Jagan Delfi Naistekas 1. märtsil ilmunud artiklit, mille kirjutasin inspireerituna ühest külaskäigust (LINK). Mu abikaasa lubas mind “ahastuses emaks” nimetada nädal aega

Käisin hiljuti lastega külas ühel armsal tuttaval, kelle juurde jäime ka lõunale. Seal tabas mind ahastus — serveeritud toit, mis toidukorra jooksul ära ei söödud, visati prügikasti. “Kas nii käibki?!” oli ainuke mõte, mis mul peas oli. Restoranides küll, aga kas ka kodus?” kirjutab loomade eestkoste organisatsiooni Loomus veganprogrammi Taimsed Valikud vabatahtlik Farištamo Eller.

Kui toitu jääb üle, kas poleks mõttekas panna see külmkappi ja järgmise toidukorra ajal üles soojendada? Mõtteviisi, kus taldrik tuleb igal juhul tühjaks süüa, me ilmselt ei taha keegi omale tagasi, aga toit lihtsalt otse prügikasti visata? Ja isegi mitte sorteerituna?

Tunnistan, et ma ei öelnud midagi, sest olin nii hämmingus. Hiljem tundus juba veider see teema üles võtta, niisiis otsustasin oma mõtteid jagada selles artiklis, et veidigi oma südametunnistust rahustada.

Olen kindel, et üks põhjus, miks oleme toiduraiskamisega seal, kus oleme, ongi tõik, et ei julge teiste tähelepanu sellele teemale juhtida. Nii ei olegi asi ainult toidu raiskamises, vaid sotsiaalsetes normides. Selleks, et meil ühiskonnana õnnestuks toidu raiskamine peatada, on vaja ühiskondlikku otsust, et toidu raiskamine ei ole aktsepteeritud. Toidu tootmine on ju energia ja ressursi kulu ning kui juba kulutame ressursse, siis võiks see toit pärast ka ära tarvitatud saada.

Loomulikult on iga äravisatud toit liiast, kuid kuidas on lood statistikaga? „ÜRO andmetel läheb iga-aastaselt 1/3 kogu inimestele mõeldud toidust raisku. Sealjuures viskab üks inimene arenenud riikides ära rohkem kui 100 kg toitu aastas, madalama sissetulekuga maades on see näitaja kuni kümme korda väiksem. Eesti jääb sinna vahepeale, sest 2015. aasta andmete põhjal oli see näitaja 54 kg inimese kohta,“ ütles keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt sügisel pressiteate vahendusel.

Kas üks kolmandik toitu ära visata on liiga palju? Kui arvame, et seda teeb keegi teine kusagil mujal, siis uuringud ütlevad, et kõige rohkem läheb toitu raisku just kodumajapidamistes. Seadusandlustest, mis soodustaks toidu raiskamisest hoiduda, oleks palju abi, sest lootus üksikisiku tasandil valmisolekule enda poolt kõik teha, et toitu mitte raisata, ei pruugi soovitud kiiret tulemust anda. Iseenesestmõistetavalt on oluline ühiskonna ja meie kõigi väärtushinnangud ning meie suhtumine toitu.

Võtmeküsimus ongi endale selgeks teha, miks on toidu raiskamine kindel “ei”, ning igal sammul võimalikult tähelepanelikult ja teadlikult teha otsuseid, mis toiduraiskamist vähendavad. Olukord, kus üks kolmandik toodetavast toidust ära visatakse ja samal ajal elab osa inimesi näljas, ei ole meie liigile väärikas viis elada. Pealegi viskame me kollektiivselt rohkem toitu ära, kui läheks vaja kõigi näljaste toitmiseks.

Et mitte jääda vaid jutu tasandile, jagan mõningaid enda nippe, kuidas toitu mitte raisata:

  1. Välja sööma minnes pane oma karp kotti, sest kui miskit üle jääb, saad selle koju kaasa võtta.
  2. Kodus säilita ülejäänud toitu külmkapis.
  3. Kui toitu on suurem kogus ning ei jaksa seda hommikust õhtuni süüa, siis sügavkülmas võib toit rahus säilida ka kuid.
  4. Kui toitu on palju ning seda enam endale ei soovi, jaga seda sõprade, tuttavate ja lähedastega.
  5. Planeeri toidupoe külastus ette ja pea koostatud menüüst kinni. Mõtle ka sellele, kas sul on aega väljavalitud toite valmistada ning mis kogus tegelikult ära süüakse.
  6. Kui plaanid toidu kohe ära süüa, eelista peatse realiseerimiskuupäevaga toite. Ka nii saad toidu raiskamise vastu võidelda ja poearvet vähendada.
  7. Võib tunduda, et mõned toiduained on millegipoolest “valed”, näiteks on juurviljad kas “vale” kuju, värvuse või suurusega. Tegelikult sobivad need söömiseks suurepäraselt.
  8. Hoia oma külmkapi, keldri, sahvri ja toidukappide sisul pideval silm pea, sest osa soetatud toiduaineid võivad olla lihtsalt ununenud ja kogemata vananeda. Mina isiklikult tunnen end tihti “toidupolitseina” ja võtangi seda lõbusa mänguna.
  9. Vii end kurssi erinevate nippidega, kuidas võimalikult suur osa toorainest tarbida. Paljude jaoks on ilmselt üks ekstreemsemaid nõuandeid keeta juurviljakoortest puljongit või valmistada maasikaotstest ja õunakoortest teed.
  10. Ja otseloomulikult — kõik toidujäätmed tuleb eraldi koguda, mitte olmejäätmete hulka panna, kuid see on juba omaette jutt.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga