah, ikka ise saame maailma paremaks muuta juba sellega, et ei lase oma toidul raisku minna. Jõulude eel on toidu teema eriti aktuaalne, sest toimuvad peod, käime külas, meil käiakse külas, peame pühi. Ja kõikjal on laud kaetud, tihti on laud toidust looka kaetud. Laua looka katmine pole halb, kui teadvustame endile, et kogu toit tuleks lõpuks ära tarbida nii, et ei söö end üle. Seetõttu võime näiteks paluda kõigil külalistel oma karpidega tulla, et hiljem ülejäänud toit laiali jaotada ja seeläbi säästa aega ja raha ostes koju vähem toitu. Võime ülejäänud toidu teistele sõpradele-tuttavatele laiali jagada. Hea oleks enne mõnega kokku leppida, et vältida olukorda, kus teistelgi kodudes nii palju toitu, et enam ei mahu. Kindlasti on võimalusi veel väga palju, piiriks on vaid taevas, et tulla välja loominguliste lahendustega. Peame vaid tahtma toitu mitte ära visata. Poest toitu varudes võiksime ka vaadata, et võimalusel valiksime lähiajaks need toiduained, mille realiseerimiskuupäev on hästi lähedal, sest nõnda aitame ka toiduraiskamist vältida. Ja loomulikult, kui vähegi võimalik, eelistagem taimset, tehes nõnda head nii endale, loomadele kui ka keskkonnale. Sest eriti pühade ajal on loomse toidu osakaal väga väga suur, suurendades nõnda vajamatult meie keskkonnajalajälge.

Täitsa teise teemana jagan oma rõõmu sel nädalal toimunud kahe ürituse üle, kus õnnestus vältida ühekordseid nõusid. Esimene oli minu lapse lasteaias toimunud jõulukohvik. Otsustasime hoolekogus ja ka lastevanematega, et kogume ise nõusid ja ise peseme pärast ära. Ja saime hakkama. Väga hea tunne jäi sellest sisse, sest meil õnnestus päris suurt hulka prügi üldse mitte tekitada. Teine üritus toimus Anija mõisa ait-sündmuskeskuses, kus Anija Lions Klubi korraldas Puuluupi heategevusliku kontserdi. Külalistele pakuti piparkooke, šokolaadi ja ka kohvi. Anija mõisa poolt oleme teinud otsuse, et mõisaliku miljöö ja meeleoluga ei sobi ühekordsed nõud mitte kuidagi kokku, rääkimata keskkonna aspektist. Nõnda leidsimegi koos lahenduse kohvitasside kogumise näol ning iga külaline sai juua kohvi päris tassist, mille siis ära loputasime. Nüüd on meil mõisas päris palju jooginõusid ja edaspidi on jälle võimalik sellisel viisil kohvi pakkuda. Siinkohal tänan kõiki tasside annetajaid.

Hea on näha reaalseid muutusi meie mõttemaailmas, meie valikutes ja meie omavahelistes vestlustes. Peaasi, et keskkonnahoidliku eluviisi enda jaoks ägedaks mõtleme ja ägedaks teeme, et ka teisi inspireerime ja oma hääle selles valdkonnas kuuldavale toome.

Jagan ka viimast podcasti Let’s have fun saving the planet / Keskkonnahoid on äge! saadet, kus vestlen blogi Suletudring.ee autori ja koolitaja Liisa Aavikuga. Leian, et tihti on kuulata lihtsam, sest seda saab teha muude tegevuste taustaks. Kindlasti ootan kõigi mõtteid ja ettepanekuid, ägedaid ja inspireerivaid avastusi ja “ahhaa”-hetki. Sest ainult koos teeme ära suuri asju.

Millalgi netiavarustes jäi silma, pildi looja on veidi kaduma läinud alt ääres. Tõlge: “Me ei saa kedagi sundida kedagi kuulma sõnumit, milleks ta pole valmis, aga me ei tohi alahinnata “seemne istutamise” jõudu.”

