Annetamine ja keskkonnahoid – kas sarnased mõtteviisid?

Õige pea Eestis esmakordselt toimuvate annetamistalgute valguses mõtisklesin küll annetamisest, aga jõudsin ikka keskkonnahoiuni välja… Kohe jutustan, kuidas.

Annetamistalgutega sarnane algatus on saavutanud rahvusvahelise menu Giving Tuesday ehk andmise teisipäeva nime all. Annetamistalgutega tahetakse suurendada annetuste kogust, kuid laiem eesmärk on tuua annetamise teema suurema avalikkuse ette ning teadvustada, kui palju on meil erinevaid heategevuslikke organisatsioone ning kui palju on inimesi, kes tegelevad teiste aitamisega. Ja kui palju saab ise käed külge pannes teha meie kõigi keskkonna paremaks muutmiseks. Igaüks, kellel huvi täpsemalt uurida, kiigake palun nende kodulehele: www.annetamistalgud.ee või külastage nende FB lehte. Minult küsis arvamusartiklit annetamise kui mõtteviisi kohta meie kohalik viie valla leht Sõnumitooja. Ja kuna artikkel on veebis kõigile huvilistele olemas, siis kasutan julgelt lõike sealt ka siin, sest tahan sel teemal veel mõtiskleda. Huvi korral saab tervet artiklit lugeda siin: https://sonumitooja.ee/anne­ta­mi­ne-on-age/.

Pean tunnistama, et õppisin annetamise vajalikkust väärtustavat mõtteviisi aastaid. Ülikoolis õppides sattusid mulle kätte esimesed enesearengu raamatud ja plaadid. Ja minu mäletamist mööda ei olnud ühtki raamatut ega plaati, kus ei oleks räägitud annetamise kui mõtteviisi arendamise vajalikkusest. Ma ise annetasin pikka aega pisteliselt ja pigem harvem. Alles viimastel aastatel olen enda jaoks avastanud püsimaksekorraldused kui annetamisviisi. Seda selleks, et annetaksin regulaarselt olenemata, kas see mulle minu „olulises ja kiires“ elus meenub või mitte. Ja kui mingi ajani arvestasin põhjust „mul läks meelest ära“ kui täiesti adekvaatset, siis ühest hetkest ei tahtnud ma enam oma võimet ise vastutada oma otsuste eest ära anda.

Aga tagasi tulles ennist mainitud enesearengu raamatute juurde, miks seal annetamisele nii suurt rõhku oli pandud? Uuringud näitavad, et inimene on õnnelikum, kui tunneb end kasulikuna – saab midagi teistele anda selle eest vastu saamata. See ongi esimene ja ehk kõige olulisem põhjus, miks võiks annetada – et olla õnnelikum. Ja õnnelik inimene toimib oma elus ju palju paremini. Internetikeskkonnas „Ma armastan aidata“ nimetatakse lausa viis põhjust, miks annetada: saad tagasi positiivseid emotsioone, oled osa kellegi teise õnnest, saad aidata kaasa südamelähedase probleemi lahendamisse, oled eeskujuks lähedastele ja sõpradele ning tunned tänulikkust selle eest, mis on sinu elus hästi.

Aga kas annetama peaks ainult raha? Kindlasti mitte!. Ise annetasin üliõpilasena pikalt oma aega tasuta esinedes ja mõnda aega kooridirigent olles palka saamata. Viimasel aastal olen ka Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlik talgujuht, mis annab võimaluse oma aega annetades osaleda ökosüsteemide taastamise talgutel. Kui talgutel osaledes on mul lisaks võimalus looduse kohta õppida ja vahvate inimestega lõbusalt looduses aega veeta, siis esinemine ja koorijuhtimine andis palju väärt kogemusi mulle endale, eneseteostustunde ja võimaluse muusikat teha. Mulle tundubki, et vabatahtlik töö ja talgutel käimine hakkab vaikselt muutuma normaalsuseks. Samuti pole harv, et käiakse abiks loomade varjupaigas, supiköökides, kogutakse annetusi peredele, annetatakse toidupangale.

Kõige parem viis meil endil tulevikku ennustada on see ise luua. Ja annetamine enda jaoks olulise teemaga tegelevale organisatsioonile on üks võimas viis aidata maailma paremaks luua. Eestis annetab heategevuseks keskmiselt iga neljas inimene. Oleme sellega maailmas 66. kohal. Aga kui palju rohkem saaks ära teha, kui annetajaid oleks näiteks kaks korda rohkem? Näiteks eelarvest rääkides kõneldakse raha planeerimise vajalikkusest, kulude optimeerimisest, sissetuleku suurendamisest, säästmisest ja investeerimisest. Aga kas annetamine ei võiks samuti olla üks eelarverida?

Mida tervem ja tugevam on ühiskond, seda enam hoolitseme nõrgemate eest, teeme vabatahtlikku tööd, annetame nii oma raha kui ka aega. Jõulude ajal saab annetamine sisse väga suure hoo. Kuid kas annetamine peab jääma ainult jõuluaega? Võiksime annetamisest mõelda kui võimalusest teha head kogu aasta jooksul, et muuta maailma natukese haaval paremaks.

Viimastel päevadel olen leidnud palju sarnasusi mõtteviisis, mis toetab annetamist ja mis väärtustab keskkonnahoidu. Ka keskkonda hoides, oma valikuid üle vaadates, vajadusel sammhaaval oma harjumusi muutes astume endast heas mõttes välja ja võtame teadlikult vastutuse, et luua paremat maailma. Küll on hea, kui suudame sealjuures rõõmsad ja õnnelikud olla. Sest päriselt, miks mitte? Keskkonnahoid ja annetamine on ju täiega äge!

Foto: Judith Wegmann. Mõni aasta tagasi Baselis.

Kuidas jõudsin siia, kus olen?

Lõbus talguline. Klõpsu tegi Kirke Raidmets.

Olen muusikateadlasest pianisti ja kirjaniku tütar. Lapsena meeldis mulle endale kõike õppida ja pilli mängida. Ainult sporti ei meeldinud teha. Kuidagi läks nii, et jätkasin muusikaõpinguid, algul Eestis, siis Soomes, lõpuks ka Šveitsis. Pikalt nägingi end pianisti, õpetaja ja kontserdikorraldajana. Raamatuid ikka lugesin, vahelduva eduga proovisin sporti ka teha, ja järjest enam tekkis side loodusega. Lapsena väike kogemus maal olemisega siiski oli, viieaastasena elasin ühe suve maal, samuti oli meil mitu aastat Viljandis elades väike põllulapike, heina olen teinud, küülikutele võilillelehti korjanud, bussi pealt tädi juurde mitmeid kilomeetreid läbi metsa kõmpinud. Aga kõiges muus olin täiesti tavaline linnalaps.

Millalgi kahekümnendate alguses tekkis mu tutvusringkonda üks tütarlaps, kes “hakkas järsku” veganiks. See oli hetk, kui esimest korda tekkis minu vaatevälja mõtteviis, mis erines kardinaalselt kogu mu senisest elust. Kuulsin esimest korda loomaõiguslusest, täistaimse toitumise võimalikkusest, loomsete toodete mittekasutamisest. Tol hetkel minu füüsilises elus midagi ei muutunud. Kuid tagantjärele vaadates muutus kõik minu vaimses maailmas. Mõne aasta jooksul katsetasin taimetoitlust jättes välja kõik loomad-linnud-kalad oma menüüst. See periood kestis alguses poolteist aastat, hiljem jäi see mu põhiliseks kokkamisviisiks. Mõni aasta tagasi tuli minusse selge teadmine, et tahaksin väga tahta olla vegan, ehk siis mitte kasutada oma elutegevuseks ühtki loomset toodet.

Mäletan selgelt, et sealtpeale algas minu teekond täistaimse toidu maailma. Ja täpselt samal ajal keskkonnateemade maailma. Hakkasin teadlikult otsima infot vegan toidu kohta ja täiesti tahtmatult leidsin lisaks retseptidele tohutus koguses keskkonnaalast infot. Infot, millest mul aimugi polnud. Täiesti piinlik praegu tunnistada, ausalt. Olin kliima soojenemisest vaid veidi midagi kuulnud, loomade väljasuremisest ehk ka natuke, aga võib-olla ka mitte. Inimese rollist kogu selles mäsus – pole kindel.

Miks? Esiteks ilmselt sellepärast, et kogu mu tähelepanu oli mujal, õppisin, käisin tööl, olin pidevalt armunud… Teiseks tundub mulle, et sellest teemast meedias ehk ka räägiti vähem. Enese rahustuseks on hea nõnda mõelda ju, et keegi kusagil mujal oli jätnud midagi tegemata. Tõde on ilmselt see, et mind lihtsalt ei huvitanud. Samas – me kõik elame oma infomullis ja see mull on suuresti eri “küpsiste” tulemus, mis meie digiliikumist jälgivad. Seda teades reageerin teadlikult näiteks facebookis kõikidele postitustele, jagamistele, fotodele, mis mulle korda lähevad. Sest tahan oma infomulli valida nii palju, kui mulle tundub, et on võimalik.

Aga tagasi tulles – samm haaval sain teadlikuks minu enda võimalusest oma otsustega elu ja maailma kulgu pisihaaval mõjutada. Ja iga väike muutus on sünnitanud järgmise. Kõige olulisemaks pean mõtteviisi muutust: “Mina ise muudangi maailma.” Minu unistus on inspireerida meid kõiki oma jõudu tagasi võtma ellega, et otsime alati võimalusi, kuidas saab! Tallinna visioonikonverentsil kõlas mõte, et vaadakem otsa noortele, kes juba teavad, milline maailm peaks olema, milliseks muutuma. Mind ennast inspireerib teadmine, et saan endale julgelt otsa vaadata teadmises, et annan oma parima. Ja olen kindel, et inimestena koos suudame muutuse ära teha. Peaasi, et tunneme end hästi, lootusrikkalt ja inspireerituna, et oleme õnnelikud iga oma väiksemagi muudatuse üle oma elus ja valikutes.