Vaikuse võlu

Käes on ilus aeg, mil räägime palju hoolimisest, kallite inimestega koos olemisest, üksteise aitamisest. Samas on suurel osal tohutult palju pinget kogu “jõulutralliga”. Miks? Ja kuidas selle keskkonnast hoolimisega kogu selles “jõulumöllus” veel on?

Olen viimastel päevadel sattunud mitmeid jõululaule kuulma ja oma ette sõnade üle mõtisklema. Lauludes räägitakse palju kingimägedest, kinginimekirjast jõuluvanale, laste rõõmust kinkide üle, ootusärevusest kinke oodates… Miks füüsiliste kinkide (kingimägede) saamist ja kinkide tegemist nii oluliseks peetakse? Kas asjad teevad meid siis päriselt õnnelikuks? Kui minu käest küsida, mis mind õnnelikuks teeb, siis kõigepealt nimetaksin iseendaga veedetud kvaliteetaega, lähedastega koos olemist, matkamist, lugemist, sõpradega naermist, muusikat ja nõnda edasi. Kuid mitte ühtki füüsilist asja ma oma nimekirjast ei leia. Siiski – olin õnnelik, kui eelmisel aastal jõuluvanalt teise ringi suusad sain. Aga selle olin jõuluvanaga pikalt ette läbi rääkinud. Arvan, et asjad teevad päriselt rõõmu siis, kui neid tõesti tahame ja pikalt kasutame. Kui aga uus asi ainult saamise hetkel rõõmu teeb, siis on tegu endale emotsiooni ostmisega asja hinnaga. Ja sellisel juhul võiks läbi mõelda, ehk saab seda emotsiooni ka kuidagi teisiti endale tekitada asja endale ostmata. (Kindlasti ei räägi ma siin abivajajaist.)

Kindlasti on meil võimalik lahendada kõigi kinkimiste soovid kinkides näiteks kontserdipiletid, tehes sõbra nimel annetus südamelähedasele organisatsioonile, minnes koos matkale, või spasse, kokates koos head süüa. Võimalusi on väga palju erinevaid. Ja nõnda oleme kohe eos ka keskkonnasõbralikud, sest me ei tarbi asju ja ei tooda prügi. Ja tõsiselt kinke nautida loomulikult!

Mulle meeldis Merilin Tamme mõttekäik Keskkonnaraadios Keskkonnahoid on äge!, kus ta ütleb, et vaikus on ressurss. Ja et vaikuses on tema jaoks kõik vastused olemas. Ja et tegelikult on vaikuses meie kõigi jaoks vastused olemas. Peab vaid oskama kuulata. Ja seda soovingi meile kõigile jõulukuuks – oskust vaikus üles leida, vaikust kuulata, ja vaikust nautida. Ja lihtsalt olla. Terapeut Marisa Peeri loengust jäi meelde mõttekäis, et me oleme human beings, mitte human doings. Eesti keeles: oleme inimolijad, mitte inimtegutsejad. Laskem siis endal jõulukuul vahel lihtsalt olla. Ja nautigem iga oma keskkonnasõbralikku valikut! Ja nii on keskkonnahoid alati äge!

Vahepeal tuli Kehras imeilus kohev lumi maha. Ja sulas ära ka. Aga esimene advent ja päkapikud tulid valge lumevaibaga. Õnnelik olemiseks pole palju vaja.

Veel palju teisi ja erinevaid mõtteid, mida ja kuidas teha, et me kõik naudiksime keskkonnasõbralikku mõtteviisi, uurin ja arutlen vahvate külalistega podcastis Keskkonnaraadio – Keskkonnahoid on äge!. See on leitav aadressil: https://soundcloud.com/lethavefunsavingtheplanet/.

Jõulude ajal on lauad toidust lookas, jah? Järgmine kord sellest!