Mis ma ise täpselt siiani teinud olen? Sellest juba järgmine kord. Seniks aga Let’s have fun saving the planet. Keskkonnahoid on äge!

Inspireeriv noor inimene, kes räägib sellest, kuidas igaüks meist saab igas elu hetkes olla väikest viisi keskkonnaaktivist lihtsalt oma eeskujuga, oma valikutega, oma teadmistega, oma mõjuga. Mitte midagi erilist ei peagi tegema, lihtsalt teadvustama oma valikuid.

Let’s have fun to save the planet?

Miks just selline pealkiri? Kohe räägin.

Mõni päev tagasi lugesin youtuber MrBeasti algatusest #teamtrees. Eesmärk on istutada üle maailma 20 miljonit puud, annetamine selleks kestab 1. jaanuarini 2020. Algas see nii, et internet kutsus youtuberi MrBeasti üles istutama 20 miljonit puud tähistamaks 20 miljoni jälgija täitumist tema lehel. Oma jälgijate soovitusel ühines ta youtuber Mark Roberiga, kellega koos ehitasid nad kampaaniat 5 kuud ja tulid avalikkuse ette 25.oktoobril. Nende eesmärk on istutada puud kõigile kontinentidele, mille nimi ei ole Antarktika! (Puud istutab The Arbor Tree Foundation umbes kahe aasta jooksul pärast annetuse lõppu.) Ja igaühel meist on võimalik aidata puid istutada annetades vastavalt oma soovile ja võimalustele.

Mu abikaasa Meelise nimel annetas tema vend sada puud, mispeale uurisime annetajate nimekirja. Ikka põnev, et kui palju on keegi annetanud, kas on kuulsaid nimesid. Elon Musk on annetanud 1 miljon puud! Mispeale Tobi Lutke tundus tahtvat härra Muski üle trumbata ning annetas 1 miljon ja 1 puud! See oli hetk, mil mõistsin, et muidugi, me ju tahame, et oleks lõbus, äge, vahva, mänguline, hea olla. Ja siin oli ehe näide, kuidas head tehes saab kildu visata.

Vaadeldes, mõtiskledes ja kirjutades suunan tähelepanu ainult lahendustele. Alati mõnd teemat vaadeldes küsin kuidas saab, sest meie aju annab vastuse täpselt sellele küsimusele, mille talle esitame. Ja mida asjalikumat vastust soovime, seda rohkem võiks oma küsimust lihvida. Samuti on iga katse mingit konkreetset olukorda lahendada ja parandada, tulla välja keskkonnasõbralikumate lahendustega, kiitust väärt. Isegi kui muutus tundub olevat esialgsel vaatlusel imepisike. Ja nii uskumatu kui see ka näib, meie igaühe iga panus loeb. Väikesed muutused kokku annavad suure muutuse. Teisalt on loomulikult ülioluline, et tekiksid suuremad ja süsteemsemad muutused. Aga kõiki muutusi, ka suurte korporatsioonide omi, juhivad inimesed. Kõik me oleme inimesed. Ja me kunagi ei tea, keda võime oma eeskujuga innustada ja inspireerida.

Minu unistus on mõtteviis, kus iga keskkonda arvestav valik, iga annetus, iga otsus, iga muutus meid ennast rõõmustab ja inspireerib. Eluviis, kus naudime oma panuse andmist selleks, et meie keskkonda hoida ja kaitsta ja muuta paremaks. Et saaksime Robin Sharma küsimusele: “Are you leaving the world a better place than you found it?” ehk tõlkes “Kas jätad maailma parema kohana kui see oli?” vastata igaüks jaatavalt.

Käisin laupäeval Pärnu rannas jooksmas ja seal jõudis minuni hästi selgelt, et inglisekeelne väljend “having fun” kirjeldab ellujäämise nimel mitte võitlema pidava inimese olemise soovi suurepäraselt. Sealsamas on kõikjal järjest enam häid, kasulikke ja ettevaatavaid maailmas paremaks kohaks muuta soovivaid algatusi. Algatusi, millega võimalus kaasa minna hea tundega. Ükskõik, kui halb on maailma/planeedi olukord, kurvastamine ja masendunud olek ei aita. Me inimestena toimime kordades paremini, kui tunneme end hästi.

See mõttekäik andiski tõuke Let’s have fun saving the planet ehk eesti keeles Teeme maailma paremaks rõõmsalt loomiseks! Minu soov on aidata levitada planeedi praegust olukorda paremaks tegevaid ideid, ettepanekuid, soovitusi, nõuandeid, algatusi ja projekte. Olukorra tõsidust oleme teadvustanud, nüüd on vaja tegutseda. Ja selleks, et tegutseda, on vaja teada, mida teha. Ja hea ning lootusrikas meeleolu aitab õnnestumisele kaasa. Tahangi ühendada inimese ürgse soovi mängida, olla õnnelik, nautida elu meie igapäevaste valikute keskkonnahoidlikuks tegemisega. Sest see on äge! See on fun!

Foto: Kirke Raidmets. Eestimaa Looduse Fondi talgud on üks viis anda oma panus ökosüsteemide kaitsesse.

Aga kes ma ise olen? Sellest juba järgmine kord